Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Murray Leinster ·

Colonial Survey

(romaan aastast 1956)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
0
3
4
0
0
Keskmine hinne
3.429
Arvustused (7)

Kolm inseneriulmet ja üks seiklusjutt. Kõhklematult on parimad lood just esimene ja nimilugu. Seejuures on nimilugu peajagu üle ka esimesest tekstist. Ehk siis õigus on Jürkal kes kunagi ühes arvustuses ütles, et Leinsterilt on juba kõige parem lugu avaldatud. Ülejäänud kolm inseneriulmet on kõik kirjutad ühe plaani järgi. Maandub inspektor mingil planeedil kus on miskine katastroof ja lahendab enda teadmistepagasiga selle mängleva kergusega. Esimene jääplaneedi lugu oli ilmselt neist kõige pingelisem ja seal töötas oletatavasti ka uudsuse effekt. Teistes lugudes oli skeem juba selge. Võrreldes näiteks uurimismeeskonnaga pole Leinster isegi üritanud neisse ülejäänud tekstidesse mingit erilist pinget või seiklust kirjutada, kuigi nagu elemente millega mängida oleks. Näiteks oleks võinud viimases loos teravustada konflikti peategelase ja tema vana vihavaenlase vahel või teha midagi rohkemat noore inspektoriga ja mitte lasta sel tüübil kõrvad lontis peategelast armunu innukusega imetleda. Häirima jäi ka raamatu teise loo juures indiaanlaste meeletu kuumataluvus. Seal kus valge mehe munad kõvaks keesid olid "indukad" nagu kalad vees. Kuidagi absurdselt üle vindi keeratud. Ega esimenegi lugu nüüd ideaalne polnud. Armulugu peategelaste vahel oli jube kiirustatud ja kohati isegi absurdne. Ehk siis jah, uurimismeeskond enda tegelaste filosoofiate konflikti ja seiklustega on endiselt loetud Leinsteri lugudest parim. Ja karud on jätkuvalt nunnud. Ülejäänud lood jäid pigem liiga kuivadeks teadus-tehnilisteks probleemilahendamisteks.

Ahjaa, uudsete ideede eest tuleks samas siiski autorit kiita. Tema energiaallikad ja kosmoselaevade liikumis-maandumis mehanismid olid originaalsed ja hästi läbimõeldud.

Teksti loeti eesti keeles

Spoilerdamata on suht-koht võimatu midagi sisu kohta öelda. Samas ehk pole ka probleemi...? Kõik neli lugu on keskendunud hättasattunud koloonia aitamisele. Iga jutt leiab aset erinevas maailmas. Ühendavaks teguriks on kolooniate inspektor Boardman.

Järjest loetledes hinde kergitajaid (sest Joel on juba liigagi hästi toonud välja miinuspoole):

1) "Uurimismeeskond" mõjub selles kogumikus teiste lugude taustal ikka tõelise pärlina. See oli omal ajalgi "Lilled Algernonile" kogumikus minu vaieldamatu lemmik.

2) Tegelikult mulle väga meeldis see maandumissõrestik, millega ammutati energiat ja liigutati masse (mh ka kosmoselaevasid).

3) Esimest juttu lugedes ei olnud veel tõesti seda korduse momenti; samas oli ka teise ja neljanda juures ikkagi see omamoodi ootus, et no kuidas siis sel korral jama lahendatakse.

4) Neljas jutt siiski mõnevõrra erines kahest esimesest, sest porbleemistik ja selle lahendus olid pigem kinni keemias.

Äärmiselt abitutena tunduvad vahetekstid, mis pidanuks nelja eraldi kirjutatud juttu kuidagi terviklikumaks kokku siduma, ei suutnud asju hullemaks muuta. Lohutus seegi. Romaaniks on seda jutukogu ikka hirmus palju pidada. Mitte et asi ise selletõttu kehvem oleks. Kokkuvõttes on oma nelja ära teeninud küll.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks pean Joeli arvustusega nõustuma. "Uurimismeeskonda" lugesin esimest korda aastate eest antoloogiast "Lilled Algernonile" ja sellest oli hea mälestus jäänud, mistõttu mu ootused käesoleva kogumiku (romaan pole see tõesti mitte mingist otsast!) suhtes olid kõrged, ent paraku pidin pettuma. Ükski kolmest inseneriloost "Uurimismeeskonna" tasemele ei küündinud ning see ühesuguse süžee kordamine eri variantides muutus üsna nüriks ja tüütuks.
Teksti loeti eesti keeles

Murray Leinsteri lugude eestikeelne kogumik pealkirjaga "Uurimismeeskond: Kolooniate Inspektsiooni jutud" rõhub sihtgrupile, kes mäletavad kultuslikust antoloogiast "Lilled Algernonile" samanimelist juttu. Tuleb tunnistada, et mina ei mäletanud. Antoloogia sisukorda üle sirvides suutsin enamike juttude kohta midagigi meenutada, aga mitte selle loo sisu. Õnneks on aga ka "Uurimismeeskond" üks lugu samanimelise kogumiku neljast jutust, nii et "Lilled Algernonist" seda mittemäletanutel ei tasu karta, et nad millestki ilma jäävad.

Õigupoolest ei jäägi millestki ilma - sest nagu juba eespool arvustanud on öelnud, on Murray Leinsteri inseneriulme mannetu. Kuigi mulle üldjuhul hard sci-fi ja tehnilised kirjeldused istuvad (Clarke tuleb esimese näitena pähe, või siis uuematest asjadest "Marslane"), siis käesoleva kogumiku juttude ülim tehnilisus häiris peaaegu esimesest jutust alates. Alguses mõtlesin, et ehk on tõlge vilets, aga lõpuni jõudes oli selge, et erinevad tõlkijad ei saanud samamoodi eksida - ikka alusmaterjal ise on äärmiselt nõrk. Juttude stsenaariumid on tüütult sarnased ja peategelane inspektor Bordman üheplaaniline.

Ainsana eristub nimilugu, "Uurimismeeskond", kus Bordman pole peategelaseks ning ei päästeta mitte planeeti vaid üksikuid hättasattunuid ning sedagi mitte inspektori, vaid peategelase Huyghensi initsiatiivil. Samas ma ei ütleks, et ka nimilugu mingi eriline pärl oleks - täitsa okei seiklusulme, kuid ei midagi enamat.

Käesolev kogumik kinnitas taaskord minu veendumust, et paljukirutud nõukogude ajal osati vähemalt ühte asja hästi - terade sõkaldest eraldamist toimetajatöös. Avaldati parim lugu Leinsteri loomingust ja jäeti rämps tõlkimata. Kõik, kel "Lilled Algernonile" raamaturiiulis olemas, võivad selle jutukogumiku rahulikult ostmata jätta - kolm ülejäänud lugu ei anna midagi juurde.

Teksti loeti eesti keeles

Veendumaks, et "Uurimismeeskond" on parim, tasus lugeda. Ülejäänud tõid meelde kunagise Juhan Peegli ütluse: "Kandidaadi võib igaüks ära teha, aga selleks, et doktor teha, selleks peab ikka kõva p**** olema."
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Halb, lihtsalt halb. Loo kulgemine on niivõrd trafaretne justkui oleks näpuga aetud kõrval kahtlase väärtusega juhendit, kuidas kirjutada üht õiget ja haaraavat seiklusjuttu. Ning selle sopaka tasemel kondikava jälgimiseks on tegelased pandud käituma jaburalt ja ebaloogiliselt. Ma reeglina ei virise selliste asjade üle, aga see sooritus oli isegi minu maitsele ja taluvuspirile liiast. 
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelarvustajaga, lõpp läks minu jaoks kaduma. Võibolla süüdi tõlge, võibolla enda piiratus. Sinnamaani oli tegu kaasahaarava looga. Teiseks puudusels oli üldine loogika või õigemini selle puudumine. Üldiselt ma selliste asjade kallal ei nori, kustkil peab see ulme moment mängu tulema, aga siin jäi kuidagi kriipima asjaolu, et kui mägi oli seest õõnes ja omal ajal põhimõttelilselt turistiatraktsioon, siis mis oli välise perimeetri kaitsmise mõte? Lihtsalt näide..., aga kokkuvõttes raske üle kolme anda.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see jutt on juba varem kuskil eesti keeles ilmunud? Lugemise ajal tekkist tunne, et oleks midagi sarnast juba varem lugenud. Aga täitsa viieväärliline lugu, eks seal kohati selliseid mugavaid loo arenguid siluvaid detaile oli, aga mind nad ei häirinud ja kuna viimasel ajal on järjest raskem leida lugusid, mis samal tasemel kaasa elama paneksid, siis minu poolt saab see siin maksimumi kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi öelda, kas stiil või tõlge, aga äärmiselt vaevaline lugemine. Rohkem nagu visandlik kiirsketšide rivi, kui sujuv ja voolav romaan. Sisu sisuks, selle üle ei nokiks, pean "Needuste alleed" siiani loetavaks raamatuks, aga miski selles skafandrijutus minu maitsega kohe kuidagi kokku ei lähe. Ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti loetamatu tekst. Mitte, et autor üldse kirjutada ei oskaks. Oskab ikka, aga miskipärast on ta pidanud vajalikuks iga kolmandat lauset "vürtsitada" mingite jaburate väljendite ja võrldustega, millel pole muu teksti ja stiiliga midagi pistmist. Justku treenitud koer, kes on triki selgeks saanud ja nüüd kordab seda igal võimalusel, ise seejuures rahulolust mõnuledes. Ehk teisisõnu pole LTM suutnud oma "roa" maitsestamisel piiri pidada ja nii ongi tulemuseks tarbimatu soust, mis mulle lugejana on üdini vastuvõetamatu ja paneb üldse kahtlema, kas kirjastaja enne raamatu väljaandmist, seda enne luges ka.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikus saadetakse kinnipeetavaid metsikutele planeetidele, kus nad saavad karistuse kandmise nimel puhastada neid vaenulikest võõrliikidest. Muu rahvas vaatab kogu värki otseülekandest pealt ja elab neile kaasa. Vastvalt edenemisele on kinnipeetavatel võimalik teenida nagu arvutimängus raha, saavutuspunkte ja uuendusi. Väärikas punkt Libakassi kogumikule. Rohkelt madinat ja tegevust pea igal lehel. Lehekülgi kestvaid kirjeldusi kosmosekapsli ukse tekstuurist siit ei leia, küll aga rohkelt lihtsat ja heatujulist meelelahutust. 5/5
Teksti loeti eesti keeles

Selline keskmine, natuke nõrgemapoolne kogumik, sestap ka hinne selline. Teist korda lugeda ei viitsiks...
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk, nõrk, nõrk. Ühelt poolt mõttetu religiooniga vehkimine, mis loole midagi juurde ei andnud, teisalt võinuks tegelased ja tegevuse paigutada kuhu iganes, lihtsalt miskipärast valiti tegevuskohaks Veenus ja nüüd oleks tegu juskui ägeda ulmejutuga. Mõttetu. Sisust: lõiguke ühe tavalise karjeristi elust, kes peab tegema valiku, kas ajada oma asja või pugeda ülemusele.
Teksti loeti eesti keeles

Ootused ei olnud suured, seega ei tulnud ka pettuda. Tundub olema kirjutatud eesmärgiga kajastada autori jaoks olulisi mõttekäike, kuid kas selleks oli tervet raamatut vaja? Kokkuvõttes loetav, aga ei enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Vaevaline lugemine, suht segaseks jääb see peategelase tõmblemine ja motivatsioon. Või mida autor üldse öelda tahtis. Peale investorite saabumist läks nagu natukene paremaks, aga lõpp vajus jälle ära. Tervikuna nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Algus venis oma kirjelduste ja maailma loomisega, aga kui asjaks läks, sai raamat käest pandud alles siis kui tagakaas paistis. Ja ei pea elamuse saamiseks tingimata 80ndaid fännama, kuigi see annab kindlasti asjale juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles