Kultusautori kolmas raamat on ühtlasi ka kolmas kõvakaaneline. Võib olla on see juhus, aga hardbackil on ikkagi sellise soliidse kauba maine ja alla soliidse kauba ei näi Hargla ilmutada tahtvat. Loomulikult tekib tahtmine "Grpowskit" kõrvutada tema esimese kogumikuga.

"Nad tulevad täna öösel" ilmus samuti sarjast "Põnevusromaan". Ma ei tea, kas romaani nime all ilmuvas sarjas ei peaks ikka romaanid ilmuma, aga mõlema kogumiku puhul on püütud lugejat veenda, et seos romaaniga on olemas. Esimeses kogumikus väideti, et raamat sisaldab lühiromaani, teise puhul pingutatakse veelgi enam, kinnitades, et tegu on romaaniga novellides, millest mõni ise romaani mõõtu. Võib olla on "Põnevusromaan" kaubamärk, mis hästi müüb, aga mõistete sisu muutmisega punnitatakse küll. Ma arvan, et enamikku lugejaid jätab külmaks ulmeruumis kasutatav madal latt romaani pikkuse suhtes. Samuti tahaks näha, kas keegi registreerib teose BAASis romaanina.

"Grpowski" on palju ühtlasem kogumik, kui "Nad tulevad..." ja seda mitte ainult ühendava peategelase ja teemavaliku, vaid ka taseme poolest. Ehkki "Liiga hiljat" ja "Meest Assisi linnast" eraldab samuti igavik, ei ole seee vahe siiski nii suur, kui see, mis eraldab "Kõiki Võimalusi maailmas" mõnest debüütraamatu paremast jutust. "Liiga hilja" on suhteliselt igav sentimentalism, lugu puudub (võikski olla 8, mitte 9 juhtumit). Naise surma võinuks ühendada mõne teise tekstiga, kui ilma tõepoolest ei saanud. "Mehe Assisi linnast" võib aga mis tahes seltskonnas letile lüüa, ilma et peaks häbenema. Mulle on see "Isa südame" kõrval Harglalt enim meeldinud tekst. See on tõepoolest silmatorkavalt originaalne lugu.

Nagu ka esimese kogumiku puhul, vähendab raamatu mõjuvust see, et enamik jutte on ennem loetud: üheksast viis on varem ilmunud ja kahte olen veel tutvuse poolest enne ilmumist näinud. Kuulun nende isikute hulka, kes kahte korda loevad ühte asja üliharva.

Raamatu tekstidest eralduvad pikkuse poolest "Jõulud" ja "Mees, kes ei joonud viskit". Kui "Jõulude" puhul hakkab see hea ja kurja üle arutamine sama tühjalt kõmisema, kui "Existerioni" bluff-filosoofia, siis "Viski" puhul kompenseerib krimkalikud stampvõtted küllalt ootamatu lõpplahendus (ise küll ootasin veel miljööd arvestades dramaatilist a la Reichenbach-Moriarty-Holmes kahevõitlust). "Eeben", "Kindel linn" ja "Spitzbergen" tuleks ilmselt ka õnnestumiste hula lugeda, mis teeb meeldiva mulje jätnud tekstide suhtarvu kogumikus üle ootuste suureks. See on ka oluline erinevus esimesest kogumikust

No ja saatesõna ka: see tundub olevat järg tagakaanele reklaamina paigutet kiiduhüüatustele. Võinuks säästa.

Teksti loeti eesti keeles

Orcus K.

24.10.2001, kell 21:35

Väga mõnus lugemine oli. Paar juttu olid kyll kohutavalt igavad, aga parimad lood kompenseerisid ka selle puudujäägi. "Mees Assise linnast" oli tõsiselt igav. Vattikani poliitika ja kõiksugu salaorganisatsioonide sisemised huvid tyytasid kohutavalt. Lõpuks tekkis tegelaste ylekoormatus - enam ei jaganud ära kes on kes ja kust ja mis huvidega.

"Liiga hilja" oli muidu hea ja rahulik vahepala, aga häiris see pidev "liiga hilja - liiga vara" mantra korrutamine. Saan aru kyll, et pealkirjaga on cool mängida, aga üle pakkuda ka ei maksa. Parem kui kõik need "hiljad" ja "varad" lugeja mõttes mõlguvad, et igaüks saaks omad järeldused teha.

Aga ultra-yli-supper oli "Veneetsia peeglite mõistatus". See jutt rabas, pani kõvasti kaasa mõtlema/tundma ja jäi kõigis oma nyanssides igavesti ajukäärude vahele.

Teine super lugu oli "Eeben", mis heitis aeg-ajalt varju ka teistele juttudele. Oleks nagu järge ja lahendust oodata, kuigi jutu lõpu järgi on see teada. Ikkagi ootasin... Kui raamatu lõpp juba paistma hakkas, ootasin, et nüüd tuleb lugu mis on "Eebeniga" otseselt seotud või midagi säärast. Ei tulnud. Ma ei tea isegi mida ma ootasin! Nähtavasti seda, et viimane lugu on sellest, kuidas Pan lahendab, mulla ja kõdu hais juures, veel oma viimase juhtumi ja siis saabub kohale paha professor ja vibutab Eebeni-viguriga poolaka teise ilma tagasi. Veidi ylepakutud idee, aga seda ma vist ootasin.

"Mees kes ei..." oli täiesti muhe kriminull. Pan-i kohutas lugu kohe nii väga, et unustas ratastooli kus see ja teine ning meelde tuli see alles siis, kui lugu läbi sai. Hea jutt oli ikkagi.

Kokkuvõttes täiesti super raamat, mahtus heade juttude sekka ka tagasihoidlikemaid vahele, nagu alati jutukogumike puhul juhtub. Alla viie ei luba süda panna, olgugi, et Hargla on üks igavene... (aga see on juba üx isiklik teema)

Teksti loeti eesti keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

29.10.2001, kell 16:24

Hea kogumik ühe mu lemmiku Hargla tegelaskujuga eesotsas. Kogumik koosneb 5 varemavaldatud loost ja 4 esmatrükist. Kõik 5 kordustrükki on minu käest juna ennem "5" saanud, ning neil ma praegu enam pikemalt ei peatuks. Esmatrükkidest jättis kõige sügavama mulje esimene - "Mees Assisi linnast". See on vaat et üldse parim tekst selles kogumikus. Veel meeldis mulle "Mees, kes ei joonud viskit", mis on nii stiilist kui ka sisult puhas krimka, aga rüütatud õrna ulmekuube. Kogumiku kõige nõrgem jutt oleks minu arust "Liiga hilja". Jutus puudub otsene tegevus ning ka juhtum. Aga kokkuvõttes panen ma kogumikule viie mitme plussiga. Soovitan soojalt lugeda!

Teksti loeti eesti keeles

Avo Nappo

5.11.2001, kell 02:05

Kommentaariks hindele. Hargla ja Grpowski on mõlemad toredad poisid. Paraku tegutsevad nad zanris mis minust kui lugejast mööda kipub minema. Sellegipoolest, kui ma seda kogumikku poes nägin, siis kõhklusi ei tekkinud. Ostsin, istusin pargis pingile ja hakkasin lugema.. Hea kraam.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmar Kerm

5.03.2002, kell 22:11

Arvi Nikkarev

25.04.2002, kell 01:16

Kui Hargla eelmine kogumik oli ebaühtlane, sisaldades meistriteoste kõrval ka ballasti, siis Grpowski pakkus ehedat lugemisnaudingut. Ükski lugu ei jätnud ükskõikseks. Olles mingil määral lugenud soome algupärandeid, leian, et nii Grpowski kogumik kui ka Tarlapi Best of leiaksid siin tänulikke lugejaid. Ilmselt ka teistes keeleareaalides.

Teksti loeti eesti keeles

Krafinna de Kraax

30.04.2002, kell 20:14

Pan on vaieldamatult geniaalne tegelaskuju. Midagi Meisterdetektiivi sarnast. Lugesin seda kogu siis, kui see ilmus, seetõttu on muljed mõnevõrra hägustunud.

Ette saaks heita kodutöö otsest transformimist teksti ning luterliku ja katoliku maailmapildi ühtlustamist. Mõjub läbimõtlematult.

Aga muidu on kogu täitsa hea.

Teksti loeti eesti keeles

Erkki Lindpere

28.10.2002, kell 07:30

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.

Teksti loeti eesti keeles

Ingvar Savasson

12.02.2003, kell 00:18

Äärmiselt meeldiv kogumik. Mulle on ikka meeldinud Hargla jutud ( vähemalt enamus neist)ja Pan Grpowski omad on nendest ühed minu lemmikumad. Mulle on see väike vürtspoodniku välimusega Poola eksortsist väga sümpaatne. Samas ei saa jätta mainimata, et ta meenutab väga Agatha Christie Hercule Poirot`d, kes oli kah sarnane väike hakkaja mehike ,kes õigeid lahendusi varrukast välja libistas. Kuid see pole minu silmis miinus, vaid pigem pluss. Selles kogumikus olevad üheksa lugu heidavad pisut valgust nii Grpowski tegevusele tema karjääri alguses kui ka selle lõpus. Loodetavasti ilmub Hargla sulest pan Grpowski lugusid tulevikus veelgi. Viis ja plussiga.

Teksti loeti eesti keeles