Tegemist on ei tea mitmenda Kettamaailma raamatuga, peategelaseks "Võluvast võrdsusest" tuttav vanaema Weatherwax koos oma nõidadest kolleegidega. Neile, kellele Pratchett meeldib, meeldib ka see raamat; kellele mitte, ei jõua ilmselt niikuinii sarja esimestest raamatutest kaugemale. Võrreldes teistega - nõrgem kui Mort, Men at Arms või Small Gods, aga lahedam kui Equal Rites.

Lugu ise on kergete Shakespeare sugemetega haldjajutu paroodia: jaanipäeval on oodata kohaliku väikekuninga pulmi. Jaaniöö on aga kõige haldjaohtlikum aeg, ning sel suvel on taas oht, et haldjad leiavad sel öösel tee inimeste maailma. Paraku on haldjad aga väga vastikud elukad ega sarnane sugugi legendide ja muinasjuttude haldjatega. Õnneks on sadistide klubisse kuuluval haldjakuningannal kõvasti tegemist vanaema Weatherwaxi ja Co.-ga.

Paraku pean tunnistama, et umbes 1/4 raamatust läks minust mööda: nimelt ülikooli võlurite sebimine, mida ma peale esimeste lõikude läbinärimist lihtsalt enam ei viitsinud lugeda. Minu jaoks jäi sealne naljakogus lahjaks ning need lõigud olid seetõttu lihtsalt lausigavad. Nõidade tegemised olid kuidagi sharmikamad.

Teksti loeti inglise keeles

Avo Nappo

20.06.2001, kell 17:14

Ysna lahja. Katariinaga nõus selles osas, et arvestatav osa sebimisest oli võrdlemisi liigne ja ebahuvitav. Kas nyyd tingimata see võlurite tegevusliin, on isekysimus. Paar head kildu. Aga yldiselt siiski lahja.

Teksti loeti inglise keeles

Lupus

28.08.2001, kell 22:48

Haruldane - nõustun mõlema eelkommenteerija arvamusega. Lisama peaks veel, et esineb mitmeid Tolkieni parodiseerimise katseid -- aga neid on küllalt ka teistes Kettamaailma osades.Mis teha, mees on parandamatu Tolkieni fänn, kirjutab sellest ka Usenetis aegajalt.

Teksti loeti inglise keeles

tess

11.03.2003, kell 23:29

Nii. Siin ma siis olen - elan juba kuu aega Edinburghis, korteris, mis on täidetud H.P.Lovecrafti teostega ja loen Pratchettit. Probleem selles, et Lovecraft meeldib mulle rohkem kui väga, Pratchettit tarbin aga aeg-ajalt igavuse peletamiseks. Edinburgh on kummaline linn - pealtnäha ilus(ilus kohe kindlasti) ja sõbralik, kuid kui siin pikemalt ringi jalutada, siis hakkab kuskilt läbi imbuma tunne, et kohe-kohe kui sa läbid m7otilde;ne vale värava kukud otse pimedasse keskaega. See on ka põhjus, miks ma ei suuda lugeda Lovecrafti - kui ma õhtul koju jõuan ja enne magaminekut veel natuke raamatut loen, siis ma lihtsalt suren õudustundest, kui ma yritan pärast magama jaada :-). Nii ma siis loen Pratchetti, mida korteris ka leidus täpselt selle yhe raamatu jagu. Mõned taitsa head kohad selles ju leidusid aga jäi siiski kehvapoolseks. Ma mõtlen seda, et tavaliselt naeran ma Pratchetti teosteid lugedes rohkem.

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Rätsep

5.12.2003, kell 14:51

Lauri Heinsalu

17.12.2003, kell 22:34

Pean ütlema, et olen tõeline Pratchetti fänn. Olen lugenud kõiki tema raamatuid, mis on eesti keeles ilmunud ja pean ütlema, et minu arust ei olnud Härrasrahval(eesti keeles on tal selline nimi). Laenutasin selle alles hiljuti raamatukogust ja ta on veel praeguki mu raamaturiiulil.

Minu arust oli see väga huvitav ja võlurite lisamine ei teinud midagi halba. Ainuke mis ei meeldinud oli Laekuri imelik käitumine. Terve raamatu lugemise ajal oli imelik tunne nagu ma teaksin juba kõike, kuigi ma võin vanduda, et ei ole seda varem lugenud! Imelik, või mis?!

Teksti loeti eesti keeles

Kristian Kants

23.12.2003, kell 17:17

Jäin rahule. Härrasrahvas ei ole võib-olla nii lõbus, kui Pratchetti mõned teised raamatud, aga nõiad igatahes on mind üle võitnud. Kui nad esimest korda välja ilmusid, ei pidanud neist eriti lugu. Aga kes saaks mitte armastada Nancy Oggi - seda kütkestavat õgardit üheainsa hambaga suus.

Meeldis haldjate kujutamine vastikute tegelastena ja eriti see paha Ükssarviku motiiv. Kõigile Ally McBeali (hm, mis küll sõna kasutada) vastalistele igati teretulnud kujund.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

26.12.2003, kell 01:59

Toomas Aas

12.05.2004, kell 00:39

Midagi otseselt halvasti just ei ole. Midagi otseselt hästi ka mitte. Harjumuspärane Kettamaailma raamat. Ega autoril nende kirjutamiseks vist mõelda eriti ei ole enam vaja, tulevad automaatselt nagu saelauad Vändrast.

Teksti loeti eesti keeles

Raul Veede

12.07.2004, kell 03:41

Fänn ma ei ole, aga läbi ma kõik eestikeelsed Pratchettid loen. Aeg-ajalt mõneaastaseid pause pidades. Esimesed peaks vist ylegi lugema, meelest läheb ära.

Vaatamata sellele, kuidas Pratchett võlurite ja filosoofide suhet kujutab (ja teeb ta seda vist igas raamatus, siin kah - mitu korda saab yle jõe sõita?), meeldivad mulle eelkõige tema filosoofilised mõtteterad või -lõigud. Neis on muhedat praktilist lähenemist ja leidlikkust. Vähemalt esimesel korral.

Siin meeldis mullegi see haldjakirjeldus. Täpselt selline tõlgendus, mis mahub rahvajuttude piiridesse. Kõik need haldjatega seonduvad jamad, vagajutud ja isegi uuspaganlik propaganda saavad oma seletuse. Äärmiselt armas. Ja tegelikult täiesti tõsiseltvõetav systeem.

Eks ta maha kipub muidugi käima. Kelle neljateistkymnes raamat samas sarjas on sama hea kui esimene? Mina ei tea yhtki. (Vast ehk Balzac, kui järele mõelda? Ei mäleta.) Aga halb ta nyyd ka ei olnud. Mõni koht oli suisa mõnus. Niimoodi huilata kyll ei saanud, nagu esimestega, loengut ei oleks see seganud, ent muige tõi teinekordki näole. Eks võtan varsti järgmise, stalkrinimekirja oli neid veel mitu tykki.

Teksti loeti eesti keeles