Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Orson Scott Card ·

Eye for Eye

(lühiromaan aastast 1987)

ajakirjapublikatsioon: «Isaac Asimov`s Science Fiction Magazine» 1987; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Silm silma vastu»
antoloogia «Pilet utoopiasse» 2007

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
7
0
1
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (14)

Vaadeldav lühiromaan oli väärt Hugo auhinda ja tõesti ta on hea! Loo keskseks kujuks on lastekodus kasvanud poiss Mick Winger. Teoses on ta seitsmeteist aastane, ta on palju kogenud ja palju korda saatnud. Väga varakult avastab ta, et kõik halb, mida ta teistele soovib, läheb alati täide. Niiviisi ta ongi elanud- kuhjaga kätte makstes oma solvajatele (või tahtmatutele solvajatele): silm silma vastu, hammas hamba vastu. Loo käigus selgub, et tal on siiski olemas ka vanemad. Viimased lihtsalt kartsid nii ohtlikku last kasvatada- seepärast siis lastekodu. Sündmuste lähtekohaks oli ühe ameerika farmeri avastus, et tal on “silmaga kaetamise” võime. Sarnaste võimetega abikaasasid valides tugevdasid ta järglased endas seda omadust. Nüüd, kus nooruk on peaaegu täiskasvanu ja mitte nii etteaimamatult ohtlik, tahab suguvõsa oma rüppe tagasi saada oma kõige võimekamat liiget. Loo lähtekohad on esitatud, kuidas nooruk oma surmatoovat omadust kasutab, selgub lugedes. Soovitan!
Teksti loeti inglise keeles

Olen juba tükk aega tahtnud käesolevat lühiromaani arvustada, kuid pole kuidagi osanud asjale läheneda... ka olen pidevalt mõelnud, et mis võiks selle teksti hindeks olla.

Lühiromaani põhimiinuseks on professionaalne tuimus... Must Kass vist mainis sedasama kusagil Orson Scott Cardi kohta ka. Loen ja üsna hästi on näha, et autor on kirjutanud lühiromaani sisse kohti, mis peavad lugejale mõjuma. Mõjusidki! Lühiromaan sai 1998. aastal Hugo, auhinna mille saab reeglina fännide seas populaarne autor ning teos, mis samuti on keskmisele ulmelugejale vastuvõetav. Märksa asjatundlikumal ajakirja «Locus» lugejaküsitlusel sai lühiromaan omas kategoorias kõigest kolmanda koha.

Einoh, lugu on hea ning Orson Scott Card oskab ka suurepäraselt kirjutada... aga pisut naljakas on küll, kuidas mormoonist ulmekirjanik ilgub baptistide kallal. Et pada sõimab katelt! Põhiline etteheide on siiski pigem selles, et autor kirjutab huvitavalt ja hästi, kuid tõelist kaasaelamist pole. Selline kalgi professionaalsusega kirjapandud tekst.

Võimalik, et ma oleks lühiromaanile isegi kolme pannud, aga kui autor kirjutab peategelase läbielamistest, siis on lugu mõnus ja tasemel. Meeldib, et hoolimata üleloomulikest võimatest, pole autor peategelasest siiski mingit supermani teinud... noormees oli ju ikka üsna tõsiselt plindris kui teda seal vanematekodus tapma tuldi. Ka idee ise on hea, kuigi pisut häirib see Ameerika ulmekirjanike luul, et iga teistsugune ja mingeid võimeid omav isik peaks kohe tahtma hakata maailma vallutama... kuigi võimalik, et see vallutuste tulemusena sündinud USA kultiveerib oma kodanikkudesse sellist mõtlemist?

Pika ja vist ka segasevõitu jutu kokkuvõtteks ütleks, et kindlasti tasub seda lühiromaani lugeda. Minu jaoks oli tegu tuimavõitu looga, millel oli hea algus ja lõpp, kuid keskpaik lohises rängalt.

Kes vene keeles loevad, need peavad üles otsima ajakirja «Smena» 1990. aasta neljanda numbri, sest minuteada on see ainuke kord, mil antud lühiromaan vene keeles ilmus.

Teksti loeti vene keeles

Mida kirjutada? Ei taha kommenteerida eelnevat arvustust, mis minu meelest on hea näide sellest, kus arvustaja mõttelend on oma teed läinud, nii et seos arvustatava teosega hoopistükkis peaaegu et puudub; samuti on siia üsna mõttetu hakata järjekordset sisukokkuvõtet treima.

Minu jaoks täiuslik või sellele väga lähedal olev lugu; on põnevust, mõtteainet.Võib leida siduvaid niite näiteks Kuttneri Hogbeni seeriaga või kasvõi Salingeri romaaniga "Kuristik rukkis". Võib-olla on lõpp ainult natuke liiga häppi.

Teksti loeti inglise keeles

Eelnevalt on minust palju targemad inimesed juba ära öelnud: professionaalselt ja hästi, aga tuimalt kirjutatud jutt. Loetav, isegi mõnuga, aga ei haara eriti kaasa. Vihjed baptistidele ja muidu piibli valestitõlgendajatele jooksevad usukaugel inimesel nagu ikka mööda külgi maha. Keskmine "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Mulle üldiselt meeldis küll, ehkki selliseid asju on juba palju loetud-Kingi "Kõik on mõeldav" meenub esimesena. Mnjah, muidugi on imelik lugeda, kuidas teadaolevalt kõige tüütuma usulahu esindaja mõnitab vähemtüütuid... Kohati ka veidi ülemäära "poliitilist korrektsust" , ent see ei pane mind hinnet maha võtma.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas 19. sajandi algul avastas üks fanaatiline baptist endal võime tahtejõuga teistele haigusi kaela nõiduda. Ta loeb selle võime jumalikuks ja leiab sobivad analoogid piiblist. Paar sajandit inbreedingut, intsesti ja aretamist ning kusagil maakolkas on kujunenud eraldunud kogukond, kelle kõik lapsed seda võimet omavad. Mõned skeptilisemad ja vähem fanaatilisemad on aga jalga lasknud ja asutanud oma põrandaaluse uurimislabori, seda seda kummalist võimet uurida. Kahe grupeeringu vahel käib sõda ja lühiromaani peategelane, üks eriliselt kõvade võimetaga poiss, satub justkui kahe tule vahele. Õieti käibki see sõda tema pärast, tema sigimisvõime pärast. Eelteadmine Cardi mormoonlusest on see, mis tekitab tunde, et autor on siin üritanud konkureerivale organisatsioonile "ära panna"... mormoonid on imede ja müstika suhtes avatumad kui ranged baptistid, aga see selleks...

Jutt oli huvitav lugeda, jutustatud on tõesti hästi. Lugu liigub nii, et algupoole on rohkem tagasivaateid peategelase minevikku, ja see osa oli nagu põnevam, teises pooles tuleb reaalajaline action. Ma vist ei ole päris rahul sellega, et puänt oli kuidagi lahja... oleks oodanud midagi nupukamat või teravamat.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt kiskus minu meelest kiiva sellest hetkest, kui mõrtsukas poisi tuppa jõudis - sellele järgnev action oli lamedate märulifilmide stiilis ja minu meelest pingutas autor nii elektrilambi kui pähe lastud kuuli puhul üle. Kui ajus ikka on elutähtsad keskused lömaks, siis mis pagana sädemed neid uuesti üles ehitavad...? Ses osas nõustun Indrekuga, et loo esimene osa oli parem.

Minu jaoks jäi vastuseta küsimus, mille poolest üks rühmitus teisest parem oli. Need, kelle kätte poiss lõpuks jäid, ei teinud küll ohvriterohkeid jõupingutusi, et enda hulgast sama võimsat tegelast kasvatada - aga samas olid nad väga valmid kasutama teise poole eksperimendi vilju. Austusest inimelu vastu pole kummagi jõugu puhul mõtet rääkida. Samuti näib olevat meelevaldne eeldus, et oma nõoga abiellumine on põhimõtteliselt mingi väga vale tegu... Kunagi jõudis "Taskutarka" Mart Viikmaa selleteemaline kiri - näib, et rohkem kui pooltel juhtudest on tegu sotsiaalse tabuga, mille bioloogiline taust on tagasihoidlik. Paljudes sotsiaalsetes tabudes on mingi rahvatervise alane iva, aga väga suurel osal juhtudest on lihtsalt kombetäitmisega selle enda pärast.

Ma ei tahaks Jyrkaga kahes asjas nõustuda. Esiteks võis autor vabalt kirjutada baptistidest, teades suurepäraselt, et sarnast fanatismi kohtab ka mormoonide hulgas. Vennad kirjutasid "Inetutes luikedes" ju ka formaalselt profashistlikust ühiskonnast. Minu arvates pole midagi imelikku selles, et inimene oma sekti kallal otsesest klähvimisest lihtsalt põhimõtte pärast hoidub. Meie kauguselt vaadatuna pole nagunii mingit vahet, kas mainitakse mormoone või baptiste.

Teiseks maailmavallutamine - vandenõuteooriaga, et USA valitsus oma kodanikke selles vaimus kasvatab, võib sauna taha minna, aga jutus võib siiski olla iva mingisuguse ühiskonnateadvuse arhetüübi tasemel. Võib-olla on suures osas valgetes ameeriklastes samapalju Rajaleidjat, kui suures osas eestlastes Rehepappi. Aga igasugused "rahvuse vaimu" otsimised on mu meelest siiski kahtlane avantüür.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle kui ateistile see lugu meeldis, sest näitas kenasti, kuhu igasugune pime usk lõppeks viia võib. Autori enda usuline taust ei puutu minumeelest üldse asjasse ja mingit "ärapanemist" ma siin ei näeks. Pigem võtaksin mütsi maha, et usklik mees nii ateistliku teksti kirjutab.
Viite ei pane sellepärast, et kuigi juttu oli huvitav ja põnev lugeda, siis suurem idee oli puudu ja ega ta mul enam paari nädala pärast meeles pole.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Kaasahaarav ja mõnus lugeda. Võibolla lõpp oleks võinud olla efektsem, kuid see ei riku üldmuljet.
Teksti loeti eesti keeles

Orson Scott Card, tuntud mormoon ja ulmekirjanik, on iseenesest täiesti tasemel autor. Seda tõendavad ka mitmed auhinnad, millega ta pärjatud on. "Silm silma vastu" võitis 1988. aastal Hugo, mis tõenäoliselt peaks natuke aimu andma jutu kvaliteedi kohta. Üleüldiselt olen ma nõus nendega, kes arvavad, et tegu on hea jutuga. Hästi kirjutatud ning mõnus lugeda, korralik käsitöö. Viite ei pane sellepärast, et üldmulje oli liiga kingilik. Paranormaalsed võimed, sädelus, raske lapsepõlv ning mage action - Cardilt ootasin ma igatahes midagi enamat. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa huvitav oli, aga midagi jäi ikkagi puudu. Isegi ei oska täpselt öelda misasi. Võib-olla see, et usuhullud mängu haarati. Võib-olla see, et ei tekkinud samastumissoovi. Võib-olla lihtsalt jäi olustik kuidagi võõraks ja kaugeks.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu: Peategelaseks lastekodus kasvanud poisike kel võime tekitada end ümbritsevatele inimestele pahaloomulisi kasvajaid. Peale lastekodust põgenemist saab ta teada, et on tegelikult aretatud eugeneetika võtetega mingite usuhullude poolt.

Hinnang: Lugu jättis mind üsna külmaks. Jah suurepäraselt kirjapandud (nagu seda ka Ulmeguru viitas) aga minumeelest on stiil kuidas 17 aastane nooruk arutab liiga küüniline ning kalkuleeriv. Võibolla alahindan lapsi aga minuarust oli ta mõttemaailm ülemäära täiskasvanulik. Mitte harimatu ja odavate TV filmide dieedil üles kasvanud vanemateta heidiku oma. Teiseks meenutas kogu lugu natuke liiga palju Stephen Kingi "Tulesüütajat" ning kolmandaks jäi kogu lugu müraki pooleli ega omanud korralikku kulminatsiooni. Enne raiuti sündmustik justkui kirvega katki.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Halb, lihtsalt halb. Loo kulgemine on niivõrd trafaretne justkui oleks näpuga aetud kõrval kahtlase väärtusega juhendit, kuidas kirjutada üht õiget ja haaraavat seiklusjuttu. Ning selle sopaka tasemel kondikava jälgimiseks on tegelased pandud käituma jaburalt ja ebaloogiliselt. Ma reeglina ei virise selliste asjade üle, aga see sooritus oli isegi minu maitsele ja taluvuspirile liiast. 
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelarvustajaga, lõpp läks minu jaoks kaduma. Võibolla süüdi tõlge, võibolla enda piiratus. Sinnamaani oli tegu kaasahaarava looga. Teiseks puudusels oli üldine loogika või õigemini selle puudumine. Üldiselt ma selliste asjade kallal ei nori, kustkil peab see ulme moment mängu tulema, aga siin jäi kuidagi kriipima asjaolu, et kui mägi oli seest õõnes ja omal ajal põhimõttelilselt turistiatraktsioon, siis mis oli välise perimeetri kaitsmise mõte? Lihtsalt näide..., aga kokkuvõttes raske üle kolme anda.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see jutt on juba varem kuskil eesti keeles ilmunud? Lugemise ajal tekkist tunne, et oleks midagi sarnast juba varem lugenud. Aga täitsa viieväärliline lugu, eks seal kohati selliseid mugavaid loo arenguid siluvaid detaile oli, aga mind nad ei häirinud ja kuna viimasel ajal on järjest raskem leida lugusid, mis samal tasemel kaasa elama paneksid, siis minu poolt saab see siin maksimumi kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi öelda, kas stiil või tõlge, aga äärmiselt vaevaline lugemine. Rohkem nagu visandlik kiirsketšide rivi, kui sujuv ja voolav romaan. Sisu sisuks, selle üle ei nokiks, pean "Needuste alleed" siiani loetavaks raamatuks, aga miski selles skafandrijutus minu maitsega kohe kuidagi kokku ei lähe. Ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti loetamatu tekst. Mitte, et autor üldse kirjutada ei oskaks. Oskab ikka, aga miskipärast on ta pidanud vajalikuks iga kolmandat lauset "vürtsitada" mingite jaburate väljendite ja võrldustega, millel pole muu teksti ja stiiliga midagi pistmist. Justku treenitud koer, kes on triki selgeks saanud ja nüüd kordab seda igal võimalusel, ise seejuures rahulolust mõnuledes. Ehk teisisõnu pole LTM suutnud oma "roa" maitsestamisel piiri pidada ja nii ongi tulemuseks tarbimatu soust, mis mulle lugejana on üdini vastuvõetamatu ja paneb üldse kahtlema, kas kirjastaja enne raamatu väljaandmist, seda enne luges ka.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikus saadetakse kinnipeetavaid metsikutele planeetidele, kus nad saavad karistuse kandmise nimel puhastada neid vaenulikest võõrliikidest. Muu rahvas vaatab kogu värki otseülekandest pealt ja elab neile kaasa. Vastvalt edenemisele on kinnipeetavatel võimalik teenida nagu arvutimängus raha, saavutuspunkte ja uuendusi. Väärikas punkt Libakassi kogumikule. Rohkelt madinat ja tegevust pea igal lehel. Lehekülgi kestvaid kirjeldusi kosmosekapsli ukse tekstuurist siit ei leia, küll aga rohkelt lihtsat ja heatujulist meelelahutust. 5/5
Teksti loeti eesti keeles

Selline keskmine, natuke nõrgemapoolne kogumik, sestap ka hinne selline. Teist korda lugeda ei viitsiks...
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk, nõrk, nõrk. Ühelt poolt mõttetu religiooniga vehkimine, mis loole midagi juurde ei andnud, teisalt võinuks tegelased ja tegevuse paigutada kuhu iganes, lihtsalt miskipärast valiti tegevuskohaks Veenus ja nüüd oleks tegu juskui ägeda ulmejutuga. Mõttetu. Sisust: lõiguke ühe tavalise karjeristi elust, kes peab tegema valiku, kas ajada oma asja või pugeda ülemusele.
Teksti loeti eesti keeles

Ootused ei olnud suured, seega ei tulnud ka pettuda. Tundub olema kirjutatud eesmärgiga kajastada autori jaoks olulisi mõttekäike, kuid kas selleks oli tervet raamatut vaja? Kokkuvõttes loetav, aga ei enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Vaevaline lugemine, suht segaseks jääb see peategelase tõmblemine ja motivatsioon. Või mida autor üldse öelda tahtis. Peale investorite saabumist läks nagu natukene paremaks, aga lõpp vajus jälle ära. Tervikuna nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Algus venis oma kirjelduste ja maailma loomisega, aga kui asjaks läks, sai raamat käest pandud alles siis kui tagakaas paistis. Ja ei pea elamuse saamiseks tingimata 80ndaid fännama, kuigi see annab kindlasti asjale juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles