Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

The Gods Themselves

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Jumalad ise»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Sündmuste horisont, nr 41)

  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
11
10
1
0
0
Keskmine hinne
4.455
Arvustused (22)
Andri Riid

Unustage Asum, unustage Impeerium, unustage robotid. Lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Asimovi kõige huvitavamad teosed on ta sarjadevälised romaanid nagu 'Igaviku lõpp' ja käesolev ning üksikud pikemad novellid (Profession, The Dead Past näituseks). Lugu ise on mateeria lekkest paralleeluniversumite vahel, mille olemasolu võimaldab maalastel saada odavalt energiat, ent samas suunab päikesesüsteemi ka hukatuse rajale. Tuumafüüsika alane terminoloogia on kohati isegi raskustega jälgitav. Tuleb tunnistada, et teadusringkondade ja nendevahelise käärimise kujutamine on vanameistril käpas, veenev ja põnev lugeda. Ligi kolmandik raamatust on pühendatud ühe paralleeluniversumi kodanikele ja kisub rohkem fantasy valda.
Teksti loeti inglise keeles
Jüri Kallas

Olen eelkirjutajaga nõus, et Isaac Asimovi ulme parima osa moodustavad sarjade välised pongestused. "Jumalad ise" on selle parim näide. Siin pole seda robotilugude (teinekord pisut odavat) moraalitsemist. Siin pole Asumi lugude pinnapealset ajalooplagiaati. Ehe lugu. Võrdluseks, et nii nagu Arthur C. Clarke'i "Kohtumine Ramaga", oli ka "Jumalad ise" ühe ulme suurkuju comebackromaan. Mõlemad said müriaadi auhindu, aga olles ise Asimovi loomesse üsna leigelt suhtuv kodanik, tundub mulle siiski, et Hea Doktor sai oma auhinnad teenitult. Loetelu: "Hugo", "Nebula", "Locus", "Ditmar"; võimalik et miskit veel... Romaan koosneb kolmest osast. Esimene on sihuke teadlaste keskkonnas toimuv uue ja vana võitlus, pluss pöörane idee (peaaegu tasuta energia). Teise osa tegevus toimub kõrvalmaailmas, mis mulle meenutas oma olemuselt miskitpidi antiiki (kuigi ta seda polnud). Lihtsalt emotsionaalselt tekitas see minus samasuguseid tundeid nagu antiikmaailm. Kolmas osa sõlmib esimesed kaks kokku, aga lisaks kõigele on seal veel fantastiliselt realistlik (või vastupidi) kirjeldus elust Kuul. See tuletas mulle heas mõttes meelde Robert A. Heinleini suurepäraseid Kuu-lugusid tema "Tulevikuajaloo" sarjas. Kindlasti on seda romaani raskem lugeda kui tavaAsimovit, aga tasub proovida: mulje on võimas! PS: Tundub, et uue laine reformatsioon jättis oma jälje isegi Asimovisse. Raamat ise on üsna julgelt (Asimovi kohta) kirja pandud. Üks päev vaatasin ka bibliograafiat ning siis selgus, et kirjanikuhärra eksperimenteeris ka avaldamisprotsessiga. Romaani kolm osa ilmusid algselt kolme eraldi jutustusena kahes ajakirjas. Esimene osa: "Galaxy" 1972; märts/aprill. Teine osa: "Worlds of If" 1972; märts/aprill. Kolmas osa: "Galaxy" 1972; mai/juuni. Tähendab, et esimene ja teine osa, mille tegevus toimub samal ajal erinevates maailmades, ilmusid samaaegselt erinevates ajakirjades. See sai muidugi võimalik olla ka seetõttu, et "Galaxy" ja "Worlds of If" olid ühe kirjastuse ajakirjad ning neile oli üks toimetaja - Ejler Jakobsson.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Asimov on Asimov on Asimov on Asimov. Mis tähendab, et igaüks, kes ennast vähegi Hea Doktori fänniks peab, jooksku kiiresti seda raamatut hankima - pettuda ei tule - kvaliteet on proovitud, testitud ja kindel.
Teksti loeti inglise keeles
Tundmatu Arvustaja

Võib-olla petab mind mälu, kuid ei suuda kuidagi vabaneda muljest, et nimetatud jutu põhjal jooksis kunagi raadios järjejutt. Nii või teisiti, lugu on hea. Sisu ümber jutustama ei viitsi hakata, seda enam, et eespool kaks head ülevaadet juba on. Märgin vaid, et mind pani "Jumalad ise" esimest korda tõsisemalt mõtisklema tasuta lõuna probleemide üle.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Pronto

Raamatu nimi pärineb tegelikult Schilleri sulest: "Against Stupidity The Gods Themselves Content In Vain" ehk siis "Lolluse vastu on isegi jumalad võimetud". Iseenesest hea stoori aga roppu moodi venitatud. Pealegi ei olnud ta ka nii originaalne, sest tegemist on tüüpilise n.ö. teadlasejutuga, kus leiutatakse mingi riistapulk ning selle tõttu juhtub mingi jama, mida asutakse lappima. Antud juhul oli siis tegemist suurepärase elektronpumbaga, mis Maa asukatele poolvägisi pähe sai määritud ja mis kippus päikest üle kuumendama. Kohati (eriti raamatu keskmises osas, kus räägitakse paralleelunversumi elukatest) tundus, et Asimov on oma leiutamistuhinas veidike liialdama kippunud. Pealegi usun ma, et Plutoonium-186, sattudes meie oludesse (see isotoop sisaldaks liiga palju elektrone neutroni kohta ning seega meie universumis võimatu saavutada) oleks tungsteni asemele laekudes tekitanud meestel toas normaalse litaka ning seega oleks sobivam hoopiski sõjapidamiseks, kui energia tekitamiseks. Samuti oli ta proovinud need paralleelunviersumi elanikud teha, ja minu arust liiga pingutatult, mõistusevastaselt teistsugused. Muidu oli OK raamat, kuid, jah, oleks võinud poole lühem olla.
Teksti loeti inglise keeles
Oliver Karjane

Too Schillerilt laenatud pealkiri ütleb tegelikult kõik juba ära, inimene ei mõtle eriti sellele, kas see, mis esmapilgul kasulik, mingeid kõrvalefekte ei oma. Antud juhul oleks see ikka hirmus valusalt lõppenud. Peamine raskus raamatu juures oli tookord veel üsnagi kesise keeleoskuse juures välja lugeda, mis moodi nood elukad sealt teisest dimensioonist välja nägid - paar lehte tuli ikka kolm korda üle lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Peale poolt tosinat suhteliselt mõistlikku arvustust pole raamatu sisu kohta õieti midagi öelda... Arvustustes sain targemaks -- lisaks silikoonile, karboonile ja soodiumile on meil eesti keeles nyyd juures veel 1 eksootiline algaine - tungsten :-[[[

Loo teaduslikust taustast, mis on sügavam, kui arvata võiks. Nimelt on Suure Paugu teooria algusest peale püütud ära arvata, miks on teatud väga põhilised konstandid meie maailmas just sellised ja mitte teistsugused ja mis üldse "põhjustas" Suure Paugu. (Miks on siin jutumärgid, on pikem jutt, mis siia ei mahu). Asimov pakub välja ühe võimaluse, mis antud kirjelduste tasemel on igati loogiline. Raamat koosneb jah kolmest osast, milles igaühes vaadeldakse oma nurga alt pealkirjaski toodud motot -- rumaluse ees on ka jumalad võimetud. Noh, teise osa lõpp annab lootust ja kolmas lõppebki hästi, kuid pessimistina kaldun ma arvama, et inimrumalus on veelgi visam ja läbitungimatum, kui selles raamatus...

Kas mind selle raamatu juures häiris miski? (St kas "4" või "5"...) Tegelikult ainult pisiasjad -- näiteks keskmise osa, nende para-elukate juures... no mida sa neist ikka kirjutad, kui sa võimatusest hoidud? Samas suutis autor huvi üleval hoida... Siis teatud 70-ndate hõng... Panen siia praegu siiski "4", kuid see on selline "5"-lähedane "4". Ehk muudan seda kunagi. Igatahes väga hea raamat.
Teksti loeti inglise keeles
Tarmo Õuemaa

Frederick Hallam on maailma kuulsaim teadlane, sest just tema oskas ära seletada kastitäie volframi muundumise plutoonium 186-ks, seostada selle intelligentse eluvormiga paralleeluniversumis ja ehitada kahe universumi vahele elektronpump, mis paistab meile igaveseks tagavat tasuta energia.

Noor peategelane, füüsik Lamont tahab teadusesangari elulugu kirja panna, kuid avastab, et Hallam ei ole sugugi nii eeskujulik kangelane. Mis kõige hullem, noores teadlases tekib arusaam, et elektronpump viib kokkuvõttes meie universumi tasakaalust välja ja hävitab selle. See võib juhtuda suvalisel ajahetkel. Samal ajal peab Hallam oma reputatsiooni kõige täjhtsamaks ja asub tegutsema Lamonti karjääri hävitamise nimel.

Keskmine osa romaanist näitab paralleeluniversumi imelikku elu-olu.Kolmas pakub lahenduse.

Nägin hiljuti telekast ENSV filmi "Supernoova" astronoomide argielust. Eks seegi raamat on sarnane teadlasteromaan - konfliktid ande ja andetuse vahel, juhuse roll, vastutus ja ausus jms. Hea, aga natuke igav.
Teksti loeti inglise keeles
Urmas Roolaid

Raamat on siin ja mitmetes muudes kohtades kõrgelt hinnatud, teda peetakse lausa Asimovi üheks parimaks teoseks, üheks parimaks Hard-SF-ks üldse ja muu selline blääblääblää sinna otsa. Aga mina sellest antud raamatu ülistamisest mitte aru ei saanud, no ei leidnud siit enda jaoks midagi erilist ega huvitavat. Ma võtan selle raamatu enda jaoks lühidalt sedasi kokku: esimene osa - igav; teine osa - väga igav; kolmas osa - käib kah ja summaks saan: IGAV.

Mis siin parata, mina panen raamatule hädise kolme ja mitte rohkem. Oleks raamat poole lühem olnud, oleks ta minult ehk täisväärtusliku kolme saanud...
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Asimovi nõrgemaid tükke on nii palju kritiseeritud, et ajuti võib isegi meelest minna, et ta on suur kirjanik. Siin romaanis näitab ta ennast muidugi parimast küljest.

Kunagi küsis mult Wõrokas, et miks ma pidasin romaani "Nemesis" just teadusulme etaloniks. Jäin tookord vastusega kimpu - tõepoolest, miks? Kuidagi suutsin lõpuks vähemalt enda jaoks midagi sõnastada ning see kehtib täiel määral ka käesoleva teose kohta. Kuigi "Nemesise" ja "Jumalate endi" leiutised on kõike muud kui tõsiteaduslikud (vastavalt siis Hüpe ja energia pumpamine ühest universumist teise), kujutatakse väga hästi seda, kuidas teaduslik-tehniline progress toimib: sammhaaval, vahel eksides, ebaõnnestumiste või poolikute lahenduste kaudu, lühikeses plaanis mõjutatuna igasugustest teadusevälistest teguritest.

Neli, mitte viis punkti saab jutt kahe asja eest. Esiteks, paralleelmaailmast sokutati volframit siia ülisuure, kirurgilise täpsusega (nii näiteks asendati Hallami töölaual mingi tolmuse pudelikese sisu) ja see muudab mõttetuks jutud planeetide positsioneerimisest nende magnetväljade järgi vms. Lisaks eeldab niisugune igaviklaste tegutsemisele lähedane täpsus ka mõjutatavate pikaajalist jälgimist ning suurepärast orienteerumist nende psüühikas, mis muudab küsitavaks kogu soigumise kommunikatsiooniraskuste üle. Teiseks jättis mind külmaks ettearvatava lõpuga armastuslugu. Noh, et kui terve romaani mees ja naine üksteisele järjest sümpaatsemaks muutuvad, aga samal ajal muudkui korrutatakse, et seks ei tule kõne alla, kuhu siis asi lõpuks ikka välja jõuda võib...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Rahulikus tempos kulgeva sündmustikuga mõtlemapanev romaan. Alg- ja lõpposa olid huvitavamad, parauniversumi energiaolendite tegemised mitte niivõrd. Hinde osas otsustasin lõpuks maksimumi kasuks, sest idee on ikkagi väga huvitav ja tervikmulje hea. On näha, et raamat on suunatud mõtlemisvõimelisele lugejale.

Väidetavalt on "Jumalad ise" romaaniks, kus Asimov otsustas esimest korda kirjutada seksist ja tulnukatest. Esimest esineb siin raamatus tegelikult suhteliselt näpuotsaga ja kirjeldatud tulnukad pole ka päris sellised tulnukad, nagu neid üldiselt ulmeteostes kirjeldatakse-ei pärine nad kuskil teisest tähesüsteemist, vaid paralleeluniversumist, ning lisaks pole nad päris materiaalsed. Paralleelid Heinleini Kuu-teemaliste tekstidega tekkisid ka minul ja romaani kergelt erootiline alltoon tugevdab paralleele selle autori loominguga... Ainult et Asimovi romaanis pole sõjateemat, märulit ega sotsiaal-poliitilist sõnumit.

Kui rahulikus tempos kulgev ja inimkonna saatuse teemadel arutlev SF meeldib, siis tasub lugeda, seiklusulme austajad aga võiksid sellest raamatust pigem eemale hoida.
Teksti loeti eesti keeles
Joel Jans

Saan täiesti aru miks Ats selle teose avaldas. Esiteks tohutult palju teaduslikku juttu millest ma mitte midagi aru ei saanud. Teiseks veider tulnukate porr ja kolmandaks Kuu ordu, või noh midagi sarnast. Ehk siis maa teadusest ja kultuurist kaugemale arenenud ühiskond, kus armastatakse suurem osa ajast käia ringi alasti. Kes on Atsi enda kirjutatud romaane lugenud suudab ilmselt üsna mitmeid paraleele leida.

Üldiselt jagunebki teos kolmeks ülalkirjeldatud tükiks. Esimeses avastavad teadlased energiaviisi ja vaidlevad - kaklevad selle esmaavastamise au ning nüansside üle. Teises näidatakse meile vaadet kolmesoolise tulnukpere raskele elule kauges tulnukmaailmas (koos laheda lõpupöördega) ja kolmandas avatakse palju fakte elust kuu pinnal.

Hoolimata teksti kohatisest ebaühtlusest ja venivusest (minuarust kulutati ekskursioonidele kuul ebanormaalselt palju sõnu) mulle meeldis. Energia ammutamise viis tundus väga originaalne ja kuigi ma ei saanud kõigest täpselt aru avaldas mulle muljet põhjalik läbimõeldus. Lisaks oli veel lahe seegi, kuidas selle teose kõik üliolulised teadusavastused sündisid tegelikult mitte murest inimkonna pärast vaid puhtast inimlikust kadedusest, väiklusest ja vihast ligimese vastu. Lisas kõigile tegelastele väga palju inimlikkust ja muutis nad läbi oma nõrkuste väga elavateks ja vaimusilmas kergesti ettekujutavateks.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Antud romaani puhul meeldisid esimene ja viimane osa. Idee elektronpumbast, Kuu elustik ja mõnusalt väiklased teadlastest tegelased. Pean silmas just teadusliku protsessi kulgu ja intriige. Mis paneb kohe mõtteid mõlgutama enda "ihupesust" :D. Keskmine osa läks vaevaliselt, kuna oli raske suhestuda nonde olenditega. Lõpu puänt samas sellel oli siiski parem kui kogu romaani oma. Lugu voolas rahulikus tempos suhteliselt aimatavasse roopasse, aga teekond ise ja ideed olid mõnusad. Aitäh, Asimov!
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

The Gods Themselves on teaduse-ulmelugu, mis on jagatud kolme üsna erinevasse ossa. Kõigi kolme osa keskseks teemaks on tsivilisatsioonide energiavajadus ning selle tagajärjed. Näiteks, kui ühe teadlase lauale satub element, mis saab pärit olla vaid teisest universumist, tõotab see kogu maailmale lõputult puhast energiat.
 
Paarkümmend aastat hiljem ongi paralleeluniversumiga mateeriat vahetavad "elektronpumbad" kõik energiaprobleemid lahendanud. Kui aga teadlane Peter Lamont hakkab asja lähemalt uurima, siis tundub talle, et selline tegevus võib muuta meie universumi füüsikaseadusi arvatavast kiiremini ning panna Päikese plahvatama juba loetud aastakümnete pärast...
 
Teine lugu toimub paralleeluniversumis, kus füüsikaseadused on teistsugused ning tähed seetõttu väikesed ja juba suremas. Planeedil, millel elavad kahte sorti olendid ("pehmed", kolmest indiviidist koosnevad energiapõhised ja "kõvad", üksikud mateeriapõhised) on viimases hädas leitud viis energia saamiseks (nende jaoks) paralleeluniversumist...
 
Kolmas lugu toimub esimesest veidi hiljem Kuu peal. Maa elanikkond on elektronpumpade tõttu laisaks muutunud ning teadlaste avangard koguneb pigem Kuule. Nende seas on ka teadlane Benjamin Denison, kes on teadlik Lamonti teooriast elektronpumpade ohu kohta ning loodab leida nii selle tõestust kui ka mingit võimalust ohu kõrvaldamiseks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli täiesti mõnusa looga. Kuigi läbiva teema alltekst oli üsna sünge ning ka hetkel täiesti relevantne (tsivilisatsioonil on vaja püsivat energiaallikat ja põrgusse kõik võimalikud tagajärjed), on Asimovi lugudes ikka mingi loomuomane sisemine helgus ja optimism, kõigutamatu usk mõistuse võidutsemisse.
 
Kõige rohkem meenutas "klassikalist Asimovi" esimene lugu - teadlased laborites ja konverentsidel, seletamas, vaidlemas, intriigitsemas. Teine lugu oli sellega võrreldes hoopis teistsugune, teise universumi energiaolendite kolmiksuhetes oli näha mõjutusi ulmekirjanduse "uuest lainest". Kolmas, vabameelse Kuu-ühiskonna lugu oli jälle nagu laenanud mõtteid Robert A. Heinleini teosest "Kuu on karm armuke".
 
Keskmine, paralleeluniversumi lugu oligi vahest kõige nõrgemalt muuga seotud. Energiateema ja sellega seotud ükskõiksus tagajärgede vastu jooksis küll selgelt läbi (paralleeluniversumi plahvatamise võimalust nähakse paremana sellest, kui energiapumpamine lõpetada), aga kogu see kolmiksuhete osa sai ebaproportsionaalselt palju tähelepanu sisulise kõrvalteema kohta.
 
Kui laiemalt võtta, siis Asimovi-huvilistele on see teos põneval kohal tema peamise (1950ndad) ja hilise (1980ndad) loomeperioodi vahel. Kuigi ma ise pean esimest perioodi selgelt määravaks ja teist pigem nõrgaks, on siin "klassikalist Asimovi" täiesti äratuntavalt ning kõik uued mõjutused on vähemalt huvitavad. Ning põhiteema energiast on oma realismis ehk ajatum kui miski muu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Osvald Soobel

Asimovi teos, mis ei rääkinudki robotitest.
Tulnukate olemusega oli keeruline samastuda ja järjele saada, teadlaste intriige tuli kah mõttega lugeda, nii et kerge lugemine see ei olnud.
Aga hea. Mõistliku pikkusega, ei jäänud venima, keris läbi kõigi kolme loo pinget kuni lõpus ei tahtnud raamatut käest panna.
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Chris

Halb, lihtsalt halb. Loo kulgemine on niivõrd trafaretne justkui oleks näpuga aetud kõrval kahtlase väärtusega juhendit, kuidas kirjutada üht õiget ja haaraavat seiklusjuttu. Ning selle sopaka tasemel kondikava jälgimiseks on tegelased pandud käituma jaburalt ja ebaloogiliselt. Ma reeglina ei virise selliste asjade üle, aga see sooritus oli isegi minu maitsele ja taluvuspirile liiast. 
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Nõustun eelarvustajaga, lõpp läks minu jaoks kaduma. Võibolla süüdi tõlge, võibolla enda piiratus. Sinnamaani oli tegu kaasahaarava looga. Teiseks puudusels oli üldine loogika või õigemini selle puudumine. Üldiselt ma selliste asjade kallal ei nori, kustkil peab see ulme moment mängu tulema, aga siin jäi kuidagi kriipima asjaolu, et kui mägi oli seest õõnes ja omal ajal põhimõttelilselt turistiatraktsioon, siis mis oli välise perimeetri kaitsmise mõte? Lihtsalt näide..., aga kokkuvõttes raske üle kolme anda.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Kas see jutt on juba varem kuskil eesti keeles ilmunud? Lugemise ajal tekkist tunne, et oleks midagi sarnast juba varem lugenud. Aga täitsa viieväärliline lugu, eks seal kohati selliseid mugavaid loo arenguid siluvaid detaile oli, aga mind nad ei häirinud ja kuna viimasel ajal on järjest raskem leida lugusid, mis samal tasemel kaasa elama paneksid, siis minu poolt saab see siin maksimumi kätte.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Ei oskagi öelda, kas stiil või tõlge, aga äärmiselt vaevaline lugemine. Rohkem nagu visandlik kiirsketšide rivi, kui sujuv ja voolav romaan. Sisu sisuks, selle üle ei nokiks, pean "Needuste alleed" siiani loetavaks raamatuks, aga miski selles skafandrijutus minu maitsega kohe kuidagi kokku ei lähe. Ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Täiesti loetamatu tekst. Mitte, et autor üldse kirjutada ei oskaks. Oskab ikka, aga miskipärast on ta pidanud vajalikuks iga kolmandat lauset "vürtsitada" mingite jaburate väljendite ja võrldustega, millel pole muu teksti ja stiiliga midagi pistmist. Justku treenitud koer, kes on triki selgeks saanud ja nüüd kordab seda igal võimalusel, ise seejuures rahulolust mõnuledes. Ehk teisisõnu pole LTM suutnud oma "roa" maitsestamisel piiri pidada ja nii ongi tulemuseks tarbimatu soust, mis mulle lugejana on üdini vastuvõetamatu ja paneb üldse kahtlema, kas kirjastaja enne raamatu väljaandmist, seda enne luges ka.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Tulevikus saadetakse kinnipeetavaid metsikutele planeetidele, kus nad saavad karistuse kandmise nimel puhastada neid vaenulikest võõrliikidest. Muu rahvas vaatab kogu värki otseülekandest pealt ja elab neile kaasa. Vastvalt edenemisele on kinnipeetavatel võimalik teenida nagu arvutimängus raha, saavutuspunkte ja uuendusi. Väärikas punkt Libakassi kogumikule. Rohkelt madinat ja tegevust pea igal lehel. Lehekülgi kestvaid kirjeldusi kosmosekapsli ukse tekstuurist siit ei leia, küll aga rohkelt lihtsat ja heatujulist meelelahutust. 5/5
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Selline keskmine, natuke nõrgemapoolne kogumik, sestap ka hinne selline. Teist korda lugeda ei viitsiks...
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Nõrk, nõrk, nõrk. Ühelt poolt mõttetu religiooniga vehkimine, mis loole midagi juurde ei andnud, teisalt võinuks tegelased ja tegevuse paigutada kuhu iganes, lihtsalt miskipärast valiti tegevuskohaks Veenus ja nüüd oleks tegu juskui ägeda ulmejutuga. Mõttetu. Sisust: lõiguke ühe tavalise karjeristi elust, kes peab tegema valiku, kas ajada oma asja või pugeda ülemusele.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Ootused ei olnud suured, seega ei tulnud ka pettuda. Tundub olema kirjutatud eesmärgiga kajastada autori jaoks olulisi mõttekäike, kuid kas selleks oli tervet raamatut vaja? Kokkuvõttes loetav, aga ei enamat.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Vaevaline lugemine, suht segaseks jääb see peategelase tõmblemine ja motivatsioon. Või mida autor üldse öelda tahtis. Peale investorite saabumist läks nagu natukene paremaks, aga lõpp vajus jälle ära. Tervikuna nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Algus venis oma kirjelduste ja maailma loomisega, aga kui asjaks läks, sai raamat käest pandud alles siis kui tagakaas paistis. Ja ei pea elamuse saamiseks tingimata 80ndaid fännama, kuigi see annab kindlasti asjale juurde.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles
Chris

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles