See romaan avab Haini sarja. Planeet Hain on levitanud inimsugu enda ümber Linnutee elukõlblikele planeetidele. Eri tingimustel on inimesed aegade jooksul arenenud erilaadseteks. Ka eri planeetide kultuur varieerub tugevasti. Sarja sündmused saavad alguse 300-400 aastat pärast meid ja sari hõlmab umbes 2500 aastat.

Vaadeldavas romaanis toimub tegevus Fomalhaut II nimetul planeedil. Seal elab mitmeid humanoidseid rasse, arengutase on üldiselt pronksaja ja raudaja vahepeal. Neid rasse uurib Rocannon’i nimeline etnograaf. Mingisugused mujalt tulnud diversandid hävitavad etnograafi kosmoselaeva, tapavad ta reisikaaslased ja hulga eri rassist pärismaalasi. Romaan kirjeldabki võrratult Rocannoni ja kohalike elanike võitlust ülekaaluka vaenlase vastu. Vaenlased võidetakse ja nimetu planeet saab Rocannoni järgi enesele nime.Võitluse käigus omandab etnograaf planeedi algelistelt elanikelt ka midagi väärtuslikku: telepaatia. Tänu sellele planeedile saab telepaatiavõime (Haini) Planeetide Liidus üldkasutatavaks. Romaan on kaasahaarav ning traditsioonilisem kui Haini sarja auhinnatud neljas köide. Muidugi 5.

Teksti loeti vene keeles

Liisa Vesik

10.07.2001, kell 18:18

Kristjan Ruumet

2.03.2002, kell 18:27

Kristjan Rätsep

4.03.2002, kell 13:08

Üks väga hea romaan, parimaid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Maani kummmardus Krista Kaerale, kelle kirjastus " Varrak" on jätkanud Le Guini eestindamist. Muide, Meremaa mulle eriti ei meeldi, aga Hain küll.

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

15.03.2002, kell 19:47

Toomas Aas

24.03.2002, kell 21:20

Muidugi on iga enesest lugupidav eestlane lugenud ühte Haini sarja raamatut - "Pimeduse pahem käsi". Kuhu minagi pidin pääsema.

Tahes-tahtmata hakkasin Rocannoni lugedes "Käega" paralleele tõmbama - võõrale planeedile jäänud Liiga esindaja satub plindrisse ja leidub üks (või rohkem) heatahtlik kohalik tänu kellele võidetakse lõpuks kõik raskused jne.

Ometi ei tundu hilisem romaan varasema kordusena, ega vastupidi. Le Guin on osanud välja mõelda ja ära kirjeldada piisaval hulgal erinevaid ökosüsteeme, mõistusega rasse ja ühiskondi. Jään lausa huviga ootama, milliseid olevusi kohtan järgmistes Haini raamatutes.

Meeldis ka see, et lõpp ei olnud eriti ülepingutatult happy. Oli lihtsalt selline normaalne lõpp, mis pani ühe inimese Maailmade Liiga skaalal kenasti tema õigesse perspektiivi.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

4.05.2002, kell 16:01

Romaan on heaks näiteks, kuidas formaalselt teadusulme atribuutika abil tegelikult imeulmet kirjutada... Minu jaoks isiklikult läks asi liiale siis, kui tarulinnas rääkivad rotid kangelasi päästma hakkasid. Ilma selle taruseikluseta, mis muuseas polnud ka süzhee jaoks mitte millekski vajalik, oleks teos võibolla viie saanud, aga sellega koos pole see mingil juhul võimalik. Üldse on kummaline, et etnograaf mängib mingi üleplaneedilise keele ideega sellisel tasemel ühiskonda kujutades... Eriti loll oli see stseen, kus mingi elukas jõest kinni püütakse ja peategelane keeldub seda söömast, öeldes, et ta ei taha süüa midagi, mille puhul ta pole kindel, kas see järgmisel hetkel juhuslikult temaga rääkima ei hakka. Selles stiilis, jumala eest, meeldib mulle Aldissi "Legends of Smith`s Burst" palju rohkem ;)

13.02.2005: Veel sellest kaelakeevärgist rääkides, "Rocannons World" on jutustuse "Semley`s Necklace" edasiarendus. Jutustus oli minu meelest väga hea, selle romaanivariant aga pärmi täis ja paras jama. Hoiatav näide!

Teksti loeti eesti keeles

Sander Vahter

24.05.2002, kell 19:10

Elläi Tuulepäälse

18.06.2002, kell 14:41

Omas ajas (1966) oli see romaan kindlasti viite väärt, praegu esmatrükina ilmudes venitaks vaevu kolme välja. Võib-olla oleks siis paras panna nende kahe keskmine.

Kirjutamistehnikalt on "Rocannoni maailm" lootusetult vananenud. Tänapäeva tipp-kirjanike poolt loodud tehniline või ime-ulme ei kasuta enam kuuekümnendatele omaseid stiilivõtteid (tüüpnäide: sissejuhatuse kaelakeeotsimise lugu), pealegi tõusevad mõned Le Guini matkijadki kasvõi põlvkonnavahe tõttu eredamalt esile. Meremaa sari on käesolevaga võrreldes aegumatum ja klassikaks kasvanud. Ulmet huviga lugenud inimene juba aimab ette, mis Rocannoni-sugusest hingelise laadiga mehest lõpuks saada võib, samuti kohalike isandate võsukesest (näiteks äraläperdatud surma-eelaimus); traditsiooniliselt jääb kaaslaste kambast alles vaid üks; traditsiooniliselt kohatakse hästi palju takistusi/tsivilisatsioone. See on see trendilooja või keskteelise häda, et ühel hetkel pole enam põnev.

Teksti loeti eesti keeles

Alo Jõekalda

11.07.2002, kell 14:39

Teksti loeti eesti keeles

Andreas Jõesaar

14.07.2002, kell 00:58

Iseenesest mulle meeldis enam, kui "Pimeduse pahem käsi" (mis oli imho üsna vastik). Polegi vist ühtegi paremat lugu Le Guinilt lugenud.Meeldis just sellepärast, et oli selline stiilne fantasy ja sci-fi ühendus, kogu aeg lugesid nagu "Sõrmuste Isandat", vahepeal aga lasid ringi mehed kaitsekombensoonides ja lendasid helikopterid.Katsun ulmest just vaid sci-fid lugeda, kuid vahelduseks oli selline (heas mõttes) kompott täiesti söödav.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

4.10.2002, kell 18:59

Kuidagi mõttetu tundus see retk. Ettevalmistamata. Läbimõtlemata. Paiguti jäi mulje, et kas need rtklejad on imbetsillid või siis ei loodagi nad elusana sihtpaika jõuda. Selle raamatu ainuke pluss oli tema lühidus.

Teksti loeti eesti keeles

Madis Veskimeister

27.01.2003, kell 20:18

Indrek Hargla

19.03.2003, kell 22:06

Algul tundub, et tegu on pretensioonitu(ma) fantasy-seiklusega ja algus on vastavalt laadnalt ja enam-vähem põnevalt kirja pandud. Edasi torkab üha rohkem silma teatvat rabedust ja tooreid episoode. Peamiselt looduskirjeldusest koosnev reisikiri ei suuda enam suuremat pinget pakkuda. Lõpp sai aga väga hea, ning tõstab hinde "neljale". Rohkem ei saa anda - selleks on peategelane üsnagi skemaatiline ja ülitundlik naismees, nagu naiskirjanike teostes tihti ette tuleb. Aga romaan ehk istub tõesti rohkem neile, kellele võimsate looduskirjeldustega tolkinistlikud eksursioonid meeldivad.

Teksti loeti eesti keeles