Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Komarr

(romaan aastast 1998)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
3
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (11)

Lois McMaster Bujold on üks väheseid ulmekirjanikke, kelle uue raamatu ma silmipilgutamata hardcoveris ostan. Tema Miles Vorkosigani lood on kõik tõesti tasemel, vaimukad, põnevad ja sisukad. Nii ka uusim raamat, Komarr, mis USA raamatupoodidesse jõudis sel nädalal. Miles Vorkosiganil, emaüsas saadud mürgituse tõttu lühikest kasvu ent ülienergilisel Barrayari aadlisoo järeltulijal pole seni õnnestunud naist leida. Ükski senine girlfriend pole nõustunud temaga Barrayarile tulema, mis on suhteliselt konservatiivne planeet. Siin loos saabub nüüdne Imperial Auditor Miles koos ühe vanema Auditoriga Komarri planeedile, mis on teatavasti üks Barrayari impeeriumi sõltlasi. Nimelt on Komarri päikesepeeglitega juhtunud õnnetus, kahtlustatakse sabotaazhi ning terroriste. Miles peatub Komarril tolle teise Auditori õelapse peres. Nii ilmub areenile Ekaterin, 30-aastane pikk, rahulik ja kaunis koduperenaine. Ekaterini mees on Komarril üks kõrgemajärgtu administraator, neil on ka armas 9-aastane poeg Nikolai. Bujold oskab lapsi hästi kujutada, Nikolai tegelaskuju on loodud tõelise soojusega. Ekaterin on ennastohverdav abikaasa ja ema, hingepõhjani lojaalne ja aumeelne. Esmapilgul tundub, et Ekaterin on täiesti erinev kõigist Milesi senistest kiindumustest -- nood on üldiselt olnud naissõjaväelased ja ohvitserid, võimukad ja suhteliselt enesekindlad naised. Kõik pole Ekaterini elus korras -- ta abikaasa Tien on geneetilise mutatsiooni kandja, mida Tien ei taha tunnistada, sest see lööks tema kui Barrayari aadliku au pihta. Ka Nikolai on pärinud sama mutatsiooni. Ons mutatsioon aga Tieni põhiline probleem? Tempokas ja põnev nagu Bujoldi lood alati, Komarris kohtab lugeja tervet plejaadi uusi ja huvitavaid tegelasi. Bujoldi huumorimeel on tõeliselt nakkav (Komarri viimane lehekülg on üks vahvamaid, mida kunagi lugenud), ta raamatud on korraga seikluslikud ja mõtlemapanevad. Bujoldi lugude üks põhiteemasid on, mulle tundub, inimese identiteedi küsimus. Barrayaris näiteks näeme me Milesi ema Cordelia identiteedi nihkumist kosmoselaeva kaptenist emigrandiks, abielunaiseks ja emaks. Mirror Dance (minu lemmik Bujoldi raamatutest) on Milesi kloon-venna identiteedist (ta muutub Milesi teisikust iseseisvaks inimeseks) ja Milesi reaktsioonist vennale. Memory on Milesi enda identiteedi kriisist, muutusest palga-kosmoselaevastiku kindralist eraisikuks. Komarr on Ekaterinist, tema muutumisest sõltlasest iseseisvaks, lapsnaisest naiseks. Nüüd ei jää midagi muud üle kui oodata järgmist raamatut, teadajad ütlevad, et selle pealkirjaks saab ImpWed.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis see terroristide leiutisest tekkinud "segadus", kui ära arvati misasi see nimelt on... Üldiselt nõus kõige hüvaga, mis raamatust kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et esimest korda, kui ma selle raamatu kätte võtsin, ei teadnud ma Bujoldist mitte mõhkugi, või olin lihtsalt ära unustanud, kes ta on. Nimetet sündmus juhtus kindlasti mõni aasta tagasi, enne "Mälu", "Peeglitantsu", "Relvavendade" lugemist. Ning lugenud läbi paar esimest lehekülge, panin raamatu kõrvale - oli muudki teha. Nüüd, olin just raamatukokku tagasi viinud värskeima sõjasaagi, "Cetaganda", haarasin "Komarri" pikemalt mõtlemata kaenlasse. Alles kodus tuli kaanekujundus tuttav ette.

Ausalt, algus venib. Bujold on naiskirjanikuna osav kujundama kujuteldava(te) meesterahva(ste) sisemonolooge ja psühholoogilist plaani. Ta tabab ära just ootushorisondi; kas mehed just nii mõtlevad, ei oska öelda, ise kah õrnema soo esinedaja... aga mõjub, tõmbab kaasa, paneb lehekülg lehekülje järel raamatut läbi ahmima. Naispeategelase sisemaailm on muidugi sama läbitöötatud kui Milesi oma, kuid üksluiselt edasi antud - uimaselt, kontrastsusetult. Sisupool on juba isegi selline - mahasurutud isiksusega aadliprouake. Lühidalt öeldult, ei kanna välja.

Imperaatorliku Audiitori Miles Vorkosigani poolt läbi viidav jurudlus on tavapäraselt tihe ja huvitav, sekundeeriv professorist vana audiitor kuulub siin taustaelementide hulka. Raamatu seisukohalt, mitte juurdluses. Õnneks on autoril karakterite ja süþeeliinide arenduses tugevalt väljaarenenud mõõdutunne. Loo teine tasand ehk armastuskolmnurk saab oma lahenduse juba poolel distantsil. Daam lesestub üsnagi vastikul moel ning Milesi jaoks on tee vaba. Välja arvatud muidugi kohalik kosilane, kelle abieluettepaneku pealkuulamine Milesi poolt on "Komarri" üks säravama huumoriga kirja pandud kohti.

Lõppkokkuvõttes on "Komarr" siiski Milesi-seerija üks igavamaid, kuid mitte nõrgimaid lülisid.

Teksti loeti vene keeles

Täitsa kenakene romaan. Selgelt arendatud ja läbimõeldud süzhee, mõnus, vaimukas ja poeetiline keel. Teksti parema osa moodustavad siiski tegelaste psühholoogilised portreed, mis avanevad peamiselt nende sisevaatluste kaudu. Inimesed, kes ennast analüüsivad ja julgevad endale oma nõrkusi tunnistada, on usutavad ja sümpaatsed. Just karakterid koos kõigi oma vooruste, aga eriti puudustega, teevad "Komarrist" küllalt nauditava lugemise.

Samas ei suuda mind - nagu ikka - haarata kaugetest planeetidest, kosmoselaevadest ja võimuahnete tulevikuinimeste poliitilistest ideedest kubisev miljöö. Raamatu algus oli seetõttu küllalt raske, aga õige pea keskendub autor füüsikalt inimestele ja ka kriminullilaadsele suhteliselt põnevale tegevusliinile pole mul suuri etteheiteid. Igal juhul usun, et see mu esimene Bujold ei jää viimaseks.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mida 1998ndal aastal ei olnud muudmoodi kui kõvakaanelisena hunniku dollarite eest lunastada võimalik, oli 2002.-2003. a. ühes mitme teise Bujoldi uuema teosega "Allectos" ca 40 krooni eest müügil ja kui see ei ole progress, siis mis üldse on?

Pisut üllatav on see, et kui teised (Vorkosigani tsükli algusest pärit) Bujoldi raamatud mida ma lugenud olen, kuulusid valgustatud space opera valdkonda, siis käesolev teos on söakas samm Hard SFi poole. Üldiselt tundub aga, et kultusautor on karjääri arenenud faasis omaenda saba mäluma hakanud - stereotüüpsed (kogu see naispeategelase pereprobleemide kamm) või väga igavad (lausa purukuivad nii et pudiseb) tegelased (Miles neh) ning uimane kulgemine ühest kiretust stseenist teise ei ole see, mida ühest raamatust ihkaks. Ma ei loe raamatuid mitte selleks, et ennast, tuttavaid või oma/nende probleeme ära tunda ega oota ka fictionilt erilist elulähedust (mitte segi ajada usutavusega!). Sellest, millest Bujold antud raamatus viimast mahla välja pigistab, kubiseb meid ümbritsev elu niigi, ja lõppkokkuvõttes on selles laadis tegutsemiseks lausa omaette zhanr olemas.

Komarri naistepäraseks ajaviitekirjanduseks klassifitseerimises on raske eksida, nähes, kuidas naispeategelase pealtnäha veatu abielu hämaramaid tahke ükshaaval avatakse - küll ei räägi mees naisega, ei tegele lapsega ja tagatipuks on salaja kogu pere raha maha laristanud. Seksistseen, milles mees naist "jõhkralt" ära kasutab, on nagu viimane tilk tinti sule otsas millega kirjanik rahuldununa oma ettevõtmise õnnestunumises paljastuste jadale punkti paneb. Paraku jah, kuulub kogu see arsenal tolle teise zhanri raudvara hulka. Edasine meenutab romantikat nõukogude kirjanduses - Miles ja Leedi on üksteisest huvitatud, kuid suhe ei taha eriti käivituda - kumbki ei julge, elu pressib oma asjadega peale ja üleüldse... Kombinatsioon mis ühes varasemas teoses tundus veel õnnestunud leiuna - et ühest küljest Milesi füüsilised puudujäägid ja teisest tema hiilgav sünnipära - on nüüdseks samuti eneseparoodiaks muutunud. Kompleksikoorem pole kuhugi kadunud ja ega õigupoolest asjaolu, et see vähene mis Milesil õnnestub, õnnestub tal vaid tänu sellele, et ta kõiki tähtsaid isikuid lähedalt tunneb ja täielikke juurdepääsuõigusi omab, selle kadumisele ka kuidagi kaasa ei aita. Milesi isiksuses puudub lihtsalt igasugune areng.

Puht kirjanduslike võtete koha pealt käib närvidele kirjaniku ilmselt Jackie Collins Writers Workshopist õpitud võte Milesi ja naispeategelase sisekaemusi kaldkirjas esitada ja kui vastaspoole sõnade ja tegude pidev irooniline mõttes kommenteerimine on vaimukas huumor, siis elame ilmselt eri planeetidel.

Teksti loeti inglise keeles

Minu maitse jaoks oli selles Vorkosigani saaga 11. osas liiga palju "rauda". Komarri kosmosepeegli üksikasjaline mutrite ja poltide kirjeldus ei vasta mu ettekujutusele heast space operast, millega see sari siiani tuntuks on saanud. Õnneks umbes poole pealt kaldus tähelepanu rauakolalt tegelastele. Miles on nagu ikka oma ülesannete kõrgusel ja mõne hädise Komarri natsionalisti salaplaan, mis õnnestumise korral oleks Barrayari igaveseks isoleerinud muust universumist, hammustatakse läbi paari peatükiga. Päris lõpus paaril leheküljel olev Milesi ja Ekaterini vahelise vestluse käigus edasi antav ülevaade Milesi senistest naissuhetest kuulub sarja parimatesse kohtadesse koos ühes varasemas köites olnud, Brothers in Arms oli vist, Milesi ülekuulamisega vaenlaste poolt, kusjuures Miles pumbatakse silmini fast-pentat täis.

Korralik osa sarjast, aga ei kuulu tippude hulka.

Teksti loeti inglise keeles

Pärast Komarr`iga ühele poole saamist valdab mind nõutus...

Vorkosigani üledoos? Selles settimisesk peaks ehk andma aega ja näiteks lugema seda raamatut võibolla kunagi uuesti. Noh - igatahes on emotsioon olemas, aga paraku on selleks pettumus.

Mis on Komarr`is olemas:

1. Verivärske Imperaatorlik Audiitor Miles Vorkosigan, assisteerimas vanemaudiitor Professor Vorthys`i Komarril juhtunud tõsise õnnetuse uurimisel. Komarr on see maailm, millel oli õnnetuks saatuseks olla Barrayari ainsaks ussiurke-ühenduseks muu galaktikaga; Komarril endal oli kokko 6 taolist ühendust, mis Bujoldi loodud universumis muutis selle maailma automaatselt rikkaks, kaupmeeste maailmaks valitseva oligarhilise poliitsüsteemiga. Õnnetu saatus Komarri jaoks seisnes selles, et nad võimaldasid Cetagandal kasutada oma ussiurkeid Barrayari ründamiseks; vältimaks sarnaste sündmuste kordumist vallutas Barrayar Miles`i isa nooruspoolseil päevil (veel enne Shards of Honor tegevustikku) ja juhtimisel Komarri. Ei midagi emotsionaalset Barrayari jaoks, kõigest kaalutletud, juurteni ratsionaalne poliitiline otsus... Sündmus, mille tulemusena sai Aral Vorkosigan hüüdnimeks Komarri Lihunik oli tolle sõjaretke ajal aset leidnud veresaun, mida admiral ei suutnud vältida.

Seega oleks nagu olemas vajalik, vastuoludest ja sisemistest pingetest laetud taustsüsteem.

2. Komarr kui maailm ise: minu jaoks üllatus-üllatus, aga tegemist ei olegi ilusa õitsva ja rikka maailmaga. Hoopis kõle, külm koht, kus linnad on suletud kuplite alla, atmosfäär pole hingamiskõlblik ja mida komarrlased vaevaliselt püüavad maasarnastada. Siin on üks oluline erinevus varasemate Miles`i seikluste ja Komarr`i vahel: seekord ei ole teaduseks raamatus geneetika ja sellega seonduvad teemad, vaid ökoloogia; taustal on ühe maailma ökoloogiline kohendamine. Päikesepaneelid, millele põrutab otsa üks süsteemisisene lastilaev (õnnetusjuhtum, mida Audiitorid uurivad), on äärmiselt olulised planeedi temperatuuri tõstmiseks ja valgustamiseks.

3. Intriig. Ikka veel leidub neid komarrlasi, kes kvalifitseeruvad äärmuslasteks ja soovivad Barrayarile kätte maksta. Kuidas, see jäägu iselugemise hooleks.

Miks hinne kaks...

Kõige selle kirjapanemiseks, mis sisaldub eelmises kolmes lõigus, pean ma täna keskendunult mõtlema. Ja nagu eelpool kirja pandud arvustusi lugedes selgus, siis pole ma üksi. Komarr on veniv lugu sellest, kuidas Ekaterin Vorsoissoni abielu laguneb, kuidas üksilduses virelev Miles temasse armub, tõelist draamat (tragöödiat?) välistab see, et Bujold nende kahe jaoks võimaluse leiab. Emotsioon on olemas, ütlesin eespool. Jah - tunne, et autor lasi käest võimaluse kirjutada üks järjekordne geniaalne kosmoseooper, mis nõretaks teravmeelsusest, pingelisest ajaga võidujooksust, kus maailma ja inimeste saatused kõiguksid noateral, kus poliitika, majanduse, teaduse ja muu sekka oleks eksinud ka kahe inimese enese- ja teineteise otsingud.

Vot see võttiski hindest nõnda palju alla; tegemist on kehvapoolse tükiga muidu nii hea sarja sekka.
Teksti loeti inglise keeles

Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Komarri planeet oma eripäradega ja separatistide vandenõu üksikasjad olid päris põnevalt kirja pandud. Suhteseepi oli muidugi ka päris palju ja ehkki selle üleküllus kohati tüütuks läheb, suudab Bujold seda päris inimlikult ning soojalt kirjutada.
Kokkuvõttes pole "Komarr" eriline meistriteos, ent lugeda täitsa kõlbab. Hindeks mõninga kõhkluse järel "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Halb, lihtsalt halb. Loo kulgemine on niivõrd trafaretne justkui oleks näpuga aetud kõrval kahtlase väärtusega juhendit, kuidas kirjutada üht õiget ja haaraavat seiklusjuttu. Ning selle sopaka tasemel kondikava jälgimiseks on tegelased pandud käituma jaburalt ja ebaloogiliselt. Ma reeglina ei virise selliste asjade üle, aga see sooritus oli isegi minu maitsele ja taluvuspirile liiast. 
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelarvustajaga, lõpp läks minu jaoks kaduma. Võibolla süüdi tõlge, võibolla enda piiratus. Sinnamaani oli tegu kaasahaarava looga. Teiseks puudusels oli üldine loogika või õigemini selle puudumine. Üldiselt ma selliste asjade kallal ei nori, kustkil peab see ulme moment mängu tulema, aga siin jäi kuidagi kriipima asjaolu, et kui mägi oli seest õõnes ja omal ajal põhimõttelilselt turistiatraktsioon, siis mis oli välise perimeetri kaitsmise mõte? Lihtsalt näide..., aga kokkuvõttes raske üle kolme anda.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see jutt on juba varem kuskil eesti keeles ilmunud? Lugemise ajal tekkist tunne, et oleks midagi sarnast juba varem lugenud. Aga täitsa viieväärliline lugu, eks seal kohati selliseid mugavaid loo arenguid siluvaid detaile oli, aga mind nad ei häirinud ja kuna viimasel ajal on järjest raskem leida lugusid, mis samal tasemel kaasa elama paneksid, siis minu poolt saab see siin maksimumi kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi öelda, kas stiil või tõlge, aga äärmiselt vaevaline lugemine. Rohkem nagu visandlik kiirsketšide rivi, kui sujuv ja voolav romaan. Sisu sisuks, selle üle ei nokiks, pean "Needuste alleed" siiani loetavaks raamatuks, aga miski selles skafandrijutus minu maitsega kohe kuidagi kokku ei lähe. Ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti loetamatu tekst. Mitte, et autor üldse kirjutada ei oskaks. Oskab ikka, aga miskipärast on ta pidanud vajalikuks iga kolmandat lauset "vürtsitada" mingite jaburate väljendite ja võrldustega, millel pole muu teksti ja stiiliga midagi pistmist. Justku treenitud koer, kes on triki selgeks saanud ja nüüd kordab seda igal võimalusel, ise seejuures rahulolust mõnuledes. Ehk teisisõnu pole LTM suutnud oma "roa" maitsestamisel piiri pidada ja nii ongi tulemuseks tarbimatu soust, mis mulle lugejana on üdini vastuvõetamatu ja paneb üldse kahtlema, kas kirjastaja enne raamatu väljaandmist, seda enne luges ka.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikus saadetakse kinnipeetavaid metsikutele planeetidele, kus nad saavad karistuse kandmise nimel puhastada neid vaenulikest võõrliikidest. Muu rahvas vaatab kogu värki otseülekandest pealt ja elab neile kaasa. Vastvalt edenemisele on kinnipeetavatel võimalik teenida nagu arvutimängus raha, saavutuspunkte ja uuendusi. Väärikas punkt Libakassi kogumikule. Rohkelt madinat ja tegevust pea igal lehel. Lehekülgi kestvaid kirjeldusi kosmosekapsli ukse tekstuurist siit ei leia, küll aga rohkelt lihtsat ja heatujulist meelelahutust. 5/5
Teksti loeti eesti keeles

Selline keskmine, natuke nõrgemapoolne kogumik, sestap ka hinne selline. Teist korda lugeda ei viitsiks...
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk, nõrk, nõrk. Ühelt poolt mõttetu religiooniga vehkimine, mis loole midagi juurde ei andnud, teisalt võinuks tegelased ja tegevuse paigutada kuhu iganes, lihtsalt miskipärast valiti tegevuskohaks Veenus ja nüüd oleks tegu juskui ägeda ulmejutuga. Mõttetu. Sisust: lõiguke ühe tavalise karjeristi elust, kes peab tegema valiku, kas ajada oma asja või pugeda ülemusele.
Teksti loeti eesti keeles

Ootused ei olnud suured, seega ei tulnud ka pettuda. Tundub olema kirjutatud eesmärgiga kajastada autori jaoks olulisi mõttekäike, kuid kas selleks oli tervet raamatut vaja? Kokkuvõttes loetav, aga ei enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Vaevaline lugemine, suht segaseks jääb see peategelase tõmblemine ja motivatsioon. Või mida autor üldse öelda tahtis. Peale investorite saabumist läks nagu natukene paremaks, aga lõpp vajus jälle ära. Tervikuna nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Algus venis oma kirjelduste ja maailma loomisega, aga kui asjaks läks, sai raamat käest pandud alles siis kui tagakaas paistis. Ja ei pea elamuse saamiseks tingimata 80ndaid fännama, kuigi see annab kindlasti asjale juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles