A Civil Campaign, sobiva alapealkirjaga "A Comedy of Biology and Manners (Bioloogia ja kommete komo"o"dia)", ei ole Bujoldi Barrayari-seeria tugevaim teos, kuid kaugelt mitte n6rgim. A Civil Campaignis on p6imunud mitu syzheeliini: armastuslugu (vahepeal tuletab meelde Jane Austinit ja seda heas m6ttes), poliitiline intriig ning erinevate kultuuride ja va"a"rtuste vaheline konflikt. K6ik see on lugejani toodud t6esti toreda sooja humooriga, mis mind on alati Bujoldi juures ko"itnud. Kuigi raamat on iseseisvalt arusaadav, soovitaksin siiski seeriat mujalt alata, ning et seda osa t6esti nautida, peaks olema lugenud va"hemalt Komarri. A Civil Campaign toimub ta"ielikult Barrayari planeedil. Hyperenergiline Miles v6tnud ette uue t6sise s6jaretke - armastatud Ekaterini v6lumise. Ekaterin aga ei na"e armastust mitte kui lahingut. Kuigi lahendus on etteaimatav, on syzhee arendust siiski tore ja"lgida, sest nii Ekaterini kui Milesi tegelaskujud on endiselt ko"itvad. Lisaks na"eme me ja"lle ka Milesi kloon-venda Marki, kes on vahepeal hakkanud a"rimeheks, ja seda yhte va"ga uute ja kahtlasesse tehnoloogiasse investeerides. Mark ja ta armastatu Kareen on nimelt tagasi pa"rast aastast viibimist arenenud ja yliliberaalsel Beta koloonial. Loomulikult tekib probleeme, sest Kareen on v6tnud omaks Beta seksuaalse moraali, mis korralikule Barrayari neiule ei sobi. Na"eme ja"lle ka Milesi n6bu Ivani, kes otsib endale naist. Teda ta ei leia, ent kyll satub hoopis ysna naljakasse ent eluohtlikusse intriigi. Lisaks k6igele sellele kohtame me raamatus V6iputukaid, kes oma komo"o"diarolli suurepa"raselt ta"idavad. Raamatu parim stseen on yks 6htuso"o"k, kus enamik neid liine va"ga naljakalt kokku jooksevad. Jah, sellest k6igest hoolimata pole raamat samal tasemel kui na"iteks Memory. Militaarse Milesi austajad, nagu ma isegi, on kindlasti kurvad Admiral Naismithi surma yle...

Teksti loeti inglise keeles

Avo Nappo

25.10.1999, kell 20:41

Fantastiline näide sellest, kuidas hea kirjanik suudab mitte millestki viimasepeal hea ja paksu raamatu kokku kirjutada. Terve teose vältel sisuliselt ei toimu mitte midagi.

Sarja eelmise osaga võrreldes liigub syndmustik edasi vaid sel määral, et peategelane saab oma väljavalitult jah-sõna kätte, kuid see oli ysna selge juba sarja eelmises osas. Ainus vähegi aktsioonikuse tundemärkidega seik raamatus on äbarikuvõitu katse yhe kõrvaltegelase kastreerimiseks, kuid seegi kukub haledalt läbi.

Tegevust, seevastu on raamatus nii et tapab. Mis sest, et midagi ei toimu. Aset leiab yleyldine agar seltskondlik sebimine, mis on sedavõrd andekalt ja muhedalt kirja pandud, et igav seda kõike lugedes ei hakanud hetkekski.

Nagu selgub, on võimalik ka seebiooperit _hästi_ kirjutada. Hämmastav. Hinne "viis" on igal juhul auga ära teenitud.

Teksti loeti inglise keeles

Elläi Tuulepäälse

23.04.2001, kell 14:39

Raamat gurmaanidele ehk "Ja mis neist sai?". Ei tahaks nõustada, et see seep on - liiga hea psühholoogiaga, mida seebis ei kohta. Kõik detailid on põhjendatud, mitte ripakile jäetud.

Mis neist siis sai? Miles läheb naisele (nagu tal siiani taoliseid suhteid luues kombeks on olnud - ootab ta ju tegelikult, et talle ettepanek tehtaks). "Loll nõbu" mehistub õige kummalisel viisil, keegi mehistub veel, suht-koht ebatavalisel viisil. Loomulikult ei pääse lugeja hunnikust piinlikest momentidest ja tatistavatest, krahvkonna vappi kandvatest mardikatest...

Teksti loeti vene keeles

Kristjan Ruumet

19.11.2003, kell 05:38

Kes pole tuttav Bujoldi huumoriga, siis lugegu seda raamatut, sest siin tuleb tema stiil eriti hästi välja. Tundub, et tegu on sarja kõige naljakama looga

Kahjuks aga tõmmatakse "admiral Naismithi" võimalikule eksistentsile selles raamatus mitu rasvast kriipsu peale. Edaspidi peab Miles tegutsema tsiviilvallas...

Teksti loeti inglise keeles

Meelis Sepp

30.03.2007, kell 16:13

Ei saa muud, kui nentida tõsiasja, et Bujoldi Vorkosigani – sari läheb lõpupoole aina paremaks. Kuna romaani alapealkiri on “Bioloogia ja tavade komöödia”, siis võib muidugi juba ette oletada, et nalja saab rohkem, kui keskmises Vorkosigani – seikluses tavaliselt. Pealkiri ei peta, saabki. Nagu kogenud Bujoldi – lugejad juba teavad, ei ole siin punnitatud, vägisi välja pressitud, lamedat, igavat ja tüütut nalja a la Pratchett või Adams. Ennem Jeeves & Wooster kui Benny Hill.

Nali naljaks, aga tegelikult on see raamat ehe seep. Ulmeseep, kusjuures väga hea selline. Nii nagu teisedki arvustajad on juba enne märkinud, ei toimu siin sarja piires muud olulist, kui et Imperaator Gregor abiellub lõpuks ja ka Miles saab viimaks kindla pruudi. Vahepeale mahub aga ohtralt Barrayari kõrgema seltskonna intriige ja inimsuhteid, mis teebki romaani sarnaseks teatavate Lõuna-Ameerikas vändatud naistele suunatud tobedate muinasjuttudega. Bujold on sisse torganud hunniku veidraid kõrvaltegelasi, alates hajameelse teadlase parimast kehastusest Enrique’st ja lõpetades puht koomilisuse pärast sisse toodud võiputukatest, kelle oksest üritab Milesi kloon Mark oma kambaga söödavaid hõrgutisi teha. Asjatu lisada, et lõpp on täpselt selline nagu seebile kohane: pahad saavad karistatud, head saavad õnnelikuks ja rikkaks ja kõik on üleüldse nii happyd, et ajab oksele. Bujold suudab selle siiski nii kirja panna, et tõrget ei teki.

Tekib ainult kahjutunne, et sarja (seni ilmunud) lõpp nii lähedal on. Õnneks käivad ringi kõlakad, mille kohaselt ilmub varsti uus Vorkosigani raamat. Ootame.

Teksti loeti inglise keeles