Üldlevinud arvamus on, et just alates sellest jutust hakati noorkirjanikku Zelaznyt tähele panema. Oli kuidas oli, aga igatahes oli see esimene Roger Zelazny tekst, mis ameerika ulmefännide aastaauhinnale Hugo kandideeris.

Marsist on ulmes ikka kohe hästi palju kirjutatud, aga Zelazny suutis siingi miskit oma teha. Loo peategelane on keegi poeet ja keeleteadlane, kes (nagu autoril kombeks) erilist sümpaatiat ei ärata – üsna tõre tegelane sihuke.

Marsile saabub järjekordne maalaste ekspeditsioon, koosseisus ka siis see keeleteadlane, kes peab Marsi iidsetele ning pühadele ürikutele ligi pääsema, et neid siis lugeda ja (võimaluse korral) kopeerida... tõlkima peab ka. Oma ülesande see poeet ka täidab, aga mitte ainult...

Nagu Zelaznyl kombeks on siin kamulaga sümboleid ja mütoloogiat. Juba jutu pealkiri ise on võrratu – «Koguja roos»!

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Indrek Hargla

12.06.2000, kell 15:25

Peaksin minagi tähelepanuväärseks tekstiks. Esiteks avaldub siin vist esmakordselt see ürgne zelaznilikkus - tegelased ajavad omi asju, suured asjad juhtuvad kuidagi tagaplaanil. Mõnes mõttes tüüpiline ajastule (või kümnend varemale) omane Marsi-lugu. Ekspedistioon, kontakt jne. Meenub hunnikus Asimovit ja Simakit. Võluvaks muudavad aga loo poeetilisus ja lüürika ning see, et siin ei lahata mingit superolulist teaduslikku probleemi. Loo keskmes on vast mütoloogia ja üldinimlikud väärtused - armastus, elu ja surm. Ja lootus.

Lisaks eelarvustajale märgiks, et peategelane on fenomenaalne lingvist ja religioosse tagapõhjaga - viimase õnneks muidugi hüljanud. Mistõttu pole sugugi juhus, et tema Marsi vana keele deshifreerib ja selles ka marslastega suhelda saab.

Reliogioossed alluisoonid ongi jutus üsna olulisel kohal. Omal moel satub peategelasest poeet lõksu - sellest ise aru saamata. Oma armastusega teeb ta kõigile palju head - ent jällegi, temale endale ei sünni sellest suurt kasu midagi.

Tõesti suurepärane tekst - ja ilmselt väga oluline Zelazny mõistmisel. Mis emotsionaalses plaanis kõige rohkem meeldis, oli see peategalse küünilisus ja see, kui see pisitasa muutuma hakkas, kuidas ta pidas vajalikuks marslastele roos kinkida...

Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Rätsep

27.06.2005, kell 18:09

Toomas Aas

24.07.2005, kell 19:30

Kristjan Sander

1.08.2005, kell 02:56

Nõrgavõitu jutt, millest võib küll aimata meistri kätt, kuid mis ise siiski allakirjutanu arvates suuremat väärt ei ole. Alates detailidest - see stseen näiteks, kus poiss tüdrukule tolle elus esimest suitsu pakkus ning tüdrukul oli kohe sellest esimesest mahvist hirmus mõnus (tegemist oli tubakaga!), on täielik jama. Mispärast mükoloogil roosiseemned kosmoses kaasas olid? Mispärast ometi atmosfääris lahtiste sõidukitega ringi kimati? Et cetera...

Teksti loeti eesti keeles

Siim Espenberg

24.08.2005, kell 13:34

Noore kirjaniku suurepärane jutt. Kuna minu jaoks oligi "Koguja roos" paljuski selline lüürilisulmeline lugu, siis ei häirinud mind põrmugi need realistliku käsitlusega vastuolus olevad detailid, millele on oma arvustuses tähelepanu juhtinud Kristjan Sander. Olulisemaks pean hoopis Zelazny mitmeid huvitavaid mõttearendusi ja kirjutise meeleolu. Usun, et 1960. aastatel võis jutt olla veelgi mõjuvam. Lugu jättis mulle igatahes hea mulje, kuid arvestades Zelazny hilisemaid tippteoseid, ei anna kõrgeimat hinnangut, vaid piirdun hindega "4+". Tegemist on ühe parema jutuga "Aphrast".

Teksti loeti eesti keeles

Johannes Koit

13.12.2005, kell 22:03

Varajane Zelazny, millest tõepoolest võib juba aimata tulevast meistrit. Alguses tundus mulle, et tegu on jälle ühe tüüpilise marsilooga. Lugesin edasi ja pidin nentima, et marsilugu on see küll, kuid mitte kuigi tüüpiline. Eelkõige hämmastas mind jutu lüürilisus ja emotsionaalsus, mis jätsid sisu hoopis tahaplaanile. Jah, ebaloogilusi ja liigset heietamist oli selles küll, kuid mitte häirival määral. Kindlasti üks parimaid tekste kogumikus "Aphra". Neli

Teksti loeti eesti keeles

Ilmar Kerm

12.08.2006, kell 14:17

Andreas Jõesaar

14.01.2007, kell 15:49

Panen samuti kolme, kuid hoopis teistel põhjusetel kui Kristjan Sander.
Minu jaoks on vast peamine põhjus selle loo keskpäraseks hindamisel, et kuigi lugemine sujus, ei tekkinud suurt mingisuguseid emotsioone - ei postitiivseid, ei negatiivseid. Ja kui jutt ei loksuta, siis on kehvasti.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

17.03.2009, kell 01:41

Martin Kivirand

6.05.2011, kell 11:51

Meelis Sepp

28.08.2011, kell 22:48

Loos oli ilmselgelt ära tunda zelaznylikke kohti. Minu jaoks "zelaznylikud kohad" tähendavad sedasama, mis iseloomustavad kogu selle härra loomingut - täielikult ja absoluutselt ükskõikseks jättev looveeretamine ja sama totaalne õlgu kehitama panev ükskõiksus tegelaste, loo süžee kuhugi jõudmise või loodud maailma vastu. Tegelikult jäi jutust eelkõige meelde eputamine erinevate mütoloogiate hea tundmisega. Ma jään selle juurde, mida ma ütlesin ammuses arvustuses kogumikule, kus selle loo eestikeelne tõlge leidub ("Aphra", Skarabeus 2005): vananenud ja väga keskpärane lugu. Bradbury Marsi-lood on tõepoolest sama vananenud, Bradburyt aga on võimalik naudinguga tänapäevalgi lugeda. Zelaznyt paraku mitte. Jättes kõrvale taolise tsivilisatsiooni võimatuse Marsil, ei usu ma mitte ühtegi sõna Marsi tsivilisatsiooni ja maalaste kontaktist. Nii usutamatult ja lugeja jaoks tüütult on see paberile pandud (kuigi mööngem tõepoolest loo auväärset vanust).

Teksti loeti eesti keeles

Pärtel Riit

7.06.2016, kell 01:53

Zelazny stiili oli kohati tugevalt tunda, näiteks peategelase kokkupõrge Malanni rusikaga. Üldiselt tipp-topp lugu, aga midagi jäi nagu puudu. Sära oli vähe. Emotsioon jäi tagasihoidlikuks.

Teksti loeti eesti keeles