Kasutajainfo

P. C. Jersild

14.03.1935-

Teosed

· Clifford D. Simak ·

A Choice of Gods

(romaan aastast 1971)

  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
2
1
5
2
0
Keskmine hinne
3.3
Arvustused (10)

Inimesed on Maalt 2ra viidud. Keegi ei tea kuidas ja kuhu. Maale on j2rgi j22nud vaid trobikond inimesi - perekond Whitney`d, yks indiaanlaste suguharuke ja k2put2is rahvast USA l22nerannikul. Ning robotid loomulikult.

Maalej22nud inimesed on avastanud oma telepaatilised v9imed, ning elavad 8000-9000 aastaseks. Nad suudavad m9ttej9u abil lennata kosmoses, ning enamus on neist lahkunud t2htedele reisima.

Ainukesena on Maale truuks j22nud Jason Whitney ja ta naine Martha, ning loomulikult indiaanlased. Kuid siis saabub s9na, et inimkond on Maale tagasi p99rdumas.

Yks paremaid Simaki raamatuid, mida ma olen lugenud. Seal on palju meeldej22vaid tegelasi, nagu vihmaussilaadsed tulnukad, kes tulid Maale hinge otsima, robot Hezekiah ja tema 3 misjon2rrobotit, kes ainukesena Maal usuvad ja arendavad ristiusku, ning superaju ehitavad metsikud robotid.

Teksti loeti inglise keeles

Pole paha lugu, kuigi Simaki tüüpilise puudusena esineb tehnilisi konarlusi - Maale jäänud ei suutnud elektrit ega püssirohtu toota, põllumajandusmasinad lagunesid ära, aga robotid jooksid aegade algusest saadik hooldamata rõõmsalt ringi ja nii edasi. Selle eest hinne maha.

Erinevalt esimesest arvustusest said muidugi kõik inimesed endale pika eluea - nii need, kes minema viidi kui need, kes Maale jäid.

Teksti loeti inglise keeles

On paha üllatus küll leida Simaki raamat, mille kohta võib öelda, et segane jamps. Asjast pidi end jõuga läbi närima. Suur osa raamatust on ütlemata igavad mõtisklused ebamäärastel, sealhulgas religioossetel teemadel. Mõni kindlasti leiaks, et raamat on "filosoofiline". Mina leidsin, et ta on igav.

Ja jälle need robotid. Paistab olema reegel, et mida vähem on Simaki raamatus roboteid, seda parem see on. Siin oli neid ikka karjade kaupa...

Teksti loeti inglise keeles

Oh oleks ma ometi enne selle raamatu ostmist BAASi lahti võtnud ja Hannes Otsa arvustust lugenud... Kuid oleks ma siis selle teose ostmata jätnud? Ikkagi ju Simak, suurmeister!
 
Oleks on paha poiss, aga jah, oleks tulnud ostmata jätta - ka minu arvates on see kõige kehvem tekst, mida ma Simakilt siiani lugenud olen. Ehk teisiti öeldes, kõige kehvem eesti keeles ilmunud Simak. Pidin samuti jõuga lõpuni lugema, aeg-ajalt kiigates viimase lehekülje numbrit ja arvutades, palju veel... Usun, et osaliselt teeb loetavuse raskeks teksti hakitus - erinevate tegelaste juhtumused on pillutatud vaheldumisi paigutatud peatükkidesse. Just kui robotite Projekt hakkab nagu looma ja põnevaks minema, tuleb vahele surmigav indiaanlase mõtisklus ja pärast on raske uuesti järjele saada. Kuid vaevalt, et ainuüksi lineaarsem ülesehitus selle teksti päästaks: kuna tegevust on vähe ja filosofeerimist palju, siis igavus tapaks vast ikka.
 
Teine asi, mis romaani lugedes tugevalt häiris, oli Simaki kedratav mantra kuidas tehnoloogia on paha. Ka tema teistes tekstides on see mõte esinenud, kuid seal on seda rohkem läbi lillede öeldud ja mingi vastupakkumisega seeditavaks tehtud. Aga Jumalate valiku puhul jäigi lõpuni arusaamatuks, mida autor selle tekstiga üldse öelda tahtis. Kui ta seda isegi teadis...
 
Hinne kolm on antud austusest kirjaniku eelneva loomingu vastu ja mõninga lootusega, et äkki see tekst mind kunagi siiski kõnetab. Kuigi ma tõesti ei tea, mis peaks mind motiveerima seda raamatut uuesti kätte võtma - nii suur oli pettumus.
Teksti loeti eesti keeles

Enne kui seda raamatut lugema hakkasin, hoiatas  sõber mind, et kindlasti see mulle ei meeldi - teoses on kõvasti tehnoloogiavaenulikkust ja "looduslähedase" eluviisi ülistamist. Üsna kurjakuulutavalt mõjus ka Andrease arvustus Baasis, mistõttu asusin romaani lugemise kallale väga madalate ootustega.
Eks see "Jumalate valik" üks igavavõitu ja viletsapoolne romaan on ning sarnaselt Hannesele pidin minagi ennast sellest jõuga läbi närima. "Kolmest" madalamat hinnet ma käesolevale teosele siiski panema ei hakanud - looduskirjeldused on ju päris ilusad, ideid kah nagu oleks, ehkki need on paksult veidrasse müstitsismi ja primitivistliku ideoloogia jutlustamisse mähkunud. Romaani ideoloogia mind niiväga ei ärritanudki, ilmselt tunduvad sellised ideed lihtsalt nii uskumatult tobedatena, et ma ei suudagi neid väga tõsiselt võtta. Ja lõppude lõpuks pole romaani tegelased meie mõistes enam päris inimesed, ehkki nad pealtnäha inimesi meenutavad, nii et nende tegevusloogikat ning mõttearendusi ei saagi inimkonna jaoks selle reaalsel ning tänapäevasel kujul mingiks "moraliseerivaks eeskujuks" pidada. Kindlasti mängib romaani "sõnumi" juures oma rolli ka kirjutamisaeg - seitsmekümnendate alguses hakkas sajandi keskpaigale omane meeletu usk tehnoloogilisse progressi tasapisi taanduma ja süvenesid hirmud looduskeskkonna, ülerahvastatuse ning muude probleemide pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmevaldkonnas on teoseid, millest inspireerituna olen kasutusele võtnud termini arbitraarulme. Arbitraarne siis selles tähenduses, et suvaline, meelevaldne. Kui arbitraarulmet viljeleval autoril on vaja teoses mingit pööret, lahendust, põhjendust jne siis leiutab ta selle käigupealt, pööramata vähimatki tähelepanu sellele, kas uus element on mingitpidi loogiline, seotud eelneva sündmustiku, teose üldise dünaamika või sellega, mida me üldiselt maailma toimimise mehhanismidest teame. Sisuliselt, kui üldse, on ratsukäik  põhjendatud vaid selle üldise sõnumiga, mida autor meile edastada tahab. Üks mõte viib teiseni, leheküljed täituvad ja lõpuks polegi päris selge, mis see nüüd välja kukkus - ilukirjanduslik või esoteeriline teos, monograafia või pühakiri.
 
Umbes nii on lood ka Simaki "Jumalate valikuga", mille kohta olen ka mina kuulnud, et tegu on autori hilisema loomeperioodi ühe tugevama teosega. Eks ta ole. Teosest saame teada, et suurem osa maa inimestest on järsku kuhugi ära kadunud, maha on jäänud vaid käputäis, peale selle veel robotid. Roboteid pole nii väheste inimeste teenindamiseks sellises koguses vaja, seega otsivad nad endale ise tegevust ja vuravad katkematult ringi; akud neil ei tühjene ega ole ka muid rikkeid, sest neid ei ole.
 
Selle käputäie inimestega on jälle nii, et esiteks hülgavad nad masinad, sest ei oska neid parandada ja üleüldse on loodusega harmooniliselt kokkuelamine palju üllam. Selle tagajärjel kaovad neil ära kõik haigused, ühtlasi kasvab eluiga kümnetes kordades. Need, kes on (USAs) suguliini pidi indiaanlased, pöörduvad tagasi esivanemate elustiili juurde, s.t et hülgavad ka robotid ning on selle võrra veel õilsamad. Suurem osa mahajäänutest avastavad eneses teleporteerumise võime (seda, kuidas nad teleporteerudes miskile võõrale planeedile jõudes seal end näiteks keset ookeani või vulkaani südamest ei avasta või kuidas nad üleüldse välistavad teleporteerumise eluks kõlbmatule planeedile, me muidugi teada ei saa, aga ilmselt polegi vaja) ja andekamad neist hulguvadki mööda ilmaruumi aastasadade kaupa ringi, söögi- ja ülalpidamise muret ei paista neil igatahes olevat. Et asi mahajäänute jaoks kurb poleks, siis on mõni neist varustatud telepaatiavõimega, mis võimaldab neil rõõmsat sidepidamist kõigi teeleläinutega.
 
Võib täitsa olla, et vanemas eas, kui tervis pole enam see, mis enne ning kõik see värk, mis maailmas toimub, tundub juba suuresti arusaamatu saginana, tulebki peale igatsus mineviku ja lapsepõlve järele, kus kõik oli lihtsam, õigem ja rohelisem. Lisaks tahaks puhtalt elukogemuse pealt öelda välja olulisi asju. Noh, et tegelikult oleme me kõik täiesti valesti teinud, alates esimesest tööriistast. Umbes selles võtmes tulebki vist "Jumalate valikut" interpreteerida.
Teksti loeti eesti keeles

Arvasin, et tegu on kõige kehvema Simakiga, mida eales lugenud. Kuid siis avastasin vasakust veerust (teoste nimekirjast) ka "Talismani vennaskonna" ...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Simak on kirjutanud ühe enda lemmikuima raamatu “Nagu õieke väljal”. Mõnda raamatut olen talt veel lugenud aga piinlik lugu, ei mäleta nii mõnestki neist väga midagi (kui “Libainimesed” välja arvata). Aga see selleks, igaljuhul hakkasin huviga “Jumalate valikut” lugema, eriti kuna raamatu tagakaanel olev jutt tõotas meeldivat rahulikutempolist pastoraalulmet. Simakile on üldiselt kombeks kasutada peategelastena tavalisi inimesi ning tegevuski kipub toimuma igapäevastes meeleoludes.



No jah, eks seda ju oli ka. Minu jaoks on kõige hullem kui raamat on… igav, mida ta antud juhul ka märkimisväärses osas oli. Isegi korralik saepuru on parem kui selline “meh”-tüüpi lugemiskogemus, kus on ja pole ka. See polekski nagu Simak vaid mingi… ma ei teagi. Marje Ernitsa “Kuukerijad” tuli vägisi meelde.


Raamat räägib sellest, kuidas osa inimkonda on rännanud Maalt välja. Käputäis inimesi on jäänud Maale, peamiselt indiaanlased ning perekond Whitney. Maa peal on elu läinud omasoodu, inimestel on tekkinud telepaatiavõime ning elatakse väga-väga kaua. Robootika on ühtepidi korralikult arenenud ning osad robotid on lausa kristlusse pöördunud, osad tegelevad hoopis superaju arendamisega. Ühel hetkel aga pöörduvad maailmarändurid… st täherändurid koduplaneedile tagasi.


Kõlab kõik ju väga hästi ning huvitavalt? No täpselt, ideed on jummala head aga teostus liiga suures osas sirge seljaga lati alt läbi joostud. Õnneks lõpupoole läks tegelikult üsna huvitavaks ja tuli väärt ideid. Aga kokkuvõttes täitsa hämmastavalt lahja ja naiivse keelekasutusega raamat. Samas lugesin ta üsna kiirelt läbi seega midagi ta’s on. Vahepeal jättis kuidagi YA mulje enda lihtsuses ja kohatises napakuses.


Aga ma ei taha seda raamatut ainult kritiseerida. Sest tegelikult oli Simaki siin ja seal ikkagi tunda - ning ka kehv Simak on täitsa kobe lugemine. Jube kahju, et just lõpupoole asetleidev konflikt jäi visandlikuks, äärmiselt hillitsetuks ning pealiskaudseks. Samuti oli tegelasi natuke liiga palju, kõik jäid kriipsujukudeks.


Eraldi kiidaks jälle Orpheuse raamatukogu sarja koostaja Raul Sulbi pikka järelsõna, mis annab autorist ja ta loomingust väga hea ülevaate.


Endale riiulisse seda raamatut tagasi ei pannud, läks Raamatuvahetusse (ning sealt uue omaniku suunas sekunditega teele, järjekord oli pikk-pikk).



Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Halb, lihtsalt halb. Loo kulgemine on niivõrd trafaretne justkui oleks näpuga aetud kõrval kahtlase väärtusega juhendit, kuidas kirjutada üht õiget ja haaraavat seiklusjuttu. Ning selle sopaka tasemel kondikava jälgimiseks on tegelased pandud käituma jaburalt ja ebaloogiliselt. Ma reeglina ei virise selliste asjade üle, aga see sooritus oli isegi minu maitsele ja taluvuspirile liiast. 
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelarvustajaga, lõpp läks minu jaoks kaduma. Võibolla süüdi tõlge, võibolla enda piiratus. Sinnamaani oli tegu kaasahaarava looga. Teiseks puudusels oli üldine loogika või õigemini selle puudumine. Üldiselt ma selliste asjade kallal ei nori, kustkil peab see ulme moment mängu tulema, aga siin jäi kuidagi kriipima asjaolu, et kui mägi oli seest õõnes ja omal ajal põhimõttelilselt turistiatraktsioon, siis mis oli välise perimeetri kaitsmise mõte? Lihtsalt näide..., aga kokkuvõttes raske üle kolme anda.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see jutt on juba varem kuskil eesti keeles ilmunud? Lugemise ajal tekkist tunne, et oleks midagi sarnast juba varem lugenud. Aga täitsa viieväärliline lugu, eks seal kohati selliseid mugavaid loo arenguid siluvaid detaile oli, aga mind nad ei häirinud ja kuna viimasel ajal on järjest raskem leida lugusid, mis samal tasemel kaasa elama paneksid, siis minu poolt saab see siin maksimumi kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi öelda, kas stiil või tõlge, aga äärmiselt vaevaline lugemine. Rohkem nagu visandlik kiirsketšide rivi, kui sujuv ja voolav romaan. Sisu sisuks, selle üle ei nokiks, pean "Needuste alleed" siiani loetavaks raamatuks, aga miski selles skafandrijutus minu maitsega kohe kuidagi kokku ei lähe. Ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti loetamatu tekst. Mitte, et autor üldse kirjutada ei oskaks. Oskab ikka, aga miskipärast on ta pidanud vajalikuks iga kolmandat lauset "vürtsitada" mingite jaburate väljendite ja võrldustega, millel pole muu teksti ja stiiliga midagi pistmist. Justku treenitud koer, kes on triki selgeks saanud ja nüüd kordab seda igal võimalusel, ise seejuures rahulolust mõnuledes. Ehk teisisõnu pole LTM suutnud oma "roa" maitsestamisel piiri pidada ja nii ongi tulemuseks tarbimatu soust, mis mulle lugejana on üdini vastuvõetamatu ja paneb üldse kahtlema, kas kirjastaja enne raamatu väljaandmist, seda enne luges ka.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikus saadetakse kinnipeetavaid metsikutele planeetidele, kus nad saavad karistuse kandmise nimel puhastada neid vaenulikest võõrliikidest. Muu rahvas vaatab kogu värki otseülekandest pealt ja elab neile kaasa. Vastvalt edenemisele on kinnipeetavatel võimalik teenida nagu arvutimängus raha, saavutuspunkte ja uuendusi. Väärikas punkt Libakassi kogumikule. Rohkelt madinat ja tegevust pea igal lehel. Lehekülgi kestvaid kirjeldusi kosmosekapsli ukse tekstuurist siit ei leia, küll aga rohkelt lihtsat ja heatujulist meelelahutust. 5/5
Teksti loeti eesti keeles

Selline keskmine, natuke nõrgemapoolne kogumik, sestap ka hinne selline. Teist korda lugeda ei viitsiks...
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk, nõrk, nõrk. Ühelt poolt mõttetu religiooniga vehkimine, mis loole midagi juurde ei andnud, teisalt võinuks tegelased ja tegevuse paigutada kuhu iganes, lihtsalt miskipärast valiti tegevuskohaks Veenus ja nüüd oleks tegu juskui ägeda ulmejutuga. Mõttetu. Sisust: lõiguke ühe tavalise karjeristi elust, kes peab tegema valiku, kas ajada oma asja või pugeda ülemusele.
Teksti loeti eesti keeles

Ootused ei olnud suured, seega ei tulnud ka pettuda. Tundub olema kirjutatud eesmärgiga kajastada autori jaoks olulisi mõttekäike, kuid kas selleks oli tervet raamatut vaja? Kokkuvõttes loetav, aga ei enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Vaevaline lugemine, suht segaseks jääb see peategelase tõmblemine ja motivatsioon. Või mida autor üldse öelda tahtis. Peale investorite saabumist läks nagu natukene paremaks, aga lõpp vajus jälle ära. Tervikuna nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Algus venis oma kirjelduste ja maailma loomisega, aga kui asjaks läks, sai raamat käest pandud alles siis kui tagakaas paistis. Ja ei pea elamuse saamiseks tingimata 80ndaid fännama, kuigi see annab kindlasti asjale juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles