Kasutajainfo

Poul Anderson

25.11.1926–31.07.2001

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

The Guardians of Time

(kogumik aastast 1981)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
2
4
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (8)

Kogumiku viiest loost on neli väärt kõrgeimat hinnet ja on tõesti lahedad lugeda. Kogumiku neli parimat lugu ilmusid üheskoos juba 1960. Sellesse raamatusse on lisatud kehvapoolne “Gibraltar Falls”. Hindeks muidugi 5.

10.11.2015 Lugesin uuesti, pettusin. Maailm muutub ja lugeja koos sellega. Raamat on ikka sama, kuid hindeks nõrk neli.
Teksti loeti inglise keeles

Vaat ei saa ma aru, miks pidi Poul Anderson kirjutama selle sisutühja, kuigi professionaalse loo pealkirjaga «Gibraltar Falls»! See tõmbab kohe kogumiku hinnet alla... mis sest et ülejäänud lood on viite väärt.

See «Gibraltar Falls» rikub tõesti jututsükli tervikut ning mõjub tõeliselt juurdepoogituna. Tekstikoguna vajalik raamat, kuid siiski see liigne jutt....Kordab kogu «Guardians of Time», ainult et keskele on surutud see tuim «Gibraltar Falls» – oleks üks sellisel tasemel lugu veel juurde poogitud, siis annaks juba kolme!!!

Teksti loeti vene keeles

Miks mulle Poul Andersoni ajapatrulli jutud ei meeldi?

Esimeseks piisaks karikas on ajajärelevalve süsteemi ülesehitus, mis on pärit justkui halvemat sorti pulpunenäost. Süsteemi loojatena figureerivad ähmased kaugtuleviku asukad, kes ei ole suutelised enese poolt loodud süsteemi juhtima ega paista sellest ka eriti huvitatud olema. Selle illustratsiooniks sobib nii agentide naeruväärselt hädine ettevalmistus vaieldamatult vastutusrikkaks ja delikaatseks tööks kui süsteemi suutmatus omapäi talitsevaid agente ohjeldada. Ma ei usu taoliste juhitamatute süsteemide toimimisvõimesse.

Jututsükli peategelane Manse Everard - üle keskmise vaimsete ja kehaliste eeldustega kolmekümnendates mees, kelle sihipäratu elu kulmineerub Ajapatrulli ridadesse astumisega - on ilmselt valitud oma osasse selleks, et näidata ameerikaliku kaine mõistuse eeliseid näiteks "preisi korra ja täpsuse" ees olukordades, kus puuduvad lihtsad lahendused. Isepäisus ja ostustusvõime on muidugi väärt omadused, kuid kahjuks jätab Manse`i tegevus enamjaolt mulje elevandist portselanipoes. Et kõik olukorrad lõppkokkuvõttes tema kasuks lahenevad, jääb juba autori südametunnistusele, sest normaalses organisatsioonis kuuluksid Manse`i sugused "enne teen kui mõtlen"-tüübid väljatõugatute hulka. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.

Kui püüda leida mingit üldisemat nimetust ajapatrulli lugudele, siis tundub, et tegu on teismelistele suunatud populaarses vormis ajalooloengutega.Võetud ette mingi situatsioon, lastud seda nii ja teistpidi paista ning seletatud miks asjad nii läksid ja mispidi parem oleks. Lahendus leitakse igal juhul ja peategelane jääb ellu, et järgmises osas edasi tegutseda. No jumal temaga. Hariv meelelahutus.

Parimaks looks selles raamatus on "Delenda Est", milles autor suudab näidata, et ka sedavõrd vildakatest eeldustest on võimalik normaalset juttu kirjutada, kui vaid tahtmist on; halvimaks tsükli avalugu, kus Manse Everardi ja teda mahitava seltskonna tölplus oma täies ilus häbenematult eksponeeritud. Üldiselt kipun ma eelistama "Gibraltar Falls"-i standartsele ajapatrulli lookesele ja tegelikult ei tohiks unustada, et nende lugude kirjutamise ajal oli Poul Anderson siiski algaja. Seda on näha.

Teksti loeti inglise keeles

Nõustun Arvi ja Jyrka arvustustega - "Gibraltari juga" on kehvapoolne, ülejäänud neli lugu head. Lugude keskmine tase on siiski piisavalt kõrge, et kogumikku maksimumhindega hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus tükk ajarännuulmet, millele sooviks kindlasti lisa. Ajaloo erinevate sündmuste õiget kulgu tagav Manse Everard seikleb erinevates ajastutes, selja taga suur organisatsioon, mida omakorda juhivad inimeste järglased kaugest tulevikust. Raske öelda, kui tõepärane tundub toimumispaikade ja sündmuste kirjeldus inimesele, kellel on minust paremad ajalooteadmised, kuid minu jaoks olid need vähemalt piisavalt huvitavad. Kogu tugemaim jutt on "Delenda est", kus ajalugu on põhjalikult loomulikust kursist kõrvale kallutatud ja tänapäevaseid riike pole kunagi tekkinud. Halvim, õigemini mõttetuim lugu oli "Gibraltari juga", mis tundus ülejäänud tekstide kõrval lihtsalt suvalise purtsatusena ja ruumitäitjana.
Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivajalugu ja ajarännud on mulle alati meeldinud, samuti jättis sügava mulje Poul Andersoni parimate juttude kogumik "Taevarahvas". Seega oli "Aja valvurid" kindel ost.
Üllatuseks kulges lugemine alguses väga aeglaselt, sest esimene lugu on üsna konarlikult kirja pandud. Järgmised olid juba paremad, aga kogu kogumiku vältel tuli terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokse käsitleb autor ikka väga vabalt ja igas jutus täpselt nii nagu talle parasjagu sobib. Kord ei juhtu tulevikuga midagi, sest eksisteerivad paralleelsed ajajooned, kord aga tuleb kiirelt tegutseda, et mitte eksisteerimist lõpetada. Üks kord ei mõjuta üksikisikud midagi, sest nende geenipagas on asendatav, teinekord on aga neil tohutu mõju. Iseenesest pole sellest ju midagi, aga see on stiililiselt ebaühtlane.
Mis aga ei olnud stiililiselt ebaühtlane, oli alati mingi tüdruku mängu toomine ja temakese kangelaslik päästmine või ülepeakaela armumine jne. Tore. Aga lõpuks etteaimatav ja veidi tüütu. Võib-olla just selle pärast ei saa kogumik mult maksimumpunkte, kuigi järge ootaksin küll.
Lugudele hinnanguid andes kordan eelarvustajaid: Gibraltari juga oli saast, Delenda Est parim. Ise tõstaksin veel esile loo pealkirjaga Julge olla kuningas. Just eelkõige lõpupuändi pärast, kus see muidu tüütu naisteteema sobis nagu rusikas silmaauku.
Tänan maakeelde panemise eest ning ootan lisa.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Aja valvurid" on omavahel seotud ajarännulugude kogumik, ühe peategelase ja -teemaga. Millalgi kauges tulevikus leiutatakse ajas rändamise tehnoloogia, kuid selle võtab varsti enda kontrolli alla ülikauges tulevikus elav danellide liik, inimestest põlvnevad olendid, kes pole huvitatud, et nende eksistents aja surkimise tõttu kogemata olematuks tehtaks. Selle ennetamiseks loovad nad Ajapatrulli ja värbavad sinna oma lähiajastuid valvavaid inimesi.
 
Kõigi siinse kogumiku lugude peategelane Manse Everard värvatakse peagi pärast seda, kui ta on peale Teist maailmasõda demobiliseeritud ja tööd otsib. Esimeses loos "Ajapatrull" (1955) (5/10) saab ta kiire väljaõppe ning suundub seejärel koos samuti just koolituse läbinud partneriga lahendama esimest juhtumit viikingiaegsel Inglismaal. Kuid kuigi asi tundub lihtne, saabub probleem hoopis ootamatust suunast.
 
Järgmises loos "Julge olla kuningas" (1959) (7/10) saabub Manse juurde kolleeg, kes kurdab, et tema abikaasa on juba mõnda aega muinas-Pärsias kadunud ja ametlikud otsingud ei kanna vilja. Manse lubab abiks olla, kuid nagu õigesse aega saabudes selgub, on olukord palju keerulisem kui keegi arvata oleks osanud.
 
Seejärel tuleb väike vahepala "Gibraltari juga" (1975) (5/10), kus jälgitakse iidses minevikus Vahemere tekkimist ja Manse on pigem pealtvaataja rollis.
 
Patrullitööga jätkatakse aga juba sellele järgnevas loos "Ainus õige tee" (1960) (7/10), kus Manse ja tema uus partner suunatakse lahendama potentsiaalset ajaprobleemi. Nimelt ähvardab mongolite jõudmine Ameerikasse ajaloo pahupidi pöörata. Viimases loos "Delenda est" (1955) (6/10) on aga õnnetus juba toimunud ning Manse satub koos sõbraga poole ajarännu pealt muutunud tulevikku. Nüüd on vaja vaid mõne muutusest pääsenud patrullijaga püüda ajalugu taas õigesse sängi saada.
 
Ma pean ütlema, et mul olid sellele kogumikule natuke suuremad ootused, kuid eks 2009. aastal ilmunud Poul Andersoni lühijuttude valikkogu "Taevarahvas" tõstiski autori lühiproosa lati päris kõrgele. Kuigi mõni huvitav pööre on ajapatrulli pea igas loos olemas, on nad üldiselt üsna sirgjoonelised ja lihtsad, ilma suuremate emotsioonideta. Osaliselt on selle taga ka peategelane, kes on stoiline ja enesessetõmbunud - kõigis lugudes on huvitavamaks pooleks hoopis tema erinevad kaaslased selles konkreetses seikluses.
 
Seetõttu tõusebki tähelepanuväärsemana esile "Ainus õige tee", kus Manse põlisameeriklasest partneri elukogemus lisab loo võimalikule lahendusele hoopis teistsuguse värvi. Kõige parem on aga "Julge olla kuningas", kus tekib ka päriselt oluline dilemma, et kas muinas-Pärsiasse ära eksinud patrullijat üldse peaks tagasi tooma - ja lõpplahendus joonib eriti kõvasti alla võimaluse, et tehti hoopis vale valik. Need mõlemad on korralikud ja autori väärilised lood.
 
Loo "Delenda est" maailmamuudatus on tore ja andekas, aga kogu jutt jätab ajapatrullist kuidagi amatöörliku mulje. Näiteks esimene lugu "Ajapatrull", mis funktsioneerib peamiselt sissejuhatusena, jätab mulje danellide täielikust kontrollist. Aga loos "Delenda est" on nad täiesti võimetud ja nende eksistentsi päästmine jääb mõne üksiku patrullija hooleks. Tuleviku üliinimesed võiks ju sellist riski kuidagi paremini hallata.
 
Üldiselt pole see kõik muidugi suur kriitika. Ajapatrulli lood on siiski täiesti korralik lugemine, kuna autori käsitööoskused on piisavalt kõrged ja midagi vähemat kui mõnda korralikku seikluslugu koos huvitava ajaloolise taustaga siit kartma ei pea. Mõnel puhul on tulemus ka märgatavalt parem, isegi siis, kui ühtegi päris säravat tähte siin kogumikus ei ole.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Halb, lihtsalt halb. Loo kulgemine on niivõrd trafaretne justkui oleks näpuga aetud kõrval kahtlase väärtusega juhendit, kuidas kirjutada üht õiget ja haaraavat seiklusjuttu. Ning selle sopaka tasemel kondikava jälgimiseks on tegelased pandud käituma jaburalt ja ebaloogiliselt. Ma reeglina ei virise selliste asjade üle, aga see sooritus oli isegi minu maitsele ja taluvuspirile liiast. 
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelarvustajaga, lõpp läks minu jaoks kaduma. Võibolla süüdi tõlge, võibolla enda piiratus. Sinnamaani oli tegu kaasahaarava looga. Teiseks puudusels oli üldine loogika või õigemini selle puudumine. Üldiselt ma selliste asjade kallal ei nori, kustkil peab see ulme moment mängu tulema, aga siin jäi kuidagi kriipima asjaolu, et kui mägi oli seest õõnes ja omal ajal põhimõttelilselt turistiatraktsioon, siis mis oli välise perimeetri kaitsmise mõte? Lihtsalt näide..., aga kokkuvõttes raske üle kolme anda.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see jutt on juba varem kuskil eesti keeles ilmunud? Lugemise ajal tekkist tunne, et oleks midagi sarnast juba varem lugenud. Aga täitsa viieväärliline lugu, eks seal kohati selliseid mugavaid loo arenguid siluvaid detaile oli, aga mind nad ei häirinud ja kuna viimasel ajal on järjest raskem leida lugusid, mis samal tasemel kaasa elama paneksid, siis minu poolt saab see siin maksimumi kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi öelda, kas stiil või tõlge, aga äärmiselt vaevaline lugemine. Rohkem nagu visandlik kiirsketšide rivi, kui sujuv ja voolav romaan. Sisu sisuks, selle üle ei nokiks, pean "Needuste alleed" siiani loetavaks raamatuks, aga miski selles skafandrijutus minu maitsega kohe kuidagi kokku ei lähe. Ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti loetamatu tekst. Mitte, et autor üldse kirjutada ei oskaks. Oskab ikka, aga miskipärast on ta pidanud vajalikuks iga kolmandat lauset "vürtsitada" mingite jaburate väljendite ja võrldustega, millel pole muu teksti ja stiiliga midagi pistmist. Justku treenitud koer, kes on triki selgeks saanud ja nüüd kordab seda igal võimalusel, ise seejuures rahulolust mõnuledes. Ehk teisisõnu pole LTM suutnud oma "roa" maitsestamisel piiri pidada ja nii ongi tulemuseks tarbimatu soust, mis mulle lugejana on üdini vastuvõetamatu ja paneb üldse kahtlema, kas kirjastaja enne raamatu väljaandmist, seda enne luges ka.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikus saadetakse kinnipeetavaid metsikutele planeetidele, kus nad saavad karistuse kandmise nimel puhastada neid vaenulikest võõrliikidest. Muu rahvas vaatab kogu värki otseülekandest pealt ja elab neile kaasa. Vastvalt edenemisele on kinnipeetavatel võimalik teenida nagu arvutimängus raha, saavutuspunkte ja uuendusi. Väärikas punkt Libakassi kogumikule. Rohkelt madinat ja tegevust pea igal lehel. Lehekülgi kestvaid kirjeldusi kosmosekapsli ukse tekstuurist siit ei leia, küll aga rohkelt lihtsat ja heatujulist meelelahutust. 5/5
Teksti loeti eesti keeles

Selline keskmine, natuke nõrgemapoolne kogumik, sestap ka hinne selline. Teist korda lugeda ei viitsiks...
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk, nõrk, nõrk. Ühelt poolt mõttetu religiooniga vehkimine, mis loole midagi juurde ei andnud, teisalt võinuks tegelased ja tegevuse paigutada kuhu iganes, lihtsalt miskipärast valiti tegevuskohaks Veenus ja nüüd oleks tegu juskui ägeda ulmejutuga. Mõttetu. Sisust: lõiguke ühe tavalise karjeristi elust, kes peab tegema valiku, kas ajada oma asja või pugeda ülemusele.
Teksti loeti eesti keeles

Ootused ei olnud suured, seega ei tulnud ka pettuda. Tundub olema kirjutatud eesmärgiga kajastada autori jaoks olulisi mõttekäike, kuid kas selleks oli tervet raamatut vaja? Kokkuvõttes loetav, aga ei enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Vaevaline lugemine, suht segaseks jääb see peategelase tõmblemine ja motivatsioon. Või mida autor üldse öelda tahtis. Peale investorite saabumist läks nagu natukene paremaks, aga lõpp vajus jälle ära. Tervikuna nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Algus venis oma kirjelduste ja maailma loomisega, aga kui asjaks läks, sai raamat käest pandud alles siis kui tagakaas paistis. Ja ei pea elamuse saamiseks tingimata 80ndaid fännama, kuigi see annab kindlasti asjale juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles