10.11.2015 Lugesin uuesti, pettusin. Maailm muutub ja lugeja koos sellega. Raamat on ikka sama, kuid hindeks nõrk neli.
(kogumik aastast 1981)
See «Gibraltar Falls» rikub tõesti jututsükli tervikut ning mõjub tõeliselt juurdepoogituna. Tekstikoguna vajalik raamat, kuid siiski see liigne jutt....Kordab kogu «Guardians of Time», ainult et keskele on surutud see tuim «Gibraltar Falls» – oleks üks sellisel tasemel lugu veel juurde poogitud, siis annaks juba kolme!!!
Esimeseks piisaks karikas on ajajärelevalve süsteemi ülesehitus, mis on pärit justkui halvemat sorti pulpunenäost. Süsteemi loojatena figureerivad ähmased kaugtuleviku asukad, kes ei ole suutelised enese poolt loodud süsteemi juhtima ega paista sellest ka eriti huvitatud olema. Selle illustratsiooniks sobib nii agentide naeruväärselt hädine ettevalmistus vaieldamatult vastutusrikkaks ja delikaatseks tööks kui süsteemi suutmatus omapäi talitsevaid agente ohjeldada. Ma ei usu taoliste juhitamatute süsteemide toimimisvõimesse.
Jututsükli peategelane Manse Everard - üle keskmise vaimsete ja kehaliste eeldustega kolmekümnendates mees, kelle sihipäratu elu kulmineerub Ajapatrulli ridadesse astumisega - on ilmselt valitud oma osasse selleks, et näidata ameerikaliku kaine mõistuse eeliseid näiteks "preisi korra ja täpsuse" ees olukordades, kus puuduvad lihtsad lahendused. Isepäisus ja ostustusvõime on muidugi väärt omadused, kuid kahjuks jätab Manse`i tegevus enamjaolt mulje elevandist portselanipoes. Et kõik olukorrad lõppkokkuvõttes tema kasuks lahenevad, jääb juba autori südametunnistusele, sest normaalses organisatsioonis kuuluksid Manse`i sugused "enne teen kui mõtlen"-tüübid väljatõugatute hulka. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.
Kui püüda leida mingit üldisemat nimetust ajapatrulli lugudele, siis tundub, et tegu on teismelistele suunatud populaarses vormis ajalooloengutega.Võetud ette mingi situatsioon, lastud seda nii ja teistpidi paista ning seletatud miks asjad nii läksid ja mispidi parem oleks. Lahendus leitakse igal juhul ja peategelane jääb ellu, et järgmises osas edasi tegutseda. No jumal temaga. Hariv meelelahutus.
Parimaks looks selles raamatus on "Delenda Est", milles autor suudab näidata, et ka sedavõrd vildakatest eeldustest on võimalik normaalset juttu kirjutada, kui vaid tahtmist on; halvimaks tsükli avalugu, kus Manse Everardi ja teda mahitava seltskonna tölplus oma täies ilus häbenematult eksponeeritud. Üldiselt kipun ma eelistama "Gibraltar Falls"-i standartsele ajapatrulli lookesele ja tegelikult ei tohiks unustada, et nende lugude kirjutamise ajal oli Poul Anderson siiski algaja. Seda on näha.