Karel Michal

Ajakontrolli departemang 22.sajandis saab aga väljapressimiskõne ühelt noorte haritlaste rühmituselt. Nood nimetavad ennast “kliineriteks, nad on “tunnustamata talendid”, kes ei saavuta populaarsust üksnes seetõttu, et kõikjal laiutab klassika. Klassika tuleb hävitada, et uus kunst saaks kasvada! Rühmitus esitab nimekirjad oma teostest, mis tuleb kiiresti eksponeerida, avaldada. Aega on üks päev. Muidu hävitatakse nende valduses olev “Mona Lisa".

Inspektror Ladin suundub 16.sajandi Firenzesse “Mona Lisat” tagasi pätsama, Leonardoga on nad juba vanast ajast tuttavad. Ajakontroll hoiab niiöelda olulistel isikutel silma peal. Jõuatakse ka “kliinerite” jälile...

Selles mõnusas renessaansi-maiguses loos on lugejale veel mitu üllatust varuks... Näiteks selgub, et pikksilma leiutas juba Leonardo da Vinci ja suur kunstnik kasutas seda kenade tibide (sh Mona Lisa) piilumiseks. Üldiselt tasub loo paremaks mõistmiseks kunstisaite kiigata.

Vene autoritest ma üldiselt ei vaimustu. Selle jutuga on täpselt sama lugu. Idee ja jutt tervikuna on väga mõnus ja põnev, aga kuna autor on venelane, siis on ta miskipärast teinud Leonardost vene temperamendiga itaallase. Tegelane käitub nagu tüüpiline vene näitleja mõnes tobenõmedas vene komöödias. Ma ei teagi, kellega teda võrrelda. Võibolla Carabas-Barabas venelaste Buratiino filmis: vedib oma õpilast pidevalt kõrvust, saab perioodilisi raevuatakke ning vahetevahel mossitab demostratiivselt. Leonardo on Kalugini esituses tõeliselt kehv näitleja. Why not, võibolla täpselt selline ta oligi, aga eks mine tee kindlaks!

Meenub veel, et Freudil on ka päris kobe spekulatsioon: “Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestus” (LR 40/1998). Freudile tüüpilised tõlgendused ja järeldused viitavad küll alati ühele ja samale asjale: võimalikule homoseksuaalsusele. Kellele taolised oletus-tõlgendused mõnu pakuvad, võivad sellest raamatust lõbusat järellugemist leida.Kaluginile annaks karakterite eest 3 ja jutu idee eest 5. Kokku neli. Heasüdamlikult siis 5-.

Detektiivi ja oma aja suurkuju vaheline vastastikune austus ja mõistmine lõi südamiliku ja slaaviliku õhustiku, mis aga loole ei lisanud kummalist järelmaiku. On ju ka itaallased oma olemuselt suht sentimentaalsed ja temperamentsed. Et veenduda selles, oleks karastav istuda oma 50 itaallase seltskonnas, kes kõik väga sõbralikult ja lõbusalt üritavad sind kaasa kiskuda laulude ja lobajuttudega. Olin kord köögitoimkonnas poole väiksema itaallastest koosneva grupiga... Brrr. Kõrvad lõid pilli ja siiani ei suuda aru saada, miks ometi olin nii kohusetruu ja ilmusin kohale... ;) Ja kuidas slaavlased käituvad, noh, seda ometi ei hakka ma kirjeldama... Sõnaga, tahtsin välja jõuda sinnani, et see Leonardo temperament ei ole sugugi kaheldav... Vastupidi. Slaavilik õhustik aga seepärast, et arvatavasti tundis Kalugin oma kaasrahvuslasi pisut paremini kui saapakujulise poolsaare elanikke. Mis siis imestada, kui midagi naabermaa hingusest sisse tuikab.

Kalugini lugu ajarännust ja kunstiaaretega sahkerdamisest pean päris tubliks tükiks. Sujuvalt loetav,meeldejääv süþee, ega suurt midagi rohkemat ei olegi korralikul tasemel meelelahutuslikult jutult nõuda. A see, kuidas da Vincit kujutati, ei häirinud üldse. Ei tea meist ju keegi, kuidas see mineviku geenius täpselt käitus.

Aga minule see jutt täitsa meeldis, kuigi tegemist on järjekordse spekulatsiooniga "Mona Lisa" ja Leonardo da Vinci üle. Eks neid ole omajagu ja igaüks meist ole neid kuulnud.

Seekordne on siis puhas ilukirjandus, mitte mõne "teadlase" poolt kirja pandud, ning sellisena ta mulle meeldis. Leonardot oli minu meelest väga hästi kujutatud, ning süüdistused tema venepärasusest ja muust on täiesti kõrvalised ja asjasse mitte puutuvad. Kindlasti oleks mõni ameerika kirjanik kujutanud Leonardot ameerikalikult, ja ma kahtlen kas see oleks ikka paremini välja kukkunud. Pigem vastupidi.

Lõppkokkuvõttes igati viievääriline teos. Soovitan!