Tegemist peaks siis olema esimese Benfordi eesti keelde tõlgitud tekstiga ja tegelikult ka esimese Killer B kolmiku tõlgitud tekstiga. Et stiilinäitena oleks nagu päris sobiv jutt. Ma kiidaks seda juttu selle pärast, et kui palju on suutnud autor lühikesse teksti mahutada ja sealjuures ka süzhee välja mõelda ning selle tausta ja ideega seostada. Eelkõige kompaktsuse ja sisukuse poolest vääriks lugu väga head hinnet. Teisalt jääb aga natuke ehk midagi emotsionaalses kihis puudu. Samuti ei lahku minust tunne, et autor on lõpulahenduses mõned seletavad laused kirja panemata jätnud või siis pole tõlkija päris täpselt asjast aru saanud. Tõenäoliselt on aga sellega nii, nagu ka kõigi eelmiste Benfordi juttudega, mida ma lugenud olen, et paar kuu pärast on lootusetult meelest läinud.
