(romaan aastast 1972)
eesti keeles: «Inetud luiged»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Nii ma kirjutasin ca. 2,5 aastat tagasi -- 19. märtsil 1998. Täna on 10. august 2000. aastal. Vahepeal pole uuesti lugenud, kuid see raamat on mulle ikka ja jälle meelde tulnud ning ma tõstan hinde täna viiele. Tegelikult meeldib mulle selle teose juures tema robustsus, see romaan on palju jõulisemalt kirja pandud, kui näiteks "Väljasõit...", mida isiklikult üheks klassikalise "põhivoolu" ulme ideaaltekstiks pean. "Väljasõidus..." on lihvitus, "Luikedes" jõud. Ja võrreldes näiteks "Asustatud saarega", millele ka nelja olen pannud, on "Luiged" tugevam.
Tuleb kolmatki korda sellest raamatust juttu teha -- täna näitab kalender 5. dets. 2000. Lugesin uuesti üle. Kuidas seda teost mõista? Üks võimalus on tõlgendada seda teataval määral "Raske on olla jumala" analoogina, kusjuures vaatepunkt on nihutatud jumalatelt jälgitavatele ja jumalad on hakanud aktiivset tegevust arendama. See on muidugi vaid üks võimalus. Mida kujutasid endast ligedikud? Näib, et inimesi, kelle kehasse on lisandunud mingi teine, võõras organism, kahe eluvormi sümbioosi (vt. Zurzmanzori vihed nii sellele, et ta vaevalt enam see Zurzmanzor on, kes enne "haigusesse" nakatumist ja juttu sellest, et ta paar tuhat aastat tagasi mingis teises maailmas on juba ennast müünud). Sellele viitavad ka muutused nende füsioloogias. Pärast lõpua algusthotelli kogunenud ligedikud on aga jälle vaid inimesed, kellest neid ergastanud külalised on lahkunud, et alustada kusagil mujal jälle otsast peale -- tühjakspigistatud inimesed. Hotellist saab nende hauamonument. Võõrale jõule järgnes Golem -- saladuslik tegelane, kelle puhul pole teada, kes või mis ta õieti on. Golem tähendab kunstlikku, mingi töö jaoks loodud inimest teatavasti...
Neile, kes selles teoses vaid joobnud intelligentide ilatsemist näevad, kõlbab seletuseks ilmselt lõik Banevi kõnest kooliõpilastele -- ta kujutab selliseid inimesi kangelastena just sellepärast, et nad on põrgust läbi käinud, aga suutnud siiski inimesteks jääda. Viinalõhn või ajamata habe omab siin ilmselt suhteliselt vähe tähtsust.
05.01.2007: kahtlemata tõstab eestikeelse väljaande väärtust poleemiline, kuid hästi argumenteeritud järelsõna.
25.12.2007: Pavor tähendab ladina keeles jubedat hirmu. Lõik tegelase mustast vihmamantlist, öistest vagunitest ning prozhektorikiirest näib pärinevat "Gulagi Arhipelaagist" (mis Läänes ilmus alles 1973. a.). Selles veendumaks peaks originaale võrdlema.
3.02.2013: Vaatasin 2006. aasta filmi ka ära. Põhiidee andis edasi, aga nüanssidest ei jäänud midagi järele ja kokkuvõttes polnud suurem asi. Poolteist tundi on ükskõik millise 1963. aastast hilisema Strugatskite romaani jaoks näotult vähe ka.
P.S. Muide üks asi, mille järgi eksimatult ära tunneb, et autor venelane on, on see kui raamatus keegi talle ebameeldivaid inimesi fashistiks sõimab. Näib et sõna "fashist" on Venemaal ammu konteksti kaotanud ja on käibel lihtsalt universaalse, eriti halvustava sõimusõnana.
P.P.S. Konkreetse väljaande kurioosumiks on muidugi sellega kaasnev tõlkija järelsõna. Olen juba varem öelnud, et ulmesarja kuuluva raamatu varustamine ulmekirjandust lahmivalt maha tegeva saatesõnaga on tõenäoliselt marketingitehnika kõrgem pilotaazh, millega seoses avaldan austust kirjastusele Varrak kindlameelsuse eest oma asja ajamisel. Teisalt näib, et sarnaselt Strugatskitele pidas tõlkija oma tekstis võitlust metsikute deemonitega, sest kirglikkus, millega püstitatakse teesid (Strugatskite) alternatiivsest ulmekirjandusest kui ulmekirjanduse evolutsiooni kroonist ja paljastakse fantasy olemus algelise kirjandusvormina, sunnib soovitama spetsialisti poole pöördumist.
Vendasid ma armastan, olen alati armastanud. Juba sellest ajast peale kui Eesti keeles ilmusid nende esimesed jutud. Kõike lugenud korduvalt.
Luiged. Mida siis mulle jutustab täna. Jutustab minu sotsialismimälestuste taustal inimestest. Ja ühiskonnast. Tollest, milles Vennad elasid.
Ja meie igapäevasest.
Endised inimesed (Semprun), kes mäletavad (ja igatsevad) kirjaniku ja kunstniku staatust nõukaajal ja kes teevad endast kangelase, kuna neil jätkus julgust pühkida näolt süljepritsmeid – elu oli siis ilusam, lõbusam. Nad oleksid valmis taas laskma end tatti pritsides täis sõimata kui ainult jätkuks raha sama kestvateks joominguteks nagu Viktor Banevil. See müüdavuse teema seal juures – oh, kuidas tahaks end tasapisi (koos sellest tulenevate masohhistlike südametunnistuse piinadega) müüa! Müüa tasapisi, ikka nii, et ostja sõimaks ja siis saaks suure ja julge dissidendina näolt tatipritsmeid pühkida ...
Banevilgi ees rahamure, mis siis saab, kui enam ei avaldata. Kui kohe üldse ei avaldata. Banevi jaoks oli ennastmõistetav raha selline pidev juurdevool, mis pidi võimaldama igavest joomist koos selle ilma vägevatega (linnapea, parlamendisaadik, ...). Nende hulgas, kellega ta end võrdseks pidas ei olnud ju ühtegi ... kes oleks midagi teinud (peale võimu teostamise). Golem?
Kas ta (Banev) üldse pidas end kellegagi võrdseks? Kas ta üldse pidas kedagi endaga võrdseks? Põlastavad repliigid ja iseloomustused kõigi kohta – kaasa arvatud Diana ja ligedikud ...
Muide, intellektuaalset sära ei tunne ma ära, mitte mingites arutlustes. Triviaalsustest kubisevad on tema purjurpäised dialoogid kui ka detailideni täpne kohtumine koolilastega. Purjus poolharitlase soga. See vist ongi Gohar Markosjan-Käsperi arvates teost ülendav?
Purjus- ja pohmellisolek – ühiskonnataju kujund. Kusjuures purjusolekuga ei kaasne kunagi selget rõõmu ja eufooriat, see oleks ju see, mille pärast juua tasub. Ühiskond, kus alkohol on tuimestusvahend, kohustuslik tuimestusvahend, sest muidu ei suuda. See mittesuutmine on vaimse distsipliini küsimus – võiks oodata üksiku kainushetkeni, vaadata peeglisse ja küsida ära need küsimused (mille eest end peidetakse joomarlusse).
Autoritel vist on see kainusehetk olemas olnud – kust muidu Banevi kuju – peegel ennastimetlevale (vene) nõukogude intelligentsile?
See (pohmelline ühiskonna)taju on ka täna ja siin aktuaalne.
Ennastmõistetavad eeldused? Ei ole vist ennastmõistetav eeldus, kui sellekohane küsimus on sõnastatud – mis on progress? Banev ei suuda selles küsimuses peatuvat vaikeväidet tõrjuda, tal nagu autorilgi on usk ajaloo arengu suunatuses. Ühiskondlike formatsioonide paratamatu järgnevusmuster ... Et justkui peaks samasugune paratamatu suunatus olema ka inimese arengus – ikka täuslikuma ja parema inimese suunas. Progressiusku kinnitab ka raaamtu pealkiri.
Meenutuseks (Banevi enesemüümise teema juurde) raamatu kirjutamisest kümmekond aastat hiljem olnud Naani ja Kaplinski vaidlus ajakirjanduse veergudel – mis lõppes Kaplinski poolse tellitud artikli kirjutamisega väliseestlastele suunatud ajalehes Kodumaa (artiklis kirjeldas Kaplinski ilusat elu Nõukogudemaal, kus ainsaks hädaks on ligedike õõnestus). Tema tasapidine enesemüümine lõppes sellega, millega ta ikka lõppeb – hakkas ise ka uskuma (inimnäolisse) sotsialismi, kaotas näo ja elab seda siiamaani üle.
Nii või teisti on see küsimus progressist raamatu keskne – lootus uue põlvkonna suhtes, arusaamine, et ainult ime või päästa. Imeks on Luikedes lõpp – ligedike võimuhaaramine (lootus imesse on lootusetus!). Selge on, et Banev on ennast maha kandnud, maha kandnud ka kogu oma põlvkonna (kas ka autorisõnum?). Raamatu kirjutamise ajal oli Tsehhi 68-s aasta veel ees. Siis kanti maha ka järgmine põlvkond, koos inimnäolise sotsialismi usuga.
Ja veel ... kohati imestasin tolle aja mõiste ja terminikäsitluse üle. Näidetena: kui ennastmõistetav on LSD nõukamaal 66-67 kirjutatud raamatus (lugejad peavad ju aru saama), kuidas Banevi raamatus oli jutte homode raskest elust (kas juba siis oli see poliitkorrektne väljend olemas ja levinud? Või on tõlkija kohendanud kiiresti muutuvate mõistete kasutust, või autorid mingi hetkel ajakohastanud teksti ...?).
Jõudsin järeldusele, et olen alahinnanud iidsete aastate teadmisi ja arusaamu.
Ah, jaa – hinde põhjendused. Jutustatav lugu kesine, joodiklus kirjeldusmeetodina igav ja tihti kohatav, „filosoofilised“ arutlused triviaalsed, lõpp lollakas. Teisest küljest – klassika, mis räägib ka siin ja praegu, oluline ajastudokument.
Kahtlesin hulk aega kolme ja nelja vahel, siis meenutasin suurt hulka loetud raamatuid – kui sügavale miinustesse peaksin liikuma, juhul kui Luiged kolme saaks ...?
Mõned võimalikud tähelepanumomendid:
• impotentsus ja seksuaalsus (parlamendisaadik ja ligedikud impotendid, lapsed kui mitte-veel-seksuaalsed, B korduvalt jutuks olev teos (homo-)seksuaalsusest, B kui hüperseksualne (?), seksuaalmoraali eitaja, ...
• vägivalla ennastmõistetavus, B (ja kõigi teiste v.a. ligedikud) valmisolek vägivallaks (ükskõik, mis rollis), kaklus kui tore meelelahutus, ...
• inimene/mitteinimene vastandus, B jaoks on inimsubjektid vaid kõrtsiteenindajad, kõik ülejäänud kuuluvad mitte-inimeste hulka ...
Oralu on Eestis üks väheseid tõsiseltvõetavaid õuduskirjanikke, kelle algne looming pakkus huvi ja oli huvitav. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb...
Natuke imelik oli see tekst küll, natuke veniv ja ehk ka ebausutav (viimast tegelikult üsnagi suurel hulgal). Teadlaste tase on küllap lapsikki (ehk kasutasid nad võimalust end lõpuks ometi vabalt tunda? Kui nii, siis leiti küll väga vale aeg ja koht...) ja nende omavaheliste suhete dramaatilisus ülepingutatud. Samamoodi hindan ma rahvamasside käitumist. Kuid... Ideed! Biseksuaalne tulevikumees, kes k***b nii mehi, naisi kui lapsi (miskipärast usun, et ta tegeles ka sellega) ning suhtub meie aega, nagu meie vaataks metslasi, see on teravmeelne ja ta seda ka andekalt kasutanud. Ehkki tema eesmärk(gitus?) jääb arusaamatuks, on raamat huvitav ja väärib tähelepanu.
Tekst ise oli mõnus, lihtne, konkreetne ja nagu juba teada, lühike. Lugemist ja kulutatud aega (mida arusaadavatel põhjustel palju ei olnud) oli ta igal juhul väärt.
Muidugi tuleb nentida, et asi kippus venima, Pratchett hakkas teatud kohti liig pikalt arendama, tema mõttekäigud ja naljad sarnanesid ikka ja jälle eelmiste raamatute omale, mis tingis ka väikesi tüdimuse haigutusi... Tal oli idee, seda arendati ja temas oli terve hulk uusi nalju, uudsemaid suhtumisi ning mis peamine, Surma sai märksa lähemalt tundma õppida. Mis võib siis olla veel tähtsam, kui teadmine, et tüüp, kes kunagi su hinge füüsisest eemaldab, armastab vabal ajal kasse paitada ja süüa keeta? Tekitab turvalisusetunde küll.
Noo jah, Pratchett ei ole just suurem asi kirjamees, armastab ennast korrata, kuid fantaasiat tal siiski on. Huumorisoont ka, sest igas raamatus leiab vaatamata vanadele naljadele ka uusi. Iseküsimus on see, kas ikka viitsib Pratchettit nii palju lugeda, et vanade naljade hulgast pärleid üles leida?
Elric, tegelane, keda piinavad südametunnistuspiinad ja kes üritab neist vabaneda, mõeldes isegi enesetapule. Kui palju on fantaasias selliseid kangelasi, kes tahaks ennast ära tappa? Mitte eriti palju. Psühholoogiliselt ei ole asi ehk eriti tõepärane, kuid ta on värskendav. Tegelikult peaks maailma üleüldse kui tervikut kujutama,asjaolu, mille fantaasia sageli kahe silma vahele jätab. Olgu, olgu, maailma kurjuse poole pealt vaatamiseks on dark fantasy, mida Elricu-sari siis vist on (?).
Kemplemine kahe maagi vahel on, andke andeks, siiski koomiline. Elricu pidev viimasel hetkel pagemine erinevatest lõksudest omandab siiski naljaka varjundi. Loitsud, mida ta kasutab, mõtted, mida ta mõtleb. Ajavad suu muigvele küll. :) Tundub, et vähemalt teoreetiliselt on Elricust nüüd kõik, aga ei! Parimates fantaasia traditsioonides sünnib midagi, mis meie (anti)kangelase päästab. Vahva! Ja edasi aina hullematesse seiklustesse, kus aina võimatumatest olukordadest välja rabeleda ning oma Kaose jumalalt abi paluda.
Elric ei ole tegelikult ei Kaose ega Korra poolt, vaid neutraalne. Nii et elagu neutraalsus, milleks vaeva näha enese liigitamisega või muu sarnasega? Kaevad endale auku. Elric oli end küll avalikult Kaose teenijaks kuulutanud, kuid see ei seganud teda ka Korda abistamast. Silmakirjateener äkki?
Olgu veel lisatud, et Moorcocki poolt loodud maailmas toimuvad ka üsna paljud AD&D seiklused (mille peale Jyrka arvatavasti ainult tigedalt kulmu kortsutab... :P)
Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.
Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.
Iseenest polnudki ta ju kõige hullem. Olgugi, et see Gaia (võtku teda kõik Sinised Lendavad Vihmaussid...) oli üsnagi tõsine puussepanek. Tundus tõesti kuidagi külgepoogitud olevat, et kuidagimoodi seletada seda, kuidas ja miks siis need mitmekesised tegelased seal Asumi ilmas ringi kondavad. Kogu see süsteem tundub olevat kuidagi puine ja vägisi kokku surutud.
Märkimisväärne on Gendibali ja Trevize olukorra sarnasus ja see, kuidas nad sinna sattusid. Gaia? Sellisel juhul pole sellel olevusel mitte mingisugust fantaasiat. Mis neid kahte omas ühiskonnas tähelepanuväärset meest eristab, on see, et Grendibali toetas Esimene Rääkija (milline kummaline tiitel...) ja Treviz`t Linnapea mitte. Kuid see tee, kuidas nad sinna kosmosse eksisid, oli siiski suhteliselt sarnane. Igav oli lugeda kaks korda ideestikku poolest üsnagi ühilduvat teksti. Esimese ja Teisi Asumi intriigid olid siiski sarnased ning lubage mainida, tobedad. Gaia lisamine asjasse viis asjad tõeliselt rööpast välja ja Igaviklaste asjasse segamine muutis teksti lõpuks selliseks, et see meenutas Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul.
Niisiis, pean nentima, et mind jättis suhteliselt külmaks. Kuid ma kavatsen sarja edasi lugeda, kui mul see võimalus vaid avaneb...
Omaette ooper on sellega, miks see uuesti avaldati. Küllap oli sellel ka oma põhjus, nii et seda ei ole siinkohal mõtet lahata. Ehk on asi lihtsalt ajaloolises väärtuses või siis soovis näidata, et ka Sulbi on kunagi kirjutanud ja mitte eriti suurepäraselt, olles nõnda siis noortele kirjanikele eeskujuks, näidates, et kõik me peame kusagilt alustama.
Jumala ja Saatana probleem on huvitanud paljusid ja suhteliselt palju on seda teemat puudutatud, kusjuures mitte kõik käsitlused, mida ma kohanud olen, pole sedavõrd huvitavad ning põnevad. Ideestik, millele tekst on ehitatud, on täiesti olemas (erinevalt mõnedest teistest Belialsi juttudest) ning üsna korralikult on asi välja peetud. Saatana isiksus oli põnev, tema pettumus või viha siiski mitte eriti usutav. Jumala plaan aga naljakas, kogu tekst kubises tegelikult sellisest religiooni pihtsa suunatud huumorist. Mulle meeldis ja kindlasti paljudele teistele ka.
Teema on igavene. Inimene ja suur kosmos ning miski, mis takistab sinna minekut, miski, mis keeras luhta kostmose vallutamise plaanid ja viis inimkonna tagasikäiku. Kuni üks neist ei suutnud sellega leppida... (tõepoolest, üsna Asimovi teksti moodi) ja ta leiab vana laeva ning roboti, kes on juba ammu inimesi tagasi oodanud (selge vihje Simak`le)... Nii et tubli 2, mitte originaalsuse eest ja selle eest, et asi siiski suht loetav oli.
Tundub küll, et reaalsuses läheks asi just nii, nagu Soshinskaja kirjeldab. Iseküsimus on see, kas lõpp just niimoodi läheks. Oleks muidugi kena, kui see nn. "mõistlik inimene" (nagu Satyros teda nimetab...) tõepoolest niimoodi käituks, kuid kas saab sellele lootma jääda? Eeldusel, et see ka võimalik oleks.
Küüniline oli ta küll... Ehk mõnevõrra õelgi, kuid selline on see meie maailm, mis on ennast pühendanud masskultuurile, kultustele ja tänapäeva mütoloogiale (mille alla tahes-tahtmata kuuluvad igasugu koletised). See on traagiline ja kurb, et inimestel on kadunud ilu- ja elutunnetus, et nad ei hooli enam asjadest, mis on tõeliselt tähtsad, vaid otsivad lihtsalt skandaale. Lugu, mis iialgi ei aegu, seni, kuni inimkond on selline nagu ta on...
Eesti ulmekirjanduse üks suurkujusid (kellest loodetavasti meie noored autorid eeskuju ei võta...), on hakkama saanud järjekordse asjaga, mille kohta ei oska muud öelda, kui s**t, mis pealegi ilgelt haiseb. Asi on lihtsalt selline, et selle tekstiga näitab Veiko ainult seda, et oskab sõnu ritta seada, aga mitte kirjutada. Selline viga oleks ehk andeksantav mõnele algajale, aga tema ju peaks praeguseks ometi teadma, mis on hea kirjandus ja mida kohe mitte kirjanduseks nimetada ei oska. See siin seda kindlasti ei olnud. Absoluutselt mõtetu tekst, milles pole midagi huvitavat, mitte midagi head ega intrigeerivat. Tal pole isegi korraliku ideestikku, telge, mille külge liha kasvatada. Lihtsalt järjekordne tekst, mida lugedes mõtled, et kas see ongi siis see Eesti ulme (millel kuuldavasti kuldajastu käes olevat...)? Loodan, et mitte, sest vastasel juhul olen sunnitud loobuma Eesti ulme lugemisest, alates Belialsi endaga...
"Kaugeim kallas" on filosoofia ja seiklus, esimene pool mõnevõrra tobe, teine pool aga tüütuks kiskuv. Meremaa kui maailm on enam-vähem lõplikult selgeks saanud, kuigi nende saarte nimede loetelud (mis siin-seal ette sattusid) olid igavad, tõesti igavad. Ma ei ole isegi kindel, kas tekst midagi kaotanud oleks, kui neid seal poleks olnud. Ehk isegi oleks, vähemasti maailmapilt poleks nii täpne olnud (tõsi küll, selle vastu aitas vabalt ka kaart, mis raamatutega kaasas käis...). Edasi on arendatud Sõnade ja Nimede toimet (meelega suured tähed) või pigem on seda rohkem lahti seletatud. Pean nõustuma, et Le Guin on oma maagia üsna üksikasjalikult lahti mõtestanud (huvitav, kas AD&D mängijad ei tahaks siit midagi üle võtta? Kas see autorikaitsesse puutuks?), mis teeb asja palju mõistetavamaks ning mis seal salata, põnevamaks. Gedi võitlus vastasega, kes on peaaegu sama võimas kui ta ise (ehk tegelikult võimsamgi?) oli talutavalt esitatud. Vastase nõrkushoog (muuks ei oska ma seda nimetada) mängis kuulsale arhimaagile kätte trumbid, mida too hädasti vajas ja oligi kõik.
Arreni tegelaskuju oli aga mõtetu. Ainus tõeline eesmärk, mida ta täitis, oli just olla rumal aadlik, kes maagiga kaasas jõlkudes omale kasulikke teadmisi omandab. Mitte vähemtähtis ei ole see nn. ülla kuninga sündroom. Arren ei tea, et ta on uus kuningas, Raudkull aga küll. Ja nii ta veab seda rumalat poisikest mööda Meremaad ringi (arusaamatuks jääb selle tõeline eesmärk, kas tutvustab talle tema tulevast kuningriiki kui tervikut?).
Ursula on mõnes kohas tõesti üle pingutanud. Asi kipub kohati venima ja see häirib. Meri on muidugi ilus asi, aga sellel loksumine, eriti kui see liiga kaua kestab, pole sugugi huvitav. Parverahvas oli huvitav, kuigi ebatõenäoline. Retk surmavalda oli väga hea, ehkki lõpp oli klisheelik (tegelane teeb meeleheitlikke ponnistusi, et pääseda... kui ta enam ei jõua, näeb valgust. Kui palju kordi me midagi sellist kohanud oleme?).
Ometigi on Le Guin hakkama saanud tekstiga, mis mulle meeldib, ehkki ma seda harva loen. Aga kui, siis naudinguga.
Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...
Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.
Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.
Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...
Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...
Selles osas tuleb eelnevate arvustajatega küll nõustuda, et ta oli kohati mitteproportsionaalne, kuid tegelikult see eriti lugemist ei häirinud. Asi siiski sujus ja oli hästi jälgitav. Kohatised jõnksud (muud nime ei oska ma nendele teatud stiilimuudatustele panna, mis siin-seal silma hakkasid) aga ei muutnud teost kokkuvõttes halvemaks, pigem vastupidi.
Nüüd ka asjast endast. Nagu juba öeldud, oli huvitav. Natuke naeruväärne, kuid huvitav. Mitmed asjad on mitte eriti usutavad, kuid ilmselt loo toimimise jaoks vajalikud. Üks mu hea tuttav väitis kord, et Hargla selle loo näol pole tegemist mitte millegi muuga, kui SF vormi asetatud õuduskirjandusega. Kannibalistlik element teoses laseb seda igal juhul arvata. Samas on see väide lihtlabane ning suure tõenäosusega ei vasta sugugi reaalsusele, sest õudust see nüüd küll ei tekitanud. Ning ma ei usu, et see oli ka eesmärk. Eesmärk võis olla midagi muud. Näidata inimeste muutumist rasketes olukordades? Seda me teame niigi. Mandumiseks seda nimetada ei saa, mis toimus Gondvana järeltulijatega, pigem asjadega leppimiseks. Kui ei ole muud võimalust, kui sa tead, et sa võid surra, siis... Pagana pihta, ma võin inimsööjaks hakata küll, kui ma elust hooliks.
Vot see ongi, millega ma oma pead vaevan. Et mis selle lühiromaani mõte siis õigupoolest on? Tekitada lihtsalt pinget või on tegemist siiski mingit sügavamat sisu omava teosega? Mitte analüüsida Gondvana laste teguviisi õigsust, vaid selle õigsust inimeste, Maale jäänute vaatevinklist? Või ehk veel midagi kolmandat,neljandat, viiendat? Ma ei tea. Seda tuleks Harglalt küsida. Ent mina mõtisklen tähtedest ja sellest, mida sealt leida võib... Nüüd siis ehk ka kannibale.
Igav oli ta, maailma südame probleeme käsitlevad kummalisel kombel ka teised mehed, kui Verne. Esimese hooga meenuvad Bradsharm (kirjutas "The Godess of Atvatabar") ja muidugi Burroughs ("Tarzan at the Earth`s Core"). Mõlemad olid suht ebahuvitavad (esimese kohta ei oska tegelikult päris kindlalt öelda, sest ei ole seda lugenud...).
Tegevus ise oli suht venitatud, selles mõttes, et see ei olnud sugugi pinget tõstev. Ma ei taha sugugi öelda, et see peaks olema ulmeromaani põhiline eesmärk, kaugeltki mitte, kuid niimoodi ka päris ei maksaks, et lugejal sõna otses mõttes igav on. Küllap on asi ka selles, et Verne hakkas kirjutama tellimuse peale ja see juba iseenesest muudab korraliku töö keerulisemaks. Mis taas iseenest ei tähenda, et tellimuse peale ei kirjutata häid asju. Juhtub sedagi...
Verne ei suuda ülal hoida pinget. Selles on tema suurim probleem. Mõnikord tekib tunne, et ta tõesti ei tahagi, et lugejal huvitav oleks. Miks siis selline tekst? Kui Verne`le maksti tellimustöö eest(ja seda tehti), siis oli tal muidugi üsna ükspuha, mis ta valmis tegi. Aga asju see paremaks ei tee. Minu hinnang sellest raamtust on selline: igav, tüütu ja suht rumal. Andeksantav? Võib-olla... Aga seda teost ma siiski ei soovita, hoidke eemale...
Asjast endast. Tekstid, mida raamat sisaldab, ei ole midagi erilist. Pigem on nad üsna ühetoonilised ja suisa tüütud lugeda. Ilmselt mulle lihtsalt ei sobi Mälgu stiil, mis on kuidagi lohisev ja igav. Just igav. Lood isegi olid iganenud ilmselt juba ajal, mil nad ilmusid.
Taevas halasta! "Kaotatud aasta" on näiteks sedavõrd tüüpiline tekst, et selliseid on ilmselt sadu kirjutatud, nende seas kindlasti paremaid kui see. Enam-vähem sama kehtib ka teiste tekstide kohta. Ta jutustab ümber vanu ulmekate ideesid. Ehk avastas ta vanas peas enda jaoks ulme ja nagu paljud fännid, hakkas ka ise kirjutama? Tavaliselt sellised käigud ei õnnestu. Siit oleks aga midagi enamat oodanud, sest tegu on siiski tunnustatud kirjanikuga, kellel vähemalt teoreetiliselt peaks kirjutamisoskust olema.
Mida selle kohta siis öelda? Stiililiselt väga ebaühtlane, kuid enamikus ei olnud ta hästi kirjutatud. Muidugi, oli ka häid kohti, nii mõnedki paigad olid suisa hästi kujutatud, kuid teksti üldist taset see ei tõstnud.Sisuga olid lood sama halvad. Seda nimelt ei olnud. Tundus kohati, et hr. Mortisel said kirjutamise ajal ideed otsa ja ta pidi neid suisa pastakaotsast välja imema (kui ta muidugi kirjutas pastakaga...).
Mõne hinnangul võis asi põnev olla (tunnen isegi mõnda, kellele see meeldis), kuid minu jaoks mitte. Ta ei üllatanud. Kuigi peategelase Baceoluse pidev uude kohta sattumine pidi ilmselt sisaldama teatavat üllatusmomenti. Ometigi ei teinud see seda.
Ühest küljest oli see raamat siiski tänuväärne: eestlased ei ole selles stiilis eriti kirjutanud, vähemalt mina ei ole rohkem raamatuid kohanud. Äkki oleks aeg? Noortel poistel hea lugeda...