Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Gadkije lebedi

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Inetud luiged»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
22
16
6
1
1
Keskmine hinne
4.239
Arvustused (46)

Ega's midagi. Teeme otsa lahti. Raamat on maakeelsena saadval ja lististki mitut pidi läbi käinud. Kuna olen üht versiooni sellest raamatust juba (vt "Hromaja Sudba") arvustanud, siis sisust pikemalt juttu ei tee. Märgin vaid, et see on hea raamat, kuid minu arvates kehv valik "Varraku" poolt Strugatskite loomingu eestikeelseks tutvustamiseks pärast ligi 10 aastast vaheaega ("Ekspeditsioon Põhjakaarde" ja "Põrnikas sipelgapesas", mõlemad kärbitult ja mõlemad perioodikas). See intellektuaalne kõrgem pilotaazh võib algaja ulmefänni Vendadest pigem eemale peletada. Mina oleks avaldanud pigem kas "Asustatud saare" (tore olnuks kogu Maksimi triloogia ühiste kaante vahel maakeelsena!) või "Esmaspäev algab laupäeval", mis laiematele massidele vast paremini oleksid sobinud.
Teksti loeti vene keeles

"Me kanname oma minevikku, nagu dinosaurus saba", võiks olla selle raamatu moto, kui teda nüüd põlvkonna jagu aega peale kirjutamist lugeda. Üldiselt vendi Strugatskeid kõrgelt hindava inimesena ei suuda nende loomingu paremiku hulka lugeda ühiskonnakriitilisi allegooriaid, millel on tähendus vaid vene intelligentsi megapettumuse kontekstis - üks rahvas on omale vee peale tõmmanud ja nüüd manifesteerub see loomingulises inimvihkajalikkuses. Ainus "suur" asi, millest ka omakorda põlvkond hiljemgi üle ei saada, (ja mille kaela aetakse kõik saamatus ja hädad) on "äsja lõppenud" sõda, ainus eluviis on alkoholism. Me teame, et nii see oli ja et sellisel ühiskonnal, nagu ajalugu näidanud, tõepoolest ei ole tulevikku. Aga masenduseni naiivne ja säratu on Strugatskite konstrueeritud lunastuselootus. Lühidalt - oma ajastu märk, ja ei suuda sellest kõrgemale tõusta. Tõelisele ulmefännile, kes seedib ära kõik, millel tunnustatud nimi peal.
Teksti loeti eesti keeles

Asi pole eriti Venemaas - selliseid asju võib juhtuda igal pool ja igal ajal (kui tausta silmas pidada). Hea küll, mõni motiiv on vene intelligentsile ja aadlile ehk iseloomulikum kui mõnele muule rahvale, aga mingi taust peab ju paratamatult olema. Üsna alguses on välja öeldud, et mõtlev inimene ei tohi olla loomulik, sest see tähendab umbes sama mis loomalik. Teatud pingutust ja enesekontrolli nõudvaid "häid kombeid" pole mitte asjata välja mõeldud ja see, kuidas keegi viitsib neist kinni pidada, on tegelt päris oluline asi. Samuti see vabaduse-asi - et kui ei pea hingespüsimiseks eriti midagi tegema, et kas siis viitsibki enam peale joomise ja läbutsemise miskit ette võtta. Või siiski - ega peale Venemaa väga palju selliseid kohti ei ole ka, kus miski kirjanikust tüüp nii palju sigadusi karistamatult kokku võib keerata. Teiseks mulle meeldib, kui raamatus pole kõike puust ja punaselt ära seletatud. Noh, et jääb miski salapära. Miski toimub, keegi on kellegi poolt - või ei ole kah, keegi korraldab midagi ja ei ole päris see, kellena välja paistab jne. Kas tahab keegi väita, et tal on tegelikus elus selge pilt, mis ümberringi toimub? Seda enam siis, kui tegemist ulmele omase tundmatuga kohtumisega. Nii et Strugatskid on ümbritsevale salapärale parasjagu vihjanud. Raamat polekski miskit väärt, kui ligedike eripära oleks ära seletatud ja nende tulevikuprogrammi lahatud jne. Pisut liigset targutamist siiski on ja lõpp kipub magusaks, seetõttu maksimumi ei anna - kuigi käsikirja valmimise ajal palju paremini ei kirjutatudki.
Teksti loeti eesti keeles

Tjahh .. mina ,kes ma olen vendade loominguga esialgu tuttav olnud vaid lühikest, perioodikas ilmunud lugude kaudu, ütleksin, et Wõroka arvamus on õige ... Ilmselt oleks midagi muud rahvale paremini peale läinud. Minule oli maailm tiba kauge ja tundmatu miskit erilist tegevust polnudki nagu. Põhiline jutt oli joomingutest. Ehk tuleks mul veel tiba areneda. Siiski meeldis mulle raamatu natuke sürrealistlik lõpp. Viimaste lehtede jooksul hakkas otsekui film silmade ees jooksma. Astub mees püssiga võsast välja .... kõnnib mööda teed .... ümberringi on kõrb, millest läheb läbi sirge asfalttee. Mööda teed kõnnivad kaks noorukit. Kuubiks muundunud hotelli tagant lendab madallennul välja lennuk (miskipärast MIG) ja siis näidatakse suures kaadris korraga tütarlast ja lennukit. Tüdruk tõstab käe ja sihib oksaraoga lennukit .... põmm ... Tegelikult polnud raamatul väga vigagi ... üsna tore lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus on mõned väga huvitavad mõtisklused inimloomuse ja ühiskonnakorralsuse kohta, kuid tervikuna jääb see raamat siiski mõistetavaks vaid selle totalitaarse ajajärgu üle elanutele. Kui mõned kohad välja jätta, siis see raamat polnud meeldiv lugemine. Hindan raamatu väärtust, kuid lugeda sellist enam eriti ei taha.
Teksti loeti eesti keeles

Olen nõus, et raamat on täielikult mõistetav vaid sellises ühiskonnas elanule. Siin on väga palju N. jama kujutamist, samas ka hitlerlastele omast(suletud tsoonid - stoi, streljat` budu!, Vabaduse Leegionid jms.) ning ka N. haritlaste elustiili, alla - ja üleskäiku. Kujutan täielikult ette, et omas ajas ning ringkonnas võis kultusteoseks kujuneda. Selle teose olemasolu näitab maailma mitmekesisust - mõelda, kui kaugel on see tavapärasest lääne SF-st.

Nii ma kirjutasin ca. 2,5 aastat tagasi -- 19. märtsil 1998. Täna on 10. august 2000. aastal. Vahepeal pole uuesti lugenud, kuid see raamat on mulle ikka ja jälle meelde tulnud ning ma tõstan hinde täna viiele. Tegelikult meeldib mulle selle teose juures tema robustsus, see romaan on palju jõulisemalt kirja pandud, kui näiteks "Väljasõit...", mida isiklikult üheks klassikalise "põhivoolu" ulme ideaaltekstiks pean. "Väljasõidus..." on lihvitus, "Luikedes" jõud. Ja võrreldes näiteks "Asustatud saarega", millele ka nelja olen pannud, on "Luiged" tugevam.

Tuleb kolmatki korda sellest raamatust juttu teha -- täna näitab kalender 5. dets. 2000. Lugesin uuesti üle. Kuidas seda teost mõista? Üks võimalus on tõlgendada seda teataval määral "Raske on olla jumala" analoogina, kusjuures vaatepunkt on nihutatud jumalatelt jälgitavatele ja jumalad on hakanud aktiivset tegevust arendama. See on muidugi vaid üks võimalus. Mida kujutasid endast ligedikud? Näib, et inimesi, kelle kehasse on lisandunud mingi teine, võõras organism, kahe eluvormi sümbioosi (vt. Zurzmanzori vihed nii sellele, et ta vaevalt enam see Zurzmanzor on, kes enne "haigusesse" nakatumist ja juttu sellest, et ta paar tuhat aastat tagasi mingis teises maailmas on juba ennast müünud). Sellele viitavad ka muutused nende füsioloogias. Pärast lõpua algusthotelli kogunenud ligedikud on aga jälle vaid inimesed, kellest neid ergastanud külalised on lahkunud, et alustada kusagil mujal jälle otsast peale -- tühjakspigistatud inimesed. Hotellist saab nende hauamonument. Võõrale jõule järgnes Golem -- saladuslik tegelane, kelle puhul pole teada, kes või mis ta õieti on. Golem tähendab kunstlikku, mingi töö jaoks loodud inimest teatavasti...

Neile, kes selles teoses vaid joobnud intelligentide ilatsemist näevad, kõlbab seletuseks ilmselt lõik Banevi kõnest kooliõpilastele -- ta kujutab selliseid inimesi kangelastena just sellepärast, et nad on põrgust läbi käinud, aga suutnud siiski inimesteks jääda. Viinalõhn või ajamata habe omab siin ilmselt suhteliselt vähe tähtsust.

05.01.2007: kahtlemata tõstab eestikeelse väljaande väärtust poleemiline, kuid hästi argumenteeritud järelsõna.

25.12.2007: Pavor tähendab ladina keeles jubedat hirmu. Lõik tegelase mustast vihmamantlist, öistest vagunitest ning prozhektorikiirest näib pärinevat "Gulagi Arhipelaagist" (mis Läänes ilmus alles 1973. a.). Selles veendumaks peaks originaale võrdlema.

3.02.2013: Vaatasin 2006. aasta filmi ka ära. Põhiidee andis edasi, aga nüanssidest ei jäänud midagi järele ja kokkuvõttes polnud suurem asi. Poolteist tundi on ükskõik millise 1963. aastast hilisema Strugatskite romaani jaoks näotult vähe ka.

Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Alla "5" ei saa mingil juhul panna. Tõesti mõnus lugemine. Kusjuures mõne kohapeal võib ennast lolliks naerda: kirjanik Banev varastab veoauto, ligedikud toituvad raamatutest, pilves on ruudukujuline auk, enamus linlastest on alkohoolikud ja toituvad ainult silmudest jne jne. See oli lihtsalt nauditav raamat, kuigi ta ei olnud niiöelda päris-ulme.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oleks nõus nendega, kes on avaldanud arvamust, et antud teos käsitleb just möödaniku totalitaarse ühiskonna probleeme. Minu arvates on teose kandepind siiski laiem: vastuolu mandunud vaimsusetu ja pealiskaudseks muutunud (haiglase) ühiskonna ning uue, terve ning end mõtestada suutva ühiskonna vahel. Olen siiralt veendunud, et ka meie praegune ühiskond pole selles mõttes sugugi parem, sest end mõtestada suudavad vaid ca 20-30 % inimesi, ülejäänud aga elavad rohkem instinktidega. Muidugi jääb Strugatskite romaani puhul lahendus mõnevõrra naiivseks, ehkki omandab omamoodi religioosse varjundi, sest uue inimkonna tekke põhjustab "force majeure", kes on autoritel targu määratlemata jäetud. Põhiliseks raamatu vooruseks pean aga just võimalust seda mitmeti tõlgendada, mistõttu ta vastandub meeldivalt ka meile jõudnud ameerika action-ulme voolule
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ma aru olen saanud ei tulene sõna "intellektualism" sõnast "intellekt", pigem sõnast "alkoholism". Enamus sellest, millest teatud mõtteviisiga seltskond püüab "kultuuri" leida on minu jaoks lihtsalt igav ja vastik. Ju ma siis proovin kõigest terve mõistusega idu leida. Ülejäänu on need eespoolkirjutajad, kes paistavad antud teose osas minuga samal arvamusel olevat juba ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

Muljena vblla kõigepealt see, et esimest korda lugedes (kah vene keeles) ei jõudnudki kohale ja panin käest ära.Ja kui siis ikkagi natuke aega hiljem uuesti ette sai võetud...Kindlasti vennakeste loomingu paremikus. Minu jaoks hinde andmise kohalt samal tasemel Piknikuga, muidugi mitte nii sädelev (aga mis sa seal ikka sädeled kui kogu aeg vihma sajab). Andres Vjunik`ile: kui oleks, et ainult instinktidega, oleks ehk veel lootust. Aga inimesed (need samad u. 20-30%) elavad ju instiktide ja paraku eelkõige trendide alusel. Ja see on juba pailu hullem.Romaani lõppu suhtub ilmselt igaüks erinevalt, midagi ju ette ei anta ja kõik jääb lugeja otsustada.Selle viimase eest saavad `Luiged` ka max. plusse niigi viiele punktile
Teksti loeti vene keeles

Minu sidemed Strugatskitega on nagu nad on. Olen nii öelda nooremast po~lvest ja seeto~ttu ehk ei suuda mo~ista kogu selle loo suurust. Kuid minule, kes pole NL-iga just suuremat kokku puutunud, ei olnud see lugu lihtsalt mingi tekst kurba taganutmist, ei hoopiski mitte. Minu jaoks oli seal peidus tunduvalt suuremad asjad. Kogu maailm liigub ju sellise maailma suunas. Aeglaselt, seda küll, aga see-eest kindlalt. Pealegi on mulle düstoopiad alati rohkem meeldinud kui nii mo~nedki teised lood.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jäi lõpp segaseks, aga küllap on see juba minu viga. Uuesti ma seda raamatut ei ostaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see raamat samuti alguses eriti ei meeldinud, aga nüüd, mitu kuud hiljem on mu arvamus muutunud.Ma usun, et "Gadkije lebedi" on HEA raamat. Natuke põhjust analüüsida iseennast ja maailma ka praegu, ilma igasuguste sõdateta või totalitaarsuseta.
Teksti loeti eesti keeles

Olen kunagi samastki teost lugend kärbitud kujul vene keeles. Oli teine poolpõrandaalune väljaanne. Oli siis asi minu nooruses või milleski muus, a siis ta küll meeldis, kuid tiab mis muljet just ei jätnud. Üks asi mudugist, et tegu oli miski keelatuga ja vahva oli justku riskida ja millegi vasta olla. Nüüd (tegelt küll juba pool aastat tagasi) lugesin seda eesti keeles. Miskit pole teha: kindlasti Strugatskite paremikku kuuluv raamat. Vennakesed armastavad irrmsasti siukseid poolenisti antiutoopiaid nikerdada ja see kord on asi nagu lausbriljantselt välja tulnd.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hästi, kuid samas ka raskepärastelt kirjutatud. Tõsi küll, minu meelest jääb "Inetud luiged" üpris SF piiri peale, seda ehk vaid kergelt puudutades. Avaldas muljet igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi huvitav, kuid see tegelaste ülemäärane joomine käis närvidele. Saan aru küll, et antiutoopia, kuid ikkagi. Minu jaoks jäi ka ulmelisusest puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud tõesti suurem asi raamat. Õnneks kirjutavad Strugatskid piisavalt meisterlikult, mistõttu mingit erilist piina teose lugemine nüüd kah ei valmistanud. Vastupidi, tekst oli algusest lõpuni vägagi ladus ja nauditav, kahju ainult, et ei juhtund miskit erilist..., nagu H. Volmer kunagi lauldes tõdes. "Inetud luiged" on omamoodi meeleolukirjandus või tapeetromaan, ja sellisena võib-olla üldsegi mitte halb, kuid mu isiklik eelistus kuulub pigem lugudele, milledel lisaks fiilingule ka mingi sisu on. Tugev kolm, niisiis.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev, salapärane. Huvitav atmosfäär. Aga mitte midagi ei saanud aru. Siiski, üsna hea.28.10.2002. Lugesin uuesti läbi ja muudan hinde 5-ks. Kuigi mulle tundub, et olen niigi liiga palju viisi jaganud. Aga see tuleb sellest, et ma suht vähe lugenud olen ning ju siis on enamuses just paremik kätte sattunud. Ja see raamat kuulub kindlasti paremikku.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti kordan alljärgnevalt teistes arvustustes öeldut. Mis teha. Aga kirjutama ajendas mind arusaam, et paljud arvustajad vist tegelikult seda raamatut ei möistnud ja pidasid igavaks.Mina mitte. Leian, et see on üks veidi mötlemist vajav ja kurvameelne lugu mitte ainult nöukogude ühiskonnast vaid maailmast tervikuna, mis sipleb omaenese vigade koorma otsas ega taha silmi avada. Nii oli, nii on, nii jääb. Vahest sellepärast "Inetud luiged" paljudele ei istugi -- see raamatu ütleb ajastu ahistavate asjade kohta liiga karmi, otsest ja groteskset tött, et isegi vendade Strugatskite jöhker "Ajastu ahistavad asjad" otsekohesusega antud raamatule alla jääb.
Teksti loeti eesti keeles

Läksin nädal enne suvevaheaja algust raamatupoodi. Sattusin allahinnatud raamatute juurde ja panin tähele, et kogu selle naistekate ja muu träna vahel vahtis mulle vastu mingi F-sarja raamat. Maksis ta mul vist viiskümend krooni. Päris odav tundus hakkasin siis mõtlema, et kas ostan või ei. See on ilmunud neli aastat tagasi, pole ära ostetud, ju siis pole teab mis teos, või olen äkki sattunud raamatu otsa mis kuskilt varudest leiti? Äkki mõni otsib ja loodab leida ja mina siis satun niimodi peale. Ostmise kasuks sai Strugatskite nimi. Olin nime kuulnud, aga ise mitte lugenud. Seisis siis mul ta kolm kuud riiulis kuni järjega temani jõudsin ennem oli lihtsalt nii palju muid asju vaja läbi saada. Hakkasin siis lugema. Päris tip-top asi. Tegevust nagu eriti ei olnud, aga see mulle just ta nii omapäraseks tegigi. Pooltele asjadele ma kindlasti pihta ei saanud aga mis mul sellest ei vaeva oma väikest peakest sellega. Kindel oli sellel raamatul vaid see, et fiiling oli tugev ja kuidagi omapärane. Mulle oli see pime ja vihmapladistav linnake kuidagi sümpaatne ja see laul mis meie Viktor bandsol laulis oli nii tore ja mõnus. Lihtsalt meeldis raamat ja tekitas sellise imeliku fiilingu. Muud vist enam öelda ei olegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ega vist ainult ühte kihti pole ainsaski Strugackite teoses; siin on neid veel erilise mõnuga üksteise otsa laotud; ning tulemus saab sellest veelgi parem. Mulle romaan ilgelt meeldis, ent lähemalt kommenteerida on keeruline. Meeldis salapära; et mokrec`ide olemust päriselt lahti ei seletatud ja nende ümber toimuv jõustruktuuride kisklemine jäi samuti selgusetuks. Pealkirja ja tekstis esinevate vihjete järgi saab mokrec`ide kohta oletusi siiski teha. Meeldis eelkõige Viktor Banevi kuju, kes on küll peksasaanud intelligent, ent pole samas mingi moraalste väärtuste kõrgetalon, ega ka ennasthaletsev neurasteenik, vaid selline mõõdukalt elurõõmus pohhuist. Meeldis, et pidevalt sündmustik käis ja midagi toimus, ehkki konkreetset käivitavat "nõksu" ei olnud... süzheedki või mõnd olulist probleemi, mille kallal tegelased vaeva näevad, ei olnud. Banev on kogu aeg aktsioonis, ainult, et mille kallal? No ja kui Banevgi lõpuni ei mõistnud, mis toimumas, siis miks peaks lugeja? Inimsoo uuekssünni algust saab natuke näha ja kogeda, aga ega siis keegi pealtnägijatest seda üksipulgi selgeks ei saa. PS - paistab, et originaalkeeles lugejatele on asi rohkem meeldinud...
Teksti loeti vene keeles

Kindlasti oli raamatul "vene-ajal" kultuslik tähendus ja palju suurem tähtsus. Ja kindlasti on väärtus teosel siiamaani -- 49.-on praegusel ajal leivahind. Kuna aga see oli mu esmatutvus Strugatskitega, siis olid ootused suuremad. Eriline tegevus puudus, kirjeldatud oli teatud olukorda teatud kohas, teatud tegelaste ja teatud probleemidega. Mis mulle aga väga meelepärane oli -- on reaalne olustik, mis lugeja ette on "maalitud". Vihma rabin akanaklaasil, Banevi kuiv kurk ja märgunud koni vihma käes, need ei jäänud lihtsalt lauseteks või kuivadeks sõnadeks. Siiski oleks võinud rohkem põnevust olla - liiga venelik, võiks öelda. Siit ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

Raske raamat, lugemine nõuab teatavat sorti üsna kõrget jamataluvuse valuläve et läbi lugeda. Kogemus Nõukogude rezhiimiga tuleb kasuks emotsionaalsel mõistmisel ja leviku fenomenist arusaamisel.

Kohe lugedes ei pruugi rusuva olukirjelduse alla maetud ulmeline sisu teadvustuda, minul hakkavad osad asjad paika klõpsatama alles praegu, mitu päeva peale lugemist, kui kogu segav taak ununema hakkab. Panen praegu tugeva nelja, kuna see ei vasta päris minu viiega hindamise kriteeriumile - eskeipisti see raamat ei toida.
Teksti loeti eesti keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Omajagu aastaid on möödas sellest, kui viimati Strugatskeid lugesin, mõned nädalad ka lugemisest endast. Varjamata oma üldist äärmuslikult negatiivset suhtumist vene (iseäranis ulme)kirjandusse (ja eelmisel suvel ilmunud "Muumia" lugemine vaid kinnitas viimast), pean tunnistama, et antud tekst siiski pigem meeldis. Meeldis pidetus (tegevust on raske konkreetsesse riiki, konkreetsesse aega paigutada), üleüldine pohhuism ja isegi see, et sisuliselt mitte midagi ei toimunud. Tegemist on meeleoluromaaniga, isegi kui autorid valasid kunagi sellesse teosesse oma frustratsiooni ja tänu tollasele olukorrale pidid peitma sõnumit ja kirjeldama kõike väga allegooriliselt (mis siiski ei aidanud kuidagi kaasa teose ilmumisele). Võib-olla on ketserlik nii öelda, aga minu jaoks on tegu kergesisulise ja ka kahtlemata naljaka raamatuga.

P.S. Muide üks asi, mille järgi eksimatult ära tunneb, et autor venelane on, on see kui raamatus keegi talle ebameeldivaid inimesi fashistiks sõimab. Näib et sõna "fashist" on Venemaal ammu konteksti kaotanud ja on käibel lihtsalt universaalse, eriti halvustava sõimusõnana.

P.P.S. Konkreetse väljaande kurioosumiks on muidugi sellega kaasnev tõlkija järelsõna. Olen juba varem öelnud, et ulmesarja kuuluva raamatu varustamine ulmekirjandust lahmivalt maha tegeva saatesõnaga on tõenäoliselt marketingitehnika kõrgem pilotaazh, millega seoses avaldan austust kirjastusele Varrak kindlameelsuse eest oma asja ajamisel. Teisalt näib, et sarnaselt Strugatskitele pidas tõlkija oma tekstis võitlust metsikute deemonitega, sest kirglikkus, millega püstitatakse teesid (Strugatskite) alternatiivsest ulmekirjandusest kui ulmekirjanduse evolutsiooni kroonist ja paljastakse fantasy olemus algelise kirjandusvormina, sunnib soovitama spetsialisti poole pöördumist.

Teksti loeti eesti keeles

Kaif raamat. Sü˛eed iseenesest nagu väga ei oleks, aga samas nagu on ka. Asjad toimuvad, aga väga palju valgust need toimuvale ei heida, samas on asjalood üsnagi kahtlased. Atmosfäär on fantastiline - aastaid järjest langev vihm, mille lõppedes linn ära aurab, pilvedesse lõigatud ruut, pidev alkoholism ja marineeritud silmude söömine. Tuhm ja masendav vaade, väga hästi teostatud. Meenub Diana ütlus, et liiga palju on meduuse, vähe on inimesi, kelles on kas headust, kurjust või talenti. Ja et Banevil on küll anne, aga muidu on ta tossike, armastab õiglust ja marineeritud silme, aga viimast kahjuks rohkem. Ja need lõigud võtsid raamatu minu jaoks üsna hästi kokku - headust või kurjust või talenti oli kõike väikestes kogustes, muidu oli kõik meduuse täis.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud.
Kõigepealt ei meeldinud täispuhutud ja ülbusest pakatav järelsõna. Kogu see kirjanduse ja ulme eristamine ja selles peituv väide justkui ... oleks kusagil olemas päriskirjandus, see suur ja parimad ulmekirjanikud küündivad samale tasemele.
„Jäägem oma hinangutes teostele ja nende autoritele elementaarse viisakuse piiridesse. Minimaalse väljendusoskuse olemasolul on roppustest ja sõimust hoidumine imelihtne.“ Minust sai parem inimene!

Vendasid ma armastan, olen alati armastanud. Juba sellest ajast peale kui Eesti keeles ilmusid nende esimesed jutud. Kõike lugenud korduvalt.

Luiged. Mida siis mulle jutustab täna. Jutustab minu sotsialismimälestuste taustal inimestest. Ja ühiskonnast. Tollest, milles Vennad elasid.
Ja meie igapäevasest.
Endised inimesed (Semprun), kes mäletavad (ja igatsevad) kirjaniku ja kunstniku staatust nõukaajal ja kes teevad endast kangelase, kuna neil jätkus julgust pühkida näolt süljepritsmeid – elu oli siis ilusam, lõbusam. Nad oleksid valmis taas laskma end tatti pritsides täis sõimata kui ainult jätkuks raha sama kestvateks joominguteks nagu Viktor Banevil. See müüdavuse teema seal juures – oh, kuidas tahaks end tasapisi (koos sellest tulenevate masohhistlike südametunnistuse piinadega) müüa! Müüa tasapisi, ikka nii, et ostja sõimaks ja siis saaks suure ja julge dissidendina näolt tatipritsmeid pühkida ...
Banevilgi ees rahamure, mis siis saab, kui enam ei avaldata. Kui kohe üldse ei avaldata. Banevi jaoks oli ennastmõistetav raha selline pidev juurdevool, mis pidi võimaldama igavest joomist koos selle ilma vägevatega (linnapea, parlamendisaadik, ...). Nende hulgas, kellega ta end võrdseks pidas ei olnud ju ühtegi ... kes oleks midagi teinud (peale võimu teostamise). Golem?
Kas ta (Banev) üldse pidas end kellegagi võrdseks? Kas ta üldse pidas kedagi endaga võrdseks? Põlastavad repliigid ja iseloomustused kõigi kohta – kaasa arvatud Diana ja ligedikud ...
Muide, intellektuaalset sära ei tunne ma ära, mitte mingites arutlustes. Triviaalsustest kubisevad on tema purjurpäised dialoogid kui ka detailideni täpne kohtumine koolilastega. Purjus poolharitlase soga. See vist ongi Gohar Markosjan-Käsperi arvates teost ülendav?

Purjus- ja pohmellisolek – ühiskonnataju kujund. Kusjuures purjusolekuga ei kaasne kunagi selget rõõmu ja eufooriat, see oleks ju see, mille pärast juua tasub. Ühiskond, kus alkohol on tuimestusvahend, kohustuslik tuimestusvahend, sest muidu ei suuda. See mittesuutmine on vaimse distsipliini küsimus – võiks oodata üksiku kainushetkeni, vaadata peeglisse ja küsida ära need küsimused (mille eest end peidetakse joomarlusse).
Autoritel vist on see kainusehetk olemas olnud – kust muidu Banevi kuju – peegel ennastimetlevale (vene) nõukogude intelligentsile?
See (pohmelline ühiskonna)taju on ka täna ja siin aktuaalne.

Ennastmõistetavad eeldused? Ei ole vist ennastmõistetav eeldus, kui sellekohane küsimus on sõnastatud – mis on progress? Banev ei suuda selles küsimuses peatuvat vaikeväidet tõrjuda, tal nagu autorilgi on usk ajaloo arengu suunatuses. Ühiskondlike formatsioonide paratamatu järgnevusmuster ... Et justkui peaks samasugune paratamatu suunatus olema ka inimese arengus – ikka täuslikuma ja parema inimese suunas. Progressiusku kinnitab ka raaamtu pealkiri.
Meenutuseks (Banevi enesemüümise teema juurde) raamatu kirjutamisest kümmekond aastat hiljem olnud Naani ja Kaplinski vaidlus ajakirjanduse veergudel – mis lõppes Kaplinski poolse tellitud artikli kirjutamisega väliseestlastele suunatud ajalehes Kodumaa (artiklis kirjeldas Kaplinski ilusat elu Nõukogudemaal, kus ainsaks hädaks on ligedike õõnestus). Tema tasapidine enesemüümine lõppes sellega, millega ta ikka lõppeb – hakkas ise ka uskuma (inimnäolisse) sotsialismi, kaotas näo ja elab seda siiamaani üle.
Nii või teisti on see küsimus progressist raamatu keskne – lootus uue põlvkonna suhtes, arusaamine, et ainult ime või päästa. Imeks on Luikedes lõpp – ligedike võimuhaaramine (lootus imesse on lootusetus!). Selge on, et Banev on ennast maha kandnud, maha kandnud ka kogu oma põlvkonna (kas ka autorisõnum?). Raamatu kirjutamise ajal oli Tsehhi 68-s aasta veel ees. Siis kanti maha ka järgmine põlvkond, koos inimnäolise sotsialismi usuga.

Ja veel ... kohati imestasin tolle aja mõiste ja terminikäsitluse üle. Näidetena: kui ennastmõistetav on LSD nõukamaal 66-67 kirjutatud raamatus (lugejad peavad ju aru saama), kuidas Banevi raamatus oli jutte homode raskest elust (kas juba siis oli see poliitkorrektne väljend olemas ja levinud? Või on tõlkija kohendanud kiiresti muutuvate mõistete kasutust, või autorid mingi hetkel ajakohastanud teksti ...?).
Jõudsin järeldusele, et olen alahinnanud iidsete aastate teadmisi ja arusaamu.

Ah, jaa – hinde põhjendused. Jutustatav lugu kesine, joodiklus kirjeldusmeetodina igav ja tihti kohatav, „filosoofilised“ arutlused triviaalsed, lõpp lollakas. Teisest küljest – klassika, mis räägib ka siin ja praegu, oluline ajastudokument.
Kahtlesin hulk aega kolme ja nelja vahel, siis meenutasin suurt hulka loetud raamatuid – kui sügavale miinustesse peaksin liikuma, juhul kui Luiged kolme saaks ...?

Mõned võimalikud tähelepanumomendid:
• impotentsus ja seksuaalsus (parlamendisaadik ja ligedikud impotendid, lapsed kui mitte-veel-seksuaalsed, B korduvalt jutuks olev teos (homo-)seksuaalsusest, B kui hüperseksualne (?), seksuaalmoraali eitaja, ...
• vägivalla ennastmõistetavus, B (ja kõigi teiste v.a. ligedikud) valmisolek vägivallaks (ükskõik, mis rollis), kaklus kui tore meelelahutus, ...
• inimene/mitteinimene vastandus, B jaoks on inimsubjektid vaid kõrtsiteenindajad, kõik ülejäänud kuuluvad mitte-inimeste hulka ...

Teksti loeti eesti keeles

Olen Strugatskeid lugenud suhteliselt sporaadiliselt, ent kunagi pole pidanud pettuma. Kirjutatud on tekstid alati hästi ning leidub parajalt peamurdmist, mida on tahetud asjaga õigupoolest öelda või mis õigupoolest toimub.
Ühiskonnakriitika nii NSVL-i kui ka kogu inimkonna aadressil on selles teoses enam kui ilmne ning ega pikalt teosest rääkima ei pea, sest seda on juba eespool korduvalt tehtud. Mõned omapoolsed mõtted ehk siiski. Kogu tegeus toimub ilmselgelt fiktiivses riigis, kuid teisalt on see tugevalt ankurdatud tegelikku sõjajärgsesse Euroopasse. Esimene mõte oli, et see võinuks olla Venemaa, kus enamlastel ei õnnestunud võimu haarata ning valitsema pääses hoopis kas Kerenski või mõni muu, hilisem tegelane. Teisalt aga vidatakse kommunistidele ja Moskvale, nii et see variant langeb ära. Kuna nimed on aga selgelt idaslaavilikud, siis võib veel kujutleda sellist alternatiivreaalsust, kus osa endisest Vene impeeriumist (nt Ukraina-Valgevene) jäi kommunistide võimu alt välja. 
Huvitav on tõesti ka ligedike olemus - tunduvad olevat olnud nii muteerunud kui ka seestunud tegelased. JA lõpuks jääb ikkagi kogu ilusast ja säravast lõpust ikkagi hinge närima kahtlus, kas see "hea ja uus ilm" ikkagi nii imetore oli, vähemasti inimeste jaoks (arvestades mh, kuivõrd suhtelise julmuse ja brutaalsusega imelapsed teistesse suhtusid). 
Teksti loeti eesti keeles

Algusveerandis läks sisseelamine raskepäraselt, aga siis olin selles maailmas sees, mis sees ja nautisin teose kulgu. Mida lõpupoole, seda paremaks läks. Naudin seda, kui ulmejutt on salapärane ning siin on "Inetud luiged" absoluutne tippude tipp. Eri tegelased pakuvad välja omi arvamusi ja teooriaid ning sinul lugejana jääb siin üle kaaluda, kelle seisukohad tõesemana tunduvad. Või kas keegi üldse ligilähedaselti tõde aimab?
Tugevalt sõja, autokraatia ja agressiivsuse vastane teos. Tavaliselt filosoofilised mõttekäigud pigem peletavad mind teosest eemale, kuid siin olid need väga nauditavad ja asjakohased.
Kirsiks tordil oli minu jaoks suurepärane huumoripiisk, mis väljendus täiesti ajuvaba "Aruvendade" jalgpallimeeskonna täiesti jabura tegevuse näol. "Aruvennad" toodi statistidena tegevusse iga 30 lehekülje järel ja nad tõstsid alati märgatavalt mu tuju. Võrreldes muu raamatu tumehalli meeleoluga olid "Aruvennad" kui vihmapilve tagant piiluv päiksekiir. Nad olid ka viimased, kes sulavast linnast lahkusid justkui kinnitades, et huumor sureb viimasena.
Teksti loeti eesti keeles
x
Dragofor
08.04.1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oralau kui kirjanik iseenesest on paljutõotav. Tal on annet ja ta suudaks kirjutada jutte, mis pakuksid paljunäinud ulmefännile tohutut rõõmu. Kuid... Nagu Jyrka ütles, hakkab ta kuuluma nende sekka, kes kirjutavad küll palju, kuid kelle tekstides ei peitu tegelikult midagi. Me kõik teame Belialsi ja tema tekste. Kahjuks tundub mulle, et Belials ja Orlau on sarnasemad kui kummalegi kasulik oleks. Nad kirjutavad ohtralt ja sisutult.

Oralu on Eestis üks väheseid tõsiseltvõetavaid õuduskirjanikke, kelle algne looming pakkus huvi ja oli huvitav. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb...

Teksti loeti eesti keeles

Maailm on väga suhteline asi, see on juba ammu tuntud tõde. Nii et Robert toob selle fakti lihtsalt suurepäraselt esile. Eestlaste maitsed on niivõrd erinevad, et mingit konkreetset suundmust esile tuua. Asjaolu, et Silverbergi tekst sedavõrd rõve tundub, on pigem meie ühiskonna postkommunistlikust elust kui sellest, et raamat ise halb oleks.

Natuke imelik oli see tekst küll, natuke veniv ja ehk ka ebausutav (viimast tegelikult üsnagi suurel hulgal). Teadlaste tase on küllap lapsikki (ehk kasutasid nad võimalust end lõpuks ometi vabalt tunda? Kui nii, siis leiti küll väga vale aeg ja koht...) ja nende omavaheliste suhete dramaatilisus ülepingutatud. Samamoodi hindan ma rahvamasside käitumist. Kuid... Ideed! Biseksuaalne tulevikumees, kes k***b nii mehi, naisi kui lapsi (miskipärast usun, et ta tegeles ka sellega) ning suhtub meie aega, nagu meie vaataks metslasi, see on teravmeelne ja ta seda ka andekalt kasutanud. Ehkki tema eesmärk(gitus?) jääb arusaamatuks, on raamat huvitav ja väärib tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles

Pean nentima, et mullegi tundus tekst sümpaatne, kuid ma ei oska tuua mingit võrdlust Smithi tavapärase taseme ja selle konkreetse laastu vahel, sest kahjuks pole ma seda kirjanikku eriti lugema sattunud. Kuid... Ilmselt tuleb mul seda viga parandama hakata, sest Mardus on tekitanud vähemasti uudishimu ja uudishimu on teatavasti Homo sapiens sapiensi edasiviiv jõud.

Tekst ise oli mõnus, lihtne, konkreetne ja nagu juba teada, lühike. Lugemist ja kulutatud aega (mida arusaadavatel põhjustel palju ei olnud) oli ta igal juhul väärt.

Teksti loeti eesti keeles

Tekkis selline mitte eriti filosoofiline küsimus: mis kuradi asi see on?!? Andke andeks, kuid mulle jättis tekst mulje kui mannetu katse siduda endas mingeid müüte (mingid Vana-India mõjud?) ja tänapäeva ühiskonda. Läbi kukkus. Mitte mõhkugi ei saanud aru. Omapärane ta on, kuid mitte heas mõttes. Pigem selles mõttes, et KA NIIMOODI SAAB KIRJUTADA (kuigi ma seda ei soovita ja kui viga juba tehtud, siis tekst kuhugi sahtlipõhja ära peita, et see taeva pärast, kellegile silma ei hakka, veel vähem mõnele toimetajale, kellele see isegi meeldida võib!). Esinen veelkord vana üleskutsega (mida ma ise ei täida, sest pole piisavalt andekas...): saatke Mardusele ikkagi lugemisväärseid tekste, säästate vaeseid paljunäinud lugejaid...
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui ma inimesi tunnen, on Pratchett just seda tüüpi autor, kes siis meeldib või mitte, minu kuulun kahjuks nende kilda, kes tema "mõtetutesse plätserdustesse" (ühe mu hea tuttava arvamusavaldus...) siiski positiivselt suhtub.

Muidugi tuleb nentida, et asi kippus venima, Pratchett hakkas teatud kohti liig pikalt arendama, tema mõttekäigud ja naljad sarnanesid ikka ja jälle eelmiste raamatute omale, mis tingis ka väikesi tüdimuse haigutusi... Tal oli idee, seda arendati ja temas oli terve hulk uusi nalju, uudsemaid suhtumisi ning mis peamine, Surma sai märksa lähemalt tundma õppida. Mis võib siis olla veel tähtsam, kui teadmine, et tüüp, kes kunagi su hinge füüsisest eemaldab, armastab vabal ajal kasse paitada ja süüa keeta? Tekitab turvalisusetunde küll.

Noo jah, Pratchett ei ole just suurem asi kirjamees, armastab ennast korrata, kuid fantaasiat tal siiski on. Huumorisoont ka, sest igas raamatus leiab vaatamata vanadele naljadele ka uusi. Iseküsimus on see, kas ikka viitsib Pratchettit nii palju lugeda, et vanade naljade hulgast pärleid üles leida?

Teksti loeti eesti keeles

Põnev oli. Veider raamat veel veidramate tegelastega ja mis siin salata, ta erines traditsioonilisest fantaasiast kasvõi selle poolest, et Elric ei ole positiivne kangelane. Või siiski on? Pagan seda teab, Elricu iseloom on suhteliselt keeruline.

Elric, tegelane, keda piinavad südametunnistuspiinad ja kes üritab neist vabaneda, mõeldes isegi enesetapule. Kui palju on fantaasias selliseid kangelasi, kes tahaks ennast ära tappa? Mitte eriti palju. Psühholoogiliselt ei ole asi ehk eriti tõepärane, kuid ta on värskendav. Tegelikult peaks maailma üleüldse kui tervikut kujutama,asjaolu, mille fantaasia sageli kahe silma vahele jätab. Olgu, olgu, maailma kurjuse poole pealt vaatamiseks on dark fantasy, mida Elricu-sari siis vist on (?).

Kemplemine kahe maagi vahel on, andke andeks, siiski koomiline. Elricu pidev viimasel hetkel pagemine erinevatest lõksudest omandab siiski naljaka varjundi. Loitsud, mida ta kasutab, mõtted, mida ta mõtleb. Ajavad suu muigvele küll. :) Tundub, et vähemalt teoreetiliselt on Elricust nüüd kõik, aga ei! Parimates fantaasia traditsioonides sünnib midagi, mis meie (anti)kangelase päästab. Vahva! Ja edasi aina hullematesse seiklustesse, kus aina võimatumatest olukordadest välja rabeleda ning oma Kaose jumalalt abi paluda.

Elric ei ole tegelikult ei Kaose ega Korra poolt, vaid neutraalne. Nii et elagu neutraalsus, milleks vaeva näha enese liigitamisega või muu sarnasega? Kaevad endale auku. Elric oli end küll avalikult Kaose teenijaks kuulutanud, kuid see ei seganud teda ka Korda abistamast. Silmakirjateener äkki?

Olgu veel lisatud, et Moorcocki poolt loodud maailmas toimuvad ka üsna paljud AD&D seiklused (mille peale Jyrka arvatavasti ainult tigedalt kulmu kortsutab... :P)

Teksti loeti eesti keeles

Tekst, mis minu mälu järgi ilmus ühes "Loomingu" numbris ja on juba ainuüksi seetõttu tähelepanu väärt. Kuigi minu jaoks oli ta segane ja arusaamatu. Sisust seda, et töötab üks meeskodanik (minategelane) mingil planeedil kaevurina, miskil hetkel avastab, et tal on kindlustuspoliis kaetamise ja muu sellise vastu ning asi hakkab liikuma. Muuhulgas lipsab läbi selline nimi nagu Fabulus, aga seda ainult hetkeks. Igal juhul on tekst keeruline ja üsnagi korralikult paberile pandud. Samuti ei ole tegemist sisutu tilu-liluga, mida aeg-ajalt leida võib. Lõppkokkuvõttes: soovitan lugeda, kasvõi selle pärast, et Habichtil ei ole neid oma kirjutatud asju ilmunud teab kui palju.
Teksti loeti eesti keeles

"Atuani hauad" kui niisugune midagi olulist Meremaale muidugi ei lisa. Samas, ei saa ka eitada, et tegemist oli huvitava tekstiga, ehkki mõnevõrra stereotüüpne.

Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.

Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.

Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin siis just seesinatse teksti läbitöötlemise ja peaks siis vast ka mõne sõna sekka ütlema.

Iseenest polnudki ta ju kõige hullem. Olgugi, et see Gaia (võtku teda kõik Sinised Lendavad Vihmaussid...) oli üsnagi tõsine puussepanek. Tundus tõesti kuidagi külgepoogitud olevat, et kuidagimoodi seletada seda, kuidas ja miks siis need mitmekesised tegelased seal Asumi ilmas ringi kondavad. Kogu see süsteem tundub olevat kuidagi puine ja vägisi kokku surutud.

Märkimisväärne on Gendibali ja Trevize olukorra sarnasus ja see, kuidas nad sinna sattusid. Gaia? Sellisel juhul pole sellel olevusel mitte mingisugust fantaasiat. Mis neid kahte omas ühiskonnas tähelepanuväärset meest eristab, on see, et Grendibali toetas Esimene Rääkija (milline kummaline tiitel...) ja Treviz`t Linnapea mitte. Kuid see tee, kuidas nad sinna kosmosse eksisid, oli siiski suhteliselt sarnane. Igav oli lugeda kaks korda ideestikku poolest üsnagi ühilduvat teksti. Esimese ja Teisi Asumi intriigid olid siiski sarnased ning lubage mainida, tobedad. Gaia lisamine asjasse viis asjad tõeliselt rööpast välja ja Igaviklaste asjasse segamine muutis teksti lõpuks selliseks, et see meenutas Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul.

Niisiis, pean nentima, et mind jättis suhteliselt külmaks. Kuid ma kavatsen sarja edasi lugeda, kui mul see võimalus vaid avaneb...

Teksti loeti eesti keeles

Suht mõtetu tekst. Sama temaatikat kasutavad üsna paljud kirjanikud ning selle koha pealt ei suuda Sulbi mitte millegiga üllatada. Lugusid tulnukatest, kes Maale saabudes kohalike elanikega mitte eriti hästi läbi ei saa, on tohutu hulk.

Omaette ooper on sellega, miks see uuesti avaldati. Küllap oli sellel ka oma põhjus, nii et seda ei ole siinkohal mõtet lahata. Ehk on asi lihtsalt ajaloolises väärtuses või siis soovis näidata, et ka Sulbi on kunagi kirjutanud ja mitte eriti suurepäraselt, olles nõnda siis noortele kirjanikele eeskujuks, näidates, et kõik me peame kusagilt alustama.

Teksti loeti eesti keeles

Tekst oli huvitav ja intrigeeriv ning Belialsi kohta isegi hea.

Jumala ja Saatana probleem on huvitanud paljusid ja suhteliselt palju on seda teemat puudutatud, kusjuures mitte kõik käsitlused, mida ma kohanud olen, pole sedavõrd huvitavad ning põnevad. Ideestik, millele tekst on ehitatud, on täiesti olemas (erinevalt mõnedest teistest Belialsi juttudest) ning üsna korralikult on asi välja peetud. Saatana isiksus oli põnev, tema pettumus või viha siiski mitte eriti usutav. Jumala plaan aga naljakas, kogu tekst kubises tegelikult sellisest religiooni pihtsa suunatud huumorist. Mulle meeldis ja kindlasti paljudele teistele ka.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Nagu paljud teisedki, nii leian ka mina sellel üsna palju sarnast C. D. Simak "Linnaga" ja kahjuks ei leia ma, et see positiivne oleks. Muidugi on osa selle ideestikust üsna üheselt võetav Asimovi "Linna ja tähetedega", mis veel kord peaks tõestama antud teksti mitte eriti suurt originaalsust.

Teema on igavene. Inimene ja suur kosmos ning miski, mis takistab sinna minekut, miski, mis keeras luhta kostmose vallutamise plaanid ja viis inimkonna tagasikäiku. Kuni üks neist ei suutnud sellega leppida... (tõepoolest, üsna Asimovi teksti moodi) ja ta leiab vana laeva ning roboti, kes on juba ammu inimesi tagasi oodanud (selge vihje Simak`le)... Nii et tubli 2, mitte originaalsuse eest ja selle eest, et asi siiski suht loetav oli.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lähenemine meremadudele ja muudele selletaolistele elukatele. Lihtne, kuid südamlik ja heatahtlik teos.

Tundub küll, et reaalsuses läheks asi just nii, nagu Soshinskaja kirjeldab. Iseküsimus on see, kas lõpp just niimoodi läheks. Oleks muidugi kena, kui see nn. "mõistlik inimene" (nagu Satyros teda nimetab...) tõepoolest niimoodi käituks, kuid kas saab sellele lootma jääda? Eeldusel, et see ka võimalik oleks.

Küüniline oli ta küll... Ehk mõnevõrra õelgi, kuid selline on see meie maailm, mis on ennast pühendanud masskultuurile, kultustele ja tänapäeva mütoloogiale (mille alla tahes-tahtmata kuuluvad igasugu koletised). See on traagiline ja kurb, et inimestel on kadunud ilu- ja elutunnetus, et nad ei hooli enam asjadest, mis on tõeliselt tähtsad, vaid otsivad lihtsalt skandaale. Lugu, mis iialgi ei aegu, seni, kuni inimkond on selline nagu ta on...

Teksti loeti eesti keeles

Heas meeleolus nagu ma olen, astun ka siis klubisse :-)))

Eesti ulmekirjanduse üks suurkujusid (kellest loodetavasti meie noored autorid eeskuju ei võta...), on hakkama saanud järjekordse asjaga, mille kohta ei oska muud öelda, kui s**t, mis pealegi ilgelt haiseb. Asi on lihtsalt selline, et selle tekstiga näitab Veiko ainult seda, et oskab sõnu ritta seada, aga mitte kirjutada. Selline viga oleks ehk andeksantav mõnele algajale, aga tema ju peaks praeguseks ometi teadma, mis on hea kirjandus ja mida kohe mitte kirjanduseks nimetada ei oska. See siin seda kindlasti ei olnud. Absoluutselt mõtetu tekst, milles pole midagi huvitavat, mitte midagi head ega intrigeerivat. Tal pole isegi korraliku ideestikku, telge, mille külge liha kasvatada. Lihtsalt järjekordne tekst, mida lugedes mõtled, et kas see ongi siis see Eesti ulme (millel kuuldavasti kuldajastu käes olevat...)? Loodan, et mitte, sest vastasel juhul olen sunnitud loobuma Eesti ulme lugemisest, alates Belialsi endaga...

Teksti loeti eesti keeles

Täna, mil ma seda teksti kirjutan, on Le Guinil sünnipäev. Nii et igati asjakohane temast paar sõna rääkida.

"Kaugeim kallas" on filosoofia ja seiklus, esimene pool mõnevõrra tobe, teine pool aga tüütuks kiskuv. Meremaa kui maailm on enam-vähem lõplikult selgeks saanud, kuigi nende saarte nimede loetelud (mis siin-seal ette sattusid) olid igavad, tõesti igavad. Ma ei ole isegi kindel, kas tekst midagi kaotanud oleks, kui neid seal poleks olnud. Ehk isegi oleks, vähemasti maailmapilt poleks nii täpne olnud (tõsi küll, selle vastu aitas vabalt ka kaart, mis raamatutega kaasas käis...). Edasi on arendatud Sõnade ja Nimede toimet (meelega suured tähed) või pigem on seda rohkem lahti seletatud. Pean nõustuma, et Le Guin on oma maagia üsna üksikasjalikult lahti mõtestanud (huvitav, kas AD&D mängijad ei tahaks siit midagi üle võtta? Kas see autorikaitsesse puutuks?), mis teeb asja palju mõistetavamaks ning mis seal salata, põnevamaks. Gedi võitlus vastasega, kes on peaaegu sama võimas kui ta ise (ehk tegelikult võimsamgi?) oli talutavalt esitatud. Vastase nõrkushoog (muuks ei oska ma seda nimetada) mängis kuulsale arhimaagile kätte trumbid, mida too hädasti vajas ja oligi kõik.

Arreni tegelaskuju oli aga mõtetu. Ainus tõeline eesmärk, mida ta täitis, oli just olla rumal aadlik, kes maagiga kaasas jõlkudes omale kasulikke teadmisi omandab. Mitte vähemtähtis ei ole see nn. ülla kuninga sündroom. Arren ei tea, et ta on uus kuningas, Raudkull aga küll. Ja nii ta veab seda rumalat poisikest mööda Meremaad ringi (arusaamatuks jääb selle tõeline eesmärk, kas tutvustab talle tema tulevast kuningriiki kui tervikut?).

Ursula on mõnes kohas tõesti üle pingutanud. Asi kipub kohati venima ja see häirib. Meri on muidugi ilus asi, aga sellel loksumine, eriti kui see liiga kaua kestab, pole sugugi huvitav. Parverahvas oli huvitav, kuigi ebatõenäoline. Retk surmavalda oli väga hea, ehkki lõpp oli klisheelik (tegelane teeb meeleheitlikke ponnistusi, et pääseda... kui ta enam ei jõua, näeb valgust. Kui palju kordi me midagi sellist kohanud oleme?).

Ometigi on Le Guin hakkama saanud tekstiga, mis mulle meeldib, ehkki ma seda harva loen. Aga kui, siis naudinguga.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Niih. Siin ta siis on, see Meremaa ja tema võlur. Maailm täis maagiat ja võlukunsti, Väge, millest meie ei oska undki näha või ehk oleme lihtsalt unustanud.

Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...

Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.

Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.

Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...

Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lugu. Ebatõenäoline, kuid siiski huvitav. Ja ei kavatse ma siinkohal alustada loengut teemal, kas SF tohib olla ikka üdini ebausutav (sest üdini ta seda ju ei olnudki) või peaks ta siiski põhinema teadusel. Viimase jaoks on olemas ju hardSF.

Selles osas tuleb eelnevate arvustajatega küll nõustuda, et ta oli kohati mitteproportsionaalne, kuid tegelikult see eriti lugemist ei häirinud. Asi siiski sujus ja oli hästi jälgitav. Kohatised jõnksud (muud nime ei oska ma nendele teatud stiilimuudatustele panna, mis siin-seal silma hakkasid) aga ei muutnud teost kokkuvõttes halvemaks, pigem vastupidi.

Nüüd ka asjast endast. Nagu juba öeldud, oli huvitav. Natuke naeruväärne, kuid huvitav. Mitmed asjad on mitte eriti usutavad, kuid ilmselt loo toimimise jaoks vajalikud. Üks mu hea tuttav väitis kord, et Hargla selle loo näol pole tegemist mitte millegi muuga, kui SF vormi asetatud õuduskirjandusega. Kannibalistlik element teoses laseb seda igal juhul arvata. Samas on see väide lihtlabane ning suure tõenäosusega ei vasta sugugi reaalsusele, sest õudust see nüüd küll ei tekitanud. Ning ma ei usu, et see oli ka eesmärk. Eesmärk võis olla midagi muud. Näidata inimeste muutumist rasketes olukordades? Seda me teame niigi. Mandumiseks seda nimetada ei saa, mis toimus Gondvana järeltulijatega, pigem asjadega leppimiseks. Kui ei ole muud võimalust, kui sa tead, et sa võid surra, siis... Pagana pihta, ma võin inimsööjaks hakata küll, kui ma elust hooliks.

Vot see ongi, millega ma oma pead vaevan. Et mis selle lühiromaani mõte siis õigupoolest on? Tekitada lihtsalt pinget või on tegemist siiski mingit sügavamat sisu omava teosega? Mitte analüüsida Gondvana laste teguviisi õigsust, vaid selle õigsust inimeste, Maale jäänute vaatevinklist? Või ehk veel midagi kolmandat,neljandat, viiendat? Ma ei tea. Seda tuleks Harglalt küsida. Ent mina mõtisklen tähtedest ja sellest, mida sealt leida võib... Nüüd siis ehk ka kannibale.

Teksti loeti eesti keeles

Niih, eks ka mina võtan asja käsile.

Igav oli ta, maailma südame probleeme käsitlevad kummalisel kombel ka teised mehed, kui Verne. Esimese hooga meenuvad Bradsharm (kirjutas "The Godess of Atvatabar") ja muidugi Burroughs ("Tarzan at the Earth`s Core"). Mõlemad olid suht ebahuvitavad (esimese kohta ei oska tegelikult päris kindlalt öelda, sest ei ole seda lugenud...).

Tegevus ise oli suht venitatud, selles mõttes, et see ei olnud sugugi pinget tõstev. Ma ei taha sugugi öelda, et see peaks olema ulmeromaani põhiline eesmärk, kaugeltki mitte, kuid niimoodi ka päris ei maksaks, et lugejal sõna otses mõttes igav on. Küllap on asi ka selles, et Verne hakkas kirjutama tellimuse peale ja see juba iseenesest muudab korraliku töö keerulisemaks. Mis taas iseenest ei tähenda, et tellimuse peale ei kirjutata häid asju. Juhtub sedagi...

Verne ei suuda ülal hoida pinget. Selles on tema suurim probleem. Mõnikord tekib tunne, et ta tõesti ei tahagi, et lugejal huvitav oleks. Miks siis selline tekst? Kui Verne`le maksti tellimustöö eest(ja seda tehti), siis oli tal muidugi üsna ükspuha, mis ta valmis tegi. Aga asju see paremaks ei tee. Minu hinnang sellest raamtust on selline: igav, tüütu ja suht rumal. Andeksantav? Võib-olla... Aga seda teost ma siiski ei soovita, hoidke eemale...

Teksti loeti eesti keeles

Tuntud Eesti realistlik kirjanik lõpetab oma loometöö ulmega. Minu meelest üsna sümboolne, mis? Võiks teha järelduse, et ulmes annab ja tasub kirjutada ka niinimetatud tavakirjanikel.

Asjast endast. Tekstid, mida raamat sisaldab, ei ole midagi erilist. Pigem on nad üsna ühetoonilised ja suisa tüütud lugeda. Ilmselt mulle lihtsalt ei sobi Mälgu stiil, mis on kuidagi lohisev ja igav. Just igav. Lood isegi olid iganenud ilmselt juba ajal, mil nad ilmusid.

Taevas halasta! "Kaotatud aasta" on näiteks sedavõrd tüüpiline tekst, et selliseid on ilmselt sadu kirjutatud, nende seas kindlasti paremaid kui see. Enam-vähem sama kehtib ka teiste tekstide kohta. Ta jutustab ümber vanu ulmekate ideesid. Ehk avastas ta vanas peas enda jaoks ulme ja nagu paljud fännid, hakkas ka ise kirjutama? Tavaliselt sellised käigud ei õnnestu. Siit oleks aga midagi enamat oodanud, sest tegu on siiski tunnustatud kirjanikuga, kellel vähemalt teoreetiliselt peaks kirjutamisoskust olema.

Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt monotoonne lugemine. Ideestikku kui sellist ei olnud, põhiline oli pidev ringimadistamine, millele lisandus suur hulk maagiat. Millegipärast tuli meelde Edgar Rice Burroughs ja Rober E. Howard, kuigi viimane kirjutas märksa paremini kui seesinatne vaimusünnitis.

Mida selle kohta siis öelda? Stiililiselt väga ebaühtlane, kuid enamikus ei olnud ta hästi kirjutatud. Muidugi, oli ka häid kohti, nii mõnedki paigad olid suisa hästi kujutatud, kuid teksti üldist taset see ei tõstnud.Sisuga olid lood sama halvad. Seda nimelt ei olnud. Tundus kohati, et hr. Mortisel said kirjutamise ajal ideed otsa ja ta pidi neid suisa pastakaotsast välja imema (kui ta muidugi kirjutas pastakaga...).

Mõne hinnangul võis asi põnev olla (tunnen isegi mõnda, kellele see meeldis), kuid minu jaoks mitte. Ta ei üllatanud. Kuigi peategelase Baceoluse pidev uude kohta sattumine pidi ilmselt sisaldama teatavat üllatusmomenti. Ometigi ei teinud see seda.

Ühest küljest oli see raamat siiski tänuväärne: eestlased ei ole selles stiilis eriti kirjutanud, vähemalt mina ei ole rohkem raamatuid kohanud. Äkki oleks aeg? Noortel poistel hea lugeda...

Teksti loeti eesti keeles

Need sajandivanused õudukid, mid tunduvad hr. Kivistikule väga mokkamööda olevat... Mitte et nad head oleksid. Seda ei saa küll väita. Kõik see asi on sõna otses mõttes igav. Polnud ta ei õudne ja pinget ka ei pakkunud. Üldse selline vanamoodne õhustik kumas läbi, mis ei ole teab mis eriline väärtus tegelikult. Nii et üle kolme ei küündi. Mis pole ka paha, eriti kui arvestada teksti suhteliselt nõrka taset...
Teksti loeti eesti keeles

Omal moel oli asi isegi sümpaatne, kuid loomulikult polnud tegu miski suuremat sorti teosega. Millegipärast on mul kuidagi imelik tunne, et üsna sarnase struktuuriga tekste olen ma veel lugenud ja mitte ainult ühte. Kusjuures kui mu mälu mind ei peta, siis ka paremaid kui see. Muidugi, kui võtta asja ainult selle koha pealt, kuidas ta kirjutatud on, siis polegi tal suurt viga midagi. Samas, ega heaks jutuks ole vaja ainult oskust sõn ritta seada, vaid ka fantaasiat. Eriti ulmes. OK, mingitmoodi seda siin ju oli, kuid samas jättis ta kummalisel kombel surnud mulje. Teisisõnu, kuidagi punnitatud oli see. Mis mulle muuseas eriti ei meeldi.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mulle King eriti ei meeldi, oli see siin isegi loetav. Üsna korraliku ülesehitusega suhteliselt ladusalt kulgev lugu. Mõnus, kuigi oli asju, mis mind segama jäi. Näiteks lõpp ei olnud minu arust kõige paremini välja kukkunud. Samas polnud see ka nii suur ämbrisseastumine, et see hinnet eriti palju alla viiks. Nii et jääb tugev neli. Tubli saavutus.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et mulle see asi ei meeldinud. Kohe algusest peale mitte. Jutt on niisiis ekspeditsioonist, kes tõmbab enda kaela iidse needuse, mis väljendus ämblike massilises ilmumises. Levitatakse siin arahnofoobiat, üsna ebaõnnestunult minu arust pealegi. Üldiselt IMHO ei ole Seppo õuduskirjanikuna eriti õnnestunud, sest enamik ta tekste meenutavad mingitpidi sajandialguse kummitusjutte, kuid nende ilmumisest juba hulk aega möödas ning ka Eestis oleks aeg hakata kirjutama veidi moodsamaid õudukeid.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Ütleks niimoodi,et vähemasti kirjeldada ja märulit kujutada Vahter oskab, kuid samas ei evi see just suuremat väärtust, kui tekst ise kuidagi kahvatu on. Ja seda ta oli. Muidugi saan ma aru, et tegu oli n.ö. debüüdiga, aga siiski... Nagu paljudele, hakkas ka minule vastu just see lõpuosa, mis oli kuidagi mannetu või nii. Ehk siis ei vastanud päris sellele tasemele, mida ülejäänud osa tekitas. Mis muidugi viis hinde kui terviku alla... Samas laseb see tekst arvata, et mehelt ehk kunagi tulevikus midagi paremat ilmub.
Teksti loeti eesti keeles