Romaan, mida on võimatu üheselt kommenteerida oma mitmetahulisuses. Jäägu see veidi oskajamate inimeste hooleks. Üks on aga kindel: tegu on väga hea raamatuga, mille võiks igaüks läbi lugeda.
(romaan aastast 1967)
eesti keeles: «Meister ja Margarita»
Tallinn «Eesti Raamat» 1968 (XX sajandi raamat)
Tallinn «Perioodika» 1995 (Europeia; 32)
Tallinn «Varrak» 1997 (Iiris)
Kolm üsna erinevat lugu: ajalooline plaan Pontius Pilatusega, fantasmagooria Wolandi ja tema kaaskonna visiidist 1928. a, Moskvasse ning ülev ja puhas armastuslugu Meistrist ja Margaritast. Parafraseerides Leninit ütleks: «Lugeda, lugeda, lugeda!»
Parim koht raamatus on muidugi lõpus see Pontius Pilatuse lunastuse stseen... ainuüksi selle pärast oleks viis kindel, kuid see on vaid selle suurepäraselt lihvitud teemandi üks üsna pisike tahk.
PS: INIMESED KOGU ULME EI OLE AINULT SF, ULME ALLA KUULUB KA HORROR JA FANTASY! «MEISTER JA MARGARITA» ON PIGEM URBAN FANTASY (LINNAFANTAASIA)... TÕSI RAAMAT ON KIRJUTATUD ENNEM, KUI LEIUTATI TERMIN ISE! JÄRJEKORDNE TÕESTUS TEKSTI GENIAALSUSEST!
See on ainus raamat, mis on minuga teinud asju. Piinlik rääkidagi, aga jäägu see omavahele: esimest korda lugedes ma naersin ja hüppasin nagu meeletu. Ühel hetkel avastasin, et seisan alasti aknalaual, raamat käes, röögin, ja loen. See oli see koht, kui nad aknast välja lendasid.
Vahel mulle meeldib mõelda, et kirjanduse põhiline funktsioon ongi eskapistidele eskapismi pakkuda. Nii mõtlen ma just nõrkushetkedel.
Pruugib vaid aga Meister ja Margarita üle lugeda, kui musse voolab mingi saatalikult kaval energia, kui silmad lähevad sulilikult kissi, ja kui peas on selgus: just seda, ja mitte midagi teist, peab üks raamat inimesega tegema.
Aga see on ikkagi kummaline, kui üks mu sõber ütles, et osad lõigud olid nii segased, et ilmselt polnud Bulgakov isegi aru saanud, mis ta tahab teha. Või polnud materjalist üle.
Surelik kahtlustab meeltesegadust ja küündimatust ikka enne Surematu kui enda juures.
ps Morfiinist ja uimastitest aga tuleb rääkida hoopis Pelevini Tsapajevi loo juures.
Mina kiidusõnu ei lausu. Las igaüks leiab enesele ise Sisu ja Mõtte. Näha aga on, et autor on aastaid higistanud iga sõna kallal, kõike kaalunud.
Kui väga tahate, siis fantasy. SF? Olge nyyd! Aga minu arust lihtsalt Väga Hea Kirjandus. Selline, mis ei ole mingit žanri. Minu poolest kas või sonett. Sonett proosas, sel juhul.
Abstraktne? Mitte mingil juhul, pigem vägagi konkreetne. Ydini nepilik, hull, nagu kogu nõukogude aeg. Ja samas hull nagu inimesed ikka - või nad siis kunagi teistsugused on olnud. Yldinimlik. Ja, vabandage, parem kui "Faust". Sest inimlikum.
Heal kirjandusel peabki olema inimesele umbes sama mõju kui välgunoolel. Pärast võib isegi elama jääda. Teistsugust kirjandust ei olegi mõtet kirjutada, saati siis lugeda.
On hea küll. Olemata eriline vene kirjanduse austaja, pean tunnistama, et "M & M" meeldis mulle algusest lõpuni ja läks koheselt nende raamatute nimekirja, mida paari-kolme aasta tagant hea uuesti üle lugeda.
Neljakümne kuuenda arvustajana pole siin sisust mõtet üldse juttu teha, lisaks on tegu ju maailmakirjanduse klassikaga, mis peaks kuuluma üldhariduse juurde. Peale lugemist ma enam eriti ei imesta, miks kõnealune teos on avaldanud sügavat muljet loendamatule hulgale inimestele ja olnud inspiratsiooniallikaks teistele teostele (Rolling Stones, "Sympathy for the Devil" jne.).
Võimas ja vapustav. Soe soovitus kõigile, kes veel seda meistriteost lugenud pole: tehke seda ometi.
Oralu on Eestis üks väheseid tõsiseltvõetavaid õuduskirjanikke, kelle algne looming pakkus huvi ja oli huvitav. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb...
Natuke imelik oli see tekst küll, natuke veniv ja ehk ka ebausutav (viimast tegelikult üsnagi suurel hulgal). Teadlaste tase on küllap lapsikki (ehk kasutasid nad võimalust end lõpuks ometi vabalt tunda? Kui nii, siis leiti küll väga vale aeg ja koht...) ja nende omavaheliste suhete dramaatilisus ülepingutatud. Samamoodi hindan ma rahvamasside käitumist. Kuid... Ideed! Biseksuaalne tulevikumees, kes k***b nii mehi, naisi kui lapsi (miskipärast usun, et ta tegeles ka sellega) ning suhtub meie aega, nagu meie vaataks metslasi, see on teravmeelne ja ta seda ka andekalt kasutanud. Ehkki tema eesmärk(gitus?) jääb arusaamatuks, on raamat huvitav ja väärib tähelepanu.
Tekst ise oli mõnus, lihtne, konkreetne ja nagu juba teada, lühike. Lugemist ja kulutatud aega (mida arusaadavatel põhjustel palju ei olnud) oli ta igal juhul väärt.
Muidugi tuleb nentida, et asi kippus venima, Pratchett hakkas teatud kohti liig pikalt arendama, tema mõttekäigud ja naljad sarnanesid ikka ja jälle eelmiste raamatute omale, mis tingis ka väikesi tüdimuse haigutusi... Tal oli idee, seda arendati ja temas oli terve hulk uusi nalju, uudsemaid suhtumisi ning mis peamine, Surma sai märksa lähemalt tundma õppida. Mis võib siis olla veel tähtsam, kui teadmine, et tüüp, kes kunagi su hinge füüsisest eemaldab, armastab vabal ajal kasse paitada ja süüa keeta? Tekitab turvalisusetunde küll.
Noo jah, Pratchett ei ole just suurem asi kirjamees, armastab ennast korrata, kuid fantaasiat tal siiski on. Huumorisoont ka, sest igas raamatus leiab vaatamata vanadele naljadele ka uusi. Iseküsimus on see, kas ikka viitsib Pratchettit nii palju lugeda, et vanade naljade hulgast pärleid üles leida?
Elric, tegelane, keda piinavad südametunnistuspiinad ja kes üritab neist vabaneda, mõeldes isegi enesetapule. Kui palju on fantaasias selliseid kangelasi, kes tahaks ennast ära tappa? Mitte eriti palju. Psühholoogiliselt ei ole asi ehk eriti tõepärane, kuid ta on värskendav. Tegelikult peaks maailma üleüldse kui tervikut kujutama,asjaolu, mille fantaasia sageli kahe silma vahele jätab. Olgu, olgu, maailma kurjuse poole pealt vaatamiseks on dark fantasy, mida Elricu-sari siis vist on (?).
Kemplemine kahe maagi vahel on, andke andeks, siiski koomiline. Elricu pidev viimasel hetkel pagemine erinevatest lõksudest omandab siiski naljaka varjundi. Loitsud, mida ta kasutab, mõtted, mida ta mõtleb. Ajavad suu muigvele küll. :) Tundub, et vähemalt teoreetiliselt on Elricust nüüd kõik, aga ei! Parimates fantaasia traditsioonides sünnib midagi, mis meie (anti)kangelase päästab. Vahva! Ja edasi aina hullematesse seiklustesse, kus aina võimatumatest olukordadest välja rabeleda ning oma Kaose jumalalt abi paluda.
Elric ei ole tegelikult ei Kaose ega Korra poolt, vaid neutraalne. Nii et elagu neutraalsus, milleks vaeva näha enese liigitamisega või muu sarnasega? Kaevad endale auku. Elric oli end küll avalikult Kaose teenijaks kuulutanud, kuid see ei seganud teda ka Korda abistamast. Silmakirjateener äkki?
Olgu veel lisatud, et Moorcocki poolt loodud maailmas toimuvad ka üsna paljud AD&D seiklused (mille peale Jyrka arvatavasti ainult tigedalt kulmu kortsutab... :P)
Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.
Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.
Iseenest polnudki ta ju kõige hullem. Olgugi, et see Gaia (võtku teda kõik Sinised Lendavad Vihmaussid...) oli üsnagi tõsine puussepanek. Tundus tõesti kuidagi külgepoogitud olevat, et kuidagimoodi seletada seda, kuidas ja miks siis need mitmekesised tegelased seal Asumi ilmas ringi kondavad. Kogu see süsteem tundub olevat kuidagi puine ja vägisi kokku surutud.
Märkimisväärne on Gendibali ja Trevize olukorra sarnasus ja see, kuidas nad sinna sattusid. Gaia? Sellisel juhul pole sellel olevusel mitte mingisugust fantaasiat. Mis neid kahte omas ühiskonnas tähelepanuväärset meest eristab, on see, et Grendibali toetas Esimene Rääkija (milline kummaline tiitel...) ja Treviz`t Linnapea mitte. Kuid see tee, kuidas nad sinna kosmosse eksisid, oli siiski suhteliselt sarnane. Igav oli lugeda kaks korda ideestikku poolest üsnagi ühilduvat teksti. Esimese ja Teisi Asumi intriigid olid siiski sarnased ning lubage mainida, tobedad. Gaia lisamine asjasse viis asjad tõeliselt rööpast välja ja Igaviklaste asjasse segamine muutis teksti lõpuks selliseks, et see meenutas Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul.
Niisiis, pean nentima, et mind jättis suhteliselt külmaks. Kuid ma kavatsen sarja edasi lugeda, kui mul see võimalus vaid avaneb...
Omaette ooper on sellega, miks see uuesti avaldati. Küllap oli sellel ka oma põhjus, nii et seda ei ole siinkohal mõtet lahata. Ehk on asi lihtsalt ajaloolises väärtuses või siis soovis näidata, et ka Sulbi on kunagi kirjutanud ja mitte eriti suurepäraselt, olles nõnda siis noortele kirjanikele eeskujuks, näidates, et kõik me peame kusagilt alustama.
Jumala ja Saatana probleem on huvitanud paljusid ja suhteliselt palju on seda teemat puudutatud, kusjuures mitte kõik käsitlused, mida ma kohanud olen, pole sedavõrd huvitavad ning põnevad. Ideestik, millele tekst on ehitatud, on täiesti olemas (erinevalt mõnedest teistest Belialsi juttudest) ning üsna korralikult on asi välja peetud. Saatana isiksus oli põnev, tema pettumus või viha siiski mitte eriti usutav. Jumala plaan aga naljakas, kogu tekst kubises tegelikult sellisest religiooni pihtsa suunatud huumorist. Mulle meeldis ja kindlasti paljudele teistele ka.
Teema on igavene. Inimene ja suur kosmos ning miski, mis takistab sinna minekut, miski, mis keeras luhta kostmose vallutamise plaanid ja viis inimkonna tagasikäiku. Kuni üks neist ei suutnud sellega leppida... (tõepoolest, üsna Asimovi teksti moodi) ja ta leiab vana laeva ning roboti, kes on juba ammu inimesi tagasi oodanud (selge vihje Simak`le)... Nii et tubli 2, mitte originaalsuse eest ja selle eest, et asi siiski suht loetav oli.
Tundub küll, et reaalsuses läheks asi just nii, nagu Soshinskaja kirjeldab. Iseküsimus on see, kas lõpp just niimoodi läheks. Oleks muidugi kena, kui see nn. "mõistlik inimene" (nagu Satyros teda nimetab...) tõepoolest niimoodi käituks, kuid kas saab sellele lootma jääda? Eeldusel, et see ka võimalik oleks.
Küüniline oli ta küll... Ehk mõnevõrra õelgi, kuid selline on see meie maailm, mis on ennast pühendanud masskultuurile, kultustele ja tänapäeva mütoloogiale (mille alla tahes-tahtmata kuuluvad igasugu koletised). See on traagiline ja kurb, et inimestel on kadunud ilu- ja elutunnetus, et nad ei hooli enam asjadest, mis on tõeliselt tähtsad, vaid otsivad lihtsalt skandaale. Lugu, mis iialgi ei aegu, seni, kuni inimkond on selline nagu ta on...
Eesti ulmekirjanduse üks suurkujusid (kellest loodetavasti meie noored autorid eeskuju ei võta...), on hakkama saanud järjekordse asjaga, mille kohta ei oska muud öelda, kui s**t, mis pealegi ilgelt haiseb. Asi on lihtsalt selline, et selle tekstiga näitab Veiko ainult seda, et oskab sõnu ritta seada, aga mitte kirjutada. Selline viga oleks ehk andeksantav mõnele algajale, aga tema ju peaks praeguseks ometi teadma, mis on hea kirjandus ja mida kohe mitte kirjanduseks nimetada ei oska. See siin seda kindlasti ei olnud. Absoluutselt mõtetu tekst, milles pole midagi huvitavat, mitte midagi head ega intrigeerivat. Tal pole isegi korraliku ideestikku, telge, mille külge liha kasvatada. Lihtsalt järjekordne tekst, mida lugedes mõtled, et kas see ongi siis see Eesti ulme (millel kuuldavasti kuldajastu käes olevat...)? Loodan, et mitte, sest vastasel juhul olen sunnitud loobuma Eesti ulme lugemisest, alates Belialsi endaga...
"Kaugeim kallas" on filosoofia ja seiklus, esimene pool mõnevõrra tobe, teine pool aga tüütuks kiskuv. Meremaa kui maailm on enam-vähem lõplikult selgeks saanud, kuigi nende saarte nimede loetelud (mis siin-seal ette sattusid) olid igavad, tõesti igavad. Ma ei ole isegi kindel, kas tekst midagi kaotanud oleks, kui neid seal poleks olnud. Ehk isegi oleks, vähemasti maailmapilt poleks nii täpne olnud (tõsi küll, selle vastu aitas vabalt ka kaart, mis raamatutega kaasas käis...). Edasi on arendatud Sõnade ja Nimede toimet (meelega suured tähed) või pigem on seda rohkem lahti seletatud. Pean nõustuma, et Le Guin on oma maagia üsna üksikasjalikult lahti mõtestanud (huvitav, kas AD&D mängijad ei tahaks siit midagi üle võtta? Kas see autorikaitsesse puutuks?), mis teeb asja palju mõistetavamaks ning mis seal salata, põnevamaks. Gedi võitlus vastasega, kes on peaaegu sama võimas kui ta ise (ehk tegelikult võimsamgi?) oli talutavalt esitatud. Vastase nõrkushoog (muuks ei oska ma seda nimetada) mängis kuulsale arhimaagile kätte trumbid, mida too hädasti vajas ja oligi kõik.
Arreni tegelaskuju oli aga mõtetu. Ainus tõeline eesmärk, mida ta täitis, oli just olla rumal aadlik, kes maagiga kaasas jõlkudes omale kasulikke teadmisi omandab. Mitte vähemtähtis ei ole see nn. ülla kuninga sündroom. Arren ei tea, et ta on uus kuningas, Raudkull aga küll. Ja nii ta veab seda rumalat poisikest mööda Meremaad ringi (arusaamatuks jääb selle tõeline eesmärk, kas tutvustab talle tema tulevast kuningriiki kui tervikut?).
Ursula on mõnes kohas tõesti üle pingutanud. Asi kipub kohati venima ja see häirib. Meri on muidugi ilus asi, aga sellel loksumine, eriti kui see liiga kaua kestab, pole sugugi huvitav. Parverahvas oli huvitav, kuigi ebatõenäoline. Retk surmavalda oli väga hea, ehkki lõpp oli klisheelik (tegelane teeb meeleheitlikke ponnistusi, et pääseda... kui ta enam ei jõua, näeb valgust. Kui palju kordi me midagi sellist kohanud oleme?).
Ometigi on Le Guin hakkama saanud tekstiga, mis mulle meeldib, ehkki ma seda harva loen. Aga kui, siis naudinguga.
Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...
Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.
Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.
Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...
Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...
Selles osas tuleb eelnevate arvustajatega küll nõustuda, et ta oli kohati mitteproportsionaalne, kuid tegelikult see eriti lugemist ei häirinud. Asi siiski sujus ja oli hästi jälgitav. Kohatised jõnksud (muud nime ei oska ma nendele teatud stiilimuudatustele panna, mis siin-seal silma hakkasid) aga ei muutnud teost kokkuvõttes halvemaks, pigem vastupidi.
Nüüd ka asjast endast. Nagu juba öeldud, oli huvitav. Natuke naeruväärne, kuid huvitav. Mitmed asjad on mitte eriti usutavad, kuid ilmselt loo toimimise jaoks vajalikud. Üks mu hea tuttav väitis kord, et Hargla selle loo näol pole tegemist mitte millegi muuga, kui SF vormi asetatud õuduskirjandusega. Kannibalistlik element teoses laseb seda igal juhul arvata. Samas on see väide lihtlabane ning suure tõenäosusega ei vasta sugugi reaalsusele, sest õudust see nüüd küll ei tekitanud. Ning ma ei usu, et see oli ka eesmärk. Eesmärk võis olla midagi muud. Näidata inimeste muutumist rasketes olukordades? Seda me teame niigi. Mandumiseks seda nimetada ei saa, mis toimus Gondvana järeltulijatega, pigem asjadega leppimiseks. Kui ei ole muud võimalust, kui sa tead, et sa võid surra, siis... Pagana pihta, ma võin inimsööjaks hakata küll, kui ma elust hooliks.
Vot see ongi, millega ma oma pead vaevan. Et mis selle lühiromaani mõte siis õigupoolest on? Tekitada lihtsalt pinget või on tegemist siiski mingit sügavamat sisu omava teosega? Mitte analüüsida Gondvana laste teguviisi õigsust, vaid selle õigsust inimeste, Maale jäänute vaatevinklist? Või ehk veel midagi kolmandat,neljandat, viiendat? Ma ei tea. Seda tuleks Harglalt küsida. Ent mina mõtisklen tähtedest ja sellest, mida sealt leida võib... Nüüd siis ehk ka kannibale.
Igav oli ta, maailma südame probleeme käsitlevad kummalisel kombel ka teised mehed, kui Verne. Esimese hooga meenuvad Bradsharm (kirjutas "The Godess of Atvatabar") ja muidugi Burroughs ("Tarzan at the Earth`s Core"). Mõlemad olid suht ebahuvitavad (esimese kohta ei oska tegelikult päris kindlalt öelda, sest ei ole seda lugenud...).
Tegevus ise oli suht venitatud, selles mõttes, et see ei olnud sugugi pinget tõstev. Ma ei taha sugugi öelda, et see peaks olema ulmeromaani põhiline eesmärk, kaugeltki mitte, kuid niimoodi ka päris ei maksaks, et lugejal sõna otses mõttes igav on. Küllap on asi ka selles, et Verne hakkas kirjutama tellimuse peale ja see juba iseenesest muudab korraliku töö keerulisemaks. Mis taas iseenest ei tähenda, et tellimuse peale ei kirjutata häid asju. Juhtub sedagi...
Verne ei suuda ülal hoida pinget. Selles on tema suurim probleem. Mõnikord tekib tunne, et ta tõesti ei tahagi, et lugejal huvitav oleks. Miks siis selline tekst? Kui Verne`le maksti tellimustöö eest(ja seda tehti), siis oli tal muidugi üsna ükspuha, mis ta valmis tegi. Aga asju see paremaks ei tee. Minu hinnang sellest raamtust on selline: igav, tüütu ja suht rumal. Andeksantav? Võib-olla... Aga seda teost ma siiski ei soovita, hoidke eemale...
Asjast endast. Tekstid, mida raamat sisaldab, ei ole midagi erilist. Pigem on nad üsna ühetoonilised ja suisa tüütud lugeda. Ilmselt mulle lihtsalt ei sobi Mälgu stiil, mis on kuidagi lohisev ja igav. Just igav. Lood isegi olid iganenud ilmselt juba ajal, mil nad ilmusid.
Taevas halasta! "Kaotatud aasta" on näiteks sedavõrd tüüpiline tekst, et selliseid on ilmselt sadu kirjutatud, nende seas kindlasti paremaid kui see. Enam-vähem sama kehtib ka teiste tekstide kohta. Ta jutustab ümber vanu ulmekate ideesid. Ehk avastas ta vanas peas enda jaoks ulme ja nagu paljud fännid, hakkas ka ise kirjutama? Tavaliselt sellised käigud ei õnnestu. Siit oleks aga midagi enamat oodanud, sest tegu on siiski tunnustatud kirjanikuga, kellel vähemalt teoreetiliselt peaks kirjutamisoskust olema.
Mida selle kohta siis öelda? Stiililiselt väga ebaühtlane, kuid enamikus ei olnud ta hästi kirjutatud. Muidugi, oli ka häid kohti, nii mõnedki paigad olid suisa hästi kujutatud, kuid teksti üldist taset see ei tõstnud.Sisuga olid lood sama halvad. Seda nimelt ei olnud. Tundus kohati, et hr. Mortisel said kirjutamise ajal ideed otsa ja ta pidi neid suisa pastakaotsast välja imema (kui ta muidugi kirjutas pastakaga...).
Mõne hinnangul võis asi põnev olla (tunnen isegi mõnda, kellele see meeldis), kuid minu jaoks mitte. Ta ei üllatanud. Kuigi peategelase Baceoluse pidev uude kohta sattumine pidi ilmselt sisaldama teatavat üllatusmomenti. Ometigi ei teinud see seda.
Ühest küljest oli see raamat siiski tänuväärne: eestlased ei ole selles stiilis eriti kirjutanud, vähemalt mina ei ole rohkem raamatuid kohanud. Äkki oleks aeg? Noortel poistel hea lugeda...