Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

Foundation

(romaan aastast 1951)

eesti keeles: «Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1985 (Mirabilia)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
58
14
1
3
0
Keskmine hinne
4.671
Arvustused (76)

Raamat, millest sai alguse Asimovi ülituntud Foundation-saaga. See "romaan" koosneb tegelikult viiest novellist, milles kajastatakse psühhoajaloolase Seldoni poolt Galaktikaimpeeriumi allakäigu pehmendamiseks asutatud Asumiplaneedi seisukohast tähtsaid momente. Lemmikuks on esimene jutt, kuid ega teistel ka viga pole. Oma osa kõrges hindes on kindlasti nostalgial, arvatavasti on tegu esimese raamatuga, mida ma teadlikult ulmekirjandusena lugesin, kuid ka objektiivselt võttes on "Asum" üsna hea raamat. Psühhoajalugu iseenesest on Igaviku kõrval Asimovi kõige eredamaid ideid. Kui muidugi neid talle mingi ajakirja toimetaja pähe ei pannud.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi üks parimaid raamatuid kindlasti. Ka Asumi-sarja parimaid. Eriti kiidaks sellist fragmentaarset vormi, millest Good Doc hiljem kahjuks loobus. Kõik lood peale esimese ilmusid Astoundingis 1942-44, esimene sai hiljem raamatuversiooni tarvis juurde kirjutatud. Kuigi teos pretendeerib teatavale dokumentaalsusele, on kõige kiuste Asimovil õnnestunud sinna a sense of wonder sisse kirjutada. Aga selle tabamiseks peab olema erilises meeleolus. Olge siis!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tugev lugu. Inimesele olevat kaks korda elus antud aimata tõde: nooruses, kui ta vaatab kõike värske pilguga, ja vanurina, kui elukogemus aitab teri sõklatest eristada. Võib-olla selle raamatu jõud värskuses ja lihtsuses peitubki? Väidetavasti kirjutavat iga kirjanik kogu elu tegelikult ühte ja sama raamatut. Kui nii, siis "Asum" on Asimovi omas kindlasti kauneim peatükk. Lugesin hiljuti "Asumi-saaga" uuesti üle. Lugesin ja mõtlesin: kellega mul assotsioneerub Hea Doktor? Kummaline küll... paljude analoogiate seas ujus esile ka Nikolai Shpanov... Kui nad pole nagu üldsegi mitte sarnased! Ja siiski... KAS see oli just Vana-Rooma ja Varakeskaja ajalugu, mis IA kirjutuslaua taha istuma virgutas? Räägitakse isegi, et talle olla ideed ette söödetud. Võimalik. On see oluline? Sisuliselt mitte. Hea Doktor püüdles pidevalt "vaateni kõrgelt", kas maksab siis üle tähtsustada seda, kes talle vaatetorni teed juhatas? Peamine on muus. Kaheldamatult on Hea Doktor väga tark inimene. Nii tark, et saab rääkida keerulistest asjadest väga lihtsalt. Nii lihtsalt, et pooled lugejad sellest isegi aru ei saa (mis aga ei takista neid lugemise ajal õndsa naeratusega pilvedes hõljumast) millest jutt käib. Kas Hea Doktor taotles mõistetavust? Mõistmisega on meil kehvad lood (nagu küsib Andrei "Ettemääratud linnas": "Aga mida selle mõistmisega pihta hakkata?") ilmselt taotles IA rohkem loetavust. Edeva inimesena armastab IA demonstreerida oma intellektuaalset üleolekut (maakeeli: lugejat lollitada, lastes tal ARVATA) serveerides üsna õelat ja küünilist (just nimelt KÜÜNILIST!!!) teksti nii, et seda võetakse vastu, kui humanismist nõretavat positivismi. Kuidas ütleski Isaac Bromberg? "Võta targa käest vastu mürk, kuid lolli käest ära võta isegi rohtu!" :-))))
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole vist olemas ulmefänni, kes ei teaks, mis on Asum ja kes oli Hari Seldon - ise lugesin seda raamatut esmakordselt pisikese juntsuna ja sellest ajast peale olen oma paarkümmend korda vähemalt seda tervenisti või osakaupa üle lugenud. Kuna seda on tõenäoliselt teinud ka enamus praegu selle teksti lugejaid, poleks teose sisu kirjeldamine siin eriti omal kohal. Siiski väärib märkimist kogu üldine idee ja selle teostus - kõik, mis on vana, võimas ja suurejooneline, ei pruugi üldse mitte sisemiselt hea ja korralik olla enam - mõnes mõttes hea vastukaal LotR-ile ja teistele konservatiivsust propageerivatele üllitistele. Mis isiklikult mulle selles raamatus enim imponeeris, oli võrratu ülemlaul loovale inimmõisutsele ja loomingule üleüldse - täielikult tehti maha vanades ideedes kinniolemine, stagnatsioon ja pime autoriteetide kummardamine - mulle, kui ultraliberaalse ja samas suhteliselt tehnokraatliku maailmavaatega inimesele parim :-) Asimovile on küll ette heidetud liigset omas ajas kinniolemist, kuid see on sellise tehnitsistliku kallakuga teose puhul paratamatu, pealegi pole antud juhul rõhk mitte konkreetselt tehnikal, vaid sellega kaasaskäival ideoloogial ja erinevate ühiskonnatüüpide vastuvõtlikkusel ja suhtumisel sellesse. See, et Asimov rõhu just igasugustele 'aatomiviguritele' on pannud, tuleneb otseselt raamatu kirjutamise ajast ja selle koha pealt autorile midagi ette heita külle ei ole. Seda enam torkab silma see, et tal oli täielikult õigus üleüldist suundumust hinnates, ainult konkreetse valdkonnaga pani natuke mööda. Tsiteerin Hober Mallow'd: "Ja kui mina kinnitasin ühele nende aatomispetsialistile, et kreeka pähkli suurune tinakonteiner sisaldab aatomigeneraatori, pidi ta meelepahast peaaegu lämbuma." Samasugust pahameelt oleks avaldanud viiekümnendate aastate arvutikoll, kui talle oleks öeldud, et paari millimeetri paksusel mikroprotsessoril saab olema tuhandeid kordi rohkem arvutusvõimsust, kui tema majasuurusel mürakal. Moraal, mis sellest kõigest järgneb, on ühene - progressi kui sellist ei tohi ega saa peatada, kui kaob progress, kaob ka kõik muu - käib alla teadus, selle järel kultuur ja inimkonna üldine elujärg.
Teist raamatut läbivat põhijoont pole ma veel maininud - see on Hari Seldoni Projekt. Antud juhul on imetletav eelkõige see inimgeenius, kes on suuteline looma ja haldama sellist projekti, mis haarab kogu inimkonda (mis on mitu suurusjärku suurem praegusest inimkonnast) - tõepoolest imekspandav võimekus. Asimov ja tema loodud tegelased käänavad ja väänavad halle masse, nii et küll saab. Kahjuks pole selline asi tegelikkuses siiski võimalik samadel põhjustel, nagu pole võimalik täpne ilmaennustamine pikaks ajaks ette - elu on mittelineaarne protsess ja tavalistesse võrranditesse seda panna ei saa. See asjaolu aga ei vähenda idee enese suurejoonelisust.
Asumi sarja esimesed kaks osa paistavad üldse silma praeguses, tänapäevases mõistes inimmõistuse ja loovuse, kui sellise ülistamise poolest - mõtlevale lugejale küllaltki pealeminev asi. Hilisemates osades läheb rõhk kahjuks mujale, Asimov mängib igatpidi oma mentalismi (kuidas selle kohta eesti keeles peaks ütlema?) ideedega ja pole enam nii väga juures seda hard SciFi võlu. Sellegipoolest on (ja ilmselt veel mõneks ajaks ka jääb) Asum maailma ulmekirjanduse absoluutsesse tippu.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi juures häirib, et ta tegelaskujud on ümarad nagu piljardikuulid, mis põrkuvad omavahel, muudavad selle põrkumise tulemusena liikumistrajektoori aga sisemas ei muutu miski.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tegelaskujude osas on TS-l öigus. Ainus isik, kelle karakter minu teada Asimovil üldse on hästi õnnestunud, on Seldon romaanides "Prelude to Foundation" ja "Forward the Foundation".

Sari ise minu uks lemmikuid SF vallas ning "Asum" koos "Asumi ja Impeeriumiga" on kahtlemata verstapost ka kogu zhanri lõikes. Peale selle on minu arvates Asimovi 4 tippteost "Asum", "Asum ja Impeerium", "Igaviku lõpp" ja "Nemesis".

26.02.2011: Tarmo Õuemaa arvustusele täienduseks, et ka mina kirjutasin Asumi universumist (küll vist siiski järgmisest raamatust) 9. klassi proovikirjandi :)

Teksti loeti eesti keeles

ASUM?!? ASUM on lihtsalt üks parimaid ulmeraamatuid mis eales kirjutatud! Nii lihtne see ongi! Soovitan lugeda kõigil, kes oma südames ainsat ja õiget ulmet armastavad ja seda ülejäänud maailma ees kindlana hoiavad. Aga rohelistemehikeste ja lendavatetaldrikute fännid - hoitke aga heaga eemale, see on real scifi mitte mingi kommerts. (Lugeja hoitaus: raamatust võib kaa kergesti sõltuvusse jääda....)
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan väga fännide ees, aga kohe kuidagi ei saa üle nelja panna. Ajaviiteks ta muidugi hea, aga samas pole seal ka midagi sellist, millepärast ma hakkaks seda uuesti lugema. Kuidagi ümar oli see lugu, ei olnud midagi sellist, mis mind toredalt torkinud oleks. Ta on küll üks Asumisarja paremaid lugusid, kuid mulle see sari millegipärast eriti ei meeldi. Ikkagi pean Asimovi kõige paremaks teoseks "Igaviku lõppu", tee mis tahad. Ega ta ka kõige hullem pole, kuid ka kõige parem mitte. Neli tuleb ära.
Teksti loeti eesti keeles

Mis siin lisada peale eelnevaid ülistuslaule? Eks ikka oma subjektiivse arvamuse: idee on vägev kuid lugeda nagu igavavõitu...
Teksti loeti eesti keeles

Ei kiida kehvaks, ei laida heaks. Mina ei ütleks, et see on parim mida ma lugenud olen. A ta on hea, teine osa on muidugi parem. Lausa sarja parim.
Teksti loeti eesti keeles

Panen viie, kuna tegemist oli tõelise teejuhiga ulmekirjandusse. Raamat mida üha uuesti lugedes sain ma lõpuks selgeks, mida ma tegelikult vajan
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju on juba ees öeldud. Kas tulevikus on võimalik matemaatiliselt masside käitumist ette näha? Aga miks mitte. Peavad ju poliitikud seda intuitiivselt ka tänapäeval tegema. see oli minu jaoks "Asumi" põhiidee.
Teksti loeti eesti keeles

Pean esimest osa "Asumi" raamatutest parimaks ning lapsepõlvest peale olen teda üht- ja teistpidi, tervikuna ja osaliselt palju kordi üle lugenud. Kui mu mälu ei peta, siis just tänu "Asumile" avastasin enda jaoks "Mirabilia" sarja ning tugevdasin nõnda oma ulmelembust.

Kummatigi tundub mulle, et ma ei taha "Asumit" enam üle lugeda. Ehkki viimane kord tegin seda aasta-paar tagasi, arvan ma, et olen kõnealust raamatut tarbinud juba täpselt niipalju kui vaja.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjah. Sai nyyd ka seda "tuhandete lemmikut" yle _hulga_ aja jälle uuesti yle loetud. Loomulikult on raamat hea. Asimovi yks paremaid. Raamatu ylipopulaarsus on ilmselt seletatav autori võimega keerulisi asju kergestiseeditaval kujul vormistada. Kasvõi seesama psyhhoajalugu. Ilus konstruktsioon ju tegelikult. Mis sest et matemaatilises mõttes nonsens. Õhtulektyyriks way paremini sobiv kui Spengleri "Decline of the West", mis põhimõtteliselt samast asjast räägib. Kokkuvõtteks: viievääriline on see raamat kindlasti, ylivõrrete tarvitamiseks aga pakuvad nii mõnedki kirjanikud/teosed märksa paremaid võimalusi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Asimov on tark, paganama tark ja ta oskab oma tarkust lihtsaks teha. Tasub meenutada, et Asimov poolenisti kriminullikirjanik oli ja ulmeromaanides ta vist kordagi klassiklaise kriminulli reegleid kasutamata ei jätnud. Ka Asumi (äärmiselt õnnestunud tõlkeleid!) struktuur on kõige ehtsam kriminull.

Autorit huvitab lõpplahendus, ta pillab teepeale lugejale võtmeid, laseb minna valeradu, kuid juhatab lõpuks õigesse sadamasse. Asum on Rooma Impeeriumi allakäigu lugu projetiseeritult tulevikku. Asimovit ei huvita tulevikumaailma looduskeskond, võerad eluvormid, ega suurt inimestevahelised suhtedki - see raamat on globaalsem aga lihtne ja vahest liigagi lihtne.

Asum on vist noore Asimovi läbilöögiteos, ja sellisena väga võimas, ameerikalikult konkreetne, kirjeldusvaba, kuid varjatud emotsionaalse puhanguga. Asimov petab nagu Christie: kes meist ei uskunud näruse humanitaarina, et Seldoni eesmärk oli päästa Impeeriumi teadmised järeltulevatele põlvedele, ja kes meist ei saanud petta, nähes, et hoopis Impeerium tuleb elus hoida. Pehkinud ta oli aga seepärast ta otstest käriseski ja uus tuleb parem, sest pärast kosmosevallutust on inimkonnal vaja uut eesmärki Impeeriiumit koos hoida.

Humaanne teos - pole mingeid peletisi, kõik tegelased tulevikumaailmas on inimesed.
Teksti loeti eesti keeles

"Asumi" triloogia (eesti keeles ilmunud raamatud) on Asimovi parimaid kirjandusteoseid. Väikse miinuse annab viiele juurde see, et need romaanid on minu meelest liiga pealiskaudsed. Mitme asja kohta, mida autor teoses käsitleb tahaks natuke rohkem teada saada, aga muidu pole viga. Teenitud 5.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja eeskujuks on Asimovile olnud Edwin Gibboni “Decline and Fall of the Roman Empire” (1776- 88), me näeme Rooma asemel galaktilise impeeriumi mandumist, hävingut ja uut tõusu. Sarja filosoofilise tausta on kirjanik ammutanud Arnold Toynbee teosest “The Study of History” (1934- 54). Asimov oli paljulugenud mees, kes oskas põnevalt kirjutada. Mäletan, et lugesin Asimovi romaani 1985 huviga läbi. Nii hea aga raamat ka ei olnud, et teist korda lugeda. Vast loen ta siiski kunagi läbi. Näiteks “Igaviku lõppu” olen korduvalt lugenud. Seepärast 4.
Teksti loeti eesti keeles

OK. Ei vaidle vastu, Asimovi tegelased on ümarad kui piljardikuulid. Aga idee ise on suurpärane. Sestap "viis" ilma mingi kõhklusetta.
Teksti loeti eesti keeles

Paneks kuue, kui saaks.Minu jaoks on Asimovnagu Isa,Poeg ja Püha Vaim, või kuidas sedaöeldaksegi.Igatahes , kui oleksin ulmekirjanik,tahaksin kirjutada sama hästi kui Asimov.Raamatu enda kohta on kõik enam-vähemöeldud,ütleksin ,et see on tuntud Asimov oma hääduses. Selliseid mõtteid ja tundeid,nagu see triloogia (mis eesti keeles on ilmunud),on minus vähesed ulmeraamatud tekitanud.
Teksti loeti eesti keeles

SF kirjanduse üks säravaimaid ja oluliseimaid teoseid, milles Isaac näitab oma mõttelendu kogu oma hiilguses. Minu puhul oli asi sedasi, et seda tuli mitu korda lugeda, et aru saada, millest see raamat oli. Algul tundus, et inimestest, pärast, et Seldonist ja tema loodud teadusest, ent lõpuks jõudsin jäereldusele, et mitte kummastki... Suurejooneline fantaasia peab olema mehel, kes suutis sellise teose kokku panna!!! Ning ehkki sellele saab ühekomateist ette heita (näiteks on tegelaskujud liiga ühekülgselt kirjeldatud), oli, on ja jääb see raamat paljudele (ka mulle) oluliseks ning tähtsaks verstapostiks ulmemaastikul.
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt vinge raamat, kus tõesti üksikisikutele, nende pisikestele rõõmudele ja muredele, on üpris vähe tähelepanu pööratud. Tähtis on hoopis Suur Eesmärk, mille poole aastatuhandete jooksul püüeldakse ja mille nimel raskustest võitu saadakse.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma aus olen siis see raamat, vaatamata kõikidele kiitustele, minule ei meeldinud. Põhjendus oli lihtne ja loogiline. tegevust vähe jutustamist ülearu. Raamat oli liiga kirjeldav ja seetõttu jäi mulle igavaks. Kuna tegevuse suhtes oli seal lausa krooniline puudus, siis ma ei viitsinud teda isegi mitte täitsa lõpuni lugeda, vaid u 10 lehekülge jätsin lugemata. Usun, et seda raamatut peetakse Asimovi parimaks raamatuks ja üks tähtis verstapost ulmemaastikul, kuid minule isiklikult selle raamatuga kirjanik muljet ei avaldanud. Asi ei ole mitte selles, et ma otsiks kanget tegevust taga nagu seda küber pungis või splatteris ette tuleb, vaid ma otsin taga müstikat ja sellele baseeruvat tegevust, nagu seda oli jutus "Olend väljaspool meie maailma."
Teksti loeti eesti keeles

"Asum" on minu maailmanägemist vägagi mõjutanud. Psühhoajalugu on minu jaoks reaalsus. Vaatan kogu ajaloole selle pilguga: oli kujunenud olukord, et sõda või revolutsioon oli möödapääsmatu -- nagu oli möödapääsmatu ka see, kumb võitis. Matemaatikutele võib see tunduda nonsens, hea küll, aga majandusteadlastele on see reaalsus. Jah, ma tean, tulevik on matemaatiliselt modelleeritav. Praegu me veel ei oska seda. Asimov ütles, et selleks vajalik inimhulk algab kvadriljonist. Ma ei usu seda, miljonist piisab minu meelest täiesti.
Siia sobivadki piljardikuulisarnased tegelased. Sest psühhoajaloo jaoks nad ongi sellised.
Teksti loeti eesti keeles

Sellega on nüüd selline kurb lugu, et püüdsin mitu korda, tõesti püüdsin, kuid lõpuni ei ole suutnud seda raamatut kunagi lugeda. Tapvalt igav oli see algus. Ehk kunagi võtan uuesti kätte ning ehk muutub mu arvamus ka siis sellest, kuid praegu täielik läbikukkumine. "Igaviku lõpuga" ei anna võrreldagi.
Teksti loeti eesti keeles

Sama probleem mis Adrifted`ilgi. Ka mina pole suutnud seda täielikult läbi lugeda kuigi olen päris mitu korda proovinud. See raamat on minu jaoks liiga igav ja värvitu. Ennem jään magama.
Teksti loeti eesti keeles

Hea, et see raamat nii õhuke oli. Mitte sellepärast, et kehv oleks. Vastupidi, nüüd läks kõigest pool tööpäeva raisku. Enne ei saanud käest panna kui sisukord lõpus vastu tuli. Panna kõik valemitesse ja arvutada, ainult arvutada... no pidi seal ikka kõva statistika olema, millele tuginedes arvutusi teha. Mega värk! Soovitan kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Ok, lood olid ilusad, detektiivijutte meenutava olemusega (Hargla on vist sealt tublisti matti võtnud...), aga tegelasi ei ole. Ainus asi, mis seda meenutab, on Seldoni vaim. Mitte, et Asimov nyyd tegelasi väga yliedukalt kujutada suudaks, aga parem pool muna, kui tyhi koor - ja meeldejäävaid tegelaskujusid tal tõepoolest on.

Ja algus... algus oli võimas. Kolmanda looni oli võimas välja. Väga hea oli - kiidan igati. Siis aga kiskus kuidagi yksluiseks ja igavaks. Noh, et on probleem, siis on... ja siis?

Teksti loeti eesti keeles

Ausaltöeldes mina siit kyll midagi Väga erilist ei leidnud. Hea oli ta kyll, aga nii hirmasti nyyd ka ei meeldinud. Tegevus kipub yha korduma (olen lugenud ka natuke teise osa algusest): tuleb uus Sheldoni kriis, mingi kavalpea lahendab selle osavalt manipuleerides. Tegelikult olid need intriigid kyll päris lahedad. Aga veel: jõuad yhtede tegelastega ära harjuda - juba visatakse järgmised ette. Kuigi jah, ega siin need tegelased väga tähtsad ei olnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Oh kauge, kauge noorus... Ma ei saa kuidagi kiitvalt hindamata jätta teost, mis kahtlemata oli minu nooruse yx teedrajavamaid. OK, nyyd olles palju-palju rohkem lugend ei tundu ta enam mitte nii heana, kuid oleksin Hea Doktori ja enda sydametunnistuse vastu äärmiselt ylekohtune, kui paneksin sellele teosele krammigi alla viie.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal olin sillas, pidades seda raamatut ülivõrdes parimaks. Nüüd tundub ta natuke skemaatiline ja puine, samuti paneb muigama, kuidas IA on võtnud USA 50-ndate seisu ja selle lihtviisiliselt copy-paste`inud kogu Galaktikale. Aga lugu on särav ja julge.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, mu kirjanduse õpetaja arvas kogu varasema Asimovi kohta - kosmosevesternid. Ma ei nõustu temaga. Lucky Starr - võibolla, ei ole lugenud, Asum - ei. Väga kaasakiskuv raamat, millest ei puudu mõte.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat ise on kahtlemata suurepärane, kuid peab mainima, et kõrge hinde tagab ainuüksi tema tõlgitus eesti keelde seisuga kaheksakümnendate lõpp, kui sai üldse hakatud teadlikult raamatuid lugema. Alles inglise keele omandamisega tekkis võimalus valida mida lugeda ning mida mitu korda lugeda, senini oli iga tõlgitud ulmekas hindamatu väärtus omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli ja jäi esimene "asum" parimaks. Asum ja impeerium ei pakkunud mulle kohe üldse midgi. Aga esimesele annan "5" küll.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin nüüd "Asumi" korralikult läbi. Kindlasti peaks iga "õige" ulmeline teadma mis asi on "Asum" ja millest raamat räägib. Aga kui aus olla, siis ootasin rohkem sellest kuulsast sünnitisest. Olen äärmiselt vähe lugenud SF ja ei tea praegust taset. Aga kui kõik Galaktika/Impeeriumi jutud taolised on... siis nõndanimetatud fantastika pole eriti arenenud. Jutt räägib Hari Seldoni kriisidest, mis ta oma psühhoajalooga ette määranud (1000`ndeks aastaks vist). Ja raamat ise on jaotatud 5 "kriisiks". Aga nii palju kui ma neid osasid edasi lugesin, avastasin, et kõik oleksid justkui 5 erinevat lühijuttu. Ainus mis seda "kriiside-ketti" ühendas oli üks ratastoolis holo, mis ilmus Võlvruumis ja andis nö "juhtnööre". Ja juhtnöörideks neid kahjuks nimetada ei saanud. See monoloog mida Seldon ratastoolis andis... ei andnud lugejale midagi juurde. Juba kohe alguses oli arusaadav lõpupoole tehtud avastus: "kui kriisid tulevad, siis lase ajal kulgeda. Kriis laheneb igal juhul, Hari Seldon (kelle sarnast miskipärast polnud terve inimajaloo jooksul tekkinud) on määranud oma arvutustega kenasti kindlaks, et kriisid lahenevad. Olgu see siis kas religioossete, kaubanduse või demagoogia abil."Ja raamat oli tõepoolest nagu üks piljardimäng: karakteri/kuulid põrkusid ükteise vastu, muutsid mängu seisu, aga ühtki kuuli ei analüüsitud. "Asum" oli rohkem huvitav ulmeline sündmusteutoopia kui jutt tulevikust, mille peategelasteks on inimkarakterid. Jutt oli hea, eeskujulik vaevalt ja täiuslik kindlasti mitte. Aga "ulmeinimese" lugemiskohustus kohe kindlasti:)
Teksti loeti eesti keeles

Minu BAASi järgi sajas arvustus on pühendatud Asumile. Natuke puine ja kuiv see oli, aga sisu oli see-eest topelt.
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu sama huvitav kui CIVi mängida. Eks ta veidi sarnane ja sarnastelt ajaloofilosoofilistelt ideedelt tõukuv ka ole. Psühholoogiliselt on aga tegemist ikka väikest viisi asimovitega (termin peaks vist tähendama sellised lineaarseid tüüpe, mina- robot-mehi). Miks peaksid need sootsiumi pööritavad hoovad nii primitiivsed olema, et ainult loogika ja võimutahe. Kui asi tegelikult ka nii oleks, püsiks NSVL siiani. Aga ei püsi ju. Olen järjed ka läbi lugenud, aga pöörast vaimustust see kõik esile ei kutsu. Ei usu ma sellist ajaloo prognoosimist, kui nad ikka tulevikku ei näe (mida neist raamatutest küll välja ei loe), siis lõpetaks Hari Seldon nagu teisedki sotsiaalteadlased-sovetoloogid.
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Asimovi teosed on omamoodi narkomaania. Mida rohkem neid loed, seda suurem äratundmisrõõm järgnevate teoste puhul - vanad tuttavad tegelased ja sündmused. Asum oli ilmselt esimene täispikk Asimovi ulmeteos (või vähemalt esimene, mida mäletan), mida lugesin... ilmselt seetõttu, et oli maakeeli saadaval. Jättis noore inimese ajusse kustumatu mälestuse.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, ikka viis, kuidas siis muidu. Sarnaselt paljudele oli tegemist ühega esimestest, mida omal ajal sai ulmevallast loetud, ning mis seal salata: hea meelega loen praegugi aegajalt üle, kui "uuemast" kraamist vahepeal siiber saab.
Teksti loeti eesti keeles

Esimestest ulmekatest, mis omal ajal neelatud sai. Täitsa loetav ka nüüd - ikka ja jälle.

Ainult et ei tule meelde ÜHTEGI nii naistevaest ulmeraamatut... Tõesti ei tule!? Kas kellegi oleks midagi välja pakkuda?

Tegelikult see ei häiri - vägagi huvitav ja loetav on ta ikkagi. Aga huvitav-huvitav... kas keegi tegi samasisulise märkuse Asimovile, et ta seda järgmises osa parandama hakkab...

Teksti loeti eesti keeles

Mida ma saaksin veel lisada oma kommentaariga raamatule, millel on statistika järgi enim arvustusi? Kas pole siis kõik juba öeldud ja ma vaid kordaksin midagi, endale teadmata, kuna ei jaksa kõiki neid arvustusi läbi lugeda? Piirduda vaid hädise kommentaariga "väga meeldis, soovitan, 5+" või üritada midagi välja mõelda? Jah, saab veel lisaks öelda, et 1.-3. "novellikesed" oli huvitavad. Olid tunda, et kuulusid kuhugi. 4. oli huvitav, kuid ei sobinud oma kaaslaste sekka ja 5. oli hoopiski teistsugune. Puudus selline pinge, nagu oli eelmistel "Seldoni kriisidel", kusjuures jättis nõrgema mulje kah, kui eelmised, vastandina Sheldoni soovile. Noh, tegelt võib arvestada, et sõjas oli mõndagi jama asja ja selle idee, kuidas neid võita, välja mõtlemine oli osav, kuid pingetpakkuv? Vaevalt. Kuid - meeldis. Tõepoolest meeldis. Võib lausa öelda, et pole midagi nii huvitavat enam pikka aega lugend, nii et vähema, kui 5ga leppida ei saa. Noh, saigi midagi pikemat öeldud. Nüüd huvitab, et mitukümmend inimest mainis samu punkte, mida mina?
Teksti loeti eesti keeles

Nagu paljud teisedki, pean selle raamatu arvustamist alustama meenutustega lapsepõlvest.
Mäletan, kuidas 12-13 aastasena selle raamatu esimest korda kätte võtsin ja... algusest kaugemale lugeda ei suutnud - liiga keeruline, tegevus kesine ja igav. Paar aastat hiljem, hilisteismelisena, oli teine lugu.
Sellest ajast saadik olen seda raamatut korduvalt üle lugenud ning iga kord midagi uut leidnud. Tõsi, viimasel ülelugemisel leidsin lisaks paljule positiivsele ka ühe tõrvatilga - "vanal heal" nõukogude ajal on tõlkesse lastud täiesti labaseid apsakaid. Markantseim näide on miljardi silmagi pilgutamata biljoniks jätmine.

Sisust nii palju, et nüüd, kus "Edasi, Asum" eesti keeles ilmunud, on esimesest loost saanud siduv tükk sarja kahe osa vahel.
Teisest loost lugesin seekord mõnuga loogikalise sümbolanalüüsi kohta, sest vahepeal sai kõrgkoolis seda teemat "nuusutatud". Väga humoorikas ja samas õpetlik, kuidas osavad poliitikud suudavad viie päeva jooksul "keda kuraditki" ütlemata läbirääkimisi pidada.
Kolmas lugu jätkab sealt, kust teine lõppeb. See jutuke on mind iga kord võlunud oma dramaatilise lõpplahendusega. See kord ei olnud erandiks, sest tegemist on minu isikliku lemmikuga sellest romaanist.
Neljas ja viies lugu näitavad Asumi arenemist võimsaks majandusimpeeriumiks ning on sissejuhatuseks "Asumile ja impeeriumile".

Teksti loeti eesti keeles

Ülimalt mõnus klassika, mida ma olen nüüdseks arvatavasti kümneid kordi lugenud. Mind ei häiri vähimatki eelpool väljatoodud puudused: tegelaskujude äärmine kahvatus ja sarnasus, kogu planeeritud kriisidest kriisidesse tormava ajaloo absurdsus ja liiga suur sõltuvus täiesti juhuslikest teguritest, justkui ülimalt võimsa Galaktikaimpeeriumi primitiivsus ja Galaktikaimpeeriumi mahaviksimine osalt Rooma Impeeriumist, osalt 50ndate USAst jne. See kõik polnud üldse tähtis, lugu oli lihtsalt pretensioonitult lahe klassika. Sellest raamatust või õieti sarjast (lisaks Asumile ka "Asum ja impeerium" ja "Teine Asum") tasuks alustada igal algajal ulmehuvilisel, kusjuures ma soovitaks ülejäänud eel- ja järellood rahule ja lugemata jätta - tõmbavad kõvasti klassikalise triloogia jäetud head muljet alla.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene tõeline Sci Fi lugemine. Ütleks, et loo mõte ja käik olid huvitavad. Palju esines kõrgete intellektide dialooge, mis on "vanadele" ulmekatele igati kohane. Ja muidugi südmustik, mis oli rohkem tahaplaanile jäetud. Eelkõige jäi tegelastest meelde Treminuse linnapea Salvor Hardin ja tema ütlus:"Vägivald on asjatundmatutele viimane väljapääs"

Annan hindeks 4, sest ma ei saanud seda süsti, mis vaimustust tekitab.

Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan kohe, et ma ei saa Asumit erapooletult hinnata. Tegemist on ilmselt mind kõige rohkem mõjutanud raamatuga koolipõlvest. Raamatuga, mis muutis umbes aastal 1987 mu hiljutitärganud ulmehuvi kireks. Raamatuga, millest ma kirjutasin oma 9. klassi proovi-lõpukirjandi. Raamatuga, millest me sõpradega võisime pritsida tsitaate. Ja mille aastatepikkune järgede ootamine viis mind korduvalt õrnale eale sobimatute obstsöönsuste kasutamiseni. Võimalik, et Asum süvendas ka mu huvi ühiskonnateaduste vastu ja on niiviisi kogu mu hilisemat elu mõjutanud.

Kui keegi tõesti ei tea, siis veidi sisust. Galaktikaimpeeriumis on miljoneid tähesüsteeme ja selle keskus Trantor näib igavene. Ometi on üks Trantori teadlane, psühhoajaloolane Hari Seldon välja rehkendanud, et impeerium juba roiskub, lagunemine on vältimatu ja parim, mida inimkond saab ette võtta, on lühendada barbaarsuseaega 30 000 aastalt 1000 aastale. Selleks olevat vaja kokku panna inimkonna põhjalikuim teadmistekogu, galaktika entsüklopeedia. Seldon on nõus koos 100 000 teadlasega kolima vaesele ja tühisele planeedikesele galaktika serval, et seal oma suure tööga peale hakata. Võimukandjad lubavad seda meelsasti, sest nii saab tüütust hukukuulutajast pealinnas lahti.

See on lühidalt Asumi esimese raamatu sissejuhatav peatükk. Järgmised neli lugu selles romaanis näitavad, kuidas teadlasteasum või lihtsalt Asum liigub Seldoni etterehkendatud kurssi mööda ühest näiliselt ületamatust kriisist järgmisse, kuid tulles neist iga kord tugevamana välja.

Uuesti üle lugedes avastasin, et karakterite tüpaažid käivad närvidele. Head on sihukesed Metsiku Lääne ettevõtlikud uljaspead, võimulolijad on mitte inimesed, vaid lausa karikatuurid. Ja pahad - kroonprints, kellel on kõõrdpilk, kitsehabe ja tõmmu jume...

Kogu mastaapsuse juures tunduvad tegevuspaigad inimtühjad. Kaks-kolm inimest räägivad linnapea kabinetis, siis kaks-kolm inimest kosmoselaevas või teisel planeedil kohas ja lõpuks jälle peategelased pluss surnud Seldoni video.

Need on aga pisikesed etteheited. Kui tahan mingeid lõõmavaid karaktereid, võin ju Dostojevskit lugeda. Asumi sarja võlu on lihtsas ja puhtas vääramatute ajalooprotsesside esilemanamises. Ma kardan, et need, kes naeruvääristavad psühhoajaloo ideed, lihtsalt ei aima, kui lähedal mõnede tollal veel õieti väljakujunemata sotsioloogiaharude kirjeldamisele Asimov oli.

Kindlasti kiidan ka raamatu vormi - lühijuttude või episoodide rida, mis laseb esimese osa jooksul juba mitusada aastat kiirendatult edasi liikuda ja toob raamatusse mitu kõrgpunkti ühe ja viimase asemel. Mida kokkuvõtteks öelda? Vaimustas noorelt ja ei valmistanud pettumust ka praegu üle lugedes. Soovitan, kui BAASis käib tõesti keegi, kes seda veel lugenud ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Pole eelarvustajate kirjutatutele suurt midagi lisada -- või ehk seda, et IA on vähemalt üks kord avalikult tunnistanud, et tema lemmikvõte on ajalugu ümber jutustada ;)
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Valdav enamus maailmas (loe: Eestis) leiduvast kiidulaulust selle raamatu osas on seotud tõigaga, et paljud on seda raamatut lugenud lapsena või vähemalt noorena ning nüüd siis meenutavad heldimuspisar silmis, kui uhke ja põhjapanev SF see raamat ikka oli.
Võib-olla oli nii, võib-olla mitte, ent minule ta säärast WOW elamust ei pakkunud nagu näiteks Lemi Solaris (või Eeden).
 
Asum on hea lugemine, mõnus ja loogiliselt üles ehitatud, ent samas on lood selles natuke liiga ühesuguse mustriga. Midagi juhtub, tundub, et kõik veab viltu, kohe-kohe on kõik metsas ja siis äkki saabub positiivne lõpplahendus ning selgub, et peategelane just seda plaaniski ning taustal tegutses hoopis mingi muu agendat ajades. Tuleb järgmine lugu järgmise tegelasega ja muster kordub üks ühele. Siis kolmas jutt ja neljas jutt... Kõike seob kriis, selle saabumine ja selle ületamine.
 
Kui psühhoajaloolase Hari Seldoni kriisid, või õigemini nende saabumise ennustatus on nende Asumi juttude ühendavaks jooneks, siis taustal näeme seal juures ka inimajaloo eksistentsiaalset arengut läbi ühiskondade mõjutamise taktikate. Impeerium kukub kokku ning tundub, et inimkonna arengut saab säilitada vaid läbi teaduse ja teadmiste. Teadusele järgneb religioon, kui mõjutusvahend teaduse propageerimiseks. Teadmised kaovad ja teadussaavutused jäävad. Kui inimkond on tehtud sõltuvaks teaduse saavutustest läbi religioonim hakkab arenema kaubandus. See läheb üle vabakaubanduseks ning lõpptulemuseks saame ühiskonna, mis sõltub tarbimisest, ent kus religioon on muutunud teise- või kolmandajärguliseks.
Asimovi jutust kumasid mitmel korral läbi teatud fookuspunktid, ent kuidagi kummalisel kombel suutis ta järgneva looga neid fookuspunkte nihutada ja nende olemuse muuta vastupidiseks. Näiteks, kui esimese loo fookuseks võiks pidada, et vaid teadmised suudavad inimkonda hoida eksistentsiaalsest kriisist, siis teise loo käigus selgub, et teadmised ei olegi olulised, on vaid teadussaavutused ning religioon, mis laseb teadmistest loodud teadust tarbida kontrollitud tingimustes. Sadakond aastat hiljem selgub aga, et fookuspunkt on edasi liikunud vaba kaubanduse peale, kusjuures religioon on justkui iganenud tabuteema ja teadmisi pole inimkonnal samuti enam olemas. Feodaalkord tundub elavat kauem, kui ajutise nähtusena religioon ning kunagised vereliinid omavad ühiskondlikus plaanis rohkem mõjuvõimu, kui teadmised ja teadussaavutused.
 
Ja viimase asjana peaks rääkima sellest, millest Asumi puhul ei saa ei üle ega ümber - tuumaenergia. Kogu galaktiline impeerium ja hilisem killustatud maailmakaart on otseselt sõltuv tuumaenergiast. Selle abil tehakse kõike - ruumilaevadest ja relvadest ehete ja nipsasjakesteni välja. Kaelakeed tuumareaktoriga, et ehted ikka ilusasti helgiksid, tuumaenergiat kasutavad skalpell-noad, lõikurid, isiklikud kaitsekilbid, lendavad troonid ja aupaisted. Aga kõige selle ulme juures, kus vabalt kasutati hüperruumi ja tähtedevahelist transporti, kirjeldati maailmu, mis vähemalt lugemise ajal kangastusid kui mahajäetud pseudokeskaegsed asulad, kõigi oma feodaalide, krahvide ja lihtrahvaga, kes solgivee tänavale viskab, peldikus tagumikku ei pühi ja iga kolmas tüüfusesse sureb, ent sealiha lõigatakse tuumalõikuriga ning elektrit toodavad hiiglaslikud tuumareaktorid.
Vastuoluline ja kummastav üheaegselt ja mida rohkem tagantjärgi raamatule mõelda, seda kummalisemaks sealne maailm muutub.
Teksti loeti eesti keeles

“Asum” on ajaloolise haarde ja ulatusega ulmeromaan, mille tegevus saab alguse kümme tuhat aastat püsinud Galaktikaimpeeriumi terviklikkuse viimastel aastatel. Sotsioloog ja matemaatik Hari Seldon on välja töötanud psühhoajaloo-teaduse, mis ennustab suurte inimhulkade tõenäolist käitumist tulevikus. Oma mudelite kaudu on ta avastanud, et Galaktikaimpeeriumi hukk läheneb vääramatult - kuid inimkonna parema tuleviku huvides on midagi võimalik siiski ette võtta.

Romaan on kokku pandud viiest eraldiseisvast jutust, mille igaühe vahel on umbes inimpõlve jagu aega (30-50 aastat). Esimene lugu räägib Asumi planeerimisest Galaktika kõige kaugemale äärele, teine Asumi kui üksildase teaduskeskuse jäämisest lähimate mandunud võimukeskuste meelevalda, kolmas Asumi teaduse levitamisest religiooni varju rüütatult ning neljas ja viies Asumi kaubandusvõimsuse tekkimisest ja põlistumisest.

“Asum” ja selle järjed moodustavad tõenäoliselt kõige tuntuma SF-tüüpi ulmeloo Eestis. Oma osa on sellel kindlasti “Mirabilia” sarjas ilmumisel, kuid kahtlemata on Asimov siin tabanud ka mingit väga põnevat teemat. Ma ise olen näiteks kuulnud ka muidu väga ulmekaugeid inimesi suure elevusega psühhoajaloo kontseptsiooni teemal arutamas. Ehk pakub lisaks just siinsele lugejale ka rohkem huvi mõte ühest väikesest kultuurist, mida suuremad ja võimsamad naabrid pidevalt ohustavad.

Lugemisel tuleb muidugi arvestada, et selline juttudest koosnev tervik on paratamatult pisut hüplik ja ebaühtlane. Lisaks ei lase see ka tegelastel eriti esile tõusta, kuna iga uue loo puhul tehakse lava taas tühjaks ja tuuakse välja uus seltskond. Ehk selle pärast ongi minu enda lemmikuteks lood kaks ja kolm (“Entsüklopedistid” ja “Linnapead”). Mõlemas on peategelaseks linnapea Salvor Hardin, kuid kõigepealt noore tulipeana ja hiljem külma närviga vanamehena.

Asimovi osas peaks veel ette teadma, et ta kirjastiil oli kuulus oma lihtsuse ja sirgjoonelisuse poolest. Lugedes võib see meeldida või häirida, kuid ma tooks välja, et lihtsalt kirjutada ei ole sugugi lihtne töö. Selle heaks näiteks on tõlkes saadaval kogumik “Asumi sõbrad”, mis sisaldab muuhulgas teiste tuntud kirjanike kirjutatud lugusid Asimovi teemadel. Paljud neist püüavad ka Asimovi stiili matkida - ja tulemus on nende vaieldamatust võimekusest hoolimata üsna nõrk.

Kuid kõige olulisemaks on siin teoses kahtlemata ideed. Palju on räägitud, kuidas Asimov võttis eeskujuks Rooma impeeriumi languse ja Edward Gibboni selleteemalised kirjutised. Siiski on tema mõtted näiteks religioonist ja kaubandusest, mis siin läbi mängitakse, palju universaalsemad. Ma ise mõtlesin näiteks lugedes korduvalt Arnold Toynbee suurteose “Uurimus ajaloost” peale, kuid ma usun, et erinevaid äratundmis- ja tõlgendamiskohti on selle valdkonna huvilistele väga palju.

Eraldi hea meel on mul lugedes selle üle, et Asimov armastab puänti või ootamatut pööret ning on selle kasutamises väga osav ja mitmekesine. See on kõigis lugudes olemas, kuid kuidagi mõjusam on see siis, kui see saabub enne päris lahendust, nagu lugudes kaks või viis. Samuti on meeldiv, kui temaatiline on siin läbivalt asjaolu, et rumala vägivallaga ei ole võimalik midagi saavutada. Ma sooviks ainult, et kuulus maksiim “Violence is the last refuge of the incompetent” oleks kuidagi paremini tõlgitud.

Üldiselt on see kõik kokku puudustest hoolimata ikka väga hea. Tegemist pole küll vast parima Asumi-romaaniga (minu arvates on selleks “Asum ja impeerium”) või parima romaaniga Asimovilt (minu arvates on selleks “Igaviku lõpp”), kuid väga väärt asi on see ilma igasuguse kahtluseta. Kes vägevaid ideid otsib, peaks seda kindlasti lugema.

Hinnang: 8/10

 
Teksti loeti eesti keeles
x
Dragofor
08.04.1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oralau kui kirjanik iseenesest on paljutõotav. Tal on annet ja ta suudaks kirjutada jutte, mis pakuksid paljunäinud ulmefännile tohutut rõõmu. Kuid... Nagu Jyrka ütles, hakkab ta kuuluma nende sekka, kes kirjutavad küll palju, kuid kelle tekstides ei peitu tegelikult midagi. Me kõik teame Belialsi ja tema tekste. Kahjuks tundub mulle, et Belials ja Orlau on sarnasemad kui kummalegi kasulik oleks. Nad kirjutavad ohtralt ja sisutult.

Oralu on Eestis üks väheseid tõsiseltvõetavaid õuduskirjanikke, kelle algne looming pakkus huvi ja oli huvitav. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb...

Teksti loeti eesti keeles

Maailm on väga suhteline asi, see on juba ammu tuntud tõde. Nii et Robert toob selle fakti lihtsalt suurepäraselt esile. Eestlaste maitsed on niivõrd erinevad, et mingit konkreetset suundmust esile tuua. Asjaolu, et Silverbergi tekst sedavõrd rõve tundub, on pigem meie ühiskonna postkommunistlikust elust kui sellest, et raamat ise halb oleks.

Natuke imelik oli see tekst küll, natuke veniv ja ehk ka ebausutav (viimast tegelikult üsnagi suurel hulgal). Teadlaste tase on küllap lapsikki (ehk kasutasid nad võimalust end lõpuks ometi vabalt tunda? Kui nii, siis leiti küll väga vale aeg ja koht...) ja nende omavaheliste suhete dramaatilisus ülepingutatud. Samamoodi hindan ma rahvamasside käitumist. Kuid... Ideed! Biseksuaalne tulevikumees, kes k***b nii mehi, naisi kui lapsi (miskipärast usun, et ta tegeles ka sellega) ning suhtub meie aega, nagu meie vaataks metslasi, see on teravmeelne ja ta seda ka andekalt kasutanud. Ehkki tema eesmärk(gitus?) jääb arusaamatuks, on raamat huvitav ja väärib tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles

Pean nentima, et mullegi tundus tekst sümpaatne, kuid ma ei oska tuua mingit võrdlust Smithi tavapärase taseme ja selle konkreetse laastu vahel, sest kahjuks pole ma seda kirjanikku eriti lugema sattunud. Kuid... Ilmselt tuleb mul seda viga parandama hakata, sest Mardus on tekitanud vähemasti uudishimu ja uudishimu on teatavasti Homo sapiens sapiensi edasiviiv jõud.

Tekst ise oli mõnus, lihtne, konkreetne ja nagu juba teada, lühike. Lugemist ja kulutatud aega (mida arusaadavatel põhjustel palju ei olnud) oli ta igal juhul väärt.

Teksti loeti eesti keeles

Tekkis selline mitte eriti filosoofiline küsimus: mis kuradi asi see on?!? Andke andeks, kuid mulle jättis tekst mulje kui mannetu katse siduda endas mingeid müüte (mingid Vana-India mõjud?) ja tänapäeva ühiskonda. Läbi kukkus. Mitte mõhkugi ei saanud aru. Omapärane ta on, kuid mitte heas mõttes. Pigem selles mõttes, et KA NIIMOODI SAAB KIRJUTADA (kuigi ma seda ei soovita ja kui viga juba tehtud, siis tekst kuhugi sahtlipõhja ära peita, et see taeva pärast, kellegile silma ei hakka, veel vähem mõnele toimetajale, kellele see isegi meeldida võib!). Esinen veelkord vana üleskutsega (mida ma ise ei täida, sest pole piisavalt andekas...): saatke Mardusele ikkagi lugemisväärseid tekste, säästate vaeseid paljunäinud lugejaid...
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui ma inimesi tunnen, on Pratchett just seda tüüpi autor, kes siis meeldib või mitte, minu kuulun kahjuks nende kilda, kes tema "mõtetutesse plätserdustesse" (ühe mu hea tuttava arvamusavaldus...) siiski positiivselt suhtub.

Muidugi tuleb nentida, et asi kippus venima, Pratchett hakkas teatud kohti liig pikalt arendama, tema mõttekäigud ja naljad sarnanesid ikka ja jälle eelmiste raamatute omale, mis tingis ka väikesi tüdimuse haigutusi... Tal oli idee, seda arendati ja temas oli terve hulk uusi nalju, uudsemaid suhtumisi ning mis peamine, Surma sai märksa lähemalt tundma õppida. Mis võib siis olla veel tähtsam, kui teadmine, et tüüp, kes kunagi su hinge füüsisest eemaldab, armastab vabal ajal kasse paitada ja süüa keeta? Tekitab turvalisusetunde küll.

Noo jah, Pratchett ei ole just suurem asi kirjamees, armastab ennast korrata, kuid fantaasiat tal siiski on. Huumorisoont ka, sest igas raamatus leiab vaatamata vanadele naljadele ka uusi. Iseküsimus on see, kas ikka viitsib Pratchettit nii palju lugeda, et vanade naljade hulgast pärleid üles leida?

Teksti loeti eesti keeles

Põnev oli. Veider raamat veel veidramate tegelastega ja mis siin salata, ta erines traditsioonilisest fantaasiast kasvõi selle poolest, et Elric ei ole positiivne kangelane. Või siiski on? Pagan seda teab, Elricu iseloom on suhteliselt keeruline.

Elric, tegelane, keda piinavad südametunnistuspiinad ja kes üritab neist vabaneda, mõeldes isegi enesetapule. Kui palju on fantaasias selliseid kangelasi, kes tahaks ennast ära tappa? Mitte eriti palju. Psühholoogiliselt ei ole asi ehk eriti tõepärane, kuid ta on värskendav. Tegelikult peaks maailma üleüldse kui tervikut kujutama,asjaolu, mille fantaasia sageli kahe silma vahele jätab. Olgu, olgu, maailma kurjuse poole pealt vaatamiseks on dark fantasy, mida Elricu-sari siis vist on (?).

Kemplemine kahe maagi vahel on, andke andeks, siiski koomiline. Elricu pidev viimasel hetkel pagemine erinevatest lõksudest omandab siiski naljaka varjundi. Loitsud, mida ta kasutab, mõtted, mida ta mõtleb. Ajavad suu muigvele küll. :) Tundub, et vähemalt teoreetiliselt on Elricust nüüd kõik, aga ei! Parimates fantaasia traditsioonides sünnib midagi, mis meie (anti)kangelase päästab. Vahva! Ja edasi aina hullematesse seiklustesse, kus aina võimatumatest olukordadest välja rabeleda ning oma Kaose jumalalt abi paluda.

Elric ei ole tegelikult ei Kaose ega Korra poolt, vaid neutraalne. Nii et elagu neutraalsus, milleks vaeva näha enese liigitamisega või muu sarnasega? Kaevad endale auku. Elric oli end küll avalikult Kaose teenijaks kuulutanud, kuid see ei seganud teda ka Korda abistamast. Silmakirjateener äkki?

Olgu veel lisatud, et Moorcocki poolt loodud maailmas toimuvad ka üsna paljud AD&D seiklused (mille peale Jyrka arvatavasti ainult tigedalt kulmu kortsutab... :P)

Teksti loeti eesti keeles

Tekst, mis minu mälu järgi ilmus ühes "Loomingu" numbris ja on juba ainuüksi seetõttu tähelepanu väärt. Kuigi minu jaoks oli ta segane ja arusaamatu. Sisust seda, et töötab üks meeskodanik (minategelane) mingil planeedil kaevurina, miskil hetkel avastab, et tal on kindlustuspoliis kaetamise ja muu sellise vastu ning asi hakkab liikuma. Muuhulgas lipsab läbi selline nimi nagu Fabulus, aga seda ainult hetkeks. Igal juhul on tekst keeruline ja üsnagi korralikult paberile pandud. Samuti ei ole tegemist sisutu tilu-liluga, mida aeg-ajalt leida võib. Lõppkokkuvõttes: soovitan lugeda, kasvõi selle pärast, et Habichtil ei ole neid oma kirjutatud asju ilmunud teab kui palju.
Teksti loeti eesti keeles

"Atuani hauad" kui niisugune midagi olulist Meremaale muidugi ei lisa. Samas, ei saa ka eitada, et tegemist oli huvitava tekstiga, ehkki mõnevõrra stereotüüpne.

Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.

Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.

Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin siis just seesinatse teksti läbitöötlemise ja peaks siis vast ka mõne sõna sekka ütlema.

Iseenest polnudki ta ju kõige hullem. Olgugi, et see Gaia (võtku teda kõik Sinised Lendavad Vihmaussid...) oli üsnagi tõsine puussepanek. Tundus tõesti kuidagi külgepoogitud olevat, et kuidagimoodi seletada seda, kuidas ja miks siis need mitmekesised tegelased seal Asumi ilmas ringi kondavad. Kogu see süsteem tundub olevat kuidagi puine ja vägisi kokku surutud.

Märkimisväärne on Gendibali ja Trevize olukorra sarnasus ja see, kuidas nad sinna sattusid. Gaia? Sellisel juhul pole sellel olevusel mitte mingisugust fantaasiat. Mis neid kahte omas ühiskonnas tähelepanuväärset meest eristab, on see, et Grendibali toetas Esimene Rääkija (milline kummaline tiitel...) ja Treviz`t Linnapea mitte. Kuid see tee, kuidas nad sinna kosmosse eksisid, oli siiski suhteliselt sarnane. Igav oli lugeda kaks korda ideestikku poolest üsnagi ühilduvat teksti. Esimese ja Teisi Asumi intriigid olid siiski sarnased ning lubage mainida, tobedad. Gaia lisamine asjasse viis asjad tõeliselt rööpast välja ja Igaviklaste asjasse segamine muutis teksti lõpuks selliseks, et see meenutas Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul.

Niisiis, pean nentima, et mind jättis suhteliselt külmaks. Kuid ma kavatsen sarja edasi lugeda, kui mul see võimalus vaid avaneb...

Teksti loeti eesti keeles

Suht mõtetu tekst. Sama temaatikat kasutavad üsna paljud kirjanikud ning selle koha pealt ei suuda Sulbi mitte millegiga üllatada. Lugusid tulnukatest, kes Maale saabudes kohalike elanikega mitte eriti hästi läbi ei saa, on tohutu hulk.

Omaette ooper on sellega, miks see uuesti avaldati. Küllap oli sellel ka oma põhjus, nii et seda ei ole siinkohal mõtet lahata. Ehk on asi lihtsalt ajaloolises väärtuses või siis soovis näidata, et ka Sulbi on kunagi kirjutanud ja mitte eriti suurepäraselt, olles nõnda siis noortele kirjanikele eeskujuks, näidates, et kõik me peame kusagilt alustama.

Teksti loeti eesti keeles

Tekst oli huvitav ja intrigeeriv ning Belialsi kohta isegi hea.

Jumala ja Saatana probleem on huvitanud paljusid ja suhteliselt palju on seda teemat puudutatud, kusjuures mitte kõik käsitlused, mida ma kohanud olen, pole sedavõrd huvitavad ning põnevad. Ideestik, millele tekst on ehitatud, on täiesti olemas (erinevalt mõnedest teistest Belialsi juttudest) ning üsna korralikult on asi välja peetud. Saatana isiksus oli põnev, tema pettumus või viha siiski mitte eriti usutav. Jumala plaan aga naljakas, kogu tekst kubises tegelikult sellisest religiooni pihtsa suunatud huumorist. Mulle meeldis ja kindlasti paljudele teistele ka.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Nagu paljud teisedki, nii leian ka mina sellel üsna palju sarnast C. D. Simak "Linnaga" ja kahjuks ei leia ma, et see positiivne oleks. Muidugi on osa selle ideestikust üsna üheselt võetav Asimovi "Linna ja tähetedega", mis veel kord peaks tõestama antud teksti mitte eriti suurt originaalsust.

Teema on igavene. Inimene ja suur kosmos ning miski, mis takistab sinna minekut, miski, mis keeras luhta kostmose vallutamise plaanid ja viis inimkonna tagasikäiku. Kuni üks neist ei suutnud sellega leppida... (tõepoolest, üsna Asimovi teksti moodi) ja ta leiab vana laeva ning roboti, kes on juba ammu inimesi tagasi oodanud (selge vihje Simak`le)... Nii et tubli 2, mitte originaalsuse eest ja selle eest, et asi siiski suht loetav oli.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lähenemine meremadudele ja muudele selletaolistele elukatele. Lihtne, kuid südamlik ja heatahtlik teos.

Tundub küll, et reaalsuses läheks asi just nii, nagu Soshinskaja kirjeldab. Iseküsimus on see, kas lõpp just niimoodi läheks. Oleks muidugi kena, kui see nn. "mõistlik inimene" (nagu Satyros teda nimetab...) tõepoolest niimoodi käituks, kuid kas saab sellele lootma jääda? Eeldusel, et see ka võimalik oleks.

Küüniline oli ta küll... Ehk mõnevõrra õelgi, kuid selline on see meie maailm, mis on ennast pühendanud masskultuurile, kultustele ja tänapäeva mütoloogiale (mille alla tahes-tahtmata kuuluvad igasugu koletised). See on traagiline ja kurb, et inimestel on kadunud ilu- ja elutunnetus, et nad ei hooli enam asjadest, mis on tõeliselt tähtsad, vaid otsivad lihtsalt skandaale. Lugu, mis iialgi ei aegu, seni, kuni inimkond on selline nagu ta on...

Teksti loeti eesti keeles

Heas meeleolus nagu ma olen, astun ka siis klubisse :-)))

Eesti ulmekirjanduse üks suurkujusid (kellest loodetavasti meie noored autorid eeskuju ei võta...), on hakkama saanud järjekordse asjaga, mille kohta ei oska muud öelda, kui s**t, mis pealegi ilgelt haiseb. Asi on lihtsalt selline, et selle tekstiga näitab Veiko ainult seda, et oskab sõnu ritta seada, aga mitte kirjutada. Selline viga oleks ehk andeksantav mõnele algajale, aga tema ju peaks praeguseks ometi teadma, mis on hea kirjandus ja mida kohe mitte kirjanduseks nimetada ei oska. See siin seda kindlasti ei olnud. Absoluutselt mõtetu tekst, milles pole midagi huvitavat, mitte midagi head ega intrigeerivat. Tal pole isegi korraliku ideestikku, telge, mille külge liha kasvatada. Lihtsalt järjekordne tekst, mida lugedes mõtled, et kas see ongi siis see Eesti ulme (millel kuuldavasti kuldajastu käes olevat...)? Loodan, et mitte, sest vastasel juhul olen sunnitud loobuma Eesti ulme lugemisest, alates Belialsi endaga...

Teksti loeti eesti keeles

Täna, mil ma seda teksti kirjutan, on Le Guinil sünnipäev. Nii et igati asjakohane temast paar sõna rääkida.

"Kaugeim kallas" on filosoofia ja seiklus, esimene pool mõnevõrra tobe, teine pool aga tüütuks kiskuv. Meremaa kui maailm on enam-vähem lõplikult selgeks saanud, kuigi nende saarte nimede loetelud (mis siin-seal ette sattusid) olid igavad, tõesti igavad. Ma ei ole isegi kindel, kas tekst midagi kaotanud oleks, kui neid seal poleks olnud. Ehk isegi oleks, vähemasti maailmapilt poleks nii täpne olnud (tõsi küll, selle vastu aitas vabalt ka kaart, mis raamatutega kaasas käis...). Edasi on arendatud Sõnade ja Nimede toimet (meelega suured tähed) või pigem on seda rohkem lahti seletatud. Pean nõustuma, et Le Guin on oma maagia üsna üksikasjalikult lahti mõtestanud (huvitav, kas AD&D mängijad ei tahaks siit midagi üle võtta? Kas see autorikaitsesse puutuks?), mis teeb asja palju mõistetavamaks ning mis seal salata, põnevamaks. Gedi võitlus vastasega, kes on peaaegu sama võimas kui ta ise (ehk tegelikult võimsamgi?) oli talutavalt esitatud. Vastase nõrkushoog (muuks ei oska ma seda nimetada) mängis kuulsale arhimaagile kätte trumbid, mida too hädasti vajas ja oligi kõik.

Arreni tegelaskuju oli aga mõtetu. Ainus tõeline eesmärk, mida ta täitis, oli just olla rumal aadlik, kes maagiga kaasas jõlkudes omale kasulikke teadmisi omandab. Mitte vähemtähtis ei ole see nn. ülla kuninga sündroom. Arren ei tea, et ta on uus kuningas, Raudkull aga küll. Ja nii ta veab seda rumalat poisikest mööda Meremaad ringi (arusaamatuks jääb selle tõeline eesmärk, kas tutvustab talle tema tulevast kuningriiki kui tervikut?).

Ursula on mõnes kohas tõesti üle pingutanud. Asi kipub kohati venima ja see häirib. Meri on muidugi ilus asi, aga sellel loksumine, eriti kui see liiga kaua kestab, pole sugugi huvitav. Parverahvas oli huvitav, kuigi ebatõenäoline. Retk surmavalda oli väga hea, ehkki lõpp oli klisheelik (tegelane teeb meeleheitlikke ponnistusi, et pääseda... kui ta enam ei jõua, näeb valgust. Kui palju kordi me midagi sellist kohanud oleme?).

Ometigi on Le Guin hakkama saanud tekstiga, mis mulle meeldib, ehkki ma seda harva loen. Aga kui, siis naudinguga.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Niih. Siin ta siis on, see Meremaa ja tema võlur. Maailm täis maagiat ja võlukunsti, Väge, millest meie ei oska undki näha või ehk oleme lihtsalt unustanud.

Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...

Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.

Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.

Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...

Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lugu. Ebatõenäoline, kuid siiski huvitav. Ja ei kavatse ma siinkohal alustada loengut teemal, kas SF tohib olla ikka üdini ebausutav (sest üdini ta seda ju ei olnudki) või peaks ta siiski põhinema teadusel. Viimase jaoks on olemas ju hardSF.

Selles osas tuleb eelnevate arvustajatega küll nõustuda, et ta oli kohati mitteproportsionaalne, kuid tegelikult see eriti lugemist ei häirinud. Asi siiski sujus ja oli hästi jälgitav. Kohatised jõnksud (muud nime ei oska ma nendele teatud stiilimuudatustele panna, mis siin-seal silma hakkasid) aga ei muutnud teost kokkuvõttes halvemaks, pigem vastupidi.

Nüüd ka asjast endast. Nagu juba öeldud, oli huvitav. Natuke naeruväärne, kuid huvitav. Mitmed asjad on mitte eriti usutavad, kuid ilmselt loo toimimise jaoks vajalikud. Üks mu hea tuttav väitis kord, et Hargla selle loo näol pole tegemist mitte millegi muuga, kui SF vormi asetatud õuduskirjandusega. Kannibalistlik element teoses laseb seda igal juhul arvata. Samas on see väide lihtlabane ning suure tõenäosusega ei vasta sugugi reaalsusele, sest õudust see nüüd küll ei tekitanud. Ning ma ei usu, et see oli ka eesmärk. Eesmärk võis olla midagi muud. Näidata inimeste muutumist rasketes olukordades? Seda me teame niigi. Mandumiseks seda nimetada ei saa, mis toimus Gondvana järeltulijatega, pigem asjadega leppimiseks. Kui ei ole muud võimalust, kui sa tead, et sa võid surra, siis... Pagana pihta, ma võin inimsööjaks hakata küll, kui ma elust hooliks.

Vot see ongi, millega ma oma pead vaevan. Et mis selle lühiromaani mõte siis õigupoolest on? Tekitada lihtsalt pinget või on tegemist siiski mingit sügavamat sisu omava teosega? Mitte analüüsida Gondvana laste teguviisi õigsust, vaid selle õigsust inimeste, Maale jäänute vaatevinklist? Või ehk veel midagi kolmandat,neljandat, viiendat? Ma ei tea. Seda tuleks Harglalt küsida. Ent mina mõtisklen tähtedest ja sellest, mida sealt leida võib... Nüüd siis ehk ka kannibale.

Teksti loeti eesti keeles

Niih, eks ka mina võtan asja käsile.

Igav oli ta, maailma südame probleeme käsitlevad kummalisel kombel ka teised mehed, kui Verne. Esimese hooga meenuvad Bradsharm (kirjutas "The Godess of Atvatabar") ja muidugi Burroughs ("Tarzan at the Earth`s Core"). Mõlemad olid suht ebahuvitavad (esimese kohta ei oska tegelikult päris kindlalt öelda, sest ei ole seda lugenud...).

Tegevus ise oli suht venitatud, selles mõttes, et see ei olnud sugugi pinget tõstev. Ma ei taha sugugi öelda, et see peaks olema ulmeromaani põhiline eesmärk, kaugeltki mitte, kuid niimoodi ka päris ei maksaks, et lugejal sõna otses mõttes igav on. Küllap on asi ka selles, et Verne hakkas kirjutama tellimuse peale ja see juba iseenesest muudab korraliku töö keerulisemaks. Mis taas iseenest ei tähenda, et tellimuse peale ei kirjutata häid asju. Juhtub sedagi...

Verne ei suuda ülal hoida pinget. Selles on tema suurim probleem. Mõnikord tekib tunne, et ta tõesti ei tahagi, et lugejal huvitav oleks. Miks siis selline tekst? Kui Verne`le maksti tellimustöö eest(ja seda tehti), siis oli tal muidugi üsna ükspuha, mis ta valmis tegi. Aga asju see paremaks ei tee. Minu hinnang sellest raamtust on selline: igav, tüütu ja suht rumal. Andeksantav? Võib-olla... Aga seda teost ma siiski ei soovita, hoidke eemale...

Teksti loeti eesti keeles

Tuntud Eesti realistlik kirjanik lõpetab oma loometöö ulmega. Minu meelest üsna sümboolne, mis? Võiks teha järelduse, et ulmes annab ja tasub kirjutada ka niinimetatud tavakirjanikel.

Asjast endast. Tekstid, mida raamat sisaldab, ei ole midagi erilist. Pigem on nad üsna ühetoonilised ja suisa tüütud lugeda. Ilmselt mulle lihtsalt ei sobi Mälgu stiil, mis on kuidagi lohisev ja igav. Just igav. Lood isegi olid iganenud ilmselt juba ajal, mil nad ilmusid.

Taevas halasta! "Kaotatud aasta" on näiteks sedavõrd tüüpiline tekst, et selliseid on ilmselt sadu kirjutatud, nende seas kindlasti paremaid kui see. Enam-vähem sama kehtib ka teiste tekstide kohta. Ta jutustab ümber vanu ulmekate ideesid. Ehk avastas ta vanas peas enda jaoks ulme ja nagu paljud fännid, hakkas ka ise kirjutama? Tavaliselt sellised käigud ei õnnestu. Siit oleks aga midagi enamat oodanud, sest tegu on siiski tunnustatud kirjanikuga, kellel vähemalt teoreetiliselt peaks kirjutamisoskust olema.

Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt monotoonne lugemine. Ideestikku kui sellist ei olnud, põhiline oli pidev ringimadistamine, millele lisandus suur hulk maagiat. Millegipärast tuli meelde Edgar Rice Burroughs ja Rober E. Howard, kuigi viimane kirjutas märksa paremini kui seesinatne vaimusünnitis.

Mida selle kohta siis öelda? Stiililiselt väga ebaühtlane, kuid enamikus ei olnud ta hästi kirjutatud. Muidugi, oli ka häid kohti, nii mõnedki paigad olid suisa hästi kujutatud, kuid teksti üldist taset see ei tõstnud.Sisuga olid lood sama halvad. Seda nimelt ei olnud. Tundus kohati, et hr. Mortisel said kirjutamise ajal ideed otsa ja ta pidi neid suisa pastakaotsast välja imema (kui ta muidugi kirjutas pastakaga...).

Mõne hinnangul võis asi põnev olla (tunnen isegi mõnda, kellele see meeldis), kuid minu jaoks mitte. Ta ei üllatanud. Kuigi peategelase Baceoluse pidev uude kohta sattumine pidi ilmselt sisaldama teatavat üllatusmomenti. Ometigi ei teinud see seda.

Ühest küljest oli see raamat siiski tänuväärne: eestlased ei ole selles stiilis eriti kirjutanud, vähemalt mina ei ole rohkem raamatuid kohanud. Äkki oleks aeg? Noortel poistel hea lugeda...

Teksti loeti eesti keeles

Need sajandivanused õudukid, mid tunduvad hr. Kivistikule väga mokkamööda olevat... Mitte et nad head oleksid. Seda ei saa küll väita. Kõik see asi on sõna otses mõttes igav. Polnud ta ei õudne ja pinget ka ei pakkunud. Üldse selline vanamoodne õhustik kumas läbi, mis ei ole teab mis eriline väärtus tegelikult. Nii et üle kolme ei küündi. Mis pole ka paha, eriti kui arvestada teksti suhteliselt nõrka taset...
Teksti loeti eesti keeles

Omal moel oli asi isegi sümpaatne, kuid loomulikult polnud tegu miski suuremat sorti teosega. Millegipärast on mul kuidagi imelik tunne, et üsna sarnase struktuuriga tekste olen ma veel lugenud ja mitte ainult ühte. Kusjuures kui mu mälu mind ei peta, siis ka paremaid kui see. Muidugi, kui võtta asja ainult selle koha pealt, kuidas ta kirjutatud on, siis polegi tal suurt viga midagi. Samas, ega heaks jutuks ole vaja ainult oskust sõn ritta seada, vaid ka fantaasiat. Eriti ulmes. OK, mingitmoodi seda siin ju oli, kuid samas jättis ta kummalisel kombel surnud mulje. Teisisõnu, kuidagi punnitatud oli see. Mis mulle muuseas eriti ei meeldi.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mulle King eriti ei meeldi, oli see siin isegi loetav. Üsna korraliku ülesehitusega suhteliselt ladusalt kulgev lugu. Mõnus, kuigi oli asju, mis mind segama jäi. Näiteks lõpp ei olnud minu arust kõige paremini välja kukkunud. Samas polnud see ka nii suur ämbrisseastumine, et see hinnet eriti palju alla viiks. Nii et jääb tugev neli. Tubli saavutus.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et mulle see asi ei meeldinud. Kohe algusest peale mitte. Jutt on niisiis ekspeditsioonist, kes tõmbab enda kaela iidse needuse, mis väljendus ämblike massilises ilmumises. Levitatakse siin arahnofoobiat, üsna ebaõnnestunult minu arust pealegi. Üldiselt IMHO ei ole Seppo õuduskirjanikuna eriti õnnestunud, sest enamik ta tekste meenutavad mingitpidi sajandialguse kummitusjutte, kuid nende ilmumisest juba hulk aega möödas ning ka Eestis oleks aeg hakata kirjutama veidi moodsamaid õudukeid.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Ütleks niimoodi,et vähemasti kirjeldada ja märulit kujutada Vahter oskab, kuid samas ei evi see just suuremat väärtust, kui tekst ise kuidagi kahvatu on. Ja seda ta oli. Muidugi saan ma aru, et tegu oli n.ö. debüüdiga, aga siiski... Nagu paljudele, hakkas ka minule vastu just see lõpuosa, mis oli kuidagi mannetu või nii. Ehk siis ei vastanud päris sellele tasemele, mida ülejäänud osa tekitas. Mis muidugi viis hinde kui terviku alla... Samas laseb see tekst arvata, et mehelt ehk kunagi tulevikus midagi paremat ilmub.
Teksti loeti eesti keeles