Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Lord of the Rings

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Sõrmuste isand»
Tallinn «Tiritamm» 1996, 1997, 1998 [III köidet]

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
31
14
5
0
0
Keskmine hinne
4.52
Arvustused (50)

Lord of the Rings ... "5" tundub madala hindena. Vähesed on suutnud luua maailma, mis on nii haarav, nii detailne, nii sügav. Pärast seda meistriteost tundub enamik kaasaegne fantasy, mis sageli meenutab koomikseid, laste või sopakirjandusena. Kui loed Tolkieni, on tunne, et loed tõelisi legende, tõelist mütoloogiat... Tolkieni suurteost läbib hingus mineviku kõrgustest, saavutustest, millest me nüüd räägime vaid tulepaistel muinasjutte. Igal aastal vihastan ma tõsiselt paar korda kui ma leian uute raamatute letilt mõne fantasy, mille kaanel on rasvaste tähtedega kirjas "Tolkieni pärija!" "Kõigepealt oli Tolkien, siis tuli XXX", "Kus Tolkien alustas XXX lõpetab" Tavaliselt on sellest küllalt, et ma raamatu ostmata jätan. Kahtlemata meeldib mulle Fantasy aga jätku nad Tolkien rahule. Tema on klass omaette.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kuidas suhtuksin raamatusse, kui loeksin seda praegu esimest korda. Aga esimene kokkupuude oli temaga 1986 aastal... Siis võtsin endasse selle maailma, tegelased ja kõik muu. Nii on ta klassika ja seetõttu on minulgi tunne, nagu loeksin tõelisi legende ja müüte. Lisaks naudin iga stseeni, meisterlikult väljakujundatud maailma jne. jne. Võib olla sellepärast, et ta oli mu esimene kokkupuude fantasyga suhtungi sellesse zanri ülemäära kriitiliselt :). Aga kui eestikeelset tõlget lugesin, hakkasin nutma. Kogu raamat oli ära rikutud... Kogu arhaline ja suursugune õhkkond oli kadunud, sügavus oli puudu... Ja pealegi, sõnad mida kasutati "Kääbikus" olid kadunud. Näiteks fantastiline sõna mäekoll. Jne. Jne. Pealegi olen kuulnud tõlget kus see kõik olemas on... See praegune pole aga Tolkien vaid mingi plätserdus. Raamat ise aga on rohkem kui suurepärane. Soovitan soojalt (inglise keelset varianti!).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ojehh... Ei leia sõnu selle väljendamiseks mis tunde ma sain selle raamatu lugemisest. Üks hiiglama pirakas tunne ta oli.Raamatu kohta on ta ehk tiba paks. (Ma lugesin raamatut kus kõik kolm osa olid koos,"Postimehe" raamatupoest ostsin muide) Alguses oli nagu tiba igav aga mida edasi seda paremaks läks.Lõpus oli selline tunne,et tahaks ise sinna sisse ronida ja kõike teha näha ja kuulda mis seal oli. Siiski tõesti,kui raamat oleks veel tiba pikem olnud, oleks ma ilmselt otsad andnud.Hea et Tolkien oskas ära lõpetada.See on jah tiba lahja arvustus.Aga ma lähen nüüd koju ja proovin miskit parembat välja mõelda.Vohh!! Kommentaariks eestikeelse väljaande kohta ütlen,et vaesed lugejad.Nende nimedega on tõlkijad küll mättasse pannud. Arvan,et praegust keskmist hinnet väärib Lord of the Rings täielikult.Ta lihtsalt on nõnda hea. Ilmselt jääb Tolkien oma saagadega veel paljudeks sajanditeks siia maamuna kirjandusklassikasse.
Teksti loeti inglise keeles

"LoR" esimene raamat on nüüd viimaks "Sõrmuse Vennaskonna" nime all maakeelde ümberpandud. Ma ei hakka lausuma kiidusõnu J. R. R. Tolkienile, kes neid lihtsalt ei vaja, vaid tahaks poetada sõnakese tõlkijate kaitseks. Minu meelest on tegemist parima EESTINDUSEGA, mida viimase 5 aasta jooksul olen käes hoidnud. Dilemma: Kas käia vaimu või tähe järgi, on otsustavalt lahendatud Tolkieni vaimu, st idee elik põhjusmõtte, järgimise kasuks. Samm, mis minu arust on väga tervitav. Aitab juba eesti käändelõppudega inglise keelest! Mis suursugususse ja arhailisusse puutub siis ... Tolkieni üks kandev idee läbi "Kääbiku" ja "Sõrmuste isanda" on lugu väikesest inimesest, tavalisest lihtast ilmakodanikust, kes suurte ja hirmsate sündmuste keerisesse sattudes suudab seda, mis käib üle jõu vägevatele sõjameestele ja võimastele võluritele - seista vastu Kurja ahvatlusele. Suudab just tänu oma ambitsioonitusele ja lihtsakoelisele heasüdamlikuse. Ja maarahva jaoks oleks see isik just hr Paunaste, kes elab Maakonnas, mitte aga mr Baggins kaugest Shire'st. Üldiselt rääkides on nii täiuslikult keelt valdava autori nagu Tolkien tõlkimine raske ja puhuti lausa võimatu asi. Antud juhul on minu arvates sellega hiilgavalt hakkama saadud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõik, mis selle raamatu kohta fundamentaalset annab öelda, on teised (k)arvustajad juba ära öelnud, seepärast piirdun vaid detailidega.
Kas keegi on kunagi tähele pannud, et enamus fantasyt on rõhutatult konservatiivne? Alati rõhutatakse seda, et mida vanem üks asi (olend, nähtus, misiganes) on, seda parem. Alati viidatakse kauges minevikus asetleidnud sündmustele ja ammuelanud kangelastele, kellele kõik tänapäeval elajad heal juhul vööni ulatuvad.
Samuti on arenenum tehnika pea alati kurjuse käsutuses (vt. kasvõi Sauroni ja Sarumani kõikvõimalikke kavalaid tehnoloogiaid vastaste hävitamiseks). Kas tõesti on tavakodanikust fantasy-lugejal sees mingi sügavalejuurdunud hirm tehnika ees? See oli ainus detail, mis mind kui paadunud liberaali ja tehnokraati raamatu juures häiris, muidu oli viimase peal.
PS Lisan omalt poolt tõlkesõjale kah õli tulle ja väidan, et arvestades ideed, mille järgi raamatut tõlkima hakati, on mainitud tõlge vägagi õnnestunud, üleüldse võiksid sel teemal sõna võtta ainult inimesed, kes on lugenud läbi nii originaali kui ka tõlke ja siis selle probleemi üle veidi mõelnud. Mis puutub järgmises arvustuses mainitavasse Kivisildniku kirjutisse, siis kirjutas see kodanik mõnes kohas ikka täielikku jama, aga see on ainult minu enese isiklik ja tagasihoidlik arvamus, tegelikult on see kõik muidugi maitseasi :-)
Kui tõlkele üldse midagi ette heita, siis pigem liigset kinnihoidmist inglise keele süntaksist, mina oleksin mõnedki eesti keele seisukohalt liigpikad laused ringi teinud ja sealt vahelt semikoolonid välja võtnud...
PPS Mis puutub vahelesinevatesse väidetesse, et nimed on Vanemast Eddast ja neid ei tohi tõlkida, siis juhin tähelepanu asjaolule, et tegelikult on ju ära tõlgitud ainult Shire elanike inglisekeelsed nimed, kõiksugused dwarfid, orcid ja muud elukad kannavad oma vanu nimesid rõõmsalt edasi, Skandinaavia mütoloogiale ei tee küll keegi liiga. Kordan veel - lugege enne mõlemad variandid läbi ja siis alles karjuge.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Neli on tegelikult liiga hea hinne sedavõrd kehva raamatu jaoks. Kuid ajaloolist perspektiivi tuleb arvestada. "Sõrmuste isand" tegi palju ära fantasykirjanduse müübivamaks muutmisel, seetõttu jääb siiski neli. Ka enesealalhoiuinstinkt on oluline: usun et kolme eest lintshiksid kohalikud tolkinistid mu ära. Kunagi möllas ulmelistis dispuut selle eesti tõlke teemadel. Isiklikult arvan, et see tõlge on saast. Pole mõtet kogu aeg jalgratast leiutada, võiks teinekord ka maailmaga ühte jalga käia. Kõige lihtsama argumendi selle tõlke vastu ütles välja rahvakirjanik Kivisildnik: antud tõlge muudab (eesti lugejale) mõttetuks kogu maailma Tolkieni-teemalise kirjasõna. See on argument! Muidugi võiks selline oluline kultuseraamat olla maakeeles saadaval mitmes tõlkes, aga, see Eesti on ju nii pisike... Muide, ka tshehhidel ja venelastel läksid esimesed tõlked aia taha. Neli on eelkõige ikkagi teose (mitte tõlke) hinne. Olen lugenud seda nii originaalis, kui ka kolmes vene tõlkes: mulle ei meeldi high fantasy ja JRRT iseäranis. Aga tööd on tehtud, vaeva nähtud: jääb neli! PS: Muidugi ajab Kivisildnik üsna sageli joba. Minu arust ongi tema roll kohalikus kultuurielus sama, mis õukonnas narril - ta ei lase tunnustatud valitsejatel liig tõsisteks ja pidurdamatuteks muutuda. PPS: Mulle meeldib ulmekirjanduses ka kohutavalt see eskapistlik moment. Antud juhul võttis see eestikeelne tõlge mul teatavast elundist kinni ning tõi mu vägisi maa peale. See mulle ei meeldigi. Teinekord tahaks ka kusagil kõrgemal hõljuda! :)
Teksti loeti inglise ja vene keeles

T.Tennisbergil on vägagi õigus nostalgia osa suhtes SF-s. Tegemist on tulevikulise hüperbooliga: autor kujutab tulevikku. Siis ta algul vihjab, lõpus aga ütleb otse, et see tulevik on vaid mineviku kuulsuse vari. Seega pole mitte praegusest tsivilistatsioonist otse arenenud. Vähekogenud lugeja saab siin kerge shoki - niigi käegakatsutamatus kauguses olev tulevik nihkub veelgi kaugemale selle aja võrra, mis kulus tema kuulsusrikka eelkäija arenemiseks käesolevast hetkest. Mis oligi kavala kirjaniku eesmärk. Oma osa on nähtuses muidugi ka inimkonna ihalusel "vana hea aja" järele, kuid minu arust pole see peamine. Kogu see jutt käib aga vaevalt käesoleva teose kohta. Parema tehnika omamine pahade poolt on hõlpsasti selgitatav - muudab see ju heade võidu keerulisemaks ja raamatu põnevamaks. Triloogia meeldib põhimõtteliselt vähem kui selle eelkäija Kääbik (vt. Kääbiku retsensiooni). Kivisildnik kirjutas muidugi jama. Ka mina ei poolda eriti kõrgstiilset kõnepruuki (By the name of Elmenreth või kuidas see oligi), ei mõjutaks see mind tõlkes autori stiili muutma. Kuhu me lõpuks jõuaks, kui me kõik Mr. Smithid hr. Seppadeks tõlgiksime! See on juba põhimõtteline küsimus.

PS Kääbiku tõlge mulle meeldib väga. Oleks pidanud sellega rohkem arvestama.

Neile hajusmõtetele lisaks -- Ats Miller oma arvustuses "The Fellowship of the Ringile" ütles tegelikult sedasama, mida minagi arvan kogu sarja kohta.

Teksti loeti inglise keeles

Suurteos. Millise jõuga väljendub siin hea ja kurja vaheline igiammune konflikt. Kuri on seekord läbi ja lõhki kuri ning heal on raske, väga raske jääda ellu või iseendaks. Lugupeetud kirjanikuhärra on suurema osa energiast kulutanud topoloogiliste ja etniliste detailide kallal nikerdamisele, sellest tulenevalt kummitavad teose peale mõeldes peas järelejätmatult kaljurüngaste kirjeldused ja võõrapärased nimed. Erinevad paigad ja hõimud toodaks mängu justkui vaid selleks, et tõrkuvale süzheele hoogu anda. Teos väärib vast lugemist, kuid kirjanduseks seda tellist nimetada ei tihkaks. Nii must-valgeid ja ebahuvitavaid tegelasi pole ma vist varem kohanudki. Tõlkijate püüe (kohati pehmelt öeldes kummaliste sõnaleidude abiga) teha nn. sajandi raamatut osakeseks maarahva kultuurist, jätab külmaks.
P.S. Järgmine arvustaja eksib siin BAASi vaimu vastu, mille kohaselt ei ole pühad mitte arvustatavad teosed vaid arvustused ise.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Alustuseks, tõlge on hea (vähemalt põhimõtte poolest). Pean JRRT ja tema peateosest väga lugu. Juhiksin veel tähelepanu seigale, mis imho täpsemat lähenemist vääriks. JTTR on suutnud luua suurepärase, kooskõlalise, igati toimiva maailmamudeli. Ja see mudel, mis kirjeldab küll inimkauget ja võõrast võlurite/haldjate maailma projekteerib ka üsna ilusti meid ümbritsevasse. Sest olgu need kääbikud meist nii erinevad kui tahes on nad samas ka üllatavalt inimlikud. Elavad oma turvalises maailmanurgas, kus ei ole mingeid ohte ega muresid peale vara jagamise, koduste murede jne. Elavad turvaliselt kuristiku serval, kust igal hetkel võib saabuda hukatus, sest nad ei näe seda kõrval haigutavat süvikut, seda nagu polekski nende jaoks olemas. Täpselt nagu inimesed. Ja kui vaja on kangelaslikud nagu seebiooperit lihtsad ameerika kodanikud.
Teksti loeti mitmes keeles

Uhh, on alles tellis... mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks inimesed, kes muidu eriti raamatuid ei loe, selle -- niivõrd veniva ja kuiva -- siiski läbi viitsivad lugeda...

Vaataks need osad siis ükshaaval läbi: 1.) "Sõrmuse Vennaskond" -- triloogia(?) huvitavaim osa, vähemalt tegevus vaheldub ning pahad saavad ka hingata. Saab viie. 2.) "Kaks Kantsi" - kogu sisu seisneb mingis suvalises soos ringiuimerdamises, vähemalt see on kõige enam meelde jäänud. Lisaks veel vist ratsutati muudkui mööda lagedat välja edasi-tagasi. Rohkem nagu ei olnudki midagi. Annan kolme. 3.) "Kuninga Tagasitulek" -- natuke nagu parem kui eelmine. Midagi siiski toimub. Millegipärast tundus eriti (hale)naljakas päris viimane lõpp, tagasijõudmine Kääbiklasse, kuhu pahad olid vahepeal mingid tehasekesed installeerinud, vist isegi korstnakestega ning puha -- seda lugedes hakkas mul tõesti ning tõsiselt paha, kõik tundus kogu eelnevalt kirjeldatud maailmaga eriti kokkusobimatu. Veel pani nördima, et sõrmuse hävitamine lõpuks nii lihtsalt läks -- eepos läbi loetud ja nüüd siis sedasi... mulps ja kõik, ei mingeid deemoneid või muid ultimate-kurielajaid. Oleks midagi enamat oodanud, lugu oli kuidagi liiga naiivne ja lihtne. Viimane jupp... no neli siis. Kogu raamatule kokku kah samapalju.

Jah, kirjanik on maailma väljamõtlemisel tõsist vaeva näinud... kuigi milleks näiteks neid kääbikute sugupuid jms kraami veel vaja on, ma ei mõista. Kaardid on abiks... kuid "Sõrmuste Isanda" lõpus ja mujal avaldatud kaartidega (kuid ka üldse igasuguste muude lisadega) on siiski liialdatud. Neid on nii palju ja kõik pisiasjad liiga liiga täpselt paika pandud. Raamatus kirjeldatud maailm muutub läägeks -- lugeja oma fantaasiale ei jäägi enam ruumi. Kui ma esimest korda pärast "Kääbikut" seda Mordoriga kaarti (btw: Mordori mäed on seal kuidagi ebalt kandilised, selgelt mitte-loodusliku päritoluga) nägin, siis oli tõesti huvitav, aga kui netis ka veel muid "Sõrmuste Isanda" maailma kaarte leidsin (näiteks too kahe mandriga, kõik kohanimed jms täpselt kindlaks määratud), siis sain mürgituse ning rohkem ei taha. Kogu tolle maailma salapära kadus ära. Need viimased kaardid konkreetselt on vist J.R.R. järglaste joonistatud ning tundub, et nad ei osanud piiri pidada. Ainult "Kääbiku"-t lugenuna oligi üks selle võludest just tundmatute-salapäraste Surnumanaja, Moria ja muu taolise _mainimine_. Natuke võõraid nimesid ja kaugeid sündmusi oli korraks sisse toodud, fantaasia hakkas tööle, kuid samas ei seletatud kõike viimaste tehniliste detailideni lahti. "Sõrmuste Isandas" sai maailm aga nii suur, et tema tegelased kadusid sinna sisse ära ning tõenäoliselt nad ekslevad seal veel tänaseni.

"Kääbiku" austajana oli seega "Sõrmuste Isand" minu jaoks pettumus. Tolkien oleks võinud (loe: pidanud) ka "Sõrmuste Isanda" "Kääbiku" kerges ja südamlikus stiilis kirjutama. Oleks mul sama palju "Kääbikut" kui "Sõrmuste Isandat", oleksin kohe väga-väga rõngas ;-)

Teksti loeti eesti keeles

Vapustavalt hea triloogia. Tolkieni peateos. Nagu ma juba "Kääbiku" retsensioonis ütlesin on Tolkien üks mu lemmikkirjanikke ja esialgu ei muuda seda miski. Autor on loonud tõesti võimsa maailma, mis on tema kirjutamisoskuse tõttu ka nii realistlik. Eeskõneleja on küsinud, et miks on vaja neid kääbikute sugupuid ja "muud kraami". Sellepärast, et muuta see Tolkieni maailm usutavamaks. Et sa ei arvaks, et see on mingi muinasjutt, et sa usuksid, et Maailmas on kunagi elanud päkapikkude kuningas Dain ja kuskil tõuseb Mordor nagu fööniks tuhast ja nii edasi ja nii edasi. See oleks, ma usun, lühivastus. Minu meelest on "Lord of the Rings''ile" võimatu panna "5" madalamat hinnet (kui oleks võimalik, paneks hoopiski mitu korda kõrgema hinde). Lühidalt, Tolkien 5 punkti.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei hakka tõlke ümber kisama, kuna pole originaalis seda tellist lugenud (ega plaani seda ka teha) , võib-olla olen seetõttu pimedusega löödud ja originaali nautlenud isikutel jääb üle mulle vaid kaasa tunda. Aga mis ma sellest maakeelsest asjast siis arvan. Negatiivne pool kõigepealt: Ülemäära pikk ja lohisev: 3x kokku pakituna oleks viie veel pannud, võib-olla. Võib-olla seetõttu, et see sõnaohtrus juhib mõtted peamiselt kõrvale. Kui hakata mõnede probleemide üle tõsisemalt mõtlema, leiab mitmeid loogilisi vasturääkivusi. Ma pean siin silmas hea ja kurja vahekorda, nende vahelist võitlust, Silma vaatamist, sõrmuste võimu jne. Seetõttu oli ka lõpp natuke niru, kuid eeldusel, et headus võidab,oleks raske midagi paremat ka tahta. Kogu see lisas toodud kraam meenutas ka kohati piiblit ja oli mõttetult nimesid ja numbreid täis topitud. Mis siis aga meeldis? Meeldis Guglunk ehk Urglik, tema monoloogid-dialoogid olid parimad selles raamatus. Kääbikud olid päris head tüübid, endid olid väga huvitavad tegelased, orkidega kippus rohkem nalja saama, jne. Pakkus päris head ajaviidet. Ausalt öeldes ei mõistnud ma enne siin baasis olevaid negatiivsemaid kommentaare (Jüri Kallas, Andri Riid), oleks ise esimese kahe osa põhjal viie pannud. Kuid see viimane osa viskas kuidagi üle... Pikk jutt on ju enamasti **** jutt...
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Mis te rahvas vingute selle tõlke kallal? Mina lugesin esimesena mingit venekeelset versiooni, kus olid terved peatükid vahele jäetud!!! Aga sellegipoolest jättis juba tookord kustumatu milje. Olin siis muidugi veidi noorem ka ja igasugune fantasy läks raskelt peale. Kuigi tegelikult läheb siiamaani. Kui on ikka maagiat ja mõõgakõlinat ja trolle ja päkapikke, siis mina loen suure huviga ja olen rahul (mõningad erandid siiski on). Eriti rahul olen veel kõnealuse teosega. Vot nii.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Arvustust pani kirjutama hiljutine tutvus pan Sapkowski lugudega. Nende kõrval tundub Tolkien küll väga hädisena, mis sest, et selle zhanri üks loojaid jne. Soovitaks küll kõigile hobbiti-õhkajaile parem wiedzminit lugeda (seda ju praegu ka üle Eesti odavalt saada) - seal avaldub fantasy palju ehedamalt.Olgu peale - minu lugu Sõrmuste isandaga oli selline, et lapsena olin Kääbikust täiesti sillas. Esimesel välisreisil (1991) panin mitusada Rootsi kronorit ingliskeelse järje alla magama ja arvasin, et nüüd saan õnnelikuks ja õndsaks. Ei saanud! Tegemist oli minu ühe suurema kirjandusliku pettumusega.Miks see sõrmuste-kamm siis nii vilets on aga ikka nelja saab? Esiteks on JRR täiesti ära unustanud sellised pisiasjad nagu tegelaskujud ja süzhee. Pea kogu energia on läinud maailma visandamisele. Kuna see viimane on enam-vähem, siis ka neli. Teiseks, loo enda käik - süzhee - ei ärata huvi!!! Ta on igav ja higine. Kolmandaks oli Kääbiku-maailm ära lörtsitud. Igast kui võimalikust kohast oli üritatud asi pikemaks venitada ja kuidagi jätkata. See aga polnud minu arvates üldse vajalik, side Kääbikuga võinuks olemata olla. Niiviisi oleks Kääbiku väärtus iseseisva teosena suurem. See selleks. Mis puutub usutatavusse, siis ütlen jälle, et lugege Sapkowskit. Tema tegelased ja maailm poeb mulle küll naha alla aga Tolkien jääb tuimaks. Elukaugeks. Kui Sõrmuste maailma valada pistutki psühholoogiat ning kübegi usutavat ja jõhkrat vägivalda, siis oleks ta kindlasti usutavam. Aga muidu nii - ega ta ju halb ka ei ole. Ja ikkagi suur töö ära tehtud. Vist üks kõige kuulsamaid inglisekeelseid raamatuid. Tõlget pole lugenud, algust küll lehitsesin aga kuna olin ta originaalis läbi lugenud, siis see eestindus küll ei kutsunud.
Teksti loeti inglise keeles

Pole suurt viga sellel raamatul kuid eesti keelne tõlge pole suurem asi välja kukkunud tahaks ka lugeda ingluse keele siis on aravamus võib olla parem.Muidu on Tolkien loonud igati huvitava ja peaaegu täiusliku fantaasia maailma. Ma ütlaeka, et ta oli fantasy kirjutamise ala spetsialist.
Teksti loeti eesti keeles

Tolkien ei ole mulle ebajumala eest, seda mitte. Ja seetõttu võtan endale julguse ka midagi halvasti öelda. See härrasmees ei osanud ju kirjutada!!! Tema kirjeldamisoskus on nigel ja tema sündmused ainult veidikene paremad. Tolkienile olen ma tänulik ainult ühe asja eest: suurepärane maailm! Briljantne! Kui seal juures ka korralik jutt oleks, siis hõljuksin ma õnne tipul. Probleem on ju iseenesest lihtne: sisule on liiga vähe tähelepanupööratud. Oluline on maailm, aga mitte jutt ise. Kogu võhm on läinud maailma kujundamisele, sisuline külg on hooletusse jäetud. Sest kui me võtame ära need hingetud kirjeldused, mis siis alles jääb? Mitte midagi!!! Ilma selle suurejoonelise taustata on ta vaid sisutu sõnademulin ja kõik. Aga see see viga ongi, et sisuliselt ju lugu ennast ei ole. Ja teate mis mulle veel ei meeldinud? Põhilisi moraalseid positsioone ei seatud kunagi kahtluse alla! Järeldus: kõik olid kas ilgelt halvad või jumalikult head. Ei meeldi, aga teisest küljest oli tegi ju ainult muinasjutuga. Muinasjutud ei ole mulle aga kunagi meeldinud.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Ok Eesti keelse tõlke üle saame küllnati viriseda, aga see on paratamatus, ettõlkides tekst muutub, aga pole hullu.Mõnel on nii parem lugeda. Ütleme nii, et kohati lausa neelad raamtut. Tolkienkujundas maailma, mis on ettekujutamist väärt, lastes ennast ka fantaasial kanda, võib kõik ümbritseva kergelt unustada ja panna ka ennast raamatu sisse. Muidugi onselle all kannatanud natuke tegelaste omavaheline rääkimine ja sisu, aga maailm on siiski vapustav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pean ühinema mõne negatiivse arvustaja arvamusega, et kirjanduslikust seisukohast vaadates ei ole teos viievääriline. Aga mina ei vaatagi seda raamatut kirjanduslikust seisukohast. Tolkien on suutnud luua väga usutava maailma, kus raamatut lugedes sooviks ise viibida. Ma ei leia et seal puuduks sisu/story. See on ju täiesti olemas, samuti ei saa öelda, et kõik tegelased oleksid mustvalged või et kõik tegelased oleks tuimad ja iseloomudele pole tähelepanu pööratud. Kirjelduste kallal võib küll kohati viriseda.Olen lugenud inglise ja eesti keeles. Tõlke kohta pole midagi halba öelda, välja arvatud see, et katusega z on millegipärast mingite kastikestega asendatud :)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõigepealt suured tänud kõigile, kes võtsid vaevaks autori kõrval ka tõlget arvustada. Ausalt öelda oli see mulle täielik üllatus, et selle ümber üldse niisugune sõda lahti läks. Mina tegin lihtsalt oma parema äranägemise järgi – nii, kuidas võimed kandsid, ja nii, kuidas vanapapi oma järelsõnas asja ära seletas. Minu meelest oli ta oma nimepõhimõtte päris üheselt paika pannud ja mulle ei tulnud pähegi tema ideed kuidagi oma suva järgi ümber väänata, kuigi jah, tõlge ise on tagantjärele vaadates liiga niru – ja sellest on pagana kahju. Kui saaks, teeks uuesti või laseks kellelgi teisel paremini teha.Aga nimede eestindamisega seoses tuli mulle üks teine asi meelde. Kui ma alles noor ja tark olin (st umbes 14-15) ja oma esimesi jutukesi kirjutasin, siis rändasid need miskipärast enamasti Eestist välja – küll Saksamaale, küll üle suure lombi Seatlle`isse, küll jumal teab kuhu. Tundus, et lugu pole justkui õige lugu, kui seal eestikeelsed nimed sees on. Et on hoopis kodus põlve otsas valmis tehtud soperdis. Eks ta seda tegelikult oligi, aga tundus justkui KIRJANDUSEM, kui seal Jüride ja Maride asemel mingid Robbie`d ja Judyd ringi jooksid. Nagu oleks filmide ja raamatute maailm mingi täiesti omaette reaalsus, millel pole minu ümber käiva tegeliku eluga midagi ühist. Hulk aega võttis aega, enne kui ma aru saama hakkasin, et neid väljamaakeelseid filme ja raamatuid tehakse NENDE OMA TEGELIKUST ELUST – et Käthed ja Isabellad on nende jaoks sama tavalised kui minu jaoks need Karinid ja Liisid, kes minu kõrvalmajas elavad.Noh, ja sama lugu on ka Bagginsite ja Gamgeedega. Tolkieni jaoks olid need tegelased tavaliste naabrimeeste võrdkujud. Oleks ta elanud Lõuna-Aafrikas, oleks ta pannud neile hollandi nimed. Oleks ta elanud Eestis, oleks pannud eesti nimed. Elas aga Inglismaal ja pani inglise nimed. Ongi kogu lugu! Midagi keerulist siin ei ole.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"5" on liiga vähe sellise gigandi jaoks. Nii hea raamat ilmub üks kord sajandis. Paneb täitsa imestama, kuidas viitsis või suutis Tolkien rajada nii põhjaliku teose (sugupuud, ajalugu ja lisad). Minu jaoks jäi raamat sisult liiga lühikeseks. Kui vanapapa John oleks kauem elanud oleks ka kindlasti järg tulnud (lisaks Silmarillionile). Mõnele tekitasid siin eesti keelse väljaande nimed pahameelt. Pole neil häda midagi. Poleks paremini saanudki teha, või oleks kah? Ma pole küll soomekeelset väljaannet lugenud, kuid seal oleks nimed kindlasti palju koomilisemad (stiilis George=Yrjö Donald=Aku Annka). Kui kellegil on paha sõna öelda, eks tehku järgi (arvesse ei lähe Isaac Asimov, Arthur C. Clarke jms meistrid)
Teksti loeti eesti keeles

Aeg-ajalt tuleb inimesel oma elus ikka suuri imestamisi ette ja nii tuli minulgi täna õhtul, kui avastasin, et mina mitte giganttriloogiat "LotR" pole arvustanud. Ütlen kohe välja, et alla viie panna oleks minu jaoks kuritegu inimkonna vastu. Kohe püüan seletada miks. Nii mõnedki on kurnud mõlemat jalga lonkava süzhee üle. Mis siin salata, tösi ta on. sama palju on kurdetud suht üheülbaliste tegelaste üle. Jällegi: raske on vaielda. On arvatud, et asi lohiseb. Otse loomulikult ta lohiseb.Lõppude lõpuks on ikkagi leitud, et maailm, mille JRRT on välja mõelnud, on pehmelt öeldes hea. Vat ja siia ongi koer ju maetud! Tegevus, kui selline, on tegelt hoopis teise (või veel kaugema) järguline. No on selles maailmas kuidagi veidralt jagunenud rollid "irrmus hea" vs "väegade halb", aga ka see ei ole ju tegelt nii tähtis. Maailm on see mis loeb. Ja nagu kumab ka ju ridade vahelt läbi: on mis on, aga maailm jääb ju ikka edasi kestma, olenemata raffa rabelemistest. Ta teeb seda ühel või teisel kujul, kuid kestma ta jääb. Nii kirjeldabki JRRT oma maailma ühte võimalikku arengusuunda, andes märku, et millalgi võib tasakaal jällegi muutuda ja siis on jälle hoopis teistsugused lood ja laulud. Tähtis on maailm, kus toimub tegevus. Tähtis on selle maailma ajalugu. Ütlen siis ka enda arvamuse tõlke kohta. Mina olen lugenud kõiki JRRT raamatuid (kaasaarvatud "Hobbit") üsna mitmes erinevas keeles ja erinevas tõlkes (sh originaal elik inglise keeles). Ei saa kuidagi salata, kääbikut ja mäekolle pean headeks eestikeelseteks leidudeks, LotR`is olevaid eestindatud nimesid EI PEA MITTE. No kena, on tegemist naabripoistega, aga johhaidaa, nad on ikka nigu inglise soost naabripoisid. Meeldib see meile (või tõlkijale) või mitte, aga inglane on inglane ja eestlane on eestlene. See, kui Smith kibekiiresti Sepaks ümber nimetatakse, ei tee temast veel eestlast. Muuseas, üheski vene tõlkes ei oldud nimede kallale mindud (küll aga oli seal muid üllitisi, millest mitmegi peale ei teand, kas nutta või naerda). Ülivägahea asi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
AR

Päris hea muinasjutt. "Kääbikule" jääb alla. Tegevus keerleb ühe sõrmuse ümber, mida vajab kurjus, et saavutada täielik võim. Seda sõrmust aga valdab parasjagu kääbik Frodo. Kohati muutub jutt venivaks. Viimane osa triloogiast oli kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles

Oih, oih. Üks suur sõda on siin tõlkimise ümber käinud. Minu meelest pole sellel tõlkel häda midagi, pole ju Tolkieni Keskmaa mitte Inglismaa või Ameerika, vaid... Keskmaa. Paik kusagil. Ja originaali stiil on nii kohutavalt raske, et noorem lugeja - kes ju ka seda raamatut võiks uurida - ei suudaks kindlasti pikalt vastu pidada. Mõnus on igal juhul. Ja muide - saksakeelne tõlge on ülepea loetamatu, kui õigesti mäletan. Nii et olge rahul sellega, mis on :)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma ei hakkagi siin nüüd enam neist kolmest eraldi pikemalt seletama ja teen teosest nn. lühikokkuvõtte. "Sõemuste Isand" on lihtsalt üks maailma parim raamat nii idee kui süzee poolest. Rääkimata selle suurejoonelisusest ja põhjalikkusest. Tehke järele!
Teksti loeti eesti keeles

Juhtusin kord kooli ingliskeelses raamatukogus ringi vaatama, et kas ehk midagi huvitavat pole - ja yks so~ber siis soovitas, et vo~ta Tolkien ette. Kuigi "Kääbik" oli yks mu lapepo~lve lemmikraamatutest, suhtusin ma sellesse teosesse algul siiski kahtlevalt. Ta oli lihtsalt kole paks.Algusega läks palju vaeva - selle Shiresse sisse elamisega. Edasi läks lugemine juba palju kiiremini. Lugesin just syndmusi ja maailma - ning need mo~lemad avaldasid muljet. Jah, kindlasti on teisi häid fantasy-teoseid, näiteks Leiberil vo~i Sapkowskil vo~i Eddingsil, ent need on lihtsalt teistsugused, teises laadis kirjutatud. Kirjandus pole mingi skalaarne nähtus, kus ko~ik yhes mo~o~tkavas, ja teises laadis/teisel eesmärgil loodud teost esimesega vo~rreldes vo~ib vaid o"elda, et mulle see kirjutamislaad meeldib, v6i ei meeldi, ja kui tugev see antud stiilis on.See maailm kiskuski mu oma ryppe, ja kuigi ma tunnistan, et teoses on hulgaliselt no~rkasid kohti, on see maailm siiski mu jaoks veel siiamaani sama imeline, kui toona - ja ma yritan siiamaani maailmale ise seda tunnet edastada, mis tekkis teose parimate kohtade lugemisel. Mis sellest raamatust sisi meelde jäi - peale selle, et ta pikk oli? Kindlasti meeldis Moria - teekond Elrondi elupaigast Lorienini on minu jaoks teose parim osa, mida ma ikka ja ja"lle yle loen. Moria - ko~ik, mis "Kääbikus" selle kohta kirjutati, sai selles raamatus uue ja erilisema kuue. Moria - jah, see on paljudele saanud tolkienilikkuse symboliks, pärlisk ta loomingus. Sellega seoses meenub kindlasti hulk sellenimelisi -selleteemalisi arvutimänge... ja muid RPG`sid. Moria on miski, mille pärast seda teost lugeda tasub. Ta kaldub sinna kivikirjelduste ja vo~o~ranimeliste jo~gede kanti, mis vo~ivad teose mo~nele vastuv6etamatuks muuta ( mulle aga meeldisid - olen juba selline reisikirjeldusi nautiv tyyp), aga Morias on kindlalt ka teose liigutavaim osa - Balini ja yhes sellega ka "Kääbiku" maailma haud - ja taplus, kus langeb seda maailma symboliseeriv Gandalf - kyll veidike hiljem, aga piisavalt lähedal, et seda yhe syndmusena tajuda. Ja edasi seda maailma enam pole, on uus ja vaenulik ilm, kus vanadtegelased muunduvad uuteks, Gandalf ja Aragorn synnivad superheerostena ymber, kääbikuist saab saagavääriline rahvas, haldjad muutuvad bardidest so~dalasteks, ja Yrgmaa muutub vaid killukeks suuremast maailmast. Selle maailma uurimiseks lugesin hiljem teost ka soome keeles - ingliskeelses puudusid lisad - ja ytlen, et väga paljust ma ilma ei jäänud. Maailmast andis see kyll veidi parema pildi, kuid mitte nii oluliselt, et neid kindlalt igasse väljaandesse soovitaks. Jutustusena oli ko~ik see syndmustik lihtsalt paremini hoomatav. Ka polnud lisades seda dialoogi, mis kohati lame ja abitu, aga kohati hästi andekas, eriti Guglungile mo~eldes, kes on armsaim koll ja LOTRis kindlasti palju huvitavamalt kujutatud, kui "Kääbikus". Ylejäänud muutuste puhul ei ole ma sugugi kindel, et need teosele midagi juurde andsid, et need viisid teose mingi ko~rgema täiuslikkuse poole.Mo¤ed kohad sellest raamatust on muutunud minu jaoks kultuslikuks, ja just Guglungi koha pealt. "Ei taha kala!" on yks väljend, mis sealt - k1ll juba eestinduse vahendusel - mu tavakasutusse on jo~udnud. Eestinduse kohta nii palju vo~ib ju o"elda, et nagu Ene ise ka tunnistas, oli see kohati nigel - seal esines isegi otseseid vigu. Ka oleks mulle rohkem meeldinud, kui see oleks jäänud rohkem kas algse vo~i siis "Kääbiku" vastelisuse juurde, mitte et Ene oleks yritanud luua mingit omaenese vahevormi. Jah, Shire pole ju Inglismaa, aga ta pole ka mingi agraarne Eesti kolkanurk, et seal peaks elama Ahjotagused... See selleks, aga mul oli kahju sellest, et nii Meriadoc kui ka Peregrin muudetud said - eestlastel on olnud nende nimede adumiseks piisavalt kontakte. Kindlasti oli aga hea leid Kangevirde jo~gi -kui koolis käies yritasin lapsikus vasikavaimustuses ise ka seda to~lkida, siis oli see koos yhe nimega, mille käänamist arutati, yks suuremaid probleeme.Nii et see teos mulle meeldis, aga mitte niivo~rd, et teda ikka ja jälle yle loeks, et ma seda mingiks kultusteoseks peaks. Pigem loen taeda mitmes eri väljaandes, mis omavahel erinemas, ja yritan iga kord seda maailma siis ka vastavalt uue nurga alt näha. Teost lugesin inglise, eesti, vene, soome keeles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hästi kirjutatud, hea raamat meeldivate tegelastega. Siiski üks viga - see on liiga PIKK raamat. Kolm osa on liiga palju, kohati saaks ka vähemate sõnadega edasi anda. Samuti see tõlge... Ei kannata neid "eestlaslikke" nimesid.
Teksti loeti eesti keeles

Kummatigi pani mind arvustust lisama pigem tõlke ümber toimuv vaidlus kui teose enda suurepärasus. Tunnistan ausalt, et olen LOtR-i lugenud ainult eesti keeles, vaatamata sellele, et minu inglise keele oskus on täiesti normaalne. Ja minu meelest on tõlge igati ontlik: raamat on igati nauditav, tegelased omapärased ja see ei sisalda silmatorkavaid anglitsisme. Mida ühest tõlgitud teosest veel tahta? Ja nüüd raamatust endast: nõustun täielikult eelkõnelejate väidetega, et Tolkieni loodud maailm on viimase peal. Aga sellel vingel maal oleks võinud natuke rohkem madistamist ja tüminat olla. Kolm köidet soos solberdamist ja kõnnumaal kappamist paneb kannatuse korralikult proovile ja et minu kannatus katkes ühes kindlas kohas võtan kättemaksuks ühe punkti maha.
Teksti loeti eesti keeles

Sain triloogia läbi.Aega läks aga sai tehtud.Oli huvitav ja kaasahaarav.Alguses vaatasin et need raamatud on küll liiga paksud et läbi lugeda aga päris kiiresti lugesin läbi.3päeva raamatu peale.Soovitan kuumalt kõigile .Need kes otsustavad seda lugeda lugege ennem "Kääbik" läbi.Kui seda raamatut/tuid lugeda, oli selline tunne, et sa loed päris meie maailma ajalugu.Väärib enda kõiki kiitusi (Need kellele ei meeldi kirjeldused ärge lugege !!! Teile tundub et raamat venib)
Teksti loeti eesti keeles

kõikil siin nii pikalt ja laialt kirjutatud, et hakkagi sõnu tegeme, aga OK olen minagi seda lugenud jne, aga kega see huvitab...!!!!!!!.........Väga hea...!!!!!!!!
Teksti loeti eesti keeles

et huvitav maailm jne, on juba korduvalt rõhutatud. aga pikalt susisenud-visisenud sündmuskäik pööras lõpu suure sõdimisega kuidagi iseenda paroodiaks. lugemiseks kulunud aega lausa taga ei kahetse, aga ei olnud see raamat minu "veregrupile".
Teksti loeti inglise keeles

On inimesed, kellele Tolkien ei meeldi ja ma saan mõnedest põhjendustest (aeglaselt kulgev sündmustik näiteks) täiesti aru, aga minu jaoks jääb Tolkien ikkagi alati viie vääriliseks, minulgi on kahju, et kõrgemat hinnet panna ei saa, sest LoTR on minu jaoks lihtsalt niivõrd üle kõigest muust.
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni teostele peaks olema lisatud samasugused hoiatustähised nagu enamikele arvutimängudele: hoiatus sõltuvusse sattumisest, hoiatus epilepsiahoogude sagenemisohust jne. Tema raamatud on lihtsalt uskumatult haaravalt kirjutatud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuigi hindasin kolmandat osa neljale arvan, et kõik kolm koos moodustavad võitmatu triloogia, nii et kohe peab viie panema! Nagu öeldakse-üks täiustab teist. Suurepärane maailm, hiilgavad lahingud, põhjalikult läbimõeldud karakterid, vägevad vaenlased ja suurepärane õhustik-see kõik iseloomustab Sõrmuste Isandat! Üks parimaid triloogiaid maailmas läbi aegade!
Teksti loeti eesti keeles

Liiga mustvalge ja liiga pikk ja liiga pateetiline. H.N.Beard ja D.C.Kennedy on sellest tellisest teinud paroodia, mis mahub umbes 200-le leheküljele. Umbes niipalju sisu on siin vast kah, aga venitatud on ikka palju pikemaks. Ilgelt tüütu.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat meenutab mõnda Disney varajasemat filmi, kus tegelased iga natukese aja tagant lustlikuna laulma ja tantsima hakkasid. Tegevus hakivad pikad ja imelikult võõrana mõjuvad laulustseenid.

Kui saaks hinnata raamatut ennast ja tõlget eraldi, annaks raamatule viis miinus ja tõlkele puhta ÜHE. Tõlge on ikka eriliselt mööda pandud.

TOBAJUSS? Ta nimi on Samwise Gamgee! PAUNASTE?!

Martin Edeni asemel Õnnela-Marti ei tahetud Eestile tutvustada? Või Härri Müürseppa? Ronald Nirgistet?

Tolkien puhaku rahus, töö on hästi tehtud. Raamatu tõlkijad võiksid nurka häbenema minna,

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata võimas teos, aga raske ja pikk ka.  Tõlke üle ei nurise. Aga nimede eestindamine häiris väga ja lubasin, et kui tuleks uus ja parem tõlge, siis ostan uued raamatud. Ja nüüd seda tuligi teha - sest ilma mingi info või reklaamita on ilmunud UUS versioon, nii paberil kui e-raamatuna, kus nimed pole eestindatud. Kuid seda pole isegi raamatu kirjelduses kusagil mainitud. Arusaamatu. Ka ei leia selle kohta ühtegi artiklit veebis...
Teksti loeti eesti keeles
x
Dragofor
08.04.1980
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Oralau kui kirjanik iseenesest on paljutõotav. Tal on annet ja ta suudaks kirjutada jutte, mis pakuksid paljunäinud ulmefännile tohutut rõõmu. Kuid... Nagu Jyrka ütles, hakkab ta kuuluma nende sekka, kes kirjutavad küll palju, kuid kelle tekstides ei peitu tegelikult midagi. Me kõik teame Belialsi ja tema tekste. Kahjuks tundub mulle, et Belials ja Orlau on sarnasemad kui kummalegi kasulik oleks. Nad kirjutavad ohtralt ja sisutult.

Oralu on Eestis üks väheseid tõsiseltvõetavaid õuduskirjanikke, kelle algne looming pakkus huvi ja oli huvitav. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb...

Teksti loeti eesti keeles

Maailm on väga suhteline asi, see on juba ammu tuntud tõde. Nii et Robert toob selle fakti lihtsalt suurepäraselt esile. Eestlaste maitsed on niivõrd erinevad, et mingit konkreetset suundmust esile tuua. Asjaolu, et Silverbergi tekst sedavõrd rõve tundub, on pigem meie ühiskonna postkommunistlikust elust kui sellest, et raamat ise halb oleks.

Natuke imelik oli see tekst küll, natuke veniv ja ehk ka ebausutav (viimast tegelikult üsnagi suurel hulgal). Teadlaste tase on küllap lapsikki (ehk kasutasid nad võimalust end lõpuks ometi vabalt tunda? Kui nii, siis leiti küll väga vale aeg ja koht...) ja nende omavaheliste suhete dramaatilisus ülepingutatud. Samamoodi hindan ma rahvamasside käitumist. Kuid... Ideed! Biseksuaalne tulevikumees, kes k***b nii mehi, naisi kui lapsi (miskipärast usun, et ta tegeles ka sellega) ning suhtub meie aega, nagu meie vaataks metslasi, see on teravmeelne ja ta seda ka andekalt kasutanud. Ehkki tema eesmärk(gitus?) jääb arusaamatuks, on raamat huvitav ja väärib tähelepanu.

Teksti loeti eesti keeles

Pean nentima, et mullegi tundus tekst sümpaatne, kuid ma ei oska tuua mingit võrdlust Smithi tavapärase taseme ja selle konkreetse laastu vahel, sest kahjuks pole ma seda kirjanikku eriti lugema sattunud. Kuid... Ilmselt tuleb mul seda viga parandama hakata, sest Mardus on tekitanud vähemasti uudishimu ja uudishimu on teatavasti Homo sapiens sapiensi edasiviiv jõud.

Tekst ise oli mõnus, lihtne, konkreetne ja nagu juba teada, lühike. Lugemist ja kulutatud aega (mida arusaadavatel põhjustel palju ei olnud) oli ta igal juhul väärt.

Teksti loeti eesti keeles

Tekkis selline mitte eriti filosoofiline küsimus: mis kuradi asi see on?!? Andke andeks, kuid mulle jättis tekst mulje kui mannetu katse siduda endas mingeid müüte (mingid Vana-India mõjud?) ja tänapäeva ühiskonda. Läbi kukkus. Mitte mõhkugi ei saanud aru. Omapärane ta on, kuid mitte heas mõttes. Pigem selles mõttes, et KA NIIMOODI SAAB KIRJUTADA (kuigi ma seda ei soovita ja kui viga juba tehtud, siis tekst kuhugi sahtlipõhja ära peita, et see taeva pärast, kellegile silma ei hakka, veel vähem mõnele toimetajale, kellele see isegi meeldida võib!). Esinen veelkord vana üleskutsega (mida ma ise ei täida, sest pole piisavalt andekas...): saatke Mardusele ikkagi lugemisväärseid tekste, säästate vaeseid paljunäinud lugejaid...
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui ma inimesi tunnen, on Pratchett just seda tüüpi autor, kes siis meeldib või mitte, minu kuulun kahjuks nende kilda, kes tema "mõtetutesse plätserdustesse" (ühe mu hea tuttava arvamusavaldus...) siiski positiivselt suhtub.

Muidugi tuleb nentida, et asi kippus venima, Pratchett hakkas teatud kohti liig pikalt arendama, tema mõttekäigud ja naljad sarnanesid ikka ja jälle eelmiste raamatute omale, mis tingis ka väikesi tüdimuse haigutusi... Tal oli idee, seda arendati ja temas oli terve hulk uusi nalju, uudsemaid suhtumisi ning mis peamine, Surma sai märksa lähemalt tundma õppida. Mis võib siis olla veel tähtsam, kui teadmine, et tüüp, kes kunagi su hinge füüsisest eemaldab, armastab vabal ajal kasse paitada ja süüa keeta? Tekitab turvalisusetunde küll.

Noo jah, Pratchett ei ole just suurem asi kirjamees, armastab ennast korrata, kuid fantaasiat tal siiski on. Huumorisoont ka, sest igas raamatus leiab vaatamata vanadele naljadele ka uusi. Iseküsimus on see, kas ikka viitsib Pratchettit nii palju lugeda, et vanade naljade hulgast pärleid üles leida?

Teksti loeti eesti keeles

Põnev oli. Veider raamat veel veidramate tegelastega ja mis siin salata, ta erines traditsioonilisest fantaasiast kasvõi selle poolest, et Elric ei ole positiivne kangelane. Või siiski on? Pagan seda teab, Elricu iseloom on suhteliselt keeruline.

Elric, tegelane, keda piinavad südametunnistuspiinad ja kes üritab neist vabaneda, mõeldes isegi enesetapule. Kui palju on fantaasias selliseid kangelasi, kes tahaks ennast ära tappa? Mitte eriti palju. Psühholoogiliselt ei ole asi ehk eriti tõepärane, kuid ta on värskendav. Tegelikult peaks maailma üleüldse kui tervikut kujutama,asjaolu, mille fantaasia sageli kahe silma vahele jätab. Olgu, olgu, maailma kurjuse poole pealt vaatamiseks on dark fantasy, mida Elricu-sari siis vist on (?).

Kemplemine kahe maagi vahel on, andke andeks, siiski koomiline. Elricu pidev viimasel hetkel pagemine erinevatest lõksudest omandab siiski naljaka varjundi. Loitsud, mida ta kasutab, mõtted, mida ta mõtleb. Ajavad suu muigvele küll. :) Tundub, et vähemalt teoreetiliselt on Elricust nüüd kõik, aga ei! Parimates fantaasia traditsioonides sünnib midagi, mis meie (anti)kangelase päästab. Vahva! Ja edasi aina hullematesse seiklustesse, kus aina võimatumatest olukordadest välja rabeleda ning oma Kaose jumalalt abi paluda.

Elric ei ole tegelikult ei Kaose ega Korra poolt, vaid neutraalne. Nii et elagu neutraalsus, milleks vaeva näha enese liigitamisega või muu sarnasega? Kaevad endale auku. Elric oli end küll avalikult Kaose teenijaks kuulutanud, kuid see ei seganud teda ka Korda abistamast. Silmakirjateener äkki?

Olgu veel lisatud, et Moorcocki poolt loodud maailmas toimuvad ka üsna paljud AD&D seiklused (mille peale Jyrka arvatavasti ainult tigedalt kulmu kortsutab... :P)

Teksti loeti eesti keeles

Tekst, mis minu mälu järgi ilmus ühes "Loomingu" numbris ja on juba ainuüksi seetõttu tähelepanu väärt. Kuigi minu jaoks oli ta segane ja arusaamatu. Sisust seda, et töötab üks meeskodanik (minategelane) mingil planeedil kaevurina, miskil hetkel avastab, et tal on kindlustuspoliis kaetamise ja muu sellise vastu ning asi hakkab liikuma. Muuhulgas lipsab läbi selline nimi nagu Fabulus, aga seda ainult hetkeks. Igal juhul on tekst keeruline ja üsnagi korralikult paberile pandud. Samuti ei ole tegemist sisutu tilu-liluga, mida aeg-ajalt leida võib. Lõppkokkuvõttes: soovitan lugeda, kasvõi selle pärast, et Habichtil ei ole neid oma kirjutatud asju ilmunud teab kui palju.
Teksti loeti eesti keeles

"Atuani hauad" kui niisugune midagi olulist Meremaale muidugi ei lisa. Samas, ei saa ka eitada, et tegemist oli huvitava tekstiga, ehkki mõnevõrra stereotüüpne.

Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.

Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.

Teksti loeti eesti keeles

Lõpetasin siis just seesinatse teksti läbitöötlemise ja peaks siis vast ka mõne sõna sekka ütlema.

Iseenest polnudki ta ju kõige hullem. Olgugi, et see Gaia (võtku teda kõik Sinised Lendavad Vihmaussid...) oli üsnagi tõsine puussepanek. Tundus tõesti kuidagi külgepoogitud olevat, et kuidagimoodi seletada seda, kuidas ja miks siis need mitmekesised tegelased seal Asumi ilmas ringi kondavad. Kogu see süsteem tundub olevat kuidagi puine ja vägisi kokku surutud.

Märkimisväärne on Gendibali ja Trevize olukorra sarnasus ja see, kuidas nad sinna sattusid. Gaia? Sellisel juhul pole sellel olevusel mitte mingisugust fantaasiat. Mis neid kahte omas ühiskonnas tähelepanuväärset meest eristab, on see, et Grendibali toetas Esimene Rääkija (milline kummaline tiitel...) ja Treviz`t Linnapea mitte. Kuid see tee, kuidas nad sinna kosmosse eksisid, oli siiski suhteliselt sarnane. Igav oli lugeda kaks korda ideestikku poolest üsnagi ühilduvat teksti. Esimese ja Teisi Asumi intriigid olid siiski sarnased ning lubage mainida, tobedad. Gaia lisamine asjasse viis asjad tõeliselt rööpast välja ja Igaviklaste asjasse segamine muutis teksti lõpuks selliseks, et see meenutas Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul.

Niisiis, pean nentima, et mind jättis suhteliselt külmaks. Kuid ma kavatsen sarja edasi lugeda, kui mul see võimalus vaid avaneb...

Teksti loeti eesti keeles

Suht mõtetu tekst. Sama temaatikat kasutavad üsna paljud kirjanikud ning selle koha pealt ei suuda Sulbi mitte millegiga üllatada. Lugusid tulnukatest, kes Maale saabudes kohalike elanikega mitte eriti hästi läbi ei saa, on tohutu hulk.

Omaette ooper on sellega, miks see uuesti avaldati. Küllap oli sellel ka oma põhjus, nii et seda ei ole siinkohal mõtet lahata. Ehk on asi lihtsalt ajaloolises väärtuses või siis soovis näidata, et ka Sulbi on kunagi kirjutanud ja mitte eriti suurepäraselt, olles nõnda siis noortele kirjanikele eeskujuks, näidates, et kõik me peame kusagilt alustama.

Teksti loeti eesti keeles

Tekst oli huvitav ja intrigeeriv ning Belialsi kohta isegi hea.

Jumala ja Saatana probleem on huvitanud paljusid ja suhteliselt palju on seda teemat puudutatud, kusjuures mitte kõik käsitlused, mida ma kohanud olen, pole sedavõrd huvitavad ning põnevad. Ideestik, millele tekst on ehitatud, on täiesti olemas (erinevalt mõnedest teistest Belialsi juttudest) ning üsna korralikult on asi välja peetud. Saatana isiksus oli põnev, tema pettumus või viha siiski mitte eriti usutav. Jumala plaan aga naljakas, kogu tekst kubises tegelikult sellisest religiooni pihtsa suunatud huumorist. Mulle meeldis ja kindlasti paljudele teistele ka.

Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Nagu paljud teisedki, nii leian ka mina sellel üsna palju sarnast C. D. Simak "Linnaga" ja kahjuks ei leia ma, et see positiivne oleks. Muidugi on osa selle ideestikust üsna üheselt võetav Asimovi "Linna ja tähetedega", mis veel kord peaks tõestama antud teksti mitte eriti suurt originaalsust.

Teema on igavene. Inimene ja suur kosmos ning miski, mis takistab sinna minekut, miski, mis keeras luhta kostmose vallutamise plaanid ja viis inimkonna tagasikäiku. Kuni üks neist ei suutnud sellega leppida... (tõepoolest, üsna Asimovi teksti moodi) ja ta leiab vana laeva ning roboti, kes on juba ammu inimesi tagasi oodanud (selge vihje Simak`le)... Nii et tubli 2, mitte originaalsuse eest ja selle eest, et asi siiski suht loetav oli.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lähenemine meremadudele ja muudele selletaolistele elukatele. Lihtne, kuid südamlik ja heatahtlik teos.

Tundub küll, et reaalsuses läheks asi just nii, nagu Soshinskaja kirjeldab. Iseküsimus on see, kas lõpp just niimoodi läheks. Oleks muidugi kena, kui see nn. "mõistlik inimene" (nagu Satyros teda nimetab...) tõepoolest niimoodi käituks, kuid kas saab sellele lootma jääda? Eeldusel, et see ka võimalik oleks.

Küüniline oli ta küll... Ehk mõnevõrra õelgi, kuid selline on see meie maailm, mis on ennast pühendanud masskultuurile, kultustele ja tänapäeva mütoloogiale (mille alla tahes-tahtmata kuuluvad igasugu koletised). See on traagiline ja kurb, et inimestel on kadunud ilu- ja elutunnetus, et nad ei hooli enam asjadest, mis on tõeliselt tähtsad, vaid otsivad lihtsalt skandaale. Lugu, mis iialgi ei aegu, seni, kuni inimkond on selline nagu ta on...

Teksti loeti eesti keeles

Heas meeleolus nagu ma olen, astun ka siis klubisse :-)))

Eesti ulmekirjanduse üks suurkujusid (kellest loodetavasti meie noored autorid eeskuju ei võta...), on hakkama saanud järjekordse asjaga, mille kohta ei oska muud öelda, kui s**t, mis pealegi ilgelt haiseb. Asi on lihtsalt selline, et selle tekstiga näitab Veiko ainult seda, et oskab sõnu ritta seada, aga mitte kirjutada. Selline viga oleks ehk andeksantav mõnele algajale, aga tema ju peaks praeguseks ometi teadma, mis on hea kirjandus ja mida kohe mitte kirjanduseks nimetada ei oska. See siin seda kindlasti ei olnud. Absoluutselt mõtetu tekst, milles pole midagi huvitavat, mitte midagi head ega intrigeerivat. Tal pole isegi korraliku ideestikku, telge, mille külge liha kasvatada. Lihtsalt järjekordne tekst, mida lugedes mõtled, et kas see ongi siis see Eesti ulme (millel kuuldavasti kuldajastu käes olevat...)? Loodan, et mitte, sest vastasel juhul olen sunnitud loobuma Eesti ulme lugemisest, alates Belialsi endaga...

Teksti loeti eesti keeles

Täna, mil ma seda teksti kirjutan, on Le Guinil sünnipäev. Nii et igati asjakohane temast paar sõna rääkida.

"Kaugeim kallas" on filosoofia ja seiklus, esimene pool mõnevõrra tobe, teine pool aga tüütuks kiskuv. Meremaa kui maailm on enam-vähem lõplikult selgeks saanud, kuigi nende saarte nimede loetelud (mis siin-seal ette sattusid) olid igavad, tõesti igavad. Ma ei ole isegi kindel, kas tekst midagi kaotanud oleks, kui neid seal poleks olnud. Ehk isegi oleks, vähemasti maailmapilt poleks nii täpne olnud (tõsi küll, selle vastu aitas vabalt ka kaart, mis raamatutega kaasas käis...). Edasi on arendatud Sõnade ja Nimede toimet (meelega suured tähed) või pigem on seda rohkem lahti seletatud. Pean nõustuma, et Le Guin on oma maagia üsna üksikasjalikult lahti mõtestanud (huvitav, kas AD&D mängijad ei tahaks siit midagi üle võtta? Kas see autorikaitsesse puutuks?), mis teeb asja palju mõistetavamaks ning mis seal salata, põnevamaks. Gedi võitlus vastasega, kes on peaaegu sama võimas kui ta ise (ehk tegelikult võimsamgi?) oli talutavalt esitatud. Vastase nõrkushoog (muuks ei oska ma seda nimetada) mängis kuulsale arhimaagile kätte trumbid, mida too hädasti vajas ja oligi kõik.

Arreni tegelaskuju oli aga mõtetu. Ainus tõeline eesmärk, mida ta täitis, oli just olla rumal aadlik, kes maagiga kaasas jõlkudes omale kasulikke teadmisi omandab. Mitte vähemtähtis ei ole see nn. ülla kuninga sündroom. Arren ei tea, et ta on uus kuningas, Raudkull aga küll. Ja nii ta veab seda rumalat poisikest mööda Meremaad ringi (arusaamatuks jääb selle tõeline eesmärk, kas tutvustab talle tema tulevast kuningriiki kui tervikut?).

Ursula on mõnes kohas tõesti üle pingutanud. Asi kipub kohati venima ja see häirib. Meri on muidugi ilus asi, aga sellel loksumine, eriti kui see liiga kaua kestab, pole sugugi huvitav. Parverahvas oli huvitav, kuigi ebatõenäoline. Retk surmavalda oli väga hea, ehkki lõpp oli klisheelik (tegelane teeb meeleheitlikke ponnistusi, et pääseda... kui ta enam ei jõua, näeb valgust. Kui palju kordi me midagi sellist kohanud oleme?).

Ometigi on Le Guin hakkama saanud tekstiga, mis mulle meeldib, ehkki ma seda harva loen. Aga kui, siis naudinguga.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Niih. Siin ta siis on, see Meremaa ja tema võlur. Maailm täis maagiat ja võlukunsti, Väge, millest meie ei oska undki näha või ehk oleme lihtsalt unustanud.

Alguses oli saar. Ja saarel elas poiss, kes avastas endas Väe. Ning ta õppis seda jõudu kasutama, kuid ei saanud sellele Isandaks enne, kui ta oli ületanud endas surmahirmu...

Pange tähele, oluline on siis just detail, et alguses oli poiss. Tundus tavalise poisina, kitsekarjus. Kuid temast sai maag. Nii sisendab ta teistesse temasugustesse meie maailmas (kes ei pruugi olla kitsekarjused, vaid muidu õnnetud) uut lootust paremale tulevikule.

Nimed... Maailm sõltub nimedest, kuidas neid kasutada, kuidas öelda ning kui palju sa neid tead. Ja isegi vanad targad lohed on võimetud, kui sa tead nende nime. Mulle meeldib see idee. Nime olulisusest. Saad näiteks teada Jyrka nime ja oplaa... Aga kahjuks on ja jääb see fantasy temaatikaks ja reaalsuses pole sellega midagi teha.

Vari. Vari, mis on pärit teadmatusest või kohast, kus ei ole midagi. Mis ei ole surnud, kuid ei ole ka elus. Ning millel ei ole kuuldavasti isegi nime. Kuidas sa võitled sellisega, kui tema su nime teab ning kogu su võlujõust pole kasu? Kui sind haarab tüdimus ja meeleheide? Ainult ennastületades. Raudkulli piinad polnud ehk eriti usutavad, kuid nad olid ilmselt hädavajalikud, et asjast õiget pilti saada. Et taibata, millega (või kellega?) oli tegemist...

Ja lõpp... Laul Varjust, mida keegi ei mäleta. Peale Ursula, kes selle meieni tõi. Ootust ja lootust neile, kes püüavad Väe poole. Loodan, et te leiate selle...

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav lugu. Ebatõenäoline, kuid siiski huvitav. Ja ei kavatse ma siinkohal alustada loengut teemal, kas SF tohib olla ikka üdini ebausutav (sest üdini ta seda ju ei olnudki) või peaks ta siiski põhinema teadusel. Viimase jaoks on olemas ju hardSF.

Selles osas tuleb eelnevate arvustajatega küll nõustuda, et ta oli kohati mitteproportsionaalne, kuid tegelikult see eriti lugemist ei häirinud. Asi siiski sujus ja oli hästi jälgitav. Kohatised jõnksud (muud nime ei oska ma nendele teatud stiilimuudatustele panna, mis siin-seal silma hakkasid) aga ei muutnud teost kokkuvõttes halvemaks, pigem vastupidi.

Nüüd ka asjast endast. Nagu juba öeldud, oli huvitav. Natuke naeruväärne, kuid huvitav. Mitmed asjad on mitte eriti usutavad, kuid ilmselt loo toimimise jaoks vajalikud. Üks mu hea tuttav väitis kord, et Hargla selle loo näol pole tegemist mitte millegi muuga, kui SF vormi asetatud õuduskirjandusega. Kannibalistlik element teoses laseb seda igal juhul arvata. Samas on see väide lihtlabane ning suure tõenäosusega ei vasta sugugi reaalsusele, sest õudust see nüüd küll ei tekitanud. Ning ma ei usu, et see oli ka eesmärk. Eesmärk võis olla midagi muud. Näidata inimeste muutumist rasketes olukordades? Seda me teame niigi. Mandumiseks seda nimetada ei saa, mis toimus Gondvana järeltulijatega, pigem asjadega leppimiseks. Kui ei ole muud võimalust, kui sa tead, et sa võid surra, siis... Pagana pihta, ma võin inimsööjaks hakata küll, kui ma elust hooliks.

Vot see ongi, millega ma oma pead vaevan. Et mis selle lühiromaani mõte siis õigupoolest on? Tekitada lihtsalt pinget või on tegemist siiski mingit sügavamat sisu omava teosega? Mitte analüüsida Gondvana laste teguviisi õigsust, vaid selle õigsust inimeste, Maale jäänute vaatevinklist? Või ehk veel midagi kolmandat,neljandat, viiendat? Ma ei tea. Seda tuleks Harglalt küsida. Ent mina mõtisklen tähtedest ja sellest, mida sealt leida võib... Nüüd siis ehk ka kannibale.

Teksti loeti eesti keeles

Niih, eks ka mina võtan asja käsile.

Igav oli ta, maailma südame probleeme käsitlevad kummalisel kombel ka teised mehed, kui Verne. Esimese hooga meenuvad Bradsharm (kirjutas "The Godess of Atvatabar") ja muidugi Burroughs ("Tarzan at the Earth`s Core"). Mõlemad olid suht ebahuvitavad (esimese kohta ei oska tegelikult päris kindlalt öelda, sest ei ole seda lugenud...).

Tegevus ise oli suht venitatud, selles mõttes, et see ei olnud sugugi pinget tõstev. Ma ei taha sugugi öelda, et see peaks olema ulmeromaani põhiline eesmärk, kaugeltki mitte, kuid niimoodi ka päris ei maksaks, et lugejal sõna otses mõttes igav on. Küllap on asi ka selles, et Verne hakkas kirjutama tellimuse peale ja see juba iseenesest muudab korraliku töö keerulisemaks. Mis taas iseenest ei tähenda, et tellimuse peale ei kirjutata häid asju. Juhtub sedagi...

Verne ei suuda ülal hoida pinget. Selles on tema suurim probleem. Mõnikord tekib tunne, et ta tõesti ei tahagi, et lugejal huvitav oleks. Miks siis selline tekst? Kui Verne`le maksti tellimustöö eest(ja seda tehti), siis oli tal muidugi üsna ükspuha, mis ta valmis tegi. Aga asju see paremaks ei tee. Minu hinnang sellest raamtust on selline: igav, tüütu ja suht rumal. Andeksantav? Võib-olla... Aga seda teost ma siiski ei soovita, hoidke eemale...

Teksti loeti eesti keeles

Tuntud Eesti realistlik kirjanik lõpetab oma loometöö ulmega. Minu meelest üsna sümboolne, mis? Võiks teha järelduse, et ulmes annab ja tasub kirjutada ka niinimetatud tavakirjanikel.

Asjast endast. Tekstid, mida raamat sisaldab, ei ole midagi erilist. Pigem on nad üsna ühetoonilised ja suisa tüütud lugeda. Ilmselt mulle lihtsalt ei sobi Mälgu stiil, mis on kuidagi lohisev ja igav. Just igav. Lood isegi olid iganenud ilmselt juba ajal, mil nad ilmusid.

Taevas halasta! "Kaotatud aasta" on näiteks sedavõrd tüüpiline tekst, et selliseid on ilmselt sadu kirjutatud, nende seas kindlasti paremaid kui see. Enam-vähem sama kehtib ka teiste tekstide kohta. Ta jutustab ümber vanu ulmekate ideesid. Ehk avastas ta vanas peas enda jaoks ulme ja nagu paljud fännid, hakkas ka ise kirjutama? Tavaliselt sellised käigud ei õnnestu. Siit oleks aga midagi enamat oodanud, sest tegu on siiski tunnustatud kirjanikuga, kellel vähemalt teoreetiliselt peaks kirjutamisoskust olema.

Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt monotoonne lugemine. Ideestikku kui sellist ei olnud, põhiline oli pidev ringimadistamine, millele lisandus suur hulk maagiat. Millegipärast tuli meelde Edgar Rice Burroughs ja Rober E. Howard, kuigi viimane kirjutas märksa paremini kui seesinatne vaimusünnitis.

Mida selle kohta siis öelda? Stiililiselt väga ebaühtlane, kuid enamikus ei olnud ta hästi kirjutatud. Muidugi, oli ka häid kohti, nii mõnedki paigad olid suisa hästi kujutatud, kuid teksti üldist taset see ei tõstnud.Sisuga olid lood sama halvad. Seda nimelt ei olnud. Tundus kohati, et hr. Mortisel said kirjutamise ajal ideed otsa ja ta pidi neid suisa pastakaotsast välja imema (kui ta muidugi kirjutas pastakaga...).

Mõne hinnangul võis asi põnev olla (tunnen isegi mõnda, kellele see meeldis), kuid minu jaoks mitte. Ta ei üllatanud. Kuigi peategelase Baceoluse pidev uude kohta sattumine pidi ilmselt sisaldama teatavat üllatusmomenti. Ometigi ei teinud see seda.

Ühest küljest oli see raamat siiski tänuväärne: eestlased ei ole selles stiilis eriti kirjutanud, vähemalt mina ei ole rohkem raamatuid kohanud. Äkki oleks aeg? Noortel poistel hea lugeda...

Teksti loeti eesti keeles

Need sajandivanused õudukid, mid tunduvad hr. Kivistikule väga mokkamööda olevat... Mitte et nad head oleksid. Seda ei saa küll väita. Kõik see asi on sõna otses mõttes igav. Polnud ta ei õudne ja pinget ka ei pakkunud. Üldse selline vanamoodne õhustik kumas läbi, mis ei ole teab mis eriline väärtus tegelikult. Nii et üle kolme ei küündi. Mis pole ka paha, eriti kui arvestada teksti suhteliselt nõrka taset...
Teksti loeti eesti keeles

Omal moel oli asi isegi sümpaatne, kuid loomulikult polnud tegu miski suuremat sorti teosega. Millegipärast on mul kuidagi imelik tunne, et üsna sarnase struktuuriga tekste olen ma veel lugenud ja mitte ainult ühte. Kusjuures kui mu mälu mind ei peta, siis ka paremaid kui see. Muidugi, kui võtta asja ainult selle koha pealt, kuidas ta kirjutatud on, siis polegi tal suurt viga midagi. Samas, ega heaks jutuks ole vaja ainult oskust sõn ritta seada, vaid ka fantaasiat. Eriti ulmes. OK, mingitmoodi seda siin ju oli, kuid samas jättis ta kummalisel kombel surnud mulje. Teisisõnu, kuidagi punnitatud oli see. Mis mulle muuseas eriti ei meeldi.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mulle King eriti ei meeldi, oli see siin isegi loetav. Üsna korraliku ülesehitusega suhteliselt ladusalt kulgev lugu. Mõnus, kuigi oli asju, mis mind segama jäi. Näiteks lõpp ei olnud minu arust kõige paremini välja kukkunud. Samas polnud see ka nii suur ämbrisseastumine, et see hinnet eriti palju alla viiks. Nii et jääb tugev neli. Tubli saavutus.
Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, et mulle see asi ei meeldinud. Kohe algusest peale mitte. Jutt on niisiis ekspeditsioonist, kes tõmbab enda kaela iidse needuse, mis väljendus ämblike massilises ilmumises. Levitatakse siin arahnofoobiat, üsna ebaõnnestunult minu arust pealegi. Üldiselt IMHO ei ole Seppo õuduskirjanikuna eriti õnnestunud, sest enamik ta tekste meenutavad mingitpidi sajandialguse kummitusjutte, kuid nende ilmumisest juba hulk aega möödas ning ka Eestis oleks aeg hakata kirjutama veidi moodsamaid õudukeid.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjah... Ütleks niimoodi,et vähemasti kirjeldada ja märulit kujutada Vahter oskab, kuid samas ei evi see just suuremat väärtust, kui tekst ise kuidagi kahvatu on. Ja seda ta oli. Muidugi saan ma aru, et tegu oli n.ö. debüüdiga, aga siiski... Nagu paljudele, hakkas ka minule vastu just see lõpuosa, mis oli kuidagi mannetu või nii. Ehk siis ei vastanud päris sellele tasemele, mida ülejäänud osa tekitas. Mis muidugi viis hinde kui terviku alla... Samas laseb see tekst arvata, et mehelt ehk kunagi tulevikus midagi paremat ilmub.
Teksti loeti eesti keeles