Ei meeldinud.
Kõigepealt ei meeldinud täispuhutud ja ülbusest pakatav järelsõna. Kogu see kirjanduse ja ulme eristamine ja selles peituv väide justkui ... oleks kusagil olemas päriskirjandus, see suur ja parimad ulmekirjanikud küündivad samale tasemele.
„Jäägem oma hinangutes teostele ja nende autoritele elementaarse viisakuse piiridesse. Minimaalse väljendusoskuse olemasolul on roppustest ja sõimust hoidumine imelihtne.“ Minust sai parem inimene! Vendasid ma armastan, olen alati armastanud. Juba sellest ajast peale kui Eesti keeles ilmusid nende esimesed jutud. Kõike lugenud korduvalt.
Luiged. Mida siis mulle jutustab täna. Jutustab minu sotsialismimälestuste taustal inimestest. Ja ühiskonnast. Tollest, milles Vennad elasid.
Ja meie igapäevasest.
Endised inimesed (Semprun), kes mäletavad (ja igatsevad) kirjaniku ja kunstniku staatust nõukaajal ja kes teevad endast kangelase, kuna neil jätkus julgust pühkida näolt süljepritsmeid – elu oli siis ilusam, lõbusam. Nad oleksid valmis taas laskma end tatti pritsides täis sõimata kui ainult jätkuks raha sama kestvateks joominguteks nagu Viktor Banevil. See müüdavuse teema seal juures – oh, kuidas tahaks end tasapisi (koos sellest tulenevate masohhistlike südametunnistuse piinadega) müüa! Müüa tasapisi, ikka nii, et ostja sõimaks ja siis saaks suure ja julge dissidendina näolt tatipritsmeid pühkida ...
Banevilgi ees rahamure, mis siis saab, kui enam ei avaldata. Kui kohe üldse ei avaldata. Banevi jaoks oli ennastmõistetav raha selline pidev juurdevool, mis pidi võimaldama igavest joomist koos selle ilma vägevatega (linnapea, parlamendisaadik, ...). Nende hulgas, kellega ta end võrdseks pidas ei olnud ju ühtegi ... kes oleks midagi teinud (peale võimu teostamise). Golem?
Kas ta (Banev) üldse pidas end kellegagi võrdseks? Kas ta üldse pidas kedagi endaga võrdseks? Põlastavad repliigid ja iseloomustused kõigi kohta – kaasa arvatud Diana ja ligedikud ...
Muide, intellektuaalset sära ei tunne ma ära, mitte mingites arutlustes. Triviaalsustest kubisevad on tema purjurpäised dialoogid kui ka detailideni täpne kohtumine koolilastega. Purjus poolharitlase soga. See vist ongi Gohar Markosjan-Käsperi arvates teost ülendav?
Purjus- ja pohmellisolek – ühiskonnataju kujund. Kusjuures purjusolekuga ei kaasne kunagi selget rõõmu ja eufooriat, see oleks ju see, mille pärast juua tasub. Ühiskond, kus alkohol on tuimestusvahend, kohustuslik tuimestusvahend, sest muidu ei suuda. See mittesuutmine on vaimse distsipliini küsimus – võiks oodata üksiku kainushetkeni, vaadata peeglisse ja küsida ära need küsimused (mille eest end peidetakse joomarlusse).
Autoritel vist on see kainusehetk olemas olnud – kust muidu Banevi kuju – peegel ennastimetlevale (vene) nõukogude intelligentsile?
See (pohmelline ühiskonna)taju on ka täna ja siin aktuaalne.
Ennastmõistetavad eeldused? Ei ole vist ennastmõistetav eeldus, kui sellekohane küsimus on sõnastatud – mis on progress? Banev ei suuda selles küsimuses peatuvat vaikeväidet tõrjuda, tal nagu autorilgi on usk ajaloo arengu suunatuses. Ühiskondlike formatsioonide paratamatu järgnevusmuster ... Et justkui peaks samasugune paratamatu suunatus olema ka inimese arengus – ikka täuslikuma ja parema inimese suunas. Progressiusku kinnitab ka raaamtu pealkiri.
Meenutuseks (Banevi enesemüümise teema juurde) raamatu kirjutamisest kümmekond aastat hiljem olnud Naani ja Kaplinski vaidlus ajakirjanduse veergudel – mis lõppes Kaplinski poolse tellitud artikli kirjutamisega väliseestlastele suunatud ajalehes Kodumaa (artiklis kirjeldas Kaplinski ilusat elu Nõukogudemaal, kus ainsaks hädaks on ligedike õõnestus). Tema tasapidine enesemüümine lõppes sellega, millega ta ikka lõppeb – hakkas ise ka uskuma (inimnäolisse) sotsialismi, kaotas näo ja elab seda siiamaani üle.
Nii või teisti on see küsimus progressist raamatu keskne – lootus uue põlvkonna suhtes, arusaamine, et ainult ime või päästa. Imeks on Luikedes lõpp – ligedike võimuhaaramine (lootus imesse on lootusetus!). Selge on, et Banev on ennast maha kandnud, maha kandnud ka kogu oma põlvkonna (kas ka autorisõnum?). Raamatu kirjutamise ajal oli Tsehhi 68-s aasta veel ees. Siis kanti maha ka järgmine põlvkond, koos inimnäolise sotsialismi usuga.
Ja veel ... kohati imestasin tolle aja mõiste ja terminikäsitluse üle. Näidetena: kui ennastmõistetav on LSD nõukamaal 66-67 kirjutatud raamatus (lugejad peavad ju aru saama), kuidas Banevi raamatus oli jutte homode raskest elust (kas juba siis oli see poliitkorrektne väljend olemas ja levinud? Või on tõlkija kohendanud kiiresti muutuvate mõistete kasutust, või autorid mingi hetkel ajakohastanud teksti ...?).
Jõudsin järeldusele, et olen alahinnanud iidsete aastate teadmisi ja arusaamu.
Ah, jaa – hinde põhjendused. Jutustatav lugu kesine, joodiklus kirjeldusmeetodina igav ja tihti kohatav, „filosoofilised“ arutlused triviaalsed, lõpp lollakas. Teisest küljest – klassika, mis räägib ka siin ja praegu, oluline ajastudokument.
Kahtlesin hulk aega kolme ja nelja vahel, siis meenutasin suurt hulka loetud raamatuid – kui sügavale miinustesse peaksin liikuma, juhul kui Luiged kolme saaks ...?
Mõned võimalikud tähelepanumomendid:
• impotentsus ja seksuaalsus (parlamendisaadik ja ligedikud impotendid, lapsed kui mitte-veel-seksuaalsed, B korduvalt jutuks olev teos (homo-)seksuaalsusest, B kui hüperseksualne (?), seksuaalmoraali eitaja, ...
• vägivalla ennastmõistetavus, B (ja kõigi teiste v.a. ligedikud) valmisolek vägivallaks (ükskõik, mis rollis), kaklus kui tore meelelahutus, ...
• inimene/mitteinimene vastandus, B jaoks on inimsubjektid vaid kõrtsiteenindajad, kõik ülejäänud kuuluvad mitte-inimeste hulka ...
