(romaan aastast 2003)
eesti keeles: «Selle ilma väetid»
Tallinn «Varrak» 2006 (F-sari)
millalgi stalini eluajal on kokku kogutud paarsada "vabatahtlikku" kutsealust ja nendega tehakse katseid. üpris ebainimlikke katseid ja täpsustamata eesmärkidel. (see ei ole ulmeline osa - nõuk. luure tegeles nn üleloomulike nähtustega päris aktiivselt.) täpsustamata asjaoludel projekt katkestatakse - ent näib, et mõned katsed on siiski õnnestunud. näiteks saab ühest katsealusest pühamees-tervendaja. teisel, kelle ümber romaan keskendubki, on võime avastada inimese talent. (ok, mitte iga inimese, ta tegeleb ainult poistega.) no et esitab poisikesele tund aega seosetuid küsimusi, kui vaja, siis teine-kolmaski kord, ja teatab siis, et poisist peaks saama arhivaar. või insener vms. teadagi, inimene on õnnelik, kui saab tegeleda valdkonnaga, mis talle istub, ja ennast niiviisi teostada.
mõned esimestest vanamehe poolt "õigele teele juhatatutest", kes omavad ka üsna eripäraseid talente, käivad seniajani omavahel läbi. igaüks neist on kaasaegsel kapitalistlikul venemaal leidnud endale tagasihoidliku turunishi. mees, kes tunneb rinnus valu iga kord, kui keegi valetab, töötab eradetektiivibüroos elusa valedetektorina. mees, kes suudab putukatega suhelda, peletab korteritest tarakane. ja nii edasi. üks tüüp jälle näeb tulevikku. istub trolllis ja pomiseb, mitu inimest järgmises peatuses maha läheb või peale tuleb. lihtsalt näeb - nagu läbi pika ja jämeda betoontoru - mis tulevikus juhtub. ning vahel, endalegi arusaamatul moel, õnnestub tal seda toru pöörata. nii, et hakkab paistma hoopis teine tulevik. tema poole siis salapärased jõud pöörduvadki, kui kubernerivalimised tulemas - praegu näed küll, et valitakse kindral, aga tee nii, et näeksid, et valitakse professor... see liin hoiab mingil moel romaani koos ja on ka ettekäändeks tutvustada sõpru, kelle poole ta murelikult pöördub.
rohkem on küll juttu vanamehest endast - ja et teda kõrvalt näidata, on üks õpilastest, absoluutse mäluga mees, tema erasekretäriks. vanamehel on palju muresid: naine on kaks korda vähist opereeritud, hulluks läinud, lebab segasena kallis pansionaadis. teiseks, need tema üleinimlike võimetega õpilased on kuidagi liiga rahul oma tagasihoidlike rakendustega. kolmandaks see igavene küsimus, et kas ja kuidas ja kuipalju üksikisik üldse ajalugu saab või tohib mõjutada...
nii et on natuke ulmelist põnevust, on palju ehtvenelikku ängi ja palju küsimusi, millele vastamine jäetakse lugeja hooleks. palju kaameranurkasid toimuva jäädvustamisel ja palju tsitaate, sageli viidetega ja samasagedasti ilma. ma lisaks viiele sappa siiski miinuse, sest palju on ka, kuidasnüüdöelda, loba.
rääkides ainult andekatest kirjanikest, võib täheldada, et alguses ahmitakse sageli liiga suur tükk. püütakse panna esimesse romaani kõik ja veel natuke ning kogu jõud lähebki sellele, et mõeldu ka enam-vähem loetavalt kirja panna. veidi hiljem õpitakse oma võimeid, romaani mahu võimalusi ja muud tehnilist paremini tundma ning kukuvad välja väga head teosed. vanas eas on tehniline pool aga juba liigagi selge, pole enam huvitav kirjutada lihtsalt head romaani, liiatigi on aastad andnud ohtralt mitmesuguseid kogemusi, mida mainida ja ära kasutada... ja tulemuseks on midagi head pluss vanainimese loba. mumeelest on nii juhtunud clarkega, lemiga ja nüüd ka bs-iga.
Sisust on eelarvustaja piisavalt rääkinud, mulle isiklikult jäi küll segaseks, mida Must Kass "vanainimese loba" all mõtleb. Muide, suur osa tegelastest ongi ju lobisevad vanainimesed...
Romaani kompositsioon on küllaltki keeruline ja võib-olla laialivalguvgi (neid imelapsi, kes kõik võiks ju tegelikult peategelased olla, on veidike liiga palju ning autoril pole õnnestunud neist igaüht isikupäraseks tegelaskujuks vormida). Ses mõttes jääb minu meelest ikkagi parimaks "Inetud luiged", mis käsitleb ju põhimõtteliselt samu teemasid, kuid kompositsiooniliselt lihtsamalt, lineaarse süzheega ja võib-olla seetõttu jõulisemalt. Ma ei tea, misasi see on, mis "Selle ilma väetite" kõrvalpõigeterohke ülesehituse tingib - vahest postmodernism. Üks asi, mis Strugatskite juures mulle koguaeg muljet avaldas, on nende oskus suhteliselt lihtsa ja lineaarse tegevuskäigu juures edasi anda sügavaid mõtteid ning luua väga põhimõttelisi eetilisi konflikte. Vititski on ses osas läinud teist teed.
Muidu annab romaani tonaalsust minu meelest hästi edasi ühe tegelase poolt jutustatud anekdoot. Ehitusel kõnnivad tellingute ääres noormees ja neiu. Noormehel ei ole kiivrit, neiul on. Alla kukub hunnik kive ja noormees saab surma. Neiu läheb edasi, kiiver peas ja naeratus näol. Ja nii kogu ülejäänud elu.
6.10.2006: Tõlke kohta võib leida õigustatud nördimusavalduse "Eesti Päevalehest".
07.01.2007: Pärast ülelugemist kogunes teatud koguses kriitikat.
Esiteks, ma hakkan nõustuma Musta Kassi jutuga vanainimeste lobast. Sellele, mida seitsmekümnendatel ütlesid Vennad ühe tabava lausega, kulub 21. sajandil Vititskil lõik või paar. Teisest küljest, osa tegelasi olidki lobisevad vanainimesed. Kas juba aastate poolest või lihtsalt varavanad... Aga üldiselt on MK jutus iva.
Teiseks, teose kompositsiooni seisukohast on esimene peatükk absoluutselt tarbetu ja mõjub pigem proloogina. Rikub muuhulgas tegevuskoha ühtsuse põhimõtet. Kogu esimese peatüki võiks ära jätta ja teos tervikuna sellest ainult võidaks.
Iseenesest on huvitav mõlgutada selle romaani näitel kirjaniku kujunemistee üle... Alustati "Tagasitulekuga" ja välja jõuti siis siia. Tekib muidugi ka küsimus, et kas Vendadest ongi süngema meelelaadiga Vititski? Kas ka varasemate teoste valusamad kohad pärinevad pigem temalt?
Võibolla on kellelgi mingit kasu alljärgnevast materjalist.
Kes on kes S. Vititski "Selle ilma väetites"?
Esimene põlvkond
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimed: Pealik, Isake, Papake, Surmaingel, Lachesis. Võimed: laialdased
Teine põlvkond
Agre, Sten Arkadjevitsh. Hüüdnimed: Sensei, Pojake. Võime: ennustaja, annete avaja, ei vanane teatud preparaadi mõjul
Koloshin, Aleksei Matvejevitsh. Hüüdnimed: Ljoshka-Kaloshka, Aleksei Dobrõi. Võime: ravitseja
Groshakov, Konstantin. Hüüdnimed: Karapet, Avaness. Võime: väljaheidete puudumine
Deniss*. Hüüdnimed: teadmata. Võime: ei vanane teatud preparaadi mõjul
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimi: Vovan Kõverjalg. Võime: teadmata
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimi: Tolka Lapai. Võime: teadmata
Kolmas põlvkond
Hristoforov, Vadim Danilovitsh. Hüüdnimed: Resulting Force. Võime: ennustaja, tulevikumuutja
Kostomarov, Juri Georgijevitsh. Hüüdnimed: Poligraf Poligrafõtsh. Võime: valedetektor
Patshulin, Robert Valentinovitsh. Hüüdnimed: Winchester, Bob. Võime: absoluutne mälu
Han, Tengiz. Hüüdnimed: teadmata. Võime: psühhokraat
Petelin, Grigori. Hüüdnimed: Mürgihammas. Võime: tapja
Marisha. Hüüdnimed: teadmata. Võime: ema
Vul, Matvei Aronovitsh. Hüüdnimed: Võimas Matemaatik, Võimat. Võime: matemaatik
Bogdan. Hüüdnimed: Hüvetooja. Võime: hüvetooja
Beljunin, Andrei Jurjevitsh. Hüüdnimi: Hirmuvõitja. Võime: hirmu puudumine
Konstantin. Hüüdnimi: Beezlebub, Kärbeste Isand. Võime: väikeloomade kuningas
Vagel, Sergei. Hüüdnimed: Presidendi Parim Sõber, Pre-Pe-Es. Võime: ohtu ette näha
Hussainov, Han Avtandilovitsh. Hüüdnimed: Ajatolla. Võime: leebe veenmine
Viies põlvkond**
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimed: Alik. Võime: õpetaja
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimed: Vova. Võime: diagnoosija
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimed: Tige Tüdruk. Võime: saatanlik***
Kahtlased isikud
Pärisnimi teadmata. Hüüdnimed: Akadeemik, Laureaat**** Võime: teadmata
_____________________
* A. M. Koloshini jutustuse andmetel on Deniss ja S. A. Agre erinevad isikud. R. V. Patshulini jutustuses esinevad episoodis haige naisega S. A. Agre ja T. O. Agre, A. M. Koloshini jutustuses Deniss tundmatu naisega. R. V. Patshulin on allikana usaldusväärsem.
** R. V. Patshulini jutustuse andmetel eksisteerib ka neljas põlvkond, niinimetatud "noored". Ühtegi isikut sellest teada ei ole.
*** Võime jäi teadaolevalt S. A. Agre poolt avamata.
**** T. I. Jepantshini jutustuse alusel võib kahtlustada, et Akadeemik kuulub 3. põlvkonda ja omab mingit psühhokraadile sarnast võimet. T. I. Jepantshin on allikana ebausaldusväärne.
02.08.2007: Ja muidugi ei tegutsenud seal ehtne Salman Radujev, nagu kodanik Rätsep näib arvavat. Tegemist oli võrdluse e. metafooriga.
"Selle ilma väetid" on korralik romaan. Kindlasti mitte mu lemmik loetud Vendade tekstide hulgas-nendeks on ikkagi "Asustatud saar" ja "Raske on olla jumal"-ent kindlasti viievääriline. Vene pensionäride ja muidu vaeste inimeste elu kirjeldused olid kohati häirivalt depressiivsed, ent lõppkokkuvõttes saab kindlasti sedagi plussiks nimetada-realism. See osa meenutas veidi Friedenthali "Kuldset aega"-viimasel ajal kipun vist ülemäära paljusid loetud raamatuid sellega võrdlema, ent mis parata-assotsiatsioonid, ehkki kaudsed, jäävad assotsiatsioonideks.
"Vanainimeste loba" mind eriti ei häirinud, valevorst-filatelisti pajatus talle tehtud olematust ülekohtust oli tegelikult siganaljakas. Ülemäärast elutargutamist leidub, ent mitte niipalju, kui näiteks Lukjanenko "Peegelduste labürindis"... Ja Vititski romaanis on see rohkem omal kohal.
Paar detaili jäävad segaseks. Esiteks-need kubernerivalimised. Minu teada on kuberner Venemaal ikkagi suht vähetähtis tegelane, riiki valitseb president. Ja teiseks-Salman Radujev(millegipärast väga populaarne isik tänapäeva vene ulmes, esineb ka Pelevini "Generation P-s") jätab kuidagi ebateteeniliku mulje. "...jäime siiski sellisteks, nagu jumal oli meid loonud..." "... tasuks õhtuti pooliku juures rääkida... " " ...Hoidku jumal... " " Kuidas piiblis on öeldud? ... " Teteeni islamifundamentalist sellist juttu ei räägi. "Jumal" võib ta "Allahi" sünonüümina teoreetiliselt muidugi öelda, ent muud mitte.
21. sajandi Venemaa eluolu on mõni teine autor (Pelevin tuleb meelde) võibolla naljakamalt kirjeldanud, andes meile rohkem võimalusi tunda oma üleolekut sellest "mahajäänud kolhoosist". Aga see pole ju peamine. Peamine on, et selliseid romaane veel tuleks.
Juba nõuka-ajal anti välja nii mõnedki vendade loomingu pärlid. Muidugi hoolikalt selekteeritult ja mõistagi kärbetega. Vendade loomismeetod oli tähelepanuväärne. Selle asemel, et kasutada kirjanike puhkemaja sihtotstarbeliselt vedelemiseks ja muudeks sarnasteks tegevusteks, istusid nad kirjutusmasina taha ning kirjutasid ja kirjutasid ja kirjutasid. Aga mida nad tegid siis, kui olid eraldi? Kas oli kirjutamise eeltingimus kirjanike ametiühingu plaaniline puhkekodu? Selgus, et siiski mitte. Aga samuti selgus, et koos töötavad nad palju efektiivsemalt ja kiiremini. Mis omakorda aga ei tähenda seda, et Arkadi ja Borissi eraldiloome oleks oluliselt kehvem. Nad ei kasutanud kumbki oma pärisnime, kui avaldasid üksikirjutatud tekste. Autori koha peale kirjutas kumbki pseudonüümi: vastavalt S. Jaroslavtsev ja S. Vititski. S tähistab mõlema puhul nime „Strugatski“.
Pärast Arkadi surma oli Boriss omamoodi ummikseisus. Igasugune loometegevus tekitab tahes-tahtmata sõltuvust, millest on raske lahti saada, niisiis tuleb kratsida sügelevat kohta. Ja Boriss kirjutaski küünilise, ängi täis, kuid ometi südamliku vene inimeste elu kajastava küllalt keerulise kompositsiooniga romaani. See ei ole kindlasti raamat, mida soovitan pärast pingelist tööpäeva öölugemiseks sättida. Kuid ta on raamat, mille lugemist arvatavasti ükski Strugatskite geeniuse austaja ei pea kahetsema. Temaatika on üsna sarnane romaaniga „Inetud luiged“ (ek 1997). Ometi just see tegevusliinide põimumine ja keerukus ei ole tulnud kasuks, pigem vastupidi. Kui tuua sisse niivõrd palju tegelasi, on selge, et enamus karaktereid jääb avamata ja välja arendamata. Aga kui skemaatilisus oli pigem eesmärk kui mittetaotluslik, siis müts maha. Pelgalt 300 leheküljega avada olulised tahud nõuka-aja koledustest ja troostitusest, tuua sisse mõned ulmelised momendid, rääkimata teravmeelsest dialoogist ... See on nauditav. Muidugi võib ette heita kirjanikule vanas eas tekkinud lobisemistahet (S.Vititski ei väljenda ennast nii selgelt ja konsentreeritult, nagu tegid seda vennad koos kirjutades), aga lugemiselamust see asjaolu kindlasti ei vähenda.
Kui vendade esimestes raamatutes oli jõudu ja hoogu, ehkki paljudele meeldib nende kallal keelt teritada, siis selle raamatu märksõnadeks on podagra, isheemia ja katarr. Ehk siis kohutavalt palju vanainimeste loba. Ma saan aru, et autor on sellesse maailma jõudnud, see ongi tema elu, kuid seda kõike lugejale kaela kallata...
Tõlke kohta on KS toonud ära viite Aleks Lange artiklile Eesti Päevalehes ja lisada sellele midagi ei ole, tõlge on võimatult kusine. Lisaks nutmaajavalt valesti kirjutatud nimedele saaks ehk teos teise vaatenurga, kui ma teaks, mida tegelane ühel või teisel juhul tegelikult ütles... ehk pean kunagi originaali üle lugema, kuigi erilist tahtmist ei ole.
Kõige suurem etteheide teosele on vast see, et mitte üks tegelane ei eristu positiivselt. Ma ei räägi enda samastamisest, pole ka kedagi, kellele kaasa tunda. Peategelase Vadimi (niipalju, kui ta peategelane on, eks ole) puhul võtab ka minu arvamuse kokku see, mida üks kantpea ta kohta ütleb päris raamatu alguses: "Täiskustud lita". Tatine õnnetusehunnik, kes kogu raamatu jagab oma aega joomise ja pohmelli vahel. Ning vähe sellest, et tegelased on näidiseksemplaridest pasakottide padikond -- ükskõik, kuhu nad lähevad, seal on halb ja räpane. Tähendab, teos on hästi kirjutatud, tasakaalus ja autoriväärilise sõnumi ning ideedega, aga ma tahaksin, et mul tekiks mingeid muid emotsioone peale misantroopia, ma ei taha tarbida hobuseannustes maniakaalset depressiooni. Häbi see raamat autori(te) nimele ei tee, ent midagi on puudu. Isegi mainitud "Inetutes luikedes" oli küll ängi, kuid oli ka väljapääs, ükskõik kui ebameeldiv/ebamugav/ebaselge see oli, rääkimata "Raske on olla jumal" löövast lühidusest, milles siiski palju huumorit ja elujaatust. Või tegelikult on viimases lauses kokku võetud kõik, mis mul teosele ette heita - veniv, kuiv ja sünge.
Väga põnev, üllatavate pööretega (näiteks kolmanda loo puhul suutis autor mind kõvasti ninapidi vedada, olin juba üsna kindel, et olen autori skeemi välja nuputanud, ent siis pöörati kõik pea peale), peategelased on endised (valge maag Anton, eestlasest endine must maag ja nüüd Inkvisitsiooni esindaja Edgar, Antoni endine korterinaaber ja endine sõber - nüüdne kõrgem vampiir Kostja jne.), paljud liinid saavad edasi arendatud või lõpetatud (lugeja saab teada Teiste võluvõime tegeliku olemuse, muuhulgas), mõnes kohas võimatult naljakas (James Bond kui moodne mütoloogia ja rongiakna taga lendav hiidnahkhiir) ja kõige oma näilise kerguse juures väga sügav, pikaks ajaks mõtlemisainet tekitav romaan.
Ainus miinus (väike-väike, enamuse jaoks pole seda ilmselt olemaski) oli minu jaoks ses raamatus tõdemus, et Lukjanenko on seekord astumas esimesi pisikesi samme ses suunas, mis viisid Rõbakovi uppumiseni veneülimuslikkuse ja impeeriumiihaluse sohu (vabandust pateetika pärast, et Rõbakov oli minu jaoks väga oluline kirjanik ja ta muteerumine selleks, mis ta täna on, lõi mul jalad alt)... aga need olid alles esimesed pisi-pisikesed sammud ja loodetavasti jääb see rada poolikuks... pigem arvan/loodan nii...
Ei olnud halvem kui sarja esimene või teine osa, vähemalt sama hea, kui mitte parem… Ei tahaks siinkohal hakata suurt kiidusõnavahtu lööma... ütleks vaid, et raamat (sellisel kujul, nagu ta mul riiulis on - kolm sarja romaani ühtede kaante vahel) oli minu jaoks kindlasti möödunud aasta suurim lugemiselamus ja hakkab kuuluma nende teoste TOP Kümne hulka, mida ma ikka teatud aja tagant läbi loen ja mis mu mõtteilma ja mu mina väga kõvasti mõjutanud on ja veel mõjutama saab (väga vähe on selle esimese kümne hulgas ULMEteosed, ehk veel vaid üks või kaks...)
Ja seda ka veel, et oleks tõsine kuritegu Dozori romaanid eesti keelde tõlkimata jätta. Päriselt ka ;-)
Pärast ühe mu enese ühe viimase loo kirjutamist meilis mulle must kass ja leidis sealt mõjutusi sest romaanist. Pidin siis oma häbiks tunnistama, et kuigi ma olen Lukjanenkolt peaaegu kõik asjad läbi lugenud, on see diloogia (no nüüd on muidugi kolmas osa ka väljas) kuidagi kahe silma vahele jäänud. Egas midagi - lugesin läbi, olen väga rahul ja võtan musta kassi lugemissoovitusi (BAAS-is) edaspidi väga tõsiselt :-)
Kõige tugevama mulje vajutas mällu too Antoni maailma muutvale maagide kohtumisele minek kolmanda loo lõpus, kus ta Jõu saamiseks inimestelt õnne varastas... no väga võimsalt oli see osa kirjutatud... käed läksid rusikasse ja raamat hakkas käes värisema... võimas, võimas...
Tuli ka mõte, et mõneti olen õnnelikum kui need, kes Dozori sarja must varem avastasid, sest praegu on mul kõik kolm osa ühes tellises käes ja saan need ühe jutiga läbi lugeda. Mida sa hing veel oskad elult tahta :-)
Noh, oli pisut läbinähtav küll, ent mulle meeldis ja irve püsib näol mitmendat minutit. Lahe lugemine töötegemise pausi ajal tuju tõstma. Autori kodulehel kõigile lugemiseks väljas ja puha...
Mõnedele Lukini varasematele kirjutistele viiteid omava romaani "Tshush sobatshaja" tegevus toimub hallivõitu linnas nimega Suslov, mille ainsaks eripäraks on see, et seal peetakse inimkoeri s.o. tugeva ettevalmistuse (muuhulgas psühholoogilise) saanud inimesed jooksevad oma peremeeste järel alasti ringi, imiteerides kõiges koera käitumist (näiteks on püstitatud mälestusmärk inimkoerale, kes kuuletus oma purjus peremehe rumalale käsklusele, kukkus kõrgelt alla ja sai surma; kõnealune peremees ise sai surma põhjustamise eest loomulikult karmilt karistada), ent seda vaid tööajal - lõunavahetund ning tööst vaba aeg on pühad ja siis käituvad inimkoerad päris tavaliste inimestena.
Ei saa öelda, et romaan otseselt halb oleks olnud. Midagi seal ju oli - mõned päris huvitavad mõtted selle kohta, kuidas koeraühiskond võib olla inimühiskonnast eetilisem; mõned päris kobedad naljad (inimkoerade tööst vabal ajal kogunemiseks oleva restorani seintel on lisaks Kashtanka ja Baskerville`i koera portreele ka Pavlovi oma - soodustavat seedimist); üht-teist oli veel... Maailm oli jälle, Lukinile omaselt, väga hästi välja joonistatud, ent lugu ennast polnud nagu eriti...
Siin saavad kokku Loginovi oskus hästi kirjutada ning Perumovi ülilennukas fantaseerimisvõime... parimatel hetkedel on tegemist väga hea raamatuga - meelde jäi näiteks see Küürakate suguharu laste tapmise osa... raamatu suurimaks ja parimaks leiuks oli minu jaoks siiski põhjanõia (tema nime – v.k. Bajun - tõlkimine eesti keelde jäi mind millegipärast pikaks ajaks vaevama (mul oli muidugi puhkus ka ja ma võisin enesele selliseid väheratsionaalseid ja laisaltkulgevaid mõtteharjutusi lubada)... Unepuhuja või Unevestja võiks olla päris head variandid, kui asja konteksti silmas pidada) juures peetava võlurite "vanadekodu" idee ("- Need on endiste aegade nõiad. Suured võlurid, kes said tundma selle ilma saladusi. Nad olid nii võimsad, et ei suuda surra, ent jäid nii vanaks, et ei suuda elada. Ma kogusin nad siia, sest siin pole neil nii halb.").
Siiski sundisid alles romaani viimased ca 50 lk (Perumov mõningase Loginovi kõrvalmaitsega, nämma!) mind sellele kõrgeima hinde (kuigi ka siis mõttelise kriipsuga) panema, sedavõrd lohisema kippus lugu raamatu keskpaigas. Huvitav koostöö siiski, ei tea, miks Perumov polnud nõus (ei leidnud aega) sellele koos Loginoviga järge kirjutada...
