Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Viktor Pelevin ·

Tšapajev i Pustota

(romaan aastast 1996)

ajakirjapublikatsioon: «Znamja» 1996; nr 4 – nr 5
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tšapajev ja Pustota»
Tallinn «Varrak» 2001 (Moodne aeg)

Hinne
Hindajaid
11
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)
Marek Jürisson

Üldiselt võiks ju öelda, et see raamat üritab lugejani tuua Vassili Tshapajevi ja tema ustava abilise Petka Pustota (pustota = tühjus) TEGELIKU LOO. Aga nagu Pelevini puhul ikka, pole kõik sugugi nii lihtne. Ent kõigepealt algusest...

Pärast segast proloogi siirdub lugu sujuvalt Oktoobrirevolutsiooni järgse Venemaa kodusõjakeerisesse, hüppab siis süüdimatu rahuga XX sajandi lõpu Venemaale ja ühte tema arvukatest hullumajadest (kus doktor Timur Timurovitsh ennastunustava õhinaga valeisiksuste kahestumise käes kannatavate patsientide raviga tegeleb) ning nõrgub mõni aeg hiljem veidrasse olekusse, kus venemaalaste teadvuste summad Lihtsalt Maria ja Arnold "True Lies" Schwartzenegger Venemaa ja Lääne alkeemilist abielu sõlmida üritavad.
Ja nii edasi jne.

On see nüüd juba piisavalt ulmeline?

Võtmesõna selle romaani mõistmiseks on tegelikult solipsism, mistõttu võib tavatult palju, eriti jutustuse arenedes, põrkuda sõnadega "tühjus", "mittemiski", "mittekunagi", "mittekeegi" etc. ja mis seletab ka ära ühe peategelase perekonnanime valiku. Ja lõpuks tuleb nentida, et autori (väidetavad) sõnad (vabas vormis) selle kohta, et kõnealune tükk olevat inimajaloo ainuke kirjanduslik teos, mille tegevus täielikus tühjuses toimub, peavad üldiselt paika.

Schopenhauer on väitnud, et solipsismi on praktiliselt võimatu ümber lükata, kuid tõsise veendumusena võib seda kohata vaid hullumajas. Arvatavasti on neid ridu lugenud ja sellest inspiratsiooni saanud ka Pelevin, sest kokkusattumus oleks muidu liialt suur. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks aga kirjanikuhärra enne antud teose kirjutamist ehk ka Wittgensteini lugema pidanud. Sel viisil oleks ta mitmetest mõttepüünistest hoiduda suutnud ja lõpptulemus oleks ehk enam veenev välja kukkunud.

Liiga palju oli seda olemise-mitteolemise ümber jahumist selles romaanis ja paiguti oli mul tõsiseid kahtlusi, kas ma ikka jõuan tüki lõpuni lugeda. Hambad ristis ma sellega siiski lõpuks hakkama sain, ent Pelevini loominguga tutvumist soovitan siiski alustada selle teisest, lühemast otsast ("Spi", "Hrustalnõi mir", "Vesti iz Nepala" jms.). Täielikuks ajaraiskamiseks ei julge kõnealuse teose lugemist siiski nimetada/pidada (ainuüksi lõik lõkke ümber igavese kaifi saavutamise võimalikkust arutavatest vene kantidest oli lugemist väärt, muuseas). Aga paremaks inimeseks see raamat mind, mitte üheski selle sõnapaari mõttes, küll ei muutnud. Halvemaks kah mitte
Teksti loeti vene keeles
Jüri Kallas

Tegelikult oli mul algselt plaanis Viktor Pelevini jutukogu «Sini fonar» lõpuni arvustada, kuid mitmed asjaolud (mille seas taustaks mängiv Zemfira sugugi viimase tähtsusega polnud) on tekitanud olukorra, et kus ma istun arvuti taga ning püüan teha võimatut... st. arvustada romaani «Tshapajev ja Pustota».

Tõttöelda lükkasin ma tükk aega selle romaani lugemist edasi, sest mingi sügavama veendumuse alusel polnud ma üldsegi kindel, et Pelevin suudab romaani kirjutada. Suur rõõm on tõdeda, et ma olen rängalt eksinud. Tegu on väga võrratu romaaniga, mis hoolimata üsnagi jaburaist eeldustest on sügav ning suisa traagilist mõõdet omav teos. Ka peletasid mind paljud tuttavad, kes kilava silmavaatega kogu aeg sellest romaanist lamisesid ning mingeid endi arust üsna naljakaid kohti tsiteerisid... see eelmises arvustuses mainitud lõik kantpeadest lõkke ääres kuulus ka pideva tsiteerimise alla. Nüüd tagantjärele võin öelda, et mu tuttavad lamisesid omas esituses kogu aeg neid kõige banaalsemaid lõike, seda, mida vene keeles tähistab kena väljend zhirpotreb (ek. laiatarbekaup)... romaan ise on hulga sügavam ja samas ka märksa efektsem. Mida on ainuüksi väärt stseen kõrtsis, kus Brjussov ja Aleksei Tolstoi purjutavad ning kuhu siseneb Pjotr Pustota kahe Balti mere laevastiku madrusega... või siis golemist soomusauto juht... või siis Buddha sõrm... krahv Ungern-Sternebergist, sisemisest Mongooliast ja jõest URAAL rääkimata!

Tõttöelda meenutas selle romaani lugemine CD kuulamist repeat rezhiimis, et paned neljandast loost (on selline suur idee CD kuulamiseks) alates mängima ning jääbki mängima... vaatasin romaani testiks kusagilt sajanda lehekülje kohalt ning nelja tunni pärast oli lõpp käes ning raamat läks kohe uuele ringile ja esimese ööga saigi romaani 2,5 ringi loetud!

Eelmine arvustaja on maininud oma vaevusi romaani lugemisel... pean tunnistama mul üldiselt säherdusi vaevusi ei esinenud, vast ainult Arnoldi ja Maria lugu hakkas liialt venima... kuid tundub, et minu ja Marek Simpsoni arusaam kirjandusest on üldse pisut erinev, sest Marek Simpsoni poolt ülesloetud Viktor Pelevini näidistekstid pole minu meelest seda mitte! See pole nüüd öeldud mingist protestivaimust... kuid midagi selline võrdlus ehk siiski avab.

Omaette võluv on reaalsete isikute (Furmanov, Brjussov, Ungern-Sternberg jne.) ja pseudoreaalsete isikute (Schwartzenegger, Ovetshkin, Anka jne.) sissetoomine... ning kui tahta ära märkida parimat kõrvalepisoodi, siis oli selleks kindlasti Ovetshkini katse müüa oma hing Tshapajevile ning kõik muu, mis sellest tulenes! Kaif!!! Ei saa ju müüa seda, mida sul pole!

Soovitan, kuid valitud isikutele... eks te ise tea, kes te olete... kas valitud, või mitte!!!
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Ütleme, midagi kardinaalselt erinevat eelarvustajatest ma öelda ei taha. Hinnegi on keskmine – “4” (sest “5” saavad vaid teosed, mida mitu korda loen ja ma ei ole väga kindel, et ma seda antud raamatu puhul tegema hakkan)... kuigi peaaegu oleks “5” pannud. Ka ei kavatse ma hakata üles lugema suurt hulka filosoofe, sest subjektiivne idealism on mulle vaatamata kogu seal tavaliselt avalduvale vaimuteravusele ikka tundunud rohkem anekdootide materjalina, mitte tõsiseltvõetava eluõpetusena. Veel on huvitav täheldada, et ma esimesel hetkel nagu ei suutnudki meenutada mõnd enam muljetavaldanud vene kirjandusteost, mille mõni tegelane ei oleks seotud hullumajaga, kui mitte lausa oluline osa tegevusest seal ei toimuks; järele mõeldes selle klausliga, et eelmise sajandi kirjandusest, sest Tolstoi tegelased olid veel keskeltläbi normaalsed, Puskini omad ka, aga juba Dostojevski... Ja ka viimaste kohta kehtib teine tähelepanek – kõik nad lakuvad rõlgelt, ületades alailma deliiriumi piiri. Võib ju muidugi kriipsutada alla ilmselget, et ega viimast sajandit seal riigis just normaalseks nimetada ei saagi...

Hinnatavamaks peaksin teoses siiski realismilähedasi tegevusliine, kus võib-olla enam pääseb mõjule autori sarkasm ja meeldivalt ilmsest nihestatud teravus. Juba lause “...laiba pärast ma ei muretsenud, sest laip toanurgas oli neil aegadel tsekisti korteri interjööri tavaline detail...” [tsitaat mälu järgi] avab ajastut rohkem kui mõni tõsiteaduslik faktidest kubisev monograafia. Niisama hea ja väga mõjuv on tänase päeva ja tollase segadiku kokkutraageldamine lõpuosas – hinnatava, kuid samas masendava allusioonina keerab autor sisuliselt hullumaja pahempidi. Olen samuti eelarvutajatega nõus, et Arnoldi ja Maria gambiit alguses on vast teose kõige vähem sobiv, lausa tervikust välja langev osa, mis isegi häälestab ettevaatusele edasise suhtes. Ka pean üheks paremaks (lausa ühiskonnateoreetiliseks hümniks, teatud mõttes kummarduseks “Gulagi arhipelaagile”) kantpeade vestlus seal lõkke ääres, ehedalt tsoonistunud religioonikäsitlust (mis muidugi lüpsab halastamatult piibli mõttetera “igaühele mõõdetakse tema usu järgi”). Teisalt kippus eitavate üldmäärangute arv mitte kusagile välja jõudvates dialoogides teinekord talutavuse piirile jõudma. Millegipärast kutsus autor end ise korrale, kui asi vasakule keeras (“Kus me oleme?” – “Siin majas.” – “Kus see maja on?” – “Venemaal.” – “Ja kus Venemaa on?” – “Hädas.” – “Ära sa mul naljata...”) katsudes tõestada tõestamatut – lõplikku eitust.

Igatahes on mul siiralt hea meel, et see raamat on eesti keeles välja antud. Pelevin on piisavalt omapärane autor ja tema ulme on värskendavalt erinev “tavapärasest” (mida iganes see sõna siis tähendaks) – meie õnn, et seisame siin kultuuride piirimail, kuigi loeme end Euroopasse kuuluvaks. Ja kuigi see on traagiline, on minul isiklikult sügavalt ükskõik, kellega Venemaa alkeemilist abielu sõlmib – alkohoolikutel ja hulludel on harva normaalseid järglasi. Aga lugege!
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Kender

Mina isiklikult pole kunagi lugenud raamatut, mis mulle kohe algusest oleks suuremat turvatunnet suutnud sisendada: kohe esimestel lehekülgedel saab kangelane suure plekkpurgi kokaiini. Kogu tekstist õhkab, et see ei saa lihtsalt kunagi otsa saada. Nii hea tunne oli!

Ja see ei ole ulme. See on kõige realistlikum romaan, mida ma olen lugenud.

Tekstistrateegialt on raamat ääretult sarnane Bulgakovi Meistri ja Margaritaga. Mis aga ei ole sugugi mitte halb! Vastupidi.

Ning ka suhtumine teksti on osal lugejatest sarnane: narkomaani reality check probleemid. Bulgakovil siis morfiin. Pelevinil kokaiin.

"Tsapajevi" etendusel Vene Draamateatris naersid kandilised vaheajal: "Eh, kokaiinovõi bred..." so. Kokaiinis sonimine.

teisalt: kõik võivad nende ainete all nägemusi näha, mis on reaalsemad kui reaalsus. Aga ainult kaks on osanud seda reaalsustevahetust kirjandusse valada nii, et iga lugeja sellest kaasa haaratud saab.

Viis. Elagu Balti Tee!
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Mis siin rääkida, suurepärane romaan... Hoolimata sellest, et autor siunab Dostojevski külge klammerdunud vene hinge kannatusi, on ta ise suure rõõmuga seda sama teemat viljelenud, küll natuke teises võtmes. Huvitav, kas neil kodanikel, kellel "vene valu" vastu terav allergia on, käesolev teos sellekohast vastumeelsust ei tekitanud?
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Mind võlus kõige rohkem romaani stiil, keelekasutus ja mingi elegantne tunnetus, mis ei lasknud kordagi minna autoril labaseks. jah, ehk olid mõned stseenid veidi igavad ja poolsada lehekülge ehk ülearu... siiski parimad kohad raamatust kaaluvad nõrgemad üles. Aga veelkord - see elegants ja delikaatsus, ja muidugi Pjotri (Petkaks teda ei tõuse käsi kutsuma) ning Anna (Anna, mitte Anka!) armastuslugu ja need mõtted, mis kirjas leheküljel 354 ("Vagiruse" väljaandes). Miskit pikemat filosoofilis-paradigmalist tõlgendust ei pea oluliseks romaanile teha.
Teksti loeti vene keeles
Eevur Tumm

Hargnevate Petkade aed on vist ikka zen-budistlik kirjandus. Kas just mantra, aga... Mõnulesin kohe esimestest lehekülgedest, revolutsiooniline kaos meenutas armsalt lagunevat NLiitu, asi kruvis kuni äkki mingid Schwartzenegger ja Lihtsalt Maria... Siis oli juba näha, et midagi on viltu. Pelevin ühel poolt seletab Nõukogude Vene alternatiiv-ikoonide Tsapai,Petka ja Anka(kellest põhiliselt meenuvad rõvedad anekdoodid, aga kes Pelevinil on õrn ja intelligentne aadlidaam) juhtumisi, nagu need "tegelikult" olid, teisalt jälle seletavad need tegelased tegelikkust, umbes et anekdootlikus riigis ongi ainus võimalus seletada asju läbi anekdoodikangelaste. Või midagi sellist. Kus siin siis see zen-budism? Eks ikka koanides.Koan on selline asi, millega ajusid töödelda kuni zen kätte jõuab. Näiteks selline mõistujutt: hanepoeg pandi pudelisse, kus ta suureks kasvas. Pudelisuust ta enam välja ei mahu. Kuidas hane ilma pudelit lõhkumata kätte saada? Vastus on umbes selline, et tegelikult mingit pudelit polegi, me ainult kujutleme seda. Kui selle kallal õigesti mõtiskleda,tulebki kuldne valgus avatud ajju. Mille poolest see on vähem või rohkem veider kui Pjotr Pustota, kes on ühest küljest kodusõjas, aga teiseltpoolt 90ndate aastate hullumajas. Kelle Sise-Mongoolia palju on suurem kui Välis-Mongoolia.Ühesõnaga see raamat mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
tess

Tavaliselt kui raamat mulle väga meeldib, läbin ma selle võimaluse korral yhe hingetõmbega või vähemalt nii kiiresti kui suudan. Seda raamatut lugesin paarikymne lehekylje kaupa ja kindlasti mitte selle tõttu, et raamat ei meeldinud vaid nautides seda, kui midagi hõrku ja kallihinnalist.

Lihtsalt Maria ja Arnold Schwartzenegger tundusid vene kontekstis oma ebareaalsuses ylireaalsetena, sest kahtlustan, et pooltele Venemaa inimestele on nad just nagu pereliikmed. Kui käisin mõned aastad tagasi Siberis, siis teatas yks handi vanamees vaadates põlgliku näoga peale lemmikseriaali telekas algavat head prantsuse filmi - "see jama mulle kyll ei meeldi, aga vat Arrrnold Schwarznegger...". S.t suurel Venemaal on kõik võimalik ykskõik kui ebareaalne see ei ole, kokaiini pole vajagi.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Selline üpriski hüplik teos. Kohati on tegu väga ladusa ja humoorika tekstiga, mis aga ajapikku vajub kuhugi igavasse sohu. Algus Oktoobrirevolutsiooni-aegsest Piiterist oli igati hea, samuti stseenid baarist jne. Kuid näiteks Arnoldi ja Maria lugu ning Pustota seiklemised teispoolsuses ajasid mind lihtsalt haigutama. Ju siis oli tekst mulle liiga raske ja käis lihtsalt üle pea. Kuna täit naudingut ma sellest raamatust ei saanud ja üle lugema ei kutsu siis "4".
Teksti loeti eesti keeles
Aasa Tamm

Lugesin seda raaamtut teist või kolmandat korda, täpselt ei mäleta. See lugemine oli nüüd hoopis teistmoodi kui eelmine (eelmised).
Ma mäletasin oma kunagist vaimustunud emotsiooni, aga tegin enne lugemist olulise vea – lugesin siit (Baas), mida siis teised ka asjast arvavad, googeldasin ka. Muutsin konteksti. Ei lugenud puhtalt lehelt – oma igapäevasest olemisest tulenevalt. Ei lugenud teksti – lugesin ootust. Ootus oli keeruliste filosoofiliste (religioossete(?), kirjanduslike (?)) süsteemide seoste ja arenduste ootus.
Nende seoste teadvustamine ja lahendamine meenutab korralikult lahendatud ristsõnamõistatust. Ma ei lahenda ristsõnamõistatusi. Need ei tule mul tavaliselt välja ja isegi kui tulevad, siis ikka on igav.
Välja ei tule seepärast, et ei tule õiged sõnad meelde. Mul on see viga juures, selle kohta on A tähega sõna, seitse tähte. Et kui õige sõna on huultel, aga … Sellega võib, aga ei tarvitse, kaasneda orgaaniline ajukahjustus. No mis sõna see on …?
… Ei, ei. Aristoteles see ei ole. Aristoteles on see, millega virutatakse vasta pead kui kahtled, kahtled baasi(listes) asjades. Mulle ei ole vaja vastu pead virutada, mina ei ole troll, mina saan haiget. Pealegi, ma ei kahtle, ma lihtsalt ei saa aru …
… Ei, ei. Platon see kah ei ole. Platon paneb su vangi, kui sa pole piisavalt õnnelik … Vist pole see kord. Praegu.
…
Ristsõnad. Mitte just väga igav, aga kõlbab (see lahendamine) vaid väga igava tõrjumiseks natuke vähem igavaga.
Mul ei ole igav. Tavaliselt.
Ma olen elus ja maailm ümberringi toimub. (Tavaliselt).

Eks ma siis algul lahendasin püüdlikult ristsõnamõistatusi. Nagu eellugejad õpetanud olid. Sain teada, et Arnie on Peemot ja Petka Meister. Siin ma kahtlesin natuke – Petka võis ka Ivan Bezdomnõi olla – oleks pidanud kontrollima, aga uni hullumajas oli Bulgakovilgi kirjelatud nende kahe tegelase parallelsust toonitavana. See teadmine justkui sunniks otsima autori salateadet – (Lääne) massikultuur on saadanast, Saatan on lõbus ja õiglane tegelane, Bulgakov on muutunud massikultuuri osaks ...
...
Siis hakkas igav. Liig palju ruute jäi täitmata – hakkasin enda suhtes lootust kaotama. Afaasia. Dementsus on mind juba aastakümneid vaevanud. Ma tunnen tuttava ära, tean kuhu kasti kuulub, aga nimi ei tule meelde. Asula põhjarannikul, kaks tähte, esimene täht on A ... A’ mis siis?
Psühhonalüüs kui massikultuur (?) – a’ mis siis (?)... see kah mõni salateade!
Ega ma pole kunagi miskit väärt salateadete raamatupidaja olnud.
Ja ometi olin kunagi neelanud ahnelt, lõpetanud teadmisega milleski väga elusast ja lõbusast. Jah, just nimelt lõbusast. Nikulinlikult kurvameelsest lõbususest, kus naerad küll – aga natuke tahaks nutta kah, kui mitte muu pärast, siis enda pärast, seepärast, et inimese kannatused tunduvad vastupandamatult lõbusad olevat.
Mul oli praegu lugemist alustades mälestus oma kunagisest otsustusest jätta see Pelevini-nimi meelde ja lugeda kõike, mida see mees pakub.
Sel hetkel hakkas igav. Just siis, kui Maria lõpetas (Maria oli Ajastu Ahistavate salateenistuse ülem – kas kah salateade?). Vana mälestuse sunnil sundisin end edasi – vähemalt teen selle lugemistöö lõpuni.
Ja läks jälle lahti!
Oli naljakas.
Olin kui Anka pusimas Petka kallal ja üha nõudmas: „Ja teie rääkige, rääkige...“ (lk 300).
Ja siis ta (Pelevin) lõpetas. Mina olin rahuldatud.

Mis lugu see siis oli – küsin ma kaks päeva hiljem. Endalt.
Erinevate paralleelseste maailmade lugu.
Maailm sõltub tõlgendussüsteemist. Igal hullul on oma tervik. Igal tervikul on oma hull. Iga süsteem on hea ja õige, aga...
Igal süsteemil on mingi sobivus. Sobivus situatsioonideks. Kuidas on õige käituda. Kuidas on õige mõtelda. Et ellu jääda – mitte füüsiliselt, vaid et kuidas taluda (enda?) maailma absurdust. Enesetapu küsimuse erinevad lahendused. Ensetapu küsimuse siinne (õige) sõnastus – kuidas mõelda, et taluda (mitte, et kas teha?). Et juba antiikajast peale on filosoofid tegelikult üritanud lahendada Camus’ küsimust, aga ...
Aga...
Tõlgendused toimivaid vaid süsteemi siseselt. Aga siis kui nad on süsteemist väljapool, siis on piinavalt (valus(?), ei – ) naljakas …
Vastused on õiged ka ilma küsimusi (selgesõnaliselt) esitamata...

Pelevinil on ka oma vastus Camus’ küsimusele (kuidas mõelda, et taluda) – tõlgendades. Ja hakkab vastupandamatult lõbus.

Lugu on mitmepidine – ma saan aru, et enamik luges seda lugu tänapäeva hullumaja viirastuste loona. Mina olin varem lugenud ja jõudsin taas samani – tegemist on ikka Pjor Pustotaga kodusõjas, kellel prohvetlikud nägemused.
Siingi on hargnevad teed. Siingi on võimalik üheaegselt valida mõlemaid.

Laske vaim vabaks ja lugege – lugu on naljakas. Ka ristsõnu lahendamata!
Teksti loeti eesti keeles
x
Marek Jürisson
03.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Marek Jürisson

Seekord kuuleb väsimatu rändur Peter Sljadek loo inimlikust ahnusest ja elu ning raha hinnast. Piisavalt kiidusõnu loo kirjeldamiseks ei suuda leida... väga meeldis, et paigale, kus nõrgem autor oleks punkti pannud, keeras sir Henry veel mitu tublit vinti peale. Kompu!
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Eriti uuemate romaanidega ("Dolina sovesti", "Pandem") võrreldes on see abielupaari 97. aasta romaan ikka üsna nõrgavõitu, tuleb tunnistada... Ei näe põhjust üle 2 panna, mis õiglane hinne raamatule, mil nõrk sisu, keskpärane teostus ja mille lõpunilugemiseks tuleb aeg-ajalt tõsiseid pingutusi teha. Üks Djatshenkote romaanidest, mille soetamise/lugemise peale raha/aega pole mõtet raisata.
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Dozor-sarja kolmas romaan, mis tavapäraselt koosnemas kolmest teineteisega väga tihedalt seotud jutust (kui neid eralda hindama hakata, siis võiks ka hindega pisikesi kõhklusi tekkida, ent kolme lugu tuleb siiski vaadata kui ühte tervikut), mida soovitaksin soojalt ja tungivalt lugema hakata alles siis, kui Dozor-sarja kaks esimest romaani (soovitatavalt värskelt) läbi on loetud, ning milles otsitakse vastust küsimusele, kas tavalisest inimesest võib saada Teine. See on muidugi selline väga väeti ja mannetu sisukokkuvõte, ent ma ei taha siinkohal spoileriks hakata ;-)

Väga põnev, üllatavate pööretega (näiteks kolmanda loo puhul suutis autor mind kõvasti ninapidi vedada, olin juba üsna kindel, et olen autori skeemi välja nuputanud, ent siis pöörati kõik pea peale), peategelased on endised (valge maag Anton, eestlasest endine must maag ja nüüd Inkvisitsiooni esindaja Edgar, Antoni endine korterinaaber ja endine sõber - nüüdne kõrgem vampiir Kostja jne.), paljud liinid saavad edasi arendatud või lõpetatud (lugeja saab teada Teiste võluvõime tegeliku olemuse, muuhulgas), mõnes kohas võimatult naljakas (James Bond kui moodne mütoloogia ja rongiakna taga lendav hiidnahkhiir) ja kõige oma näilise kerguse juures väga sügav, pikaks ajaks mõtlemisainet tekitav romaan.

Ainus miinus (väike-väike, enamuse jaoks pole seda ilmselt olemaski) oli minu jaoks ses raamatus tõdemus, et Lukjanenko on seekord astumas esimesi pisikesi samme ses suunas, mis viisid Rõbakovi uppumiseni veneülimuslikkuse ja impeeriumiihaluse sohu (vabandust pateetika pärast, et Rõbakov oli minu jaoks väga oluline kirjanik ja ta muteerumine selleks, mis ta täna on, lõi mul jalad alt)... aga need olid alles esimesed pisi-pisikesed sammud ja loodetavasti jääb see rada poolikuks... pigem arvan/loodan nii...

Ei olnud halvem kui sarja esimene või teine osa, vähemalt sama hea, kui mitte parem… Ei tahaks siinkohal hakata suurt kiidusõnavahtu lööma... ütleks vaid, et raamat (sellisel kujul, nagu ta mul riiulis on - kolm sarja romaani ühtede kaante vahel) oli minu jaoks kindlasti möödunud aasta suurim lugemiselamus ja hakkab kuuluma nende teoste TOP Kümne hulka, mida ma ikka teatud aja tagant läbi loen ja mis mu mõtteilma ja mu mina väga kõvasti mõjutanud on ja veel mõjutama saab (väga vähe on selle esimese kümne hulgas ULMEteosed, ehk veel vaid üks või kaks...)

Ja seda ka veel, et oleks tõsine kuritegu Dozori romaanid eesti keelde tõlkimata jätta. Päriselt ka ;-)
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Vähemalt sama hea, kui esimene osa ja kuigi järjest kaks sarja raamatut loetud, ei teki sest maailmast hetkekski tüdimust, vaid lähen kohe kolmanda lugemisele üle. Kõik muu on vist eelarvustajate poolt juba ära öeldud...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Ei noh, ikka väga hea oli...

Pärast ühe mu enese ühe viimase loo kirjutamist meilis mulle must kass ja leidis sealt mõjutusi sest romaanist. Pidin siis oma häbiks tunnistama, et kuigi ma olen Lukjanenkolt peaaegu kõik asjad läbi lugenud, on see diloogia (no nüüd on muidugi kolmas osa ka väljas) kuidagi kahe silma vahele jäänud. Egas midagi - lugesin läbi, olen väga rahul ja võtan musta kassi lugemissoovitusi (BAAS-is) edaspidi väga tõsiselt :-)

Kõige tugevama mulje vajutas mällu too Antoni maailma muutvale maagide kohtumisele minek kolmanda loo lõpus, kus ta Jõu saamiseks inimestelt õnne varastas... no väga võimsalt oli see osa kirjutatud... käed läksid rusikasse ja raamat hakkas käes värisema... võimas, võimas...

Tuli ka mõte, et mõneti olen õnnelikum kui need, kes Dozori sarja must varem avastasid, sest praegu on mul kõik kolm osa ühes tellises käes ja saan need ühe jutiga läbi lugeda. Mida sa hing veel oskad elult tahta :-)
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Lugu sellest, kuidas üks Vene väikelinn salapärase Jumalaanni abil mongoli-tatarlaste rünnakule vastu seisab... noh, esmapilgul tundub, et on sellest. Pinna all on muidugi palju enamat ja eks ses mõttes on tegemist hää raamatuga, et igaüks leiab sealt ilmselt oma. Minu jaoks jäi see "oma" siiski ootamatult lahjaks... võib-olla satub keegi teine ka näiteks vaimustusse... ei tea. Kerge raamatuga tegemist igal juhul ei ole. Vershini poolt kirjutatuna minu jaoks siiski pettumus.
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Töösuhete alase psühholoogia keskusesse tuleb klient, igati maksujõuline ja asjalik. Ütleb, et tal on oma probleemist raske rääkida, ent üritab nii analoogidega... kurdab, et transpordib hulka kasulikke maavarasid, vett, jms. ühest kohast teise, ent meeskond on täiesti lootusetu, kiskleb omavahel, korraldab sabotaaþe, käitub ebamõistlikult...

Noh, oli pisut läbinähtav küll, ent mulle meeldis ja irve püsib näol mitmendat minutit. Lahe lugemine töötegemise pausi ajal tuju tõstma. Autori kodulehel kõigile lugemiseks väljas ja puha...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Sarja "Tehnomagija" teine osa oli parem, kui ma ise arvasin (no eks need sarjade jätkud ole ju üldiselt teada) ja eelmiste arvustajate nägemusest arvata võis. Tegevust oli piisavalt ja kuigi paiguti näis, et kogu möll mandub kohe-kohe suhteliselt mõttetuks edasi-tagasi tammumiseks, nii siiski ei juhtunud. Raamatu lõpp oli samuti palju parem, kui ma kartsin, sest kui peategelaseks olnud endine armastajapaar oleks lõpuks kenasti ära leppinud ning koostööle läinud, oleks vist isegi 3 välja ladunud. Nüüd aga selline väikese miinusega 5, millest osa on seotud ootusega, et kahe romaaniga võetud hoojooks kolmandas sarja osas ikka korralikuks tulemuseks realiseerub. Kirjaniku kodulehelt võib välja lugeda, et mees on kolmanda osaga siiski püstihädas, seda mitu korda ümber kirjutanud... no las kirjutab siis veel paar korda ümber, peaasi, et lõpptulemus igati hää välja kukuks... praeguse versiooni kohaselt leidvat kolmanda romaani sündmused aset 15 aastat pärast teise romaani sündmusi, mis tundub olevat hea mõte... kuigi kodulehel väljas olevat lõiku sirvides... ah, ootame raamatu ära ja eks siis näeb... :-)
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Indrek ja Riivo on seda raamatut juba kenasti kiitnud ja selle sisu tutvustanud, nii et midagi erilist mul enam lisada ei olegi. Peab vaid tõdema, et Perumov sundis mind üllatada ja paiguti jäi lugedes mulje, justkui oleks romaani kaasautoriks Gromov. Mõned pisiasjad ei luba mul romaanile 5+ panna, ent alla 5- ei näe ka põhjust laduda. Hea, et järg kohe võtta on... soovitakski mitte enne esimest osa lugema hakata, kui "Vrag nevedom" riiulis lugemisjärge ootamas...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Üldiselt ei meeldinud. Sisu sisuks (ma võiksin ka sel teemal pisut möliseda, ent ei viitsi praegu), ent kõige enam häiris Ratkevitshi võimetus meestegelasi usutavalt kujutada (varem pole ma tal seda probleemi isegi nagu märganud). Erutatult riietumise eripärade üle arutlev prints (noh, on küll saadik ja tal on riietumisel teatud etikett, saan aru, aga ei hakka üks meesterahvas selle riietejama üle enam pead murdma, kui hädavajalik on) ja pärast laviini alla sattumist pead pesev ning lõkke kohal juukseid kuivatav haldjas mõjusid lugedes tõesti liiga kohatult. Pealegi ei kõhkle ja kahtle meesolevused harilikult enne iga elusammu astumist lehekülgede kaupa, vaid enne teevad ära ja pärast loevad kahjud/laibad/arved/etc kokku; selline ülikaalutletus on pigem naisterahvastele omane. Tekkis mul lugedes mulje selline, et pole vist Ratkevitshil kodus sellist ontlikku vene meesterahvast, kes peldikus alati potikaane üles unustab ja laupäevahommikuti köögis väljaveninud kaenlaaukudega alussärgi väel viina joob. Antud tükki lugedes oli ka paiguti võimatu uskuda, et see on kirjutatud sama inimese poolt, mis suurepärane Puumõõga-triloogia. Pärast raamatukaante sulgemist (issand kui õudne kaanepilt... huvitav, millist romaani lõiku see pilt üldse illustreerima peaks... meningiitne rohepärdik suudaks kah parema välja valida, tundub mulle) avastasin, et glossaar(ium) (oled märganud, et sellel sõna aeglaselt lausumine meenutab kangesti haigutamist?) oli mõnes mõttes huvitavam kui romaan ise. Noh, eks kõigil on paremaid ja halvemaid aegu... Küll Ratkevitsh veel meile näitab, ent järgmine kord võiks kindluse mõttes Lermetti ja Enneari asemel peategelasteks olla Lermetta ja Enneaaria.
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

ACT andis sel aastal välja kogumiku eelmisel aastal vene veebis toimunud võistlusest, kus Nik Perumov ulmeautoritele teema ette andis ja need 48 tunni jooksul antud teemal jutu valmis pidid kirjutama, milliseid üllitisi siis omakorda lugejad hinnata said. Üldiselt oli tase selline Algernoni keskmine (tuntud nimedest tuleb kohe meelde Lukjanenko, kelle lugu IMHO teenitult hindamisel keskmike hulka hääletati) ning pärast kõigi lugude lugemist jättis ehk just see jutt, kus kannatamatu inimkond Messiast ära oodata ei jõua, ning ta ise loob, kõige parema mulje. Kui tegemist ikka on noore, alustava autoriga (mis pole taoliste võistluste puhul muidugi üldse kindel), siis võiks tast asjade soodsa kulgemise korral praegustele vene ulmetankidele hea järelkasv kujuneda küll. Ma ise jätan igaks juhuks venna nime meelde.
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Olgugi, et etteantud teemal vaid kahe ööpäevaga valmiskirjutatud, on see lugu siiski meistri jaoks nõrgavõitu. Ehk oleks asjale kasuks tulnud, kui teema oleks lõpuks naljaks keeratud, ent pragu jäi küll lugemist lõpetades selline mittemidagiütlev õlakehitamise tunne. Paberil oleks võinud loo välja andmata jätta, tundub mulle, piisanuks, kui see lihtsalt kusagil veebilehel vedeleb... või oleks ehk õigem öelda, et varitseb ;-)
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Paljude Suurte Tähtedega Romaan Surnute Valitsejast ja Elavate Valitsejast ja Sõduritest ja Võitlusest ja Armastusest ja Surmast. Nojah. Romaani algus lubas palju enam, kui lohisev keskosa ja ehk pisut parem lõpp lunastada suutsid. Ka ei meeldinud mulle kirjutamise stiil – isiklikult istuvad lühikesed, eraldi real ja teineteist dubleerivad ning täiendavad laused mulle pigem lühilugudes, sest tervet romaani ei jõua sellist karglemist taluda. "Kaasautori" idee mulle pigem meeldis - andis vürtsi ja lubas lugeja üle kildu visata (mul endal tuleb ikka aeg-ajalt meelde, kuidas Andri pani pahaks, kui ühes mu enese jutus jutustaja lugejate poole sõnaga "rotipojad" pöördus, millest Andri luges välja autori lugupidamatust oma lugeja vastu... nojah) Võib-olla oleks ehk nelja pannud, ent tahtmatult tekkis pähe mõte, kuivõrd parem asja oleks sest süþeest kokku kirjutanud näiteks Valentinov või näiteks Perumov.
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Endise Tina tänava ja praeguse Vilmis tänava kaupluse raamatukaupmees (no on üks väga tore inimene aga nime pole kunagi millegipärast küsinud... raamatutest räägid ju ikka temaga, raamatutest...) on enese sõnul Zoritshist kõvasti vaimustuses. Minu jaoks ei tekitanud Zoritshi nimi seni mingeid, ei positiivseid ega ka negatiivseid, emotsioone. Lugu "Serõi Tjulpan" (kaks tütarlast otsivad lahinguväljal salapärast halli tulpi, mis kasvavat nende hukkunute viimasele puhkepaigale, kes enne surma viimase asjana lilledele mõtlevad, ja millega saab surnuid ellu äratada; samal ajal nutab oma kallist hobust taga lohutu barbar... no küll kõlab rumalalt selline kokkuvõte, vabandust) on küll väga hea, üks parimaid fantasylugusid, mis ma üldse viimasel ajal lugenud olen. Väga hea feeling, hea sõnakasutus, oskus balansseerida musta huumori, headuse ning iroonia piiril, kusjuures kordagi lompi astumata... Andke mulle muidugi selline kohatunatunduv paaritus andeks, ent Zoritshis on koos parim Dashkovist ja hea Bradburyst... pluss veel midagi üsna omapärast, millele näpuga näidata ei oska... Lisan kirjaniku ostunimekirja, mis muud, kuigi Hargla rääkis, et üks Zoritzhi tema poolt loetud romaan olevat sitt olnud... loodetavasti ma siis selle otsa ei komista :-)
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

See on nüüd siis kas kuues või seitsmes (täpselt ei mäleta) lugu sarjast Peter Sljadeki laulud, mida mul on olnud au lugeda. Ja väga hea on seegi lugu, klass omaette, võiks öelda... Sisust ei hakka üldse rääkima, sest seda peab igaüks ise lugema. Venelaste üsna kobedas kogumikus "Fantasy 2003" on see näiteks sees. Kuuldavasti on Sljadeki lood välja tulemas ka omaette raamatuna. Ja saab see vast üks kaif raamat olema! Peaks selle tarvis vist raamaturiiuli sisse eraldi altari ehitama :-)
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Eelmisel aastal kirjutas Lukin lühiromaani "Truzheniki zazerkalja" ning avaldas selle koos hulga oma vanade (veel koos naisega kirjutatud) ning mõnede uuemate lugudega. Sel aastal sai mees siis maha romaaniga (selle romaaniks või lühiromaaniks tembeldamine on siiski vist enam maitseasi), mille ta avaldas taas koos eelpoolmainit` lühiromaani ja kahe juba eelmises kogumikus esinenud lühilooga. Eks ta ole.

Mõnedele Lukini varasematele kirjutistele viiteid omava romaani "Tshush sobatshaja" tegevus toimub hallivõitu linnas nimega Suslov, mille ainsaks eripäraks on see, et seal peetakse inimkoeri s.o. tugeva ettevalmistuse (muuhulgas psühholoogilise) saanud inimesed jooksevad oma peremeeste järel alasti ringi, imiteerides kõiges koera käitumist (näiteks on püstitatud mälestusmärk inimkoerale, kes kuuletus oma purjus peremehe rumalale käsklusele, kukkus kõrgelt alla ja sai surma; kõnealune peremees ise sai surma põhjustamise eest loomulikult karmilt karistada), ent seda vaid tööajal - lõunavahetund ning tööst vaba aeg on pühad ja siis käituvad inimkoerad päris tavaliste inimestena.

Ei saa öelda, et romaan otseselt halb oleks olnud. Midagi seal ju oli - mõned päris huvitavad mõtted selle kohta, kuidas koeraühiskond võib olla inimühiskonnast eetilisem; mõned päris kobedad naljad (inimkoerade tööst vabal ajal kogunemiseks oleva restorani seintel on lisaks Kashtanka ja Baskerville`i koera portreele ka Pavlovi oma - soodustavat seedimist); üht-teist oli veel... Maailm oli jälle, Lukinile omaselt, väga hästi välja joonistatud, ent lugu ennast polnud nagu eriti...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Mitu aastat hiljem kirjutatud järg Loginovi/Perumovi katsetusele "Tshornaja krov", mille tegemisest Perumov osa ei võtnud... Halb ei olnud aga midagi erilist ka ei olnud... ehk oleks õiglasem hinne 4, ent mulle ei meeldi need järjeraamatud, mis, suutmata ise midagi uut mängu tuua, originaalraamatu kõrghetki edasi arendades sellel vegeteerivad... hästi kirjutatud, lihtsalt loetav aga säratu... kuivik...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Kirjutavad, et tegemist on "kiviaja fantasy`ga"... eks ta umbes nii olegi - "Mammutikütid" pluss kõvasti nõidumist ning hulk tänapäeva teadusele tundmatu elukaid ;-)

Siin saavad kokku Loginovi oskus hästi kirjutada ning Perumovi ülilennukas fantaseerimisvõime... parimatel hetkedel on tegemist väga hea raamatuga - meelde jäi näiteks see Küürakate suguharu laste tapmise osa... raamatu suurimaks ja parimaks leiuks oli minu jaoks siiski põhjanõia (tema nime – v.k. Bajun - tõlkimine eesti keelde jäi mind millegipärast pikaks ajaks vaevama (mul oli muidugi puhkus ka ja ma võisin enesele selliseid väheratsionaalseid ja laisaltkulgevaid mõtteharjutusi lubada)... Unepuhuja või Unevestja võiks olla päris head variandid, kui asja konteksti silmas pidada) juures peetava võlurite "vanadekodu" idee ("- Need on endiste aegade nõiad. Suured võlurid, kes said tundma selle ilma saladusi. Nad olid nii võimsad, et ei suuda surra, ent jäid nii vanaks, et ei suuda elada. Ma kogusin nad siia, sest siin pole neil nii halb.").

Siiski sundisid alles romaani viimased ca 50 lk (Perumov mõningase Loginovi kõrvalmaitsega, nämma!) mind sellele kõrgeima hinde (kuigi ka siis mõttelise kriipsuga) panema, sedavõrd lohisema kippus lugu raamatu keskpaigas. Huvitav koostöö siiski, ei tea, miks Perumov polnud nõus (ei leidnud aega) sellele koos Loginoviga järge kirjutada...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Nojah, kuidas seda nüüd viisakalt öelda... polnud suurem asi raamat. Kui nüüd siinkohal kõik ausalt kirja panna, mis logises, vastu rääkis, veider ja paiguti rumal tundus jne, siis tuleks päris pikk jutt välja. Eks ma ise tõstan kah imestunult kulmu, kui keegi BAASis Shterni pulajutte arvustades pahaks paneb, et kirjanik lubab kosmoselaeva asukatel leiliruumist vahepeal vaakumisse hüpata, ent antud raamatu puhul oleks võinud rõhk siiski sõnapaari "teaduslik fantastika" esimesel poolel olla... või ma ei väljenda end nüüd vist päris täpselt... vahepeal autori arvates ilmselt oligi, ent veidigi ajukrõbinat omav inimene pidi seda lugedes küll pidevalt punastama. Kusagil sajandast leheküljest läks nagu pisut paremaks (võib-olla ma harjusin ka lihtsalt ära), ent lõpp oli jälle, andke mulle selline inetu väljend andeks, puha persest. Samust, et ma kujutan küll ette inimesi, kellele selline krutoi fantastitsheski bojevik meeldida võiks, ent mina nende hulka ei kuulu. Sedapsi siis...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Noh, päris lahe liist sellest, kuidas maalaste võitmatu armaada üleliia agaralt inimestega konkureerivaid võõraid sakutama sõidab ja kuidas kõik see asi õnnetul kombel läbi kukub. Mõnes kohas sai päris tublisti naerda-irvitada, tuleb tunnistada, ent lugesin äsja läbi ka Gromovi sekundadi-loo ja see oli ka teisel lugemisel kriipsu võrra vingem. Seega panen nelja, kuigi mainit` võrdluse kontekstist välja rebutuna oleks lugu ilmselt viie saanud.
Teksti loeti vene keeles