Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Za milliard let do kontsa sveta

(lühiromaan aastast 1977)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1976; nr 9 – 1977; nr 1 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Miljard aastat enne maailmalõppu»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Miljard aastat enne maailmalõppu» 1987

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
19
16
8
1
0
Keskmine hinne
4.205
Arvustused (44)
Tundmatu Arvustaja

"Miljard aastat enne Maailma lõppu", veidratel asjaoludel leitud käsikiri. Palju filosoofiat ja psühholoogiat. Peotäis butafooriat. Hulk küsimusi. Kui ühiskonnas ja Maailmas, Universumis tervikuna, (saab neid üldse lahutada?), esinevad dissipatiivsed-(hajutavad) ja inertsijõud, kuidas avaldub nende tegevuse väline efekt? Kastitäies kinnimakstud söödavas-joodavas, mis kopkaid lugevale teadurile koju kätte tuuakse? Lahke ja atraktiivse daami külastuses? Ähvardustes? Igasugu müstiliste jõudude ilmutustes? Otseses agressioonis? Kuidas avaldub entroopia kasvu seadus ühiskonnas? Hea jutustus. Dateeritud 1974 aastaga, ilmus ajakirjas "Znanije-Sila" 1976 9 - 1977 1. ja ühiste kaante vahel "Piknikuga" 1984 aastal Moskvas. Eesti keeles samas komplektis (ja vist samast kogumikust tõlgituna) "Mirabilias". "Viis". Kõhklematult.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Targo Tennisberg

Tohutult head ideed tohutult heas vormistuses. Strugatskitel on õnnestunud kirjutada nii, et teose poolsürrealistlik vorm ei lämmata ära sügavat sisu ja kaugeleulatuvat filosoofiat. Antud raamatus põrkavad täiesti erinevatel aladel tegutsevad teadlased ootamatult kokku Universumi Põhiprintsiibiga, mis ennast neile täiesti ootamatul ja äraarvamatul kujul ilmutab. Universumi põhiline seadus on vähemalt siin kirjeldatu alusel struktuuri jäävuse seaus, millest meile tuntud massi, energia ja muud jäävusseadused on vaid erijuhud. Samamoodi on erijuhtumiks ka näiteks entroopia kasvu seadus. Kuid kuna entroopia kasv rikub tasakaalu, on talle vastukaaluks üles seatud teine - mõistuse kasvu seadus. Need kaks protsessi, entroopia ja mõistuse hulga kasvamine peavad olema tasakaalus, muidu saab Universumi struktuur rikutud. Ja kui nüüd mõned helgemad pead eneselegi aimamatult intellekti koguhulka pisut liiga palju kasvatavad, asub mainitud fundamentaalseim loodusseadus kohe tööle, nimetatud uurijatele palju pahandusi ja peavalu valmistades. Sellega seoses tuuakse raamatus esile hulk sügavamõttelisi filosoofilisi ideid - mis peaks olema üldse inimese roll olukorras, kus loodusseadused end tema ellu sellisel küllaltki jõhkral kombel vahele segavad? Milline peaks olema kogu inimkonna roll? Ja kas neil üldse peaks mingi 'eriline' roll olema? Soovitan raamatut igale mõtlevale inimesele.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Olen nõus, et head ideed ja hea filosoofia. Ometi ei poolda seda kirjutamise viisi, mille tagajärjel sünnib teos, milles esimese poole jooksul toimub suvaline kamm ja edaspidi alles hakkab tasapisi selguma (ka vastupidine ei kõlba hästi). Sügavalt subjektiivne arvamus muidugi. Ka olin selle lugemise ajal sellest N. reaalsusest ilmselt omajagu tüdinud, et seda ka SF-st leida.

27.11.2005: näib, et mu kirjanduslik maitse on nende aastate jooksul mõnevõrra arenenud... Sai ju antud teost esimest korda loetud 14-aastase nolgina ja arvustatud 19-aastase noorukina mälestuse põhjal. Või siis vähemalt muutunud. Pärast ülelugemist olen jätkuvalt seisukohal, et selles romaanis on Strugakstkid ütlematajätmise meetodi enda varasemate teostega võrreldes uuele tasemele arendanud. Aga need ütlematajätmised on nauditavad... See tähendab, esiteks kirjeldatakse vaid olulist ja teiseks võib iga kord, kui jutujärg taas katkeb, järgnevat tegevust üsna hästi ette kujutada ja nii mõnelgi juhul on see rõõm omaette.

Tegelaste ette sattuva valiku teemat annab vaadelda ka allegoorilisena, kui meeles pidada, millises ühiskonnas antud lugu kirjutati (ja vist üsna ühel ajal "Inetute luikedega").

Märkigem, et lugu sobiks suurepäraselt näidendiks oma psühholoogilise pingestatuse ning väga piiratud tegevuspaikade poolest.

Kaasarvustaja Harglal on õigus, et romaani tasub mitu korda lugeda ning see näib käivat kõigi Vendade asjade kohta. Vähemalt hakkab mulle silma, et pärast üleülugemist olen tavaliselt nende hindeid tõstnud. Nii ka seekord: "3" -> "5". Kõigest hoolimata jääb jutt oma paarilisele eestikeelses antoloogias siiski alla.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Oli filosoofiline küll. Aga seda alles teisest poolest. Tõepoolest, milleks oli see esimene pool. Vast niisama ajaviiteks või tegelaste tutvustuseks? Ei tea. Kui esimene pool välja arvata, võiks isegi väga heaks pidada. St. seda arutlemist tolle universumi põhiprintsiibi ümber. Aga lugeda aitab küll. Väga head ka ei tahaks selle esimese osa tõttu anda, aga hea ikka.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Midagi tõsiselt omapärast kuid ometi sügavalt venelikku. Niisugust kirjutuslaadi olen teistel vene autoritel ka kohanud (alguses mõtlesin, et üks sama tõlkija, aga ei ole). Kuid filosoofia enam ei ole enam vene ilukirjandusele nii omane (arvan ma, taas varemloetu põhjal) Ja esimene mõte, mis mulle pähe tuli, kui olin raamatu läbi lugenud, oli: "midagi ei tohi enesestmõistetavaks pidada". Ma ei ole päris kindel milline koht raamatus minus selle esile kutsus, aga vist koht kus väideti nii kindlalt, et fantastilist tuleb seletada fantastilisega.... Mina ei oska raamatut kaheks pooleks jagada, ta on üks tervik, kirjeldab terviklikku sündmust ning seda, kust mingid ideed välja kasvasid. Niisama targutamine, ilma keskkonnata oleks igav ning suhteliselt eesmärgitu. Hea novellikirjanik muidugi suudab vestluse ilma kontekstita nauditavaks teha... Aga nuding tuleb seal eelkõige situatsiooni kujutlemises ja iseenda mõttiest: miks nad nii arvasid? Mõtted ise jäävad tagaplaanile... Antud hetkel me aga teama inimesi, keskkonda ja seetõttu tundub teos filosoofiline: sedasorti inimesed jõudsid nende ideedeni... Siis mõtted ideede enda üle.. Ja nii edasi.. Ning raamat oli hea. Inimeste ja situatsioonide kirjeldus meisterlik.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Ühe hingetõmbega loetav asi. Küllaltki kommertslik Vendade kohta, aga mitte häirivalt. Kui esimest korda lugesin käis kergelt pinda liiga tüüpiline Vene intelligentsi targutamine. Teist korda see enam ei häirinud ja Vecherovski kuju omandas palju selgemad piirjooned. Just Vecherovski läbi lastakse lendu selle romaani parimad ivad, aga mul võttis nende ülesleidmine omajagu aega. Lugege kindlasti mitu korda ja lugege ka arvustusi selle romaani kohta "Russkaja Fantastika" veebilehelt" - loodusseadusi tuleb ju tundma õppida. Ja muide, lool on ka järg, mille kirjutas Vjacheslav Rõbakov 1996. aastal ja mis ilmunud sarjas "Mirö bratjeh..." pealkirja all "Raske on saada jumalaks. Senini leidmata käsikiri." Maljanov ja Vecherovski seiklevad jälle!
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Asja esituslaad mulle kohe üldse ei meeldinud. Kuidagi raskelt venepärane ja tuletas vanu aegu meelde, kuid mitte heas mõttes. Süda läheb pahaks, kui kujutan ette trussikute ja maika väel higistavaid vene intelligente, kes laua ümber viina joovad ning targutavad. Asja idee, mida eespool Targo Tennisberg juba piisavalt kirjeldas, on muidugi päris huvitav ning pakub mõtteainet. Kuid mulle see kahjuks eriti peale ei läinud. Jama on ettekujutada lihtsalt seda entroopia kasvu seadust, mis ühel heal päeval ennast helgemate peade vastu forsseerib. Noh, kuid kui asi juba mõtlema paneb on ta siiski midagi väärt. Minus võitlevate positiivsete ja negatiivsete hinnangute tasakaaluliseks olekuks selle teose korral oleks hinne "kolm"... :-)
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Sai üle lehitsetud... Vägagi meeldivalt humoristlik lugu sellest, kuidas tõsised vene intellektuaalid oma loomingulist kriisi üleloomulike jõudude kaela püüavad ajada. (Muidugi on see ainult üks võimalik tõlgendus.) Vastupidiselt mõnele eelkirjutajale kipub imho jamaks just see, kui seletama ja filosofeerima kiputakse. Alguse segadus ja paranoiline kahtlus "universaalse vandenõu" asjus teebki loo loetavaks.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea teos. Võrreldes nende esimeste teostega on toimunud edasiminek. Isiklikult arvan, et liiga filosofeeriv teos. Kõik algab mingi astronoomi korteris. Esiteks tuleb talle häiriv telefonikõne, siis abikaasa klassiõe külaskäik, naabri enesetapp jne.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

See mulle juba oli üsnagi mokka mööda, kuna siin oli tegevust, mis tekitas huvi. Tegevus arenes sellisel viisil edasi, et lausa lust oli lugeda. Eriti huvitav oli see, et need olevused, kes teaduse arendut takistada üritasid, ei olnud võimalik kindlalt identifitseerida. Anti küll nii vihjeid siit ja sealt, kuid lõpptulemuseks oli see, et hüpoteese kogunes nii palju, et need hakkasid juba segadusse ajama. Võta siis kinni, kas see oli super tsivilisatsioon, iidne rass või lihtsalt üks mõistatuslik ja üleloomulik jõud. Kuid norija nagu ma olen ei pane ma sellele raamatule ka viit, kuna mulle jättis see raamat pooliku mulje. Seda raamatut lõpetades oleks kirjanik nagu mõtlenud, et las lugejad kujutavad lõpu ise ette. See muidugi oli viga, oleks ju võinud mingi punkti panna. Olen kindel, et kui kirjanik oskas kirjutada nõnda hästi sisu, oleks ta ka originaalse ja huvitava lõpu suutnud juurde kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Idee on originaalne, kuid mitte aktuaalne. Sest ei seleta, miks keskmise inimese elu on muutunud käesoleva sajandi jooksul samavõrd kui eelneva kahe tuhande aasta jooksul. Kusagilt ju tulevad leiutised ja avastused. Igal aastal antakse kellelegi Nobeli preemia -- ja mitte ilmaasjata.

Ei tulnud mulle meelde Hitchcock ega vene kord. Tuli hoopis romaan, mille tegelased olid Jaan Tatikas, Salomon Vesipruul ja Kuri Saatus (Homöostaatiline Ilmaruum).

Muidugi mõtlesin, mida mina niisuguses olukorras teeksin. Ma ikka oleks katsunud jätkata. Kuidas muidu mind saaks vesipruulidest ja tatikatest eristada.
Robert Frosti "Valimata rada" kannab ka mõtet "tee, mida tahad, lõpuks kahetsed ikka". Kuid on vahe, kas kahetseda sellepärast, et proovisid, ent ei suutnud, või sellepärast, et ei proovinudki.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Omapärane ja hea, vaatamata sellele, et algus tõepoolest veidi ehk liigagi venima tikkus. Ometigi olid Strugatskid minu jaoks endiselt tasemel ja suutsid lõpuks sellest alguse painest välja rabeleda. Kui filosoofiline ta ikkagi oli, siis selle üle saab muidugi kõvasti vaielda. Aga et ta mõtlemapanev oli, noh, minu meelest selle üle vaielda ei anna...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Liiga raskemeelne nõukogulik õhkkond. Maikades purjus intelligendid? No tõepoolest. No thanks. Ning see universumi põhiprintsiip on ju absoluutselt jabur. Entroopia kasvu tasakaalustamine mõistuse hulga kahanemisega. Kas mõistuse hulk on siis füüsikaline kategooria? Paranoia. Isegi ulmelisena võttes ei saa niivõrd ebaloogiline mõttekäik mind köita.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Lugesin seda lugu esimest korda ajakirjas "Znanije Sila" ja mäletan siiamaani, kuidas kannatamatult järgmist ajakirja numbrit ootasin. Lugu pigem tõstatab küsimusi, kui annab neile vastuseid. Ka Vecherovski seletus on vaid üks võimalustest, ja Vecherovski teab seda ka ise...

Tõepoolest, miks näiteks mingis autoõnnetuses või maavärinas üks inimene saab surma, kõrvalistuja aga pääseb ilma mingi vigastuseta? Elus on küllaga taolisi juhtumeid. Juhus? Aga ka kadunud Einstein ei uskunud, et vanajumal pillub täringuid, et jaotada üksikjuhtumeid statistika järgi. Me kahjuks lihtsalt ei tea kõiki loodusseadusi ja ilmselt isegi ei aima, kui palju me tegelikult ei ta.
Teksti loeti vene keeles
Sander Vahter

Idee hea ning ka päris hästi välja peetud, aga no see “interfeiss” — miks kuradima päralt ma pean iga peatüki algusesse ise kaks-kolm sõna juurde mõtlema??? Kas see on miski ääretult kunstipärane lähenemine, et prolemehi väärtkirjandusest eemal hoida?
Teiseks ei suutnud ma kuidagi aru saada, palju neid peategelasi oli. Vahepeal tegutses mehike kolmandas isikus, järgmises peatükis oli temast saanud juba minategelane. Kõige krooniks oli ta ühes peatükis ühes lõigus üks ja järgmises juba teine. Kas see on mingi kahasse kirjutamise aps, olen mina lihtsalt loll... või on see jälle kunst? :)
Maikaväel pidevalt igat sorti kraami sisse kallavad ja sealjuures ohjeldamatult filosofeerivad vene intelligendid on kahtlemata õõvatekitavad, aga see ju näitabki, et hästi kirjutatud. ;)

Kahtlustan, et sellele loole sai kõige saatuslikumaks tema naabrus stalkeritega, nii et “kolm”.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Kirjutan kahe ka"ega alla Kristian Sanderi ja Taivo Risti so~nadele. Vo~o~ras oli nii o~hustik, milles ei olnud midagi tuttavat ( aga on tuttavaid, kes sellist asja hindavad. Nemad on Seaka"inud.) kui ka probleemistik. Kas mitte Tarkovski Stalkeri tegemisel rohkem just sellest raamatust ei vo~tnud? Selle filmi vaimsus na"is rohkem selle raamatuga yhte langevat.
Teksti loeti eesti keeles
ichi

Viis miinus, mitte just parim lugu kuid see-eest hästi loetav, t2is pikitud sotsiaalset ja musta huumorit.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Pärast nende arvustuste lugemist on tunne, et pean ta uuesti kätte võtma, kuigi oma kolm korda küll loetud on. See ongi siis see "alternatiivulme", mida nii üliväga kiidab Postimees... Pole midagi öelda, mulle läheb peale. Mulle meeldis ta rohkem, kui samade kaante vahel asuv Väljasõit rohelisse.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Veidi rohmaka sulega kirja pandud, viimistlemata ning kohati kaldus sürri. Just eriti hoogne see ei olnud. 95% tegevustikust toimub ühes-samas korteris, mistõttu erilist actionit toimuda ei saanud.Häiris ka erinevate isikute vaheldumine mina-tegelasena. Ja miks pidid need peatükid kõik poole lause pealt algama?
Tegelastest oli Vetðerovski kuidagi kahtlaselt holmsilik kuju. Mis tüüp ta selline üldse oli? Mingi masohhist või? Et tooge aga oma tööd kenasti siia, las mina lõpetan nad ära.
Kahjuks kestis üks ja sama jutuvestmine kuni lõpuni, ja lõpp oligi lihtsalt lõpp, puänti tegelikult polnud.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

algus oli igav .. lõpp oli juba täitsa lööv....minujaoks tuli lõpp liiga ruttu .. ei teadnud, et pooleraamatu peald tuleb teine otsa...paljud otsad jäid lahtiseks .....algus võtab 5 punni maha
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Üks kahest Strugatskite raamatust, mida olen üldse suutnud läbi lugeda (teine on "Hukkunud alpinist"). Lapsepõlves see raamat kusjuures isegi meeldis mulle, ilmselt kohati päris vaimukate naljakohtade juures. Näiteks Gubari sekeldused naistega panid praegultki muigama.

Muidu aga...Ikka need intellektuaalid köögilaua taga maika väel viina kaanimas, ikka need messianistliku alatooniga targutused inimkonna tulevikust. Tüütu, igav, vastik, rõve, aga mis peamine, täiesti ja lõplikult külmaks jättev.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Vot, kurat, sellega on siis nõnda jäänud, et omal ajal sai "väljasõitu rohelisse" kiidetud ja lemmikuks kuulutatud, kuid duo-raamatu esimese poole kohta ei osanud eriti midagi öelda, kuid vast ajaga rohkem arvamust juurde tulnud. Viimane pikem arvustaja just kritiseeris seda banaalset köögilaua taga viinatamist ja targutamist, kuid mina asendaksin banaalse mõne vähem kurjustava omadussõnaga, kuna hoolimata oma suhteliselt laisast tegevusest, mõjus raamat siiski huvitavana ja küllalt haaravana, et erilise igavustundeta lõpuni vändata ning kui kord sai sinna lõpuni jõutud, siis jäi meelde kui ikka päris meeldiv kogemus, kuid vot mis maksimumhinnet anda ei luba, on see kurb teadmine, et samas ei mäleta ma loost enesest just eriti palju. Küllalt, et hinnata, kuid mitte küllalt, et parimate sekka hinnata.

Vaatan, et siin on suht kurjasti kritiseeritud mingit omapärast peatüki alustamist, mis mulle ausalt öeldes ei meenugi, ikka nõnda kaua aega sai tagasi loetud, kuid kuna ei meenu, siis on täiesti loogiline, et mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud ehk siis sellest suht suva. Üleüldse ennast tundes arvan, et kui nüüd meenuks, siis tekitaks selline teistsugune kirjutamisviis just rohkem positiivseid kui negatiivseid tundeid. ^^

Mis aga kõige kurvem on, on see, et pärast terve selle lühikese arvustuse läbi lugemist, sain aru, et mul pole ikka veel midagi erilist selle kohta öelda. Kahju sellest, kuid vähemalt sai siis suti oma poolehoidu näidatud ning eks nõrk poolehoid ole kah parem kui mitte midagi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Sai loetud kunagi üle 20 aasta tagasi. Praeguseks ei mäletanud enam midagi, mitte midagi. Aga ega teos halb olnud, vastupidi. Kaks kolmandikku oli ülinauditav, vaid lõpukolmandik kippus pisut lohisema."Miljard aastat enne maailmalõppu" meenutab tugevalt hiljuti loetud Vititski "Selle ilma väeteid", kuid on tunduvalt kompaktsem, tempokam, põnevam, meeleolukam ja mida veel. Ühist on see, et eksisteerib kamp tegelasi, kellele on looduse poolt anne antud, kuid kes on sattunud hammasrataste vahele ja kes sealt pääseteed leida ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles
Anulaibar Keiserkrone

Esimene lugu, mida ma Strugatskitelt lugesin, hiljem olen pea kõik vendade eesti keeles ilmunud teosed läbi lugenud (luiged on veel ootamas). Ning tänu sellele loole hakkasin üldse ulmet laiemalt lugema. Oleks see olnud kehv teos, siis avatavasti oleks kõik järgnev olemata olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Tegevuspaik on mingi korrusmaja Peterburis. Kirjanike tahtel elasid kõik tegelased lähestikku. Mõned isegi samas majas. Seda ma küsisin küll endalt lugemise ajal et mismoodi need ülitalendikad avastajad ja leidurid kõik ühtekokku sattusid. Klassikuid tsiteeriv matemaatik Vetšerovski kehastab euroopa humanistlikke väärtusi. Meenub et sarnaselt "Inetute luikedega" toimub enamus romaani tegevusest ühise laua taga istudes hõrgutisi nautides. Lugejana eelistan "Inetutele luikedele" "Miljardit aastat", kuna see on arusaadavam.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Ma esimese hooga ei oska Targo Tennisbergi arvustusele midagi lisada... kuid mõtlen. Lugu on seda väärt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Marek Jürisson
03.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Marek Jürisson

Seekord kuuleb väsimatu rändur Peter Sljadek loo inimlikust ahnusest ja elu ning raha hinnast. Piisavalt kiidusõnu loo kirjeldamiseks ei suuda leida... väga meeldis, et paigale, kus nõrgem autor oleks punkti pannud, keeras sir Henry veel mitu tublit vinti peale. Kompu!
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Eriti uuemate romaanidega ("Dolina sovesti", "Pandem") võrreldes on see abielupaari 97. aasta romaan ikka üsna nõrgavõitu, tuleb tunnistada... Ei näe põhjust üle 2 panna, mis õiglane hinne raamatule, mil nõrk sisu, keskpärane teostus ja mille lõpunilugemiseks tuleb aeg-ajalt tõsiseid pingutusi teha. Üks Djatshenkote romaanidest, mille soetamise/lugemise peale raha/aega pole mõtet raisata.
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Dozor-sarja kolmas romaan, mis tavapäraselt koosnemas kolmest teineteisega väga tihedalt seotud jutust (kui neid eralda hindama hakata, siis võiks ka hindega pisikesi kõhklusi tekkida, ent kolme lugu tuleb siiski vaadata kui ühte tervikut), mida soovitaksin soojalt ja tungivalt lugema hakata alles siis, kui Dozor-sarja kaks esimest romaani (soovitatavalt värskelt) läbi on loetud, ning milles otsitakse vastust küsimusele, kas tavalisest inimesest võib saada Teine. See on muidugi selline väga väeti ja mannetu sisukokkuvõte, ent ma ei taha siinkohal spoileriks hakata ;-)

Väga põnev, üllatavate pööretega (näiteks kolmanda loo puhul suutis autor mind kõvasti ninapidi vedada, olin juba üsna kindel, et olen autori skeemi välja nuputanud, ent siis pöörati kõik pea peale), peategelased on endised (valge maag Anton, eestlasest endine must maag ja nüüd Inkvisitsiooni esindaja Edgar, Antoni endine korterinaaber ja endine sõber - nüüdne kõrgem vampiir Kostja jne.), paljud liinid saavad edasi arendatud või lõpetatud (lugeja saab teada Teiste võluvõime tegeliku olemuse, muuhulgas), mõnes kohas võimatult naljakas (James Bond kui moodne mütoloogia ja rongiakna taga lendav hiidnahkhiir) ja kõige oma näilise kerguse juures väga sügav, pikaks ajaks mõtlemisainet tekitav romaan.

Ainus miinus (väike-väike, enamuse jaoks pole seda ilmselt olemaski) oli minu jaoks ses raamatus tõdemus, et Lukjanenko on seekord astumas esimesi pisikesi samme ses suunas, mis viisid Rõbakovi uppumiseni veneülimuslikkuse ja impeeriumiihaluse sohu (vabandust pateetika pärast, et Rõbakov oli minu jaoks väga oluline kirjanik ja ta muteerumine selleks, mis ta täna on, lõi mul jalad alt)... aga need olid alles esimesed pisi-pisikesed sammud ja loodetavasti jääb see rada poolikuks... pigem arvan/loodan nii...

Ei olnud halvem kui sarja esimene või teine osa, vähemalt sama hea, kui mitte parem… Ei tahaks siinkohal hakata suurt kiidusõnavahtu lööma... ütleks vaid, et raamat (sellisel kujul, nagu ta mul riiulis on - kolm sarja romaani ühtede kaante vahel) oli minu jaoks kindlasti möödunud aasta suurim lugemiselamus ja hakkab kuuluma nende teoste TOP Kümne hulka, mida ma ikka teatud aja tagant läbi loen ja mis mu mõtteilma ja mu mina väga kõvasti mõjutanud on ja veel mõjutama saab (väga vähe on selle esimese kümne hulgas ULMEteosed, ehk veel vaid üks või kaks...)

Ja seda ka veel, et oleks tõsine kuritegu Dozori romaanid eesti keelde tõlkimata jätta. Päriselt ka ;-)
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Vähemalt sama hea, kui esimene osa ja kuigi järjest kaks sarja raamatut loetud, ei teki sest maailmast hetkekski tüdimust, vaid lähen kohe kolmanda lugemisele üle. Kõik muu on vist eelarvustajate poolt juba ära öeldud...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Ei noh, ikka väga hea oli...

Pärast ühe mu enese ühe viimase loo kirjutamist meilis mulle must kass ja leidis sealt mõjutusi sest romaanist. Pidin siis oma häbiks tunnistama, et kuigi ma olen Lukjanenkolt peaaegu kõik asjad läbi lugenud, on see diloogia (no nüüd on muidugi kolmas osa ka väljas) kuidagi kahe silma vahele jäänud. Egas midagi - lugesin läbi, olen väga rahul ja võtan musta kassi lugemissoovitusi (BAAS-is) edaspidi väga tõsiselt :-)

Kõige tugevama mulje vajutas mällu too Antoni maailma muutvale maagide kohtumisele minek kolmanda loo lõpus, kus ta Jõu saamiseks inimestelt õnne varastas... no väga võimsalt oli see osa kirjutatud... käed läksid rusikasse ja raamat hakkas käes värisema... võimas, võimas...

Tuli ka mõte, et mõneti olen õnnelikum kui need, kes Dozori sarja must varem avastasid, sest praegu on mul kõik kolm osa ühes tellises käes ja saan need ühe jutiga läbi lugeda. Mida sa hing veel oskad elult tahta :-)
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Lugu sellest, kuidas üks Vene väikelinn salapärase Jumalaanni abil mongoli-tatarlaste rünnakule vastu seisab... noh, esmapilgul tundub, et on sellest. Pinna all on muidugi palju enamat ja eks ses mõttes on tegemist hää raamatuga, et igaüks leiab sealt ilmselt oma. Minu jaoks jäi see "oma" siiski ootamatult lahjaks... võib-olla satub keegi teine ka näiteks vaimustusse... ei tea. Kerge raamatuga tegemist igal juhul ei ole. Vershini poolt kirjutatuna minu jaoks siiski pettumus.
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Töösuhete alase psühholoogia keskusesse tuleb klient, igati maksujõuline ja asjalik. Ütleb, et tal on oma probleemist raske rääkida, ent üritab nii analoogidega... kurdab, et transpordib hulka kasulikke maavarasid, vett, jms. ühest kohast teise, ent meeskond on täiesti lootusetu, kiskleb omavahel, korraldab sabotaaþe, käitub ebamõistlikult...

Noh, oli pisut läbinähtav küll, ent mulle meeldis ja irve püsib näol mitmendat minutit. Lahe lugemine töötegemise pausi ajal tuju tõstma. Autori kodulehel kõigile lugemiseks väljas ja puha...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Sarja "Tehnomagija" teine osa oli parem, kui ma ise arvasin (no eks need sarjade jätkud ole ju üldiselt teada) ja eelmiste arvustajate nägemusest arvata võis. Tegevust oli piisavalt ja kuigi paiguti näis, et kogu möll mandub kohe-kohe suhteliselt mõttetuks edasi-tagasi tammumiseks, nii siiski ei juhtunud. Raamatu lõpp oli samuti palju parem, kui ma kartsin, sest kui peategelaseks olnud endine armastajapaar oleks lõpuks kenasti ära leppinud ning koostööle läinud, oleks vist isegi 3 välja ladunud. Nüüd aga selline väikese miinusega 5, millest osa on seotud ootusega, et kahe romaaniga võetud hoojooks kolmandas sarja osas ikka korralikuks tulemuseks realiseerub. Kirjaniku kodulehelt võib välja lugeda, et mees on kolmanda osaga siiski püstihädas, seda mitu korda ümber kirjutanud... no las kirjutab siis veel paar korda ümber, peaasi, et lõpptulemus igati hää välja kukuks... praeguse versiooni kohaselt leidvat kolmanda romaani sündmused aset 15 aastat pärast teise romaani sündmusi, mis tundub olevat hea mõte... kuigi kodulehel väljas olevat lõiku sirvides... ah, ootame raamatu ära ja eks siis näeb... :-)
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Indrek ja Riivo on seda raamatut juba kenasti kiitnud ja selle sisu tutvustanud, nii et midagi erilist mul enam lisada ei olegi. Peab vaid tõdema, et Perumov sundis mind üllatada ja paiguti jäi lugedes mulje, justkui oleks romaani kaasautoriks Gromov. Mõned pisiasjad ei luba mul romaanile 5+ panna, ent alla 5- ei näe ka põhjust laduda. Hea, et järg kohe võtta on... soovitakski mitte enne esimest osa lugema hakata, kui "Vrag nevedom" riiulis lugemisjärge ootamas...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Üldiselt ei meeldinud. Sisu sisuks (ma võiksin ka sel teemal pisut möliseda, ent ei viitsi praegu), ent kõige enam häiris Ratkevitshi võimetus meestegelasi usutavalt kujutada (varem pole ma tal seda probleemi isegi nagu märganud). Erutatult riietumise eripärade üle arutlev prints (noh, on küll saadik ja tal on riietumisel teatud etikett, saan aru, aga ei hakka üks meesterahvas selle riietejama üle enam pead murdma, kui hädavajalik on) ja pärast laviini alla sattumist pead pesev ning lõkke kohal juukseid kuivatav haldjas mõjusid lugedes tõesti liiga kohatult. Pealegi ei kõhkle ja kahtle meesolevused harilikult enne iga elusammu astumist lehekülgede kaupa, vaid enne teevad ära ja pärast loevad kahjud/laibad/arved/etc kokku; selline ülikaalutletus on pigem naisterahvastele omane. Tekkis mul lugedes mulje selline, et pole vist Ratkevitshil kodus sellist ontlikku vene meesterahvast, kes peldikus alati potikaane üles unustab ja laupäevahommikuti köögis väljaveninud kaenlaaukudega alussärgi väel viina joob. Antud tükki lugedes oli ka paiguti võimatu uskuda, et see on kirjutatud sama inimese poolt, mis suurepärane Puumõõga-triloogia. Pärast raamatukaante sulgemist (issand kui õudne kaanepilt... huvitav, millist romaani lõiku see pilt üldse illustreerima peaks... meningiitne rohepärdik suudaks kah parema välja valida, tundub mulle) avastasin, et glossaar(ium) (oled märganud, et sellel sõna aeglaselt lausumine meenutab kangesti haigutamist?) oli mõnes mõttes huvitavam kui romaan ise. Noh, eks kõigil on paremaid ja halvemaid aegu... Küll Ratkevitsh veel meile näitab, ent järgmine kord võiks kindluse mõttes Lermetti ja Enneari asemel peategelasteks olla Lermetta ja Enneaaria.
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

ACT andis sel aastal välja kogumiku eelmisel aastal vene veebis toimunud võistlusest, kus Nik Perumov ulmeautoritele teema ette andis ja need 48 tunni jooksul antud teemal jutu valmis pidid kirjutama, milliseid üllitisi siis omakorda lugejad hinnata said. Üldiselt oli tase selline Algernoni keskmine (tuntud nimedest tuleb kohe meelde Lukjanenko, kelle lugu IMHO teenitult hindamisel keskmike hulka hääletati) ning pärast kõigi lugude lugemist jättis ehk just see jutt, kus kannatamatu inimkond Messiast ära oodata ei jõua, ning ta ise loob, kõige parema mulje. Kui tegemist ikka on noore, alustava autoriga (mis pole taoliste võistluste puhul muidugi üldse kindel), siis võiks tast asjade soodsa kulgemise korral praegustele vene ulmetankidele hea järelkasv kujuneda küll. Ma ise jätan igaks juhuks venna nime meelde.
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Olgugi, et etteantud teemal vaid kahe ööpäevaga valmiskirjutatud, on see lugu siiski meistri jaoks nõrgavõitu. Ehk oleks asjale kasuks tulnud, kui teema oleks lõpuks naljaks keeratud, ent pragu jäi küll lugemist lõpetades selline mittemidagiütlev õlakehitamise tunne. Paberil oleks võinud loo välja andmata jätta, tundub mulle, piisanuks, kui see lihtsalt kusagil veebilehel vedeleb... või oleks ehk õigem öelda, et varitseb ;-)
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Paljude Suurte Tähtedega Romaan Surnute Valitsejast ja Elavate Valitsejast ja Sõduritest ja Võitlusest ja Armastusest ja Surmast. Nojah. Romaani algus lubas palju enam, kui lohisev keskosa ja ehk pisut parem lõpp lunastada suutsid. Ka ei meeldinud mulle kirjutamise stiil – isiklikult istuvad lühikesed, eraldi real ja teineteist dubleerivad ning täiendavad laused mulle pigem lühilugudes, sest tervet romaani ei jõua sellist karglemist taluda. "Kaasautori" idee mulle pigem meeldis - andis vürtsi ja lubas lugeja üle kildu visata (mul endal tuleb ikka aeg-ajalt meelde, kuidas Andri pani pahaks, kui ühes mu enese jutus jutustaja lugejate poole sõnaga "rotipojad" pöördus, millest Andri luges välja autori lugupidamatust oma lugeja vastu... nojah) Võib-olla oleks ehk nelja pannud, ent tahtmatult tekkis pähe mõte, kuivõrd parem asja oleks sest süþeest kokku kirjutanud näiteks Valentinov või näiteks Perumov.
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Endise Tina tänava ja praeguse Vilmis tänava kaupluse raamatukaupmees (no on üks väga tore inimene aga nime pole kunagi millegipärast küsinud... raamatutest räägid ju ikka temaga, raamatutest...) on enese sõnul Zoritshist kõvasti vaimustuses. Minu jaoks ei tekitanud Zoritshi nimi seni mingeid, ei positiivseid ega ka negatiivseid, emotsioone. Lugu "Serõi Tjulpan" (kaks tütarlast otsivad lahinguväljal salapärast halli tulpi, mis kasvavat nende hukkunute viimasele puhkepaigale, kes enne surma viimase asjana lilledele mõtlevad, ja millega saab surnuid ellu äratada; samal ajal nutab oma kallist hobust taga lohutu barbar... no küll kõlab rumalalt selline kokkuvõte, vabandust) on küll väga hea, üks parimaid fantasylugusid, mis ma üldse viimasel ajal lugenud olen. Väga hea feeling, hea sõnakasutus, oskus balansseerida musta huumori, headuse ning iroonia piiril, kusjuures kordagi lompi astumata... Andke mulle muidugi selline kohatunatunduv paaritus andeks, ent Zoritshis on koos parim Dashkovist ja hea Bradburyst... pluss veel midagi üsna omapärast, millele näpuga näidata ei oska... Lisan kirjaniku ostunimekirja, mis muud, kuigi Hargla rääkis, et üks Zoritzhi tema poolt loetud romaan olevat sitt olnud... loodetavasti ma siis selle otsa ei komista :-)
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

See on nüüd siis kas kuues või seitsmes (täpselt ei mäleta) lugu sarjast Peter Sljadeki laulud, mida mul on olnud au lugeda. Ja väga hea on seegi lugu, klass omaette, võiks öelda... Sisust ei hakka üldse rääkima, sest seda peab igaüks ise lugema. Venelaste üsna kobedas kogumikus "Fantasy 2003" on see näiteks sees. Kuuldavasti on Sljadeki lood välja tulemas ka omaette raamatuna. Ja saab see vast üks kaif raamat olema! Peaks selle tarvis vist raamaturiiuli sisse eraldi altari ehitama :-)
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Eelmisel aastal kirjutas Lukin lühiromaani "Truzheniki zazerkalja" ning avaldas selle koos hulga oma vanade (veel koos naisega kirjutatud) ning mõnede uuemate lugudega. Sel aastal sai mees siis maha romaaniga (selle romaaniks või lühiromaaniks tembeldamine on siiski vist enam maitseasi), mille ta avaldas taas koos eelpoolmainit` lühiromaani ja kahe juba eelmises kogumikus esinenud lühilooga. Eks ta ole.

Mõnedele Lukini varasematele kirjutistele viiteid omava romaani "Tshush sobatshaja" tegevus toimub hallivõitu linnas nimega Suslov, mille ainsaks eripäraks on see, et seal peetakse inimkoeri s.o. tugeva ettevalmistuse (muuhulgas psühholoogilise) saanud inimesed jooksevad oma peremeeste järel alasti ringi, imiteerides kõiges koera käitumist (näiteks on püstitatud mälestusmärk inimkoerale, kes kuuletus oma purjus peremehe rumalale käsklusele, kukkus kõrgelt alla ja sai surma; kõnealune peremees ise sai surma põhjustamise eest loomulikult karmilt karistada), ent seda vaid tööajal - lõunavahetund ning tööst vaba aeg on pühad ja siis käituvad inimkoerad päris tavaliste inimestena.

Ei saa öelda, et romaan otseselt halb oleks olnud. Midagi seal ju oli - mõned päris huvitavad mõtted selle kohta, kuidas koeraühiskond võib olla inimühiskonnast eetilisem; mõned päris kobedad naljad (inimkoerade tööst vabal ajal kogunemiseks oleva restorani seintel on lisaks Kashtanka ja Baskerville`i koera portreele ka Pavlovi oma - soodustavat seedimist); üht-teist oli veel... Maailm oli jälle, Lukinile omaselt, väga hästi välja joonistatud, ent lugu ennast polnud nagu eriti...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Mitu aastat hiljem kirjutatud järg Loginovi/Perumovi katsetusele "Tshornaja krov", mille tegemisest Perumov osa ei võtnud... Halb ei olnud aga midagi erilist ka ei olnud... ehk oleks õiglasem hinne 4, ent mulle ei meeldi need järjeraamatud, mis, suutmata ise midagi uut mängu tuua, originaalraamatu kõrghetki edasi arendades sellel vegeteerivad... hästi kirjutatud, lihtsalt loetav aga säratu... kuivik...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Kirjutavad, et tegemist on "kiviaja fantasy`ga"... eks ta umbes nii olegi - "Mammutikütid" pluss kõvasti nõidumist ning hulk tänapäeva teadusele tundmatu elukaid ;-)

Siin saavad kokku Loginovi oskus hästi kirjutada ning Perumovi ülilennukas fantaseerimisvõime... parimatel hetkedel on tegemist väga hea raamatuga - meelde jäi näiteks see Küürakate suguharu laste tapmise osa... raamatu suurimaks ja parimaks leiuks oli minu jaoks siiski põhjanõia (tema nime – v.k. Bajun - tõlkimine eesti keelde jäi mind millegipärast pikaks ajaks vaevama (mul oli muidugi puhkus ka ja ma võisin enesele selliseid väheratsionaalseid ja laisaltkulgevaid mõtteharjutusi lubada)... Unepuhuja või Unevestja võiks olla päris head variandid, kui asja konteksti silmas pidada) juures peetava võlurite "vanadekodu" idee ("- Need on endiste aegade nõiad. Suured võlurid, kes said tundma selle ilma saladusi. Nad olid nii võimsad, et ei suuda surra, ent jäid nii vanaks, et ei suuda elada. Ma kogusin nad siia, sest siin pole neil nii halb.").

Siiski sundisid alles romaani viimased ca 50 lk (Perumov mõningase Loginovi kõrvalmaitsega, nämma!) mind sellele kõrgeima hinde (kuigi ka siis mõttelise kriipsuga) panema, sedavõrd lohisema kippus lugu raamatu keskpaigas. Huvitav koostöö siiski, ei tea, miks Perumov polnud nõus (ei leidnud aega) sellele koos Loginoviga järge kirjutada...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Nojah, kuidas seda nüüd viisakalt öelda... polnud suurem asi raamat. Kui nüüd siinkohal kõik ausalt kirja panna, mis logises, vastu rääkis, veider ja paiguti rumal tundus jne, siis tuleks päris pikk jutt välja. Eks ma ise tõstan kah imestunult kulmu, kui keegi BAASis Shterni pulajutte arvustades pahaks paneb, et kirjanik lubab kosmoselaeva asukatel leiliruumist vahepeal vaakumisse hüpata, ent antud raamatu puhul oleks võinud rõhk siiski sõnapaari "teaduslik fantastika" esimesel poolel olla... või ma ei väljenda end nüüd vist päris täpselt... vahepeal autori arvates ilmselt oligi, ent veidigi ajukrõbinat omav inimene pidi seda lugedes küll pidevalt punastama. Kusagil sajandast leheküljest läks nagu pisut paremaks (võib-olla ma harjusin ka lihtsalt ära), ent lõpp oli jälle, andke mulle selline inetu väljend andeks, puha persest. Samust, et ma kujutan küll ette inimesi, kellele selline krutoi fantastitsheski bojevik meeldida võiks, ent mina nende hulka ei kuulu. Sedapsi siis...
Teksti loeti vene keeles
Marek Jürisson

Noh, päris lahe liist sellest, kuidas maalaste võitmatu armaada üleliia agaralt inimestega konkureerivaid võõraid sakutama sõidab ja kuidas kõik see asi õnnetul kombel läbi kukub. Mõnes kohas sai päris tublisti naerda-irvitada, tuleb tunnistada, ent lugesin äsja läbi ka Gromovi sekundadi-loo ja see oli ka teisel lugemisel kriipsu võrra vingem. Seega panen nelja, kuigi mainit` võrdluse kontekstist välja rebutuna oleks lugu ilmselt viie saanud.
Teksti loeti vene keeles