Romaani tegevus leiab aset järgmise sajandi esimesel poolel. Mingid poolnäljas vene teadurid on maha saanud igavese kavala ruumihyppeaparaadiga. See myydi loomulikult jänkidele maha, nood monteerisid aparaadi oma shuttle’i kylge ja põrutasid Alfa Centaurile. Ja avastasid et seal yhed tyybid juba elavad.
Nagu selgub, on Galaktika võrdlemisi tihedasti asustatud. See piirkond, kus paikneb meie tillukene kollane päike, kuulub ennast Konklaaviks nimetava rasside yhenduse jurisdiktsiooni alla. Rassid Konklaavis jagunevad kahte kategooriasse - nõrgad ja tygevad.
Too ruumihyppeaparaat millest eelnevalt juba juttu oli, on Konklaavis senitundmatu tehnoloogia - nonde tähelaevad liiguvad kosmoses teiste printsiipide alusel. Ainus rass kes ruumihypet hulluks minemata taluda suudab on inimesed. Yhtlasi on säärane ruumihype kiireim seni teada olev tähtedevahelise transpordi meetod.
Kõik see dikteerib ka inimrassi edasise saatuse - meist saavad voorimehed. Kogu Maa majandus ja tehniline potentsiaal suunatakse kõikvõimaliku träni vedamisele Konklaavi planeetide vahel. Kõik ylejäänud arengusuunad on jäänud unarusse. Nagu omaaegsetes Nõukogude Liidu monokultuursetes põllumajanduspiirkondades..
"Mõ shto, za _eto_ vojevali?!" - kysivad kunagised kosmonautika fanaatikud.
Fantastiliselt hea raamat. Ainus mis mind pisut häiris oli raamatu algus. Mitte et tal midagi viga oleks olnud.. aga teose ylejäänud osaga ei kippunud ta stiili poolest eriti kokku minema. Habarovski lähistel maanteele hädamaandumist sooritava igivana kosmosesystiku võidusõit veel vanema oranzi Ikarusbussiga on ju igati vahva.. Aga kui sadakond lehekylge edasi lennutavad mingid tyybid mängelva kergusega terveid päikesesysteeme Galaktika yhest otsast teise.. siis tekib tunne nagu oleks yhtede kaante vahel mitut erinevat teost lugenud.