Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Zvjozdõ – holodnõje igruški

(romaan aastast 1997)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.889
Arvustused (9)

Romaani tegevus leiab aset järgmise sajandi esimesel poolel. Mingid poolnäljas vene teadurid on maha saanud igavese kavala ruumihyppeaparaadiga. See myydi loomulikult jänkidele maha, nood monteerisid aparaadi oma shuttle’i kylge ja põrutasid Alfa Centaurile. Ja avastasid et seal yhed tyybid juba elavad.

Nagu selgub, on Galaktika võrdlemisi tihedasti asustatud. See piirkond, kus paikneb meie tillukene kollane päike, kuulub ennast Konklaaviks nimetava rasside yhenduse jurisdiktsiooni alla. Rassid Konklaavis jagunevad kahte kategooriasse - nõrgad ja tygevad.

Too ruumihyppeaparaat millest eelnevalt juba juttu oli, on Konklaavis senitundmatu tehnoloogia - nonde tähelaevad liiguvad kosmoses teiste printsiipide alusel. Ainus rass kes ruumihypet hulluks minemata taluda suudab on inimesed. Yhtlasi on säärane ruumihype kiireim seni teada olev tähtedevahelise transpordi meetod.

Kõik see dikteerib ka inimrassi edasise saatuse - meist saavad voorimehed. Kogu Maa majandus ja tehniline potentsiaal suunatakse kõikvõimaliku träni vedamisele Konklaavi planeetide vahel. Kõik ylejäänud arengusuunad on jäänud unarusse. Nagu omaaegsetes Nõukogude Liidu monokultuursetes põllumajanduspiirkondades..

"Mõ shto, za _eto_ vojevali?!" - kysivad kunagised kosmonautika fanaatikud.

Fantastiliselt hea raamat. Ainus mis mind pisut häiris oli raamatu algus. Mitte et tal midagi viga oleks olnud.. aga teose ylejäänud osaga ei kippunud ta stiili poolest eriti kokku minema. Habarovski lähistel maanteele hädamaandumist sooritava igivana kosmosesystiku võidusõit veel vanema oranzi Ikarusbussiga on ju igati vahva.. Aga kui sadakond lehekylge edasi lennutavad mingid tyybid mängelva kergusega terveid päikesesysteeme Galaktika yhest otsast teise.. siis tekib tunne nagu oleks yhtede kaante vahel mitut erinevat teost lugenud.

Teksti loeti vene keeles

Inimkond on tsivilisatsioonide Konklaavi liige, hüpped tähelt tähele on igapäevane nähtus. Kuid inimkond on Konklaavis nõrga rassi esindaja, ja inimesed (osa neist) on tavalised kosmose voorimehed ning sellele on suunatud kogu Maa tegevus. Argielu näib sama, mis praegugi. Kontrast on suur, aga tundub vägagi loomulik. Eks Maakeral endalgi jagub sarnaseid kontraste, kui võrrelda industriaal- ja arenguriike.

Analoogiline saatus paistab olevat ka tesitel nõrkadel Konklaavi liikmetel, kes täidava vaid mingeid kitsaid, väga spetsialiseeritud ülesandeid. Kuid mitte kõik pole selle olukorraga rahul ja peagi algavad peadpööritavad seiklused kosmoses. Aga mitte ainult.

Suur kontrast on ka raamatu erinevate osade vahel, kus sündmustesse sekkuvad järjest uued ja uued rassid, ja igaühega kasneb pööre sündmustikus ja ka üldpilt toimuvast. Väga vahva on "regressorite" idee, kes on ühteaegu ka "progressorid". Vägisi tulid Strugatskid meelde, ja raamatu teise poole lugemisel jäidki millegipärast alateadvusse torkima.

Endale tundub see arvustus praegu veidi segane, ju siis vajab raamat mõne aja pärast ülelugemist. Aga lugemist tasub ta igal juhul, järjekordne kindel "viis" Lukjanenkole.

Teksti loeti vene keeles

Pidu oli selle raamatu lugemine...

Universum on tasakaalust väljas ning pole mingit võrdsust rasside ja tsivilisatsioonide vahel. Tuntud universumis laiutab Konklaav. Konklaav jaguneb kaheks: tugevad tsivilisatsioonid, kel kõik on lubatud; ning nõrgad tsivilisatsioonid, kes vaid seetõttu olemas ja Konklaavis on, et neil on või nad oskavad midagi, mille tõttu nad on vajalikud tugevatele...

Maalastel on kosmiliste voorimeeste roll... sest jumperi tekitatud kaifi ükski teine rass välja ei kannata...

Romaan läheb kohe uljalt käima. Maalane Pjotr Hrumov stardib mingilt võõralt planeedilt, vahetult enne jumpi ähvardab teda kokkupõrge alari`de ristlejaga, pisut aega hiljem avastab ta oma laevast «jänese»...

Väga hea kosmoseooper, sellise klassikalise jõnksuga... Kusagil kolmanda osa alguses tekkis tunne, et nüüd läheb küll Lukjanenko omadega rappa, aga ei – romaan võttis hoopis peenemad tuurid peale ning muutus selliseks küüniliseks poleemikaks vendade Strugatskite Tulevikusarjaga ning iseäranis romaaniga «Polden, XXII vek» (ek. osaliselt pealkirjaga «Tagasitulek»).

Kindel viis!!!

Olen tahtnud seda romaani juba ammu lugeda... oli ka juba peaaegu aasta aega riiulis olemas, aga et mul puudus diloogia teine osa, siis hoidsin end vaos. Hiljuti kinkis üks tuttav mulle diloogia teise osa ning esimesel unetul hommikul võtsin ma romaani kohe ette... lehekülg lendas lehekülje järel ning kui kolmandal hommikul lõpetasin, siis haarasin automaatselt kohe voodi kõrvalt teise köite... Soovitangi lugeda koos, sest praktiliselt on tegu ühe pika romaaniga, mis on avaldatud kahes köites.

Teksti loeti vene keeles

Oli küll hea raamat, mida seda teost enne mind arvustanud juba üsna veenvalt tõestada on jõudnud. Sisust niipalju, et pärast seda, kui rahapuuduses siplevad Vene teadurid raskuste kiuste ruumihüppeaparaadi leiutavad (pärast mida ameeriklased nii aparaadi kui teadlased enese poole üle ostavad), avaneb inimkonnale tee kaugete tähtede juurde ja sinna jõudes avastavad nad, et on hiljaks jäänud. Galaktika on juba Tugevate poolt ära jagatud ning Noored rassid võivad üldises olelusvõitluses tegeleda vaid sellega, mis neil teistest paremini välja tuleb. Inimesed juhtuvad olema ainsad, kes enese poolt leiutatud ruumihüppega hakkama saavad ja nii saavad inimesed kosmilisteks pakikandjateks. Enamus on selle rolliga rahul, ent ettenägelikumad näevad, et see viib inimkonna mandumiseni, mis juba vääramatu jõuga alanud on. Jah, see on väga hea raamat ja kui sellele midagi üldse ette heita, siis üritust lähitulevikku paigutada selliseid sündmusi, mis nüüd (3 aastat hiljem) enam eriti reaalsed ei tundu (relvastatud konflikt Krimmis, näiteks) ja tõsiasja, et enne lugema asumist tuleks hankida ka sarja teine osa (mida mina loomulikult ei teinud), kuna vastasel juhul lõpeb kõik, nagu öeldakse, kõige huvitavamas kohas. Soovitan raamatut soojalt ka neile, kes muud kosmoseooperlust lugedes alati nõutult õlgu kehitavad, saamata aru, kuidas ülitihe kosmoseliiklus Maa ökoloogia puutumata jätab. Siin raamatus on sellest lollusest hoidutud. Ja põneva sündmustiku kõrvale on autor suutnud konstrueerida vähemalt samal tasemel dialooge ning probleemiasetusi. Rasvane on see viis, mis Lukjanenko minult seekord saab. Paks ja rasvane...Üks inimene on maailma muutmiseks juba liiga palju. /.../ Maailm on juba liialt väike, et see rahule jätta...
Teksti loeti vene keeles

Jah, ühinen eelkõnelejatega, tasub lugemist. Algus oli minu meelest hea - kontrastne maailm, kus tähtedevahelised kosmoseaparaadid ja robustsed Kamaz-id sõbralikult koos eksisteerivad. Rassidevahelised tehnilised erinevused lisasid asjale veel jumet ning ainus asi mis nagu ei sobinud, oli hoolimata tohutust kaubavahetuses siiski väga väike uudisleiutiste kasutamine. Enim meeldis ülihüvanguliste tulevikuühiskondade eluterve kriitika. Ammu oleks aeg olnud.
Teksti loeti vene keeles

Mõnus kosmoseteemaline , vene hinge lähedane. Progressorid, regressorid , kujumuundajad jms. Igavaks ei läinud ja kohe kui raamat läbi tasub järg kätte võtta. Vahepeal näiteks elas peategelase sees veel kaks tegelast. Mõnus paranoiline värk. Väga meeldiv tutvus eesti ulmelugejate seas esmapilgul ülehaibitud autoriga.
Teksti loeti vene keeles

sisu eespool juba ära räägitud... no üsna ohtrasti oli neid moraalseid di(tri)lemmasid, aga eks see ole (hea) vene ulme eripära.
sümbioos miski muu olendiga pole ju uus võte, vahel tekib autoritel tehnilisi raskusi "partneri" - üleinimlike - võimete piiride määratlemisel. Lukjanenko lahendus mulle meeldis: suudab kõike, kuni see talle huvi pakub...
konklaavi kaubanduseeskirjad tõid paratamatult meelde euroliidu... alguse venemaa oma äratuntavuses oli isegi toredam kui pisut skemaatilised kauged paigad, aga väikesi üllatusi jätkus lõpuni. imho mitte nii hea kui "peeglid", viieväärt siiski.
Teksti loeti vene keeles

Mis mul muudki üle jääb kui ainult oma kiidusõnad lisada. Väga hästi kirjutatud kosmoseooper. Mis mulle kõige rohkem meeldis oli ilmselt see, et kõigi nende seikluste ja uue tehnika hulgas on Lukjanenko rõhu asetanud hoopis teisele temaatikale, inimlikkuse säilitamisele. Sellest küll pole nii palju juttu sellest teoses, kui tema järjes, kui tegelikult moodustavad need kaks osa ühe terviku ja eraldi neid eriti vaadelda ei saa.

Olles varem lugenud teiste autorite (Brin, Foster) teoseid sarnastest imperiumitest, kus mitmed rassid kooselutsevad tundus Lukjanenko versioon siiski suhteliselt uudsena. Kui välja arvata mõningad ebaloogilisused, mis on lahti seletatud teises osas, siis võib rahulikult teosele anda maksimum punktid.

Teksti loeti vene keeles

Raamat on hea, aga minu arvates ei erakordne ega ülieriline. Ma olen erinevate vene autorite poolt hiljem kirjutatud üsna analoogilisi romaane lugenud – sellest siin sugugi mitte halvemaid.

Minu jaoks kisub hinnet alla see ülepingutatud eetikaprobleemidesse-dilemmadesse ja moraaliküsimustesse sukeldumine. Liiga palju oli neid küsimusi ühe inimese jaoks, isegi sel juhul, kui temas veel teine (kolmas) isik asus. Minu jaoks liiga positiivne ja õigesti mõtlev-käituv oli see romaani peategelane. No lausa mingi ideaalne kommunismiehitaja võrdkuju kusagilt 60ndate aastate nõukogude propagandateosest (ma mäletan neid aegu ja olusid...). Minu jaoks oli peategelane liiga „õige” isegi ulmeraamatu jaoks, ehk siis lõpptulemusena ebausutav.

Ehk on küsimus selles, et kommenteerin raamatut 10 aastat peale eelarvustajaid, olen 10 aastat rohkem reaalselt maailmas (ja meil) toimuvat näinud ja sellevõrra kalestunum, ei tea...

Raamatu otsesele ulmepoolele annan viie miinusega, ideaalinimesest peategelane (ja tema ülikõrgetele moraali- ning eetikanormidele vastava käitumise pidev rõhutamine ja esiletoomine) oma teatud naiivsusega - seda kõike oli lihtsalt veidi liiga palju - kisub hinde neljale. Muide huvitav, et peaaegu 10 aasta jooksul pole keegi eespool nii palju kiidetud teost arvustanud (lugenud)? Kõik eelöeldu ei takista aga mind muidugi kohe selle raamatu järje kallale asumast.

Teksti loeti vene keeles
x
Marek Jürisson
03.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Seekord kuuleb väsimatu rändur Peter Sljadek loo inimlikust ahnusest ja elu ning raha hinnast. Piisavalt kiidusõnu loo kirjeldamiseks ei suuda leida... väga meeldis, et paigale, kus nõrgem autor oleks punkti pannud, keeras sir Henry veel mitu tublit vinti peale. Kompu!
Teksti loeti vene keeles

Eriti uuemate romaanidega ("Dolina sovesti", "Pandem") võrreldes on see abielupaari 97. aasta romaan ikka üsna nõrgavõitu, tuleb tunnistada... Ei näe põhjust üle 2 panna, mis õiglane hinne raamatule, mil nõrk sisu, keskpärane teostus ja mille lõpunilugemiseks tuleb aeg-ajalt tõsiseid pingutusi teha. Üks Djatshenkote romaanidest, mille soetamise/lugemise peale raha/aega pole mõtet raisata.
Teksti loeti vene keeles

Dozor-sarja kolmas romaan, mis tavapäraselt koosnemas kolmest teineteisega väga tihedalt seotud jutust (kui neid eralda hindama hakata, siis võiks ka hindega pisikesi kõhklusi tekkida, ent kolme lugu tuleb siiski vaadata kui ühte tervikut), mida soovitaksin soojalt ja tungivalt lugema hakata alles siis, kui Dozor-sarja kaks esimest romaani (soovitatavalt värskelt) läbi on loetud, ning milles otsitakse vastust küsimusele, kas tavalisest inimesest võib saada Teine. See on muidugi selline väga väeti ja mannetu sisukokkuvõte, ent ma ei taha siinkohal spoileriks hakata ;-)

Väga põnev, üllatavate pööretega (näiteks kolmanda loo puhul suutis autor mind kõvasti ninapidi vedada, olin juba üsna kindel, et olen autori skeemi välja nuputanud, ent siis pöörati kõik pea peale), peategelased on endised (valge maag Anton, eestlasest endine must maag ja nüüd Inkvisitsiooni esindaja Edgar, Antoni endine korterinaaber ja endine sõber - nüüdne kõrgem vampiir Kostja jne.), paljud liinid saavad edasi arendatud või lõpetatud (lugeja saab teada Teiste võluvõime tegeliku olemuse, muuhulgas), mõnes kohas võimatult naljakas (James Bond kui moodne mütoloogia ja rongiakna taga lendav hiidnahkhiir) ja kõige oma näilise kerguse juures väga sügav, pikaks ajaks mõtlemisainet tekitav romaan.

Ainus miinus (väike-väike, enamuse jaoks pole seda ilmselt olemaski) oli minu jaoks ses raamatus tõdemus, et Lukjanenko on seekord astumas esimesi pisikesi samme ses suunas, mis viisid Rõbakovi uppumiseni veneülimuslikkuse ja impeeriumiihaluse sohu (vabandust pateetika pärast, et Rõbakov oli minu jaoks väga oluline kirjanik ja ta muteerumine selleks, mis ta täna on, lõi mul jalad alt)... aga need olid alles esimesed pisi-pisikesed sammud ja loodetavasti jääb see rada poolikuks... pigem arvan/loodan nii...

Ei olnud halvem kui sarja esimene või teine osa, vähemalt sama hea, kui mitte parem… Ei tahaks siinkohal hakata suurt kiidusõnavahtu lööma... ütleks vaid, et raamat (sellisel kujul, nagu ta mul riiulis on - kolm sarja romaani ühtede kaante vahel) oli minu jaoks kindlasti möödunud aasta suurim lugemiselamus ja hakkab kuuluma nende teoste TOP Kümne hulka, mida ma ikka teatud aja tagant läbi loen ja mis mu mõtteilma ja mu mina väga kõvasti mõjutanud on ja veel mõjutama saab (väga vähe on selle esimese kümne hulgas ULMEteosed, ehk veel vaid üks või kaks...)

Ja seda ka veel, et oleks tõsine kuritegu Dozori romaanid eesti keelde tõlkimata jätta. Päriselt ka ;-)

Teksti loeti vene keeles

Vähemalt sama hea, kui esimene osa ja kuigi järjest kaks sarja raamatut loetud, ei teki sest maailmast hetkekski tüdimust, vaid lähen kohe kolmanda lugemisele üle. Kõik muu on vist eelarvustajate poolt juba ära öeldud...
Teksti loeti vene keeles

Ei noh, ikka väga hea oli...

Pärast ühe mu enese ühe viimase loo kirjutamist meilis mulle must kass ja leidis sealt mõjutusi sest romaanist. Pidin siis oma häbiks tunnistama, et kuigi ma olen Lukjanenkolt peaaegu kõik asjad läbi lugenud, on see diloogia (no nüüd on muidugi kolmas osa ka väljas) kuidagi kahe silma vahele jäänud. Egas midagi - lugesin läbi, olen väga rahul ja võtan musta kassi lugemissoovitusi (BAAS-is) edaspidi väga tõsiselt :-)

Kõige tugevama mulje vajutas mällu too Antoni maailma muutvale maagide kohtumisele minek kolmanda loo lõpus, kus ta Jõu saamiseks inimestelt õnne varastas... no väga võimsalt oli see osa kirjutatud... käed läksid rusikasse ja raamat hakkas käes värisema... võimas, võimas...

Tuli ka mõte, et mõneti olen õnnelikum kui need, kes Dozori sarja must varem avastasid, sest praegu on mul kõik kolm osa ühes tellises käes ja saan need ühe jutiga läbi lugeda. Mida sa hing veel oskad elult tahta :-)

Teksti loeti vene keeles

Lugu sellest, kuidas üks Vene väikelinn salapärase Jumalaanni abil mongoli-tatarlaste rünnakule vastu seisab... noh, esmapilgul tundub, et on sellest. Pinna all on muidugi palju enamat ja eks ses mõttes on tegemist hää raamatuga, et igaüks leiab sealt ilmselt oma. Minu jaoks jäi see "oma" siiski ootamatult lahjaks... võib-olla satub keegi teine ka näiteks vaimustusse... ei tea. Kerge raamatuga tegemist igal juhul ei ole. Vershini poolt kirjutatuna minu jaoks siiski pettumus.
Teksti loeti vene keeles

Töösuhete alase psühholoogia keskusesse tuleb klient, igati maksujõuline ja asjalik. Ütleb, et tal on oma probleemist raske rääkida, ent üritab nii analoogidega... kurdab, et transpordib hulka kasulikke maavarasid, vett, jms. ühest kohast teise, ent meeskond on täiesti lootusetu, kiskleb omavahel, korraldab sabotaaþe, käitub ebamõistlikult...

Noh, oli pisut läbinähtav küll, ent mulle meeldis ja irve püsib näol mitmendat minutit. Lahe lugemine töötegemise pausi ajal tuju tõstma. Autori kodulehel kõigile lugemiseks väljas ja puha...

Teksti loeti vene keeles

Sarja "Tehnomagija" teine osa oli parem, kui ma ise arvasin (no eks need sarjade jätkud ole ju üldiselt teada) ja eelmiste arvustajate nägemusest arvata võis. Tegevust oli piisavalt ja kuigi paiguti näis, et kogu möll mandub kohe-kohe suhteliselt mõttetuks edasi-tagasi tammumiseks, nii siiski ei juhtunud. Raamatu lõpp oli samuti palju parem, kui ma kartsin, sest kui peategelaseks olnud endine armastajapaar oleks lõpuks kenasti ära leppinud ning koostööle läinud, oleks vist isegi 3 välja ladunud. Nüüd aga selline väikese miinusega 5, millest osa on seotud ootusega, et kahe romaaniga võetud hoojooks kolmandas sarja osas ikka korralikuks tulemuseks realiseerub. Kirjaniku kodulehelt võib välja lugeda, et mees on kolmanda osaga siiski püstihädas, seda mitu korda ümber kirjutanud... no las kirjutab siis veel paar korda ümber, peaasi, et lõpptulemus igati hää välja kukuks... praeguse versiooni kohaselt leidvat kolmanda romaani sündmused aset 15 aastat pärast teise romaani sündmusi, mis tundub olevat hea mõte... kuigi kodulehel väljas olevat lõiku sirvides... ah, ootame raamatu ära ja eks siis näeb... :-)
Teksti loeti vene keeles

Indrek ja Riivo on seda raamatut juba kenasti kiitnud ja selle sisu tutvustanud, nii et midagi erilist mul enam lisada ei olegi. Peab vaid tõdema, et Perumov sundis mind üllatada ja paiguti jäi lugedes mulje, justkui oleks romaani kaasautoriks Gromov. Mõned pisiasjad ei luba mul romaanile 5+ panna, ent alla 5- ei näe ka põhjust laduda. Hea, et järg kohe võtta on... soovitakski mitte enne esimest osa lugema hakata, kui "Vrag nevedom" riiulis lugemisjärge ootamas...
Teksti loeti vene keeles

Üldiselt ei meeldinud. Sisu sisuks (ma võiksin ka sel teemal pisut möliseda, ent ei viitsi praegu), ent kõige enam häiris Ratkevitshi võimetus meestegelasi usutavalt kujutada (varem pole ma tal seda probleemi isegi nagu märganud). Erutatult riietumise eripärade üle arutlev prints (noh, on küll saadik ja tal on riietumisel teatud etikett, saan aru, aga ei hakka üks meesterahvas selle riietejama üle enam pead murdma, kui hädavajalik on) ja pärast laviini alla sattumist pead pesev ning lõkke kohal juukseid kuivatav haldjas mõjusid lugedes tõesti liiga kohatult. Pealegi ei kõhkle ja kahtle meesolevused harilikult enne iga elusammu astumist lehekülgede kaupa, vaid enne teevad ära ja pärast loevad kahjud/laibad/arved/etc kokku; selline ülikaalutletus on pigem naisterahvastele omane. Tekkis mul lugedes mulje selline, et pole vist Ratkevitshil kodus sellist ontlikku vene meesterahvast, kes peldikus alati potikaane üles unustab ja laupäevahommikuti köögis väljaveninud kaenlaaukudega alussärgi väel viina joob. Antud tükki lugedes oli ka paiguti võimatu uskuda, et see on kirjutatud sama inimese poolt, mis suurepärane Puumõõga-triloogia. Pärast raamatukaante sulgemist (issand kui õudne kaanepilt... huvitav, millist romaani lõiku see pilt üldse illustreerima peaks... meningiitne rohepärdik suudaks kah parema välja valida, tundub mulle) avastasin, et glossaar(ium) (oled märganud, et sellel sõna aeglaselt lausumine meenutab kangesti haigutamist?) oli mõnes mõttes huvitavam kui romaan ise. Noh, eks kõigil on paremaid ja halvemaid aegu... Küll Ratkevitsh veel meile näitab, ent järgmine kord võiks kindluse mõttes Lermetti ja Enneari asemel peategelasteks olla Lermetta ja Enneaaria.
Teksti loeti vene keeles

ACT andis sel aastal välja kogumiku eelmisel aastal vene veebis toimunud võistlusest, kus Nik Perumov ulmeautoritele teema ette andis ja need 48 tunni jooksul antud teemal jutu valmis pidid kirjutama, milliseid üllitisi siis omakorda lugejad hinnata said. Üldiselt oli tase selline Algernoni keskmine (tuntud nimedest tuleb kohe meelde Lukjanenko, kelle lugu IMHO teenitult hindamisel keskmike hulka hääletati) ning pärast kõigi lugude lugemist jättis ehk just see jutt, kus kannatamatu inimkond Messiast ära oodata ei jõua, ning ta ise loob, kõige parema mulje. Kui tegemist ikka on noore, alustava autoriga (mis pole taoliste võistluste puhul muidugi üldse kindel), siis võiks tast asjade soodsa kulgemise korral praegustele vene ulmetankidele hea järelkasv kujuneda küll. Ma ise jätan igaks juhuks venna nime meelde.
Teksti loeti vene keeles

Olgugi, et etteantud teemal vaid kahe ööpäevaga valmiskirjutatud, on see lugu siiski meistri jaoks nõrgavõitu. Ehk oleks asjale kasuks tulnud, kui teema oleks lõpuks naljaks keeratud, ent pragu jäi küll lugemist lõpetades selline mittemidagiütlev õlakehitamise tunne. Paberil oleks võinud loo välja andmata jätta, tundub mulle, piisanuks, kui see lihtsalt kusagil veebilehel vedeleb... või oleks ehk õigem öelda, et varitseb ;-)
Teksti loeti vene keeles

Paljude Suurte Tähtedega Romaan Surnute Valitsejast ja Elavate Valitsejast ja Sõduritest ja Võitlusest ja Armastusest ja Surmast. Nojah. Romaani algus lubas palju enam, kui lohisev keskosa ja ehk pisut parem lõpp lunastada suutsid. Ka ei meeldinud mulle kirjutamise stiil – isiklikult istuvad lühikesed, eraldi real ja teineteist dubleerivad ning täiendavad laused mulle pigem lühilugudes, sest tervet romaani ei jõua sellist karglemist taluda. "Kaasautori" idee mulle pigem meeldis - andis vürtsi ja lubas lugeja üle kildu visata (mul endal tuleb ikka aeg-ajalt meelde, kuidas Andri pani pahaks, kui ühes mu enese jutus jutustaja lugejate poole sõnaga "rotipojad" pöördus, millest Andri luges välja autori lugupidamatust oma lugeja vastu... nojah) Võib-olla oleks ehk nelja pannud, ent tahtmatult tekkis pähe mõte, kuivõrd parem asja oleks sest süþeest kokku kirjutanud näiteks Valentinov või näiteks Perumov.
Teksti loeti vene keeles

Endise Tina tänava ja praeguse Vilmis tänava kaupluse raamatukaupmees (no on üks väga tore inimene aga nime pole kunagi millegipärast küsinud... raamatutest räägid ju ikka temaga, raamatutest...) on enese sõnul Zoritshist kõvasti vaimustuses. Minu jaoks ei tekitanud Zoritshi nimi seni mingeid, ei positiivseid ega ka negatiivseid, emotsioone. Lugu "Serõi Tjulpan" (kaks tütarlast otsivad lahinguväljal salapärast halli tulpi, mis kasvavat nende hukkunute viimasele puhkepaigale, kes enne surma viimase asjana lilledele mõtlevad, ja millega saab surnuid ellu äratada; samal ajal nutab oma kallist hobust taga lohutu barbar... no küll kõlab rumalalt selline kokkuvõte, vabandust) on küll väga hea, üks parimaid fantasylugusid, mis ma üldse viimasel ajal lugenud olen. Väga hea feeling, hea sõnakasutus, oskus balansseerida musta huumori, headuse ning iroonia piiril, kusjuures kordagi lompi astumata... Andke mulle muidugi selline kohatunatunduv paaritus andeks, ent Zoritshis on koos parim Dashkovist ja hea Bradburyst... pluss veel midagi üsna omapärast, millele näpuga näidata ei oska... Lisan kirjaniku ostunimekirja, mis muud, kuigi Hargla rääkis, et üks Zoritzhi tema poolt loetud romaan olevat sitt olnud... loodetavasti ma siis selle otsa ei komista :-)
Teksti loeti vene keeles

See on nüüd siis kas kuues või seitsmes (täpselt ei mäleta) lugu sarjast Peter Sljadeki laulud, mida mul on olnud au lugeda. Ja väga hea on seegi lugu, klass omaette, võiks öelda... Sisust ei hakka üldse rääkima, sest seda peab igaüks ise lugema. Venelaste üsna kobedas kogumikus "Fantasy 2003" on see näiteks sees. Kuuldavasti on Sljadeki lood välja tulemas ka omaette raamatuna. Ja saab see vast üks kaif raamat olema! Peaks selle tarvis vist raamaturiiuli sisse eraldi altari ehitama :-)
Teksti loeti vene keeles

Eelmisel aastal kirjutas Lukin lühiromaani "Truzheniki zazerkalja" ning avaldas selle koos hulga oma vanade (veel koos naisega kirjutatud) ning mõnede uuemate lugudega. Sel aastal sai mees siis maha romaaniga (selle romaaniks või lühiromaaniks tembeldamine on siiski vist enam maitseasi), mille ta avaldas taas koos eelpoolmainit` lühiromaani ja kahe juba eelmises kogumikus esinenud lühilooga. Eks ta ole.

Mõnedele Lukini varasematele kirjutistele viiteid omava romaani "Tshush sobatshaja" tegevus toimub hallivõitu linnas nimega Suslov, mille ainsaks eripäraks on see, et seal peetakse inimkoeri s.o. tugeva ettevalmistuse (muuhulgas psühholoogilise) saanud inimesed jooksevad oma peremeeste järel alasti ringi, imiteerides kõiges koera käitumist (näiteks on püstitatud mälestusmärk inimkoerale, kes kuuletus oma purjus peremehe rumalale käsklusele, kukkus kõrgelt alla ja sai surma; kõnealune peremees ise sai surma põhjustamise eest loomulikult karmilt karistada), ent seda vaid tööajal - lõunavahetund ning tööst vaba aeg on pühad ja siis käituvad inimkoerad päris tavaliste inimestena.

Ei saa öelda, et romaan otseselt halb oleks olnud. Midagi seal ju oli - mõned päris huvitavad mõtted selle kohta, kuidas koeraühiskond võib olla inimühiskonnast eetilisem; mõned päris kobedad naljad (inimkoerade tööst vabal ajal kogunemiseks oleva restorani seintel on lisaks Kashtanka ja Baskerville`i koera portreele ka Pavlovi oma - soodustavat seedimist); üht-teist oli veel... Maailm oli jälle, Lukinile omaselt, väga hästi välja joonistatud, ent lugu ennast polnud nagu eriti...

Teksti loeti vene keeles

Mitu aastat hiljem kirjutatud järg Loginovi/Perumovi katsetusele "Tshornaja krov", mille tegemisest Perumov osa ei võtnud... Halb ei olnud aga midagi erilist ka ei olnud... ehk oleks õiglasem hinne 4, ent mulle ei meeldi need järjeraamatud, mis, suutmata ise midagi uut mängu tuua, originaalraamatu kõrghetki edasi arendades sellel vegeteerivad... hästi kirjutatud, lihtsalt loetav aga säratu... kuivik...
Teksti loeti vene keeles

Kirjutavad, et tegemist on "kiviaja fantasy`ga"... eks ta umbes nii olegi - "Mammutikütid" pluss kõvasti nõidumist ning hulk tänapäeva teadusele tundmatu elukaid ;-)

Siin saavad kokku Loginovi oskus hästi kirjutada ning Perumovi ülilennukas fantaseerimisvõime... parimatel hetkedel on tegemist väga hea raamatuga - meelde jäi näiteks see Küürakate suguharu laste tapmise osa... raamatu suurimaks ja parimaks leiuks oli minu jaoks siiski põhjanõia (tema nime – v.k. Bajun - tõlkimine eesti keelde jäi mind millegipärast pikaks ajaks vaevama (mul oli muidugi puhkus ka ja ma võisin enesele selliseid väheratsionaalseid ja laisaltkulgevaid mõtteharjutusi lubada)... Unepuhuja või Unevestja võiks olla päris head variandid, kui asja konteksti silmas pidada) juures peetava võlurite "vanadekodu" idee ("- Need on endiste aegade nõiad. Suured võlurid, kes said tundma selle ilma saladusi. Nad olid nii võimsad, et ei suuda surra, ent jäid nii vanaks, et ei suuda elada. Ma kogusin nad siia, sest siin pole neil nii halb.").

Siiski sundisid alles romaani viimased ca 50 lk (Perumov mõningase Loginovi kõrvalmaitsega, nämma!) mind sellele kõrgeima hinde (kuigi ka siis mõttelise kriipsuga) panema, sedavõrd lohisema kippus lugu raamatu keskpaigas. Huvitav koostöö siiski, ei tea, miks Perumov polnud nõus (ei leidnud aega) sellele koos Loginoviga järge kirjutada...

Teksti loeti vene keeles

Nojah, kuidas seda nüüd viisakalt öelda... polnud suurem asi raamat. Kui nüüd siinkohal kõik ausalt kirja panna, mis logises, vastu rääkis, veider ja paiguti rumal tundus jne, siis tuleks päris pikk jutt välja. Eks ma ise tõstan kah imestunult kulmu, kui keegi BAASis Shterni pulajutte arvustades pahaks paneb, et kirjanik lubab kosmoselaeva asukatel leiliruumist vahepeal vaakumisse hüpata, ent antud raamatu puhul oleks võinud rõhk siiski sõnapaari "teaduslik fantastika" esimesel poolel olla... või ma ei väljenda end nüüd vist päris täpselt... vahepeal autori arvates ilmselt oligi, ent veidigi ajukrõbinat omav inimene pidi seda lugedes küll pidevalt punastama. Kusagil sajandast leheküljest läks nagu pisut paremaks (võib-olla ma harjusin ka lihtsalt ära), ent lõpp oli jälle, andke mulle selline inetu väljend andeks, puha persest. Samust, et ma kujutan küll ette inimesi, kellele selline krutoi fantastitsheski bojevik meeldida võiks, ent mina nende hulka ei kuulu. Sedapsi siis...
Teksti loeti vene keeles

Noh, päris lahe liist sellest, kuidas maalaste võitmatu armaada üleliia agaralt inimestega konkureerivaid võõraid sakutama sõidab ja kuidas kõik see asi õnnetul kombel läbi kukub. Mõnes kohas sai päris tublisti naerda-irvitada, tuleb tunnistada, ent lugesin äsja läbi ka Gromovi sekundadi-loo ja see oli ka teisel lugemisel kriipsu võrra vingem. Seega panen nelja, kuigi mainit` võrdluse kontekstist välja rebutuna oleks lugu ilmselt viie saanud.
Teksti loeti vene keeles