Kasutajainfo

J. R. R. Tolkien

03.01.1892–02.09.1973

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Silmarillion

(romaan aastast 1977)

eesti keeles: «Silmarillion»
Tallinn «Tiritamm» 1999

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
23
7
5
0
1
Keskmine hinne
4.417
Arvustused (36)

Raamat, mille kohta on raske midagi ütelda. Seda peab lihtsalt ise lugema. Lihtsalt mõõgakeerutamist ja võlukunsti ootavale lugejale ei soovita. Soovitaksin enne "Kääbiku" ja "Sõrmuste Isanda" läbi lugeda, muidu võib jutt liig abstraktne näida. Kui epiteete jagama hakata, siis võib öelda, et saaga on suurejooneline ja monotoonne, võimas ja masendav ... nagu elu. Teos, mis filosoofiast peamiselt koosnebki. Hoiatan veelkord: lihtsalt meelelahutuse otsijale EI SOOVITA. Hindeks annan viie, sest rohkem anda ei saa.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Huvitav raamat. Kirjeldatakse kogu Tolkieni maailma algusaegu ja edasiarengut. Jääb mulje, nagu loeksid mõnda ajaloolist arhiiviteost (ehkki tegelikult päris selline mulje ka ei jää). See on täiesti kindlasti üks parimaid raamatuid üldse!
Teksti loeti inglise keeles

Gigantne teos. Absoluutselt igas mõttes. Tolkien särab jälle igatpidi: tema fantaasia on ületamatu, keelekasutus midagi tõeliset head jne. Raamat on suht keeruline nii keelelises mõttes kui ka struktuuri mõttes, seepärast seda algajatele ei soovitaks. Newbied, kes te Tolkieni maailma alles avastamas olete, soovitan soojalt läbi lugeda kõigepealt sellised raamatud nagu The Hobbit ja The Lord Of The Rings, enne kui Silmarillioni kallale asute. Muideks, The Silmarillion eeldab ka väga head inglise keelt. Ei usu, et seda kunagi eesti keelde tõlgitakse. Kokkuvõtlikult võib öelda, et The Silmarillion on parim fantaasiaraamat, mis eales kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldi mulle see raamat. Selle rämeduse kõrval näivad "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" suisa maailmakirjanduse verstapostidena. Kuigi Keskmaa mõistmiseks vajalik sekundaarne materjal. Peaks vist lõpetama, muidu võtavad kivid ning kukuvad pilduma...
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Raske! - igas mõttes raske raamat (kaalunud küll pole, kuid ei teeks paha) Ühinen täielikult Jürkaga - poole raamatu piiri ületada on pea et inimlikkust proovile panev ülesanne - kes aga kaugemale jõuab... Mina jõudsin ja ei kahetse! Kogu see maailm mõjub kuidagi reaalselt ja käegakatsutavalt, kuid mis seal''s enam pikalt kiita - mees nägi eluaeg vaeva, et maailma luua - usun, et tulemus tasus ennast ikka võimsalt ära Seda raamatut lugedes ma lõpuks mõistsin, et raamatut on vaid siis huvitav lugeda, kui selles kellegi käbarad kehvasti käivad... ... kahju on, kuid seda huvitavam. Soovitan kõigile (kellel on näljase hundi püsivus) PS! Raamat mõjub kuidagi piibellikult ja mingid naised olid saunas rääkinud, et mõned kristlikud liikumised mõtlevad pisut Püha teost täiendada osas, mis jääb Vana Testamendi 1. Moosese raamatu esimese 25 (vot peast ei mäleta) peatüki piiridesse. Vot nii on lood...
Teksti loeti inglise keeles

Huvitav, kas myydid käivad kategooria "fantasy" alla? Nagu näiteks "Kalevipoeg" või Homerose "Odysseia"? "Silmarillion" läheb just nimelt pigem sinnapoole. Mäletan mismoodi seda omal ajal loetud sai - keel oli suhteliselt raske. Hästi ei kujuta ette, mismoodi seda tõlkida oleks võimalik. Aga võimas on see raamat kyll. Kellele "Sõrmuste Isand" meeldis ja kes ennast inglise keeles koduselt tunnevad, neile ilmselt kohustuslik kirjandus.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundub, et Tolkieni jaoks ei olnud Silmarillion enam lihtsalt looming, hea raamat. Mees töötas selle kallal üle 50 aasta. Sellise ränga vaeva tulemus tähendas vaevanägijale tervet uut maailma, milles toimuv iga sündmus ja tegelaste käekäik tähendas selle maailma loojale midagi isiklikku, ülevat ja eepilist. Sellisena Silmarillion mõjubki - pühana ja eepilisena, nagu piibel mõnede jaoks. Tegelikult on Silmarillioni stiil üsna hüplik ja vahelduva tasemega, kohati on lausa loogikavigu. Aga selle kallal norida oleks piinlik. Tunned, nagu oleks kirikus hambaid kiristanud.
Teksti loeti inglise keeles
Tea

Soovitan soojalt kõigile neile, kelle meelest "Sõrmuste isanda" lõpp ületamatult kurb on. Eepiline ja hunnitu maailmaloomise lugu ja muud müüdid. Lugemine eeldab head keeloskust (loodetavasti niipea ei üritata tõlkida) ning avatust või lihtsalt mingit aimdust surelikkusest. Enda ja teiste omast.
Teksti loeti inglise keeles

Nii, haaraku Tolkieni fännid nüüd kivid, kaikad ja mädamunad tugevasti pihku :-)
Hea küll, ma olen nõus, et see raamat on suurejooneline ja ülev ja võimas jne. Ma ei hakka neid eelmiste arvustajatekiidusõnu üle kordama, selle asemel on mulüks loll küsimus - milleks see kõik hea on?Jah, see oli Tolkieni jaoks mingis mõttes elutöö,jah, ta töötas selle kallal hirmus kaua ja nägipalju-palju vaeva, aga ma küsin ikkagi, kas talselle ajaga midagi targemat tõesti teha polnud?Võtnud parem kätte ja kirjutanud mõnele tundmatulesuguharule rahvuseepos, asjast oleks paljurohkem kasu olnud. Sest mingis mõttes eepos"Silmarillion" ju on, aga ta on eepos ilma omaeneseajaloota, ilma rahvata, kes sellest lugu peaks.Mulle meeldib "Kalevala" näiteks, meeldib"Nibelungide laul", meeldib "Ilias", need kõik suurel määral sellepärast, et seal on suhteliseltreaalsed (elusad) tegelased, ma suudan neile kaasa elada ja nendega kaasa mõelda. Aga "Silmarillion"oma abstraktsuses ei meeldi.Kellele seda sellisel kujul vaja on õige? TrobikonnaleLotR-i fännidele? Kahtlen, kas nad seda aega ja vaeva väärt on. Ühesõnaga - kahju, et hea kirjanik sellise idee peale nii palju ennast kulutanud on.
PS BAASi infolehekülg näitas, et see on arvustus number 4000 BAASis. Sada aastat veel ja Amazon on löödud.
Teksti loeti inglise keeles

Suudan aru saada argumentitest, miks seda nii heaks peetakse. Suur ja fantaasiaküllane töö on tehtud, loodud oma ja uus maailm. Tehismütoloogia jne. Kõik see on tore. Selles, millele see raamat pretendeerib, oleks kõik nõudmised nagu täidetud. Lugesin seda siis, kui isegi JRRT vaimustust põdesin, kuid ei löönud see asi. Jäi pisut imalaks ja liigtehislikuks. Kogu oma mastaapsuse ja haarde juures, jäi tal siiski midagi puudu - elulähedust vast. Või siis inimlikkust sügavusest. Pole ma nõus ka ühe ülaltoodud väitega, et Silmarillioni maailm mõjub reaalselt ja käegakatsutavalt. Mulle ei mõjunud! ta on vajalik "Sõrmuste isanda" mõistmiseks, seda küll, kuid kas mitte sellise krestomaatilise funktsiooniga ta ka ei piirdugi? Positiivse poole pealt - kohati on üpriski nauditavat legendikoomise oskust, mitte kõik "tegelased" pole kriipskujud. Aga põhimulje, mis mul temast meelde jäi oli see, et lugeda tuli tahtejõuga ja läbi sain rohkem jõumeetodil. Lugemisaega raisatuks aga ka ei pea ja kui keegi juhtub ta ära tõlkima, loeks vast uuestigi.
Teksti loeti inglise keeles

Suurejoonelisus suurejoonelisuse pärast. Viga, mis on Tolkienile vist eriomane. Nagu "The Lord of the Rings". Ma ei tea, kuid mulle see teos ei sobinud. Hingetu ja sisutühi. Luues suurt maailma, tuleks luua ka tegelased, kes seal usutavalt mõjuksid. Tolkien seda ei teinud. Mitukümmend aastat tööd ja vaeva ning tulemus? Sõnademulin, mis üritab kujutada mingitmoodi kellegi eepost. Tehke mida iganes, aga Tolkienist ei saa enam kunagi kirjanikku, kes vääriks minu tähelepanu. Vähemalt sellest olen ma üle saanud. Liiga eluvõõraks jääb kogu see suursugune maailm, liiga võltsiks jäävad need tegelased ning liiga kahvatuks need sündmused...
Teksti loeti inglise keeles

Oojaa, `Silmarillion` on suur igas mõttes. Tolkien on suutnud luua väga keeruka nimede süsteemi, millest ma ausalt öeldes raamatu lõpuni täielikult aru ei saanud... vanjarid, noldorid, eldarid, loendamatud suguvõsad jne jne, kipub juba Piibli mastaapsuse poole. Eelkirjutajad on kurtnud, et raamat igavaks kippus minema, mina seda ei märganud - - kogu aeg oli huvitav lugeda. Tõsi küll, tegu polnud seda laadi teosega, mis sunniks söögipauside ja uneaja arvelt lugemiseks aega juurde näpistama. Sõrmuste triloogiaga ei ole Silmarillion võrreldav, selleks on nad liiga erinevas stiilis kirjutatud. Meeldis see, et polnud tobedat isikunimede tõlkimist nagu eestikeelses LoTR`is, no võib-olla ei andnud Silmarillion selleks võimalustki, aga igatahes nimed silma ei häirinud. Ometigi pidi iga teise uue haldjanime puhul mõtlema, et kuidas vastav nimi suupärasemalt hääldub.. ohjah, ma pole kunagi haldjakeeles tugev olnud ;-)Niisiis, igati tore ja mõnus raamat, täiesti 5 vääriline.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas ja pühalik. Tolkien on tõesti loonud eepose ja terve mütoloogia. Ja mis selles nii halba on? Targo pidas seda mõttetuseks, ajaraiskamiseks. Sama hästi võiks arvatavasti 90% kirjandust, eriti ulmet ajaraiskamiseks pidada. Keegi märkis veel, et teos pole elulähedane. Kuidas ta saaksi olla? Ta ei peagi olema.
Teksti loeti inglise keeles

1999. aastal 9. juuli pealelõunal asetasin oma eluteele järjekordse verstaposti ja lõpetasin ingliskeelse "Silmarillioni" lugemise. Ja jumala eest, ei soovita sellist tegu kellelegi, kes pole inglise keele filoloog, soovitavalt spetsialiseerumisega arhailisustele (jeesus kristus, "hearken"="listen", no milleks?) :)Sisust kõneldes on Silmarillion aga väärikas algus (või lõpp, kuidas keegi soovib) Keskmaa lugudele ja paneb ka ametlikult asjadele alguse ja otsa. Ma ei tea, kuidas suhtusid kirikuringkonnad Tolkieni tegemistesse kuid seda oleks päris huvitav teada, arvestades seda, et uue Piibli kirjutamine ei tohiks nende silmis eriti jumalakartlik tegu olla. Jätmata siinkohal arvestamata ka Tolkieni sõnu intervjuus BBC-le, et LotR-is paar korda mainitud ja Silmarillionis kesksema tegelasena ringi madistav Eru ongi ikka seesama Üks ja Ainus, kes meiegi tegemistel oma silma peal hoiab.Olles inglise keelega vaevlemisega poole peal, sain pisut sirvida ka eestikeelset tõlget. Kuna tegu oli tõesti sirvimisega, ei pruugi ma päris täpne olla, kui ütlen, et kogu teksti meeleolu või alatoon tundus olevat hoopis teisest puust (mis omakorda ei tähenda, et see mingit moodi halvem või parem oleks). Küll aga võis siin taas oma osa mängida minu vilets arhailise inglise keele tase. :)Negatiivse poole pealt: mis lõpuks häirima hakkas, oli see täiusliku ja tervikliku maailma taotlemise tagajärjel tahes-tahtmata tekkinud venitatuse tunne, et nii mõnigi sündmus oli teksti sisse surutud vaid sellepärast, et kunagi sai "Kääbikusse" või LotR-i noorusrumalusest paar üleliigset lauset kirja pandud ja nüüd on vaja neile tausta taha saada.Kõike kokku võttes ja kahjuks mitte liiga objektiivne olles - "neli miinus". Kipun ju ikka tolkinistide leeri, aga lihtsalt ei pakkunud enam pinget.
Teksti loeti inglise keeles

Au neile, kes suudavad Tolkieni inglise keeles lugeda. Piinlikkusega pean tunistama, et isegi eestikeelne tõlge jäi kohati raskeks - mitte et mul sõnadest arusaamisega raskusi oleks, aga nimesid, kohti ja sündmusi oli ikka kole palju küll. Alla viie ka nagu panna ei sünni - liiga suur teos vähema hinde jaoks. Tjah, aga ajaviiteks see raamat hea ei ole. Diagonaalis lugedes on ausalt öeldes igav ja süvenemiseks... Siis peab olema palju aega ja kannatust. Siiski on ilus kujutleda, et ka selline võiks üks maailm ja tema tekkimise lugu olla.
Teksti loeti eesti keeles

Keskmaa ajalugu. Numenor, Valor, Iluvatar, Morgoth, selle maailma tekkimine ja palju muud. Iidsed lahingud ja sõjad, vanad ammuunustatud tarkused ja legendid. Raamat, mis peaks vist olema suurim omasuguste seas. Kui mitte ei ole, sest kui palju veel selliseid maailmas leidub?
Teksti loeti eesti keeles

Kui maailm alguse sai...

Minu arust on see isegi parem kui "sõrmuste" triloogia. See haldjate saagade raamat annab hästi edasi kõik selle, mis viib "sõrmustes" suure sõjani. Intrigeeriv on ka see, et kolm tellist "isandast" on seal kirjutatud kokku... Oli see viiele lehele? Igatahes hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kellele meeldib lugeda ajalugu, (mitte ajaloolisi raamatuid, vaid kroonikaid jms.)sellele meeldib. Kellele mitte, sellele ei meeldi. See pole säärane raamat, mille tegevusel peaks olema mingi tohutu mõte taga. See on nagu ajalooõpik. Kõik seal kirjutatut tuleb võtta nagu ajalugu, kõik lihtsalt on nii juhtunud. paratamatu. Ilma mingi mõtteta, vaid inimeste askeldamiste tulemusena.
Teksti loeti eesti keeles

aus olla ma seda lõpuni ei lugenud, kuidi olen Tolkieni paadun fänn, eks ma võtan selle kord uuseti kätte ja naudin ja ma loodan et südamest. Ma arvan et see raamat pole lihtsalt ilukirjandus vaid teatmeteao...
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin seda raamatut muide rootsi keeles :-0 Head vaid niipalju, et terminid-nimed jätsid rootslased lihtsalt tõlkimata ja muud teksti ei ole meelega arhailiseks aetud. Kuna ingliskeelset olen ainult sirvinud, mitte lugenud, ei oska võrdlevalt eestikeelse kohta midagi öelda.

"Tõelisele fännile"... Mõned osad on väga head, kannavad näiteks ka iseseisva jutustuse mõõdu välja, ent küllalt palju on täitematerjali, mis JRRT muid teoseid mittetundja paneks vaid õlgi kehitama, nii et selles mõttes ebaühtlane raamat. Suur töö ära tehtud, aga iseseisva teosena... keskmine.

Kuidagi kokkuvõtteks - kui "Hobbit" on meistriteos, siis Sõrmuste saaga on "selle järgi tehtud seriaal" ja "Silmarillion" "ülejäänud lõigud", mida koos plakatite ja kummist kangelastega fännile pähe määritakse.

Teksti loeti eesti, rootsi ja inglise keeles

huvitav, tundub, et sattusin kunagi lugema mingit muud samanimelist raamatut kui enamik eelkirjutajaid. minu jaoks oli see niisama ammendavalt kõikehaarav, ent paraku ka niisama köitev lugemismaterjal kui telefoniraamat. ma saan aru, et autoril oli vaja eeltööd, miskeid märkmeid, et LoR kirjutamisel loogikavigu ei tekiks jne, aga miks oli vaja need märkmed ära trükkida? mis on muidugi retooriline küsimus, sest näib, et päris mitu inimest on selle raamatu seltsis päris mitu mõnusat tundi veetnud...
Teksti loeti inglise keeles

Mul jäi küll mitu korda raamat pooleli, aga Tolkien iseenesest... ei saa viit jätmata panna. Mees mõtles ikka igavesti laheda maailma, tõi silme ette. Kronoloogiline teos kui selline ei peagi tooma silme ette midagi, fännidele lisainf pigem. Iga Tolkiini fänni kohustus, mis sest et ulmelist põnevust jääb puudu. hinne -- lihtsalt eeskujulik.
Teksti loeti eesti keeles

Super! Mina küll seda mingiks `lisainfoks` või `kronoloogiaks` ei nimeta. Seda ta muidugi põhimõtteliselt on, aga siiski...Ma ei oskagi tegelikult väga hästi seletada, miks ma seda raamatut armastan. Noh, sellepärast et seal on Luthien ja Gurthang ja Nirnaeth Arnoediad ja Silmarilid. Mis siin ikka rääkida. Tolkien oli geenius.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea, kuid jääb ilmselt siiski sõrmuste isanda varju. Lihtsaks lugemiseks ei saa seda kindlalt nimetada, sest paljude tegelaste ja ohtrate sündmuste jälgimiseks kulub palju energjat
Teksti loeti eesti keeles

minu meelest j`a`ab LOTR t`aiesti selle varju. kui LOTR l6pp tegi kurvaks, tekitab S l6pp t`aieliku depreka. l6ppeks, v`aidetakse, et see oli Tolkieni k6ige armsam, suuremat t`o`od n6udnud etc. t`o`o.
Teksti loeti eesti keeles

Tolkien oma parimas vormis! Kauneim, parima keelekasutuse ja stiiliga, huvitavaim ning haaravaim ajalookäsitlus, mida eladeski lugenud olen, mis sellest (või selle pärast?), et ajalugu oli Esmasündinute oma (ja välja mõeldud...). Piibli tähtsusega suurteos kõigile ulmehuvilistele ja kindlasti tolkienistidele. Kahjuks rikub eestikeelne tõlge jälle kõik ära - Tolkieni on niigi poolvõimatu häsi tõlkida, "Silmarillion" on aga eriline pärl nii stiili kui keelekasutuse poolest. Siiski üks parimaid asju, mis üldse kunagi kirja pandud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ähh, et huvitavaim ja haaravaim ajaloo käsitlus? Oh, olge ometi inimesed, isegi peale paari päeva pikkust suht intensiivset, kuid samas modereeritud napsutamist jääb kogu yllitis ysna kaugele sellst, mida yldiselt loetakse "huvitavaks", "haaravaks", "p6nevaks" (noh, kallid kaasarvustajad, aidake veel tegevust kirjeldavate ja samas suurte ja yllaste omaduss6ndaega) jne. Ometigi väärib seesinane teos suurt ja eriti rasvast "viite". Et siis miks? Eks ikka töötab sama efekt, mis ka piibli juures - siinkirjutaja ei näe kyll mitte ainsamatki p6hjust, miks ei oleks "Silmarillion" olla mingi ainult ysna pisut teistsuguse rahvaste rändamise tulemusena saanud raamatuks, mida meie nimetame "Piibel". Eks sisaldab ju temagi loomislugu, seda kuis yks k6iksetargema teenritest tema vastu t6usis, kuis meisterdati suurim teos ja sinna peale pandi mutukad elulema. Ja siis nemad tegid sugu ja neid sai palju ja n6nda saigi Iluvatari loomaaed suur ja lai...
Ja nii edasi ja t6esti. Mis hinde paneksin ma raamatule, mis p6hineb yhe rahvakillu muistenditel ja on kestnud läbi m6ne tuhande maa pöörde? Järgneb kysimus: aga mis hinne panna teosele, mis sisaldab k6ike sedasama, kuid on suures osas ainult yhe inimese temp? Jah, 6ige, selline teos vääribki suurimat tunnustust ja seda ma nyyd siin jaotangi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles