Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Nikolai Nossov ·

Neznaika na Lune

(romaan aastast 1965)

ajakirjapublikatsioon: «Semja i shkola» 1964; nr. 7 - 1966; nr. 3
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Totu Kuul», Tallinn «Eesti Raamat» 1969 (kui N. Nossov)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
15
9
2
1
1
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (28)

Kuivõrd enamik vanemast eesti keelde tõlgitud ulmest on siin baasis juba ära kirjeldatud, siis on tagumine aeg ära märkida ka see, nõukogude ulme tähtteos. Vanemad olijad on seda lapsepõlves kindlasti korduvalt lugenud ja nõustuvad, et tegemist on omalaadse fenomeniga.

Esitex on tegemist nö. ulme-muinasjutuga (mitte segi ajada fantasyga). St. raamat on eeskätt mõeldud algkooliealisele lugejaskonnale. Nagu igale heale minasjutule kohane, on tugevat rõhku pandud ka kasvatuslikule kyljele. Sedapuhku siis poliitils-kasvastuslikule.

Yhesõnaga. Seitsme maa ja mere taga elavad sellised tegelased nagu marakannid. Kasvult nii umbes pöialpoisi mõõtu. Elavad nad loomulikult kommunistlikus yhiskonnas ja on hästi kasvatatud ning töökad. Mõnede eranditega loomulikult. Erandid moodustavad tomsawyerlikult hyperaktiivne riukavend Totu ja paksuke ning kergestimõjutatav Pontsu.

Teaduslik tehnilise progressi ja miski kummalise kuu pealt pärit antigravitatsiooni tekitava mineraali avastamise tagajärjel asuvad marakannid tegelema kosmoseuuringutega. Ehitavad ilmatusuure ja vägeva raketi ja tahavad sellega kuu peale lennata.

Viimasel ööl vastu starti aga ronivad Totu ja Pontsu raketti ning vajutavad kogemata kombel vale nupu peale. Rakett stardib ja automaatpiloot maandab meie paharetid kuul.

Kuivõrd Pontsu on vahepeal proviandiga suht. yheselt hakkama saanud, siis ronivad nad skafandritesse ning yritavad kuu peal midagi söödavat avastada. Ootamatult selgub, et kuu on tegelikult seest õõnes. Ning selle õõnsuse tsentris on väiksem kuu, millel elavad samuti marakannid, täpsemalt kuukad. Ja mitte lihtsalt ei ela, vaid viljelevad säherdust kummalist poliitilist systeemi nagu roiskuv kapitalism!

Totu seob ennast mingite kriminaalsete tyypidega, kes teda alguses raha eest telekas näitavad ja hiljem maa pealt juurviljade ekspordi juurutamisega tegeleva aktsiaseltsi töösse kaasavad. Hiljem panevad nood kriminaalid aktsiate myygist saadud rahaga putku ja Totu jääb kuivale.

Pontsu samal ajal on avastanud majandusliku nishi kulinaariatööstuses. Nimelt saab temast soolavabrikant. Paraku söövad konkurendid ta peagi turult välja ning tema firma läheb pankrotti.

Niisiis, mõlemad kosmoserändurid osutusid majanduslikult ning sotsiaalselt ebakompetentsetex ning jäid nälga. Viimasel hetkel saabub abi maapealsete marakannide poolt teele lähetatud teise kosmoselaeva näol. Happy end.

Kõigest sellest oktoobrilapsikusest hoolimata on see raamat minumeelest viimasepeal hästi kirjutatud. Isegi niivõrd, et teda kannatab ka tänapäeval ja mitte-enam-nii-lapseeas yle lugeda ja pihku itsitada. Kui ei usu siis proovige!

Teksti loeti eesti keeles

Pljää-aahhh! "Totu Kuul". Lugesin. Kommunistlik kasvatustöö laste ja noorsoo seas. Tegelikult võib vist Avo arvamusega nõustuda: suure ajalise ja ideoloogilise distantsi tõttu on lugu pigem naljaks kui vihastav. Kes viitsib, lugegu.
Teksti loeti eesti keeles

Igati mõnus ja pisut ka naljakas ... no vähemasti (enam) mitte eriti tõsiseltvõetav, kuid mõnus lugemine - Ega keegi ei tea, kust saaks seda veelkord lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea näide sellest, kuidas PEAKS lastele mõeldud ulmet kirjutama. Ainus, mille kallal norida, on see poliitiliselt korrektne kasvatustöö, kuid kui hoolikamalt mõelda, tuleb välja, et kogu see (vara)kapitalismi pihta sihitud satiir on kasvõi meie enda praeguse hetke eestimaisele elukorraldusele päris kenasti üle kantav. Btw, kui keegi veel ei tea, siis on antud raamatu näol tegu osaga pikemast Totu lugude sarjast ja nad kõik on äärmiselt lahedad lugeda, eriti muidugi ärksama loomuga koolijõnglastele. Kui praegu ka selletaolist kraami maakeelde tõlgitaks, oleks elu täitsa tore ja kasvaks seda uut ulmefännide põlvkondagi jõudsamini peale. Hästi kirjutatud asi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu lapsepõlve pidev kaaslane. Ja mis poliitilisse värvingusse puutub, siis KAS SEAL ON MIDAGI ROISKUVA KAPITALISMI KOHTA VALESTI ÖELDUD. Lugege tänapäeva kohaliku vabariigikese lehti. See pole seal poliitiline kasvatustöö, vaid karm tõde.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see kommunistliku Lilleküla kohta käivat osa mitte arvestada, on tegu igati toreda raamatuga. Kunagi tudeerisin sealt pikalt ja põhjalikult kõike aktsiatega seotut. Nagu eelkõnelejad mainisid, pole seal kapitalismi kohta midagi põhimõttelist valesti öeldud ja ka tegelased on suht elulised.
Teksti loeti eesti keeles

No mina ei tea. On teistel nahk paksem või mis ? Minu jaoks küll natuke liiga propagandistlik.
Teksti loeti eesti keeles

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles

Ma lihtsalt ei saa sellele raamatule vähem kui viite punkti panna, sest tunnistajate väitel on tegu raamatuga, mida ma lapsena kõige sagedamini lugesin. Lisaks Totule, kes minu jaoks oli selline vene jõmpsika koondkuju, olid ka teised tegelased kenasti karikatuursed, nt. makaronivabrikant Coifield. Ainus miinus oli kommuunakorra eksport Kuule, kuid ilma selleta poleks raamatut ilmselt avaldatud. P.S. Raamatus on kujutatud varakapitalismi (ja meil siin on ka), roiskuv kapitalism on nt. Rootsis.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud, kohati isegi väga hästi.Oli minugi lapsepõlve enimloetud raamatute hulgas.

Seda halvem talle.

ÜKS!

Sest tegemist on räige kommunistliku propagandaga, mis lastele suunatuna kasvatas Venemaal rohkem homo soveticusi kui `Pravda` ja poliitbüroo ideoloogiaosakond kokku ja aidates venelastes tekitada väärastunud ettekujutuse lääne ühiskonnast, millest siiani vabaneda ei ole suudetud.

Üritasin hiljuti lugeda. Vanduma ajas, lõpuni ei saanudki. Midagi pole teha, lastele suunatud reklaam ja propaganda ON vastikud ja kõik. Sorry, aga ilma ülalkirjut taustata ma sedasorti raamatuid vaadelda ei suuda, kui suudaks paneks VIIE, sest puhtkirjanduslikult on ta seda väärt.

P.S. Neile, kel keel kapitalismi pahede koha pealt sügeleb või, kes soveediaega nostalgitsema kipuvad (kui vanust mäletamiseks jätkub), olen tavaliselt soovitanud raamatukokku minna ja pakk 80.-te alguse `Rahva Hääli` ette võtta ja püüda lugeda. Kui ei aita, siis võtta pakk 50.-te algusest.

Teksti loeti eesti keeles

Ega enam midagi lisada polegi, nõus nii negatiivse reaalsuse kui hea ladusa stiiliga.Tore raamat, minu meelest vene lastekirjanduse tippe.Mis puutub propakandasse, siis see oli seal suht nõrk ja jutu sisse sulanduv, võrreldes näiteks kena USA päritolu "Võitlustanner maa"-ga (Neid raamatuid ei saa küll þanrilt ja stiililt võrrelda).Igatahes käis viimatinimetatud teos mulle oma tubli ameeriklasega tunduvalt rohkem närvidele." Totu Kuul " suurimaks plussiks on huumor, just paras nooremale koolieale aga sobiv ka vanematele.Kõige selle pärast tubli keskmine viis.
Teksti loeti eesti keeles

Kaabakas Sulio ja lontrus Kalmare said ju lõpuks ilmselt terve nahaga minema, rääkimata väiksematest lurjustest nagu Pilks&Co. Parimate kapitalistlike kultuuritraditsioonidejärgi peaks iga ettevõtliku kirjamehe mõte liikuma ainult ühes suunas, arvestades muutunud olusid ja kõike muud, võiks üllitada teose "Kalmare tagasitulek: Kohtupäev", kus ausad ja töökad kuukad, kes on väsinud repressioonidest ja pidevatest küüditamistest Kuu väliskestale, laulavad laiali kommuunakorra ja seavad taas jalule turumajandusliku majandusruumi, mis teadupärast on ju ainus õige ühiskonnakord terves universumis. Müüks küll ja ma arvan, mitte ainult Eestis (eriti kui siiski laulmine ja igasugused vihjed kettidele jmt. välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Üllatusega avastasin selle raamatu baasis. Raamat, mis on lapsepõlvest saadik korduvalt üle loetud. Tudengipõlves (71-76) oli see meie kursusel parim kapitilismi poliitökonoomia õpik :) Mis puutub propagandasse - kapitalismi (tekkiva) kirjeldus on kuradi reaalne, piisab võrrelda kasvõi praeguse eluga Eestis, ega midag mööda poole pandud. Ainus häiriv moment on kommuunikorra eksport Kuule, aga nagu Andri märkis, ilma selleta poleks raamat ilmselt trükki pääsenud. Eestikeelse tõlke võtsin esmalt kätte ettevaatusega, originaaltekst oli juba liiga kodune, kuid mind ootas meeldiv üllatus, väga ilusti tõlgitud. Raamatule, mida on loetud ilmselt kümneid kordi, ei saa hindeks alla 5 panna.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.

Teksti loeti eesti keeles

Totu on supercool.Peaaegu lemmikraamat üleüldse.Kusjuures jumalast äge on raamatukogus vanu "rahva hääli" lugemas käia.Ja mis propagandasse puutub siis minu jaoks oli see puhas kapitalismi propaganda.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaks siinkohal Wõrokat tsiteerides hüüda: "Armsad sõbrad, see siin ei ole ulme, sest see kõik on õnnetuseks sulatõsi!" Välja arvatud muidugi see, et kuu sees on veel teine kuu, mis on suurem kui välimine.

Kui kirjutasin kursusetöö "Turumajanduse ja plaanimajanduse võrdlus", siis oli "Totu Kuul" üks minu põhiõpikuid turumajanduse kohta, sest päris õpikutes polnud asjast piisavalt palju räägitud. Muuseas tsiteerisin või viitasin seal veel "Andromeeda udukogule", "Trifiidide päevale", "Ahvide planeedile" ... Mingil tudengite konkursil jäin selle tööga jagama esikohta.

Teksti loeti eesti keeles
AR

Totule ei ole muud hinnet panna kui "5", sest kuidas sa paned lapsepõlve lemmikkangelase seklustele kehvemaid hindeid. Hea aeg ramatu kirjutamiseks, kuna just siis jõudid ameeriklased esimest korda Kuule. Jälle segab Totu ennast mitmetesse pahandustesse, kuid siis tõttavad appi sõbrad.
Teksti loeti eesti keeles

Nostalgiast tahab pisar vägisi silma tulla ;) Jah, lapsena oli see üks lemmikraamatuid, kusjuures siis lugesin ma seda nagu lihtsat seiklusjuttu. Arusaam kõigi nende tegelike tagamaade kohta tuli alles hiljem... ja siis võttis see lihtsalt muigama. 4 seepärast, et ehkki tegu lapseea laheda lugemisega, polnud "Totu kuul" ka _niivõrd_ särav teos.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli lapsena üks suuri lemmikuid. Lõbus ja naljakas raamat, mis pakkus mõnusat ajaviidet pimedatel õhtutel. Sai korduvalt läbi loetud ja olen teda ka veel oma üliõpilastee alguses ajaviiteks kätte võtnud. Omamoodi lõbus oli ja on raamatus esitatud kommunistlik vaatenurk pahelisest kapitalistlikust ühiskonnast kuul , mida siis tublid maalased muutma hakkavad. See raamat väärib viite minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle pihile ...
Avastades nooruspäevil kodust raamaturiiulit polnud Totut kahjuks võimalik leida, sest väljaandmisaeg jäi veidi varaseks/hiliseks. Kuid nüüd, olles igasugust muud kraami tarbinud, ei taha liialt heldekäeline olla.
Keskel kiskus liialt pikaks minema, see "majandusõpiku" osa just. Lõpp, kommunismi peale toomine oli aga veidi lühike ning pealiskaudne.
Silma jäi tehniline aps 325. leheküljel, kus kuulasest teleoperaator hüüab muuseas: "Niipalju kui ma aru saan, ei viibi ma enam kuupinnal, vaid hõljun samuti õhus!" Raamatu alul aga öeldakse, et kuulased kutsuvad kuud maaks!

Tegelikult tõesti äärmiselt hää raamat, kriitikat kapitalistlikule majandussüsteemile ning ka "Masside mässu" meenutav Lollide saar. See oli vast raamatu parim koht - pidanuks palju pikem olema!!!
Teksti loeti eesti keeles

Eeskätt lummav lasteraamat. T6enäoliselt on ka lapsed ainus auditoorium, kes suudavad raamatus toodut ka nii must-valgena ära seedida, kui see on. Ei taha m6elda, mida arvaks ma "Neznaika.."`st, kui see praegu kätte satuks, oh seda tuld ja t6rva, mis nii m6negi koha peal oleks lennanud.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et lgp. arvustajate enamik pole raamatust Totu Kuul eriti hästi aru saanud. Raamat sisaldab varjatud kujul üdini nõukogudevastast sõnumit. "Kuidas nii?" küsite. Aga väga lihtsalt: maal kasvavad "hiidtaimed" ja elukorralduseks on midagi kommunismilaadset, Kuul seevastu, hiidtaimi ei ole ja valitseb röövellik kapitalism. Selleks, et importida kuukatele kommunismi, tuleb neile importida hiidtaimi. Autor kuulutab üle terve N. Liidu miljonitele noortele lugejatele lihtsat ja loogilist sõnumit: "Kommunism ilma hiidtaimedeta ei ole võimalik!" Niisama lihtne ongi!
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlves üks mu lemmikraamatutest. Praegu enam mitte, kuna olen 80-date keskpaigast üpris allergiline igasugu punapropaganda suhtes. Ei suuda kuidagi mõista Nossovit, oli ta tõesti ideeline kommunist, sest nii hea lastekirjanik suudaks raamatuid välja anda ka ilma propagandata. Reeglina olid punaideelisete (laste)kirjanike teosed viimane rämps, mida loeti omal ajal kas kohustuslikus korras või siis kui tõesti midagi muud silma ei jäänud. Seetõttu on Nossov eriti taunimisväärt, et tema teosed neelati laste poolt igati kriitikavabalt alla ning seetõttu selline tõelise kunsti sisse segatud propaganda oli 10 korda tõhusam kui kogu punane sopakirjandus kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, eelarvustajad on raamatu kohta piisavalt kirjutanud (eriti meeldis mulle kaasarvustaja Andres Septeri sissekanne ;). Nojah, nostalgia ühelt poolt ja punase värvi parem nägemine teiselt poolt annavad nüüd koku tugeva "nelja".
 
P.S. Olgu keivoriidiga (vabandust, luniidiga) kuidas on, aga päästeekspeditsiooni ettevalmistamisel oli mitmeastmelist raketti küll täitsa õigesti ja arusaadavalt kirjeldatud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Elavad Kuu sees marakannid, enamus elab suhteliselt hästi.
Siis tulevad Maa pealt kommunistlikud "progressorid” ja hullutavad kohalikud ära...
Romaan kõneleb (vähemalt minu jaoks) sellest et progressorlus kui idee on tegelikult jama, omad vead tuleb igaühel ikka endal ära teha.
Päris viit hindeks ei pane (kommunism ju lõpus võitis), aga tubli neli igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles