Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

Tehanu

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Tehanu: Meremaa viimane raamat»
Tallinn «Kunst» 1996 (Merlini raamatukogu, nr 10)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
7
3
1
1
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (32)

Kroon kogu sarjale. Minu meelest Le Guini vaieldamatult parim romaan. Kogu Maameri omandab tänu Tehanule uue dimensiooni. Oma meeleolult sarnaneb raamat enim romaanile Kaugeim kallas. Tehanut ei tohi kiirustades lugeda. Asja kvintessentsi tabamiseks tuleb lugedes olla kõigi mõtetega raamatu man. Pahad on selles raamatus juba tõeliselt võimsad ja eks-Arhimaag parajalt viletsaks jäänud. Siin tulebki uuesti mängu Tenar, õigemini toob Tenar mängu Tehanu. See romaan on oma viit tärni väärt juba üksnes Tehanu pärast. Sest Tehanu jõud ja võim on midagi hoopis keerulisemat, võõrast ja kauget. Lugege!!!
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutuga pani LeGuin mind veidi hämmastuma ja oma seisukohta enda suhtes pisut revideerima. Miks? Tundub (vähemasti tundub!), et autori vaated on teinud läbi teatava evolutsiooni. (Võin midugi ka eksida ja tegemist on lihtsalt fluktuatsiooniga.) U. LeGuini "Võluris" on puhuti lausa ärritav veendumus, et kurjus pääseb maailma (peamiselt) sugutungi (sellest tingitud praalimise ja kõrkuse) kaudu. Kõiki eelnevaid Meremaa lugusid läbiv eitav suhtumine perekonda ja siin-seal ilmnev heterofoobia paistavad olevat (ajutiselt?) taandunud. Igatahes meeldis jutustus mulle tetraloogiast kõige enam. Üldist laadi märkus: Eelneva jutuga EI kavatse ma vaidlustada LeGuini vaieldamatut kirjandusliku talenti, hiilgavat fantasialendu ja tõlkija tõesti head tööd. See käib kogu tetraloogia kohta. Oma "viie" on see lugu kaheldamatult ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

On üks asi, mis mind väga häiris - nimelt on selle raamatu eestikeelse väljaande tagakaanele kirjutatud 'Le Guini Meremaa tsükli hiilgav lõpetus'. Olen täielikult nõus sellega, et tegu on meisterlikult kirjutatud ja hea filosoofilise taustaga teosega. Aga hiilgav see raamat ei ole. Mõtlemapanev? Jah. Sügavaleulatuv? Jah. Aga mitte hiilgav. Tegelikult pole see mitte peamine põhjus, miks ma nelja panin, seda tegin mingil dokumenteerimata põhjusel - kuidagi negatiivsed mõtted tulid pähe seda lugedes ja sealt ehk ka raamatuga seotud kerge negatiivne emotsioon - tegelikult on asi hästi kirjutatud, soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles

Nii Meremaa süzhee arengu kui ka kaasaja üldinimlike probleemide käsitlemise tõttu tetraloogia parim teos. Ükskord ometi ei kehti teooria, et järg on alati eelkäijast viletsam. Väga hea.

3. dets. 2001. Kui Meremaa triloogia kohta võis öelda, et tegu on noorteraamatutega, mis sobivad lugemiseks ka täiskasvanutele, siis "Tehanu" on täiskasvanute raamat, mis sobib lugemiseks ka noortele. Maailm on muutumas -- kuid milline maailm? Kas see maailm, mis loodi siis, kui Segoy tõstis saared meresügavikest? Või see maailm, mis tekkis pärast kuningavõimu langust Havnoris ja kestis 800 aastat? Roke targad on kindlad, et nemad on ühed vanade traditsioonide hoidjatest, kuid miks nad selles ikkagi nii kindlad on? Omal ajal, pärast paari sajandi pikkust isolatsiooni käisid Vene õigeusu kiriku kõrged tegelased Konstantinoopolis ja mujal õige usu lätteid otsimas ning avastasid jahmatusega, et seal kehitatakse mitme nende pühimast pühima rituaali või tõe peale lihtsalt õlgu... Pappidel seepeale ei jäänud muud üle, kui kogu maailma hukkaminekut kuulutada, nemad ise muidugi väljaarvatud. Ka Roke Meistrid tunduvad samasuguses stampmõtlemises kinni olema, nad otsivad uut Peatarka ikka veel vana meetodi järgi, arvates, et nende saart ei ole vahepealne anarhia etapp puudutanud ning nemad pole kohustatud uuenema, samal ajal kui kogu Meremaa seda teeb. Isegi siis, kui neile näidatakse maailma muutuvaid seaduspärasusi sõnade läbi, mida lausub üks nende endi hulgast, teevad nad kõik, et seda sõnumit oma eelmisest formatsioonist pärit tõekspidamistega sobitada. Üleminekuühiskondade probleemid paistavad kõikjal ühesugused olema...

Kui kritiseerida, siis pean tuntavaks maitsevääratuseks seda, et Kalessin Segoyks osutus -- jumala maa peale laskumine on mind alati tiba ärritanud ning selline absoluudimaius on paljude kirjanike ühine probleem. Kuidas ometi ei mõisteta, et koos absoluudi ilmumisega kaob pinge ning salapära...

Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest hästi KIRJUTATUD raamat, kuid sisu jätab minu jaoks soovida. Sama paksus raamatus peaks leiduma umbes kaks korda rohkem mõtteteri või siis sündmusi. Lugemist ei jätnud pooleli sellepärast, et olin eelnevat kolme raamatut juba lugenud ning raamat ise oli ka suhteliselt õhuke. Kui tegemist oleks olnud mõne teise kirjaniku ülistatud järjega triloogiale, siis kahtlen kas oleksin algusest palju kaugemale jõudnudki. Pealegi olin raamatu juba ära ostnud. :) Tegelikult, ega see nii halb raamat ka polnud, kuid neli on minu poolt küll hästi antud.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat, magu ka ilmumisaastast näha, on triloogiale lisatud ilmselt lugejate nõudmisel. Kirjutamisviis on endiselt hea, nagu meistrile kohane, ent sisu poolest kuulub raamat hoopis teise kategooriasse. Eelmiste osadega seovad raamatut tegelaste nimed, mõned ringiekslevad maagid ning Kalessin, kes paaril korral kogu oma hiilguses etteaste teeb. Ülejäänud tegevus keerleb inimeste igapäevamurede ning -rõõmude ümber. Jäi mulje nagu see võiks olla uue triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu aeg tekkis tunne, et autor kirjeldab mingit seisundit, mis on lähedal stagnatsioonile. Ja see pole ei hea ega halb. On nauditavaid detaile, millega globaalsemat edasi anti. Ma ütleksin tõeliselt vaba raamat. Vabalt kirjutatud, nagu oleks autori vaim rahulikult ja vabalt kuskil heljunud. Siin on tähtis õhustik, mitte tegevused. Suured asjad toimuvad mujal, tegelased tajuvad mingeid lainetusi ja võnkeid, peavad mitmes asjas selgusele jõudma lahendades raskeid valikuid.
Teksti loeti eesti keeles

Targo T. on eespool üsna minu mõtteid väljendanud: see raamat ei ole vilets, kuid kannab kuidagi negatiivseid emotsioone. Elus ei ole kõik alati kaugeltki positiivne, kuid inimene tahab ju rohkem igal pool positiivset näha ja tunda, kui negatiivset. Lõkkes vigaseks põletatud laps, Tenari ja Gedi ülim alandamine "pahade" poolt, mehe ja naise rolli vaagimine kibestunud naise seisukohalt... Selline sisu on siis tetraloogia viimasel raamatul. Lõpuks saab hea kurja üle võidu, nagu muinasjuttudes ikka. Kuid minu arvates ei oleks sarjal neljandat osa sellisel kujul (kui üldse mitte) vaja läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia sai järje. Raha või fännide sunnil -- mis vahet seal on? Mõnikord on järg paremgi, sagedamini (ja seekord) viletsam. Poleks pidanud asja ette võtma. Ma kartsin, et see on Tehanu triloogia algus, aga (õnneks?) ei.
Elu on karm ja dame Ursula annab ka kõigile ühtviisi karmilt. Paradoks: hästi ei lähe kellelgi, isegi kuningal mitte. Ent Meremaal kui riigil läheb hästi.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsi ta on, triloogiaga ta kokku küll ei sobi. Kogu aines ja maailmanägemine on kuidagi... maalähedasem. Aga see ei ole üldse paha!
Teksti loeti eesti keeles

Alari(R) paneb asjad tüüpilise meesterahva seisukohast paika. Isiklik seisukoht on, et meeste mätta otsast kirjutatud raamatud pole muud väärt kui teleri peale antennikõrgendiks, aga siin tulevad juba mängu soolised erinevused mõttemaailmades. Just see paljukirutud "feminism" raamatu Meremaa sarja parimaks teebki. Eriti ilus on, et suurim väga kuulub pisikesele vigasele tüdrukule. Ja ebameeldivalt isalik Ged on kogu oma võluväest ilma ja lõpuks ometi normaalne mees, kes laseb naistel asjade üle otsustada (nii need asjad tegelikult ju käivadki, ainult et mehed ei saa aru...). Kõlab küll väga lapsikult, aga see lugu võiks veel edasi minna.
Teksti loeti eesti keeles

See on sarjas viimane raamat. Lohe Tehanu on minuarust parim pööre kogu sarjas. Gedi ja Tenari vanaduspäevade rõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast seda, kui Ged on kõikvõimalikes Meremaa nurkades kurjusele koha kätte näidanud, ilmneb, et kodus, kuhu ta harva sattunud on, pole asjad ammugi mitte korras. Kuid võim on läinud ja võitlus tuleb raske.
Teksti loeti eesti keeles

Vat ei ole hea raamat! Iseseisvana oleks veel ehk midagi, aga sarja lõpetusena tekitas minus tunde, et kui Meremaa triloogia oli üks hea tugev kolmejalgne taburet, siis nüüd on sellele mingi peletislik tikkkontsa ja pitsnikerdistega toigas juurde monteeritud. Kirjandusliku koha pealt oleks vast "3", aga hinne on triloogia solkimise eest. Midagi ei ole enam, ei ole suurust ega haaravust, lihtsalt jageletakse ja põetakse hingehaavu. Tehanu ise on küll hea leid (ja neid on teisigi, sest tegemist siiski oma tööd tundva kirjanikuga), ent Kalessin vaid kontekstiväline deus ex machina. Raamat, mille lugemisest kahetsen, sest suhu jäänud paha maik heitis varju ka teistele sarja raamatutele.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Meremaa osa, ning teistest totaalslt erinev. Siin enam ei ole seda madinat, kõik kulgeb rahulikult. On tekkinud selline maalähedus, armastus. Oma väe kaotanud Ged peab vastu astuma kurjusele oma koduukse ees. Ged ei ole enam vägev võlur, vaid lihtsalt üks vana mees, kes peab kohanema uue eluga. Ning ta tuleb sellega toime, aga ainult teiste abiga. Hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles

See, et ma ise nii igavat elu elan, ei tähenda, et ma vastavaid raamatuid lugeda tahan... Fantasyst ootaks mingit võimsat kurikaela, aga siin on ainult mingi pervert Osavkäsi, kes lõpuks hanguga surnuks torgatakse. Tartu linna peal kohtab hullemaidki pätte, raamat ei huvita ega shokeeri...
Teksti loeti eesti keeles

Selgelt nõrgem eelnevast kolmest romaanist. Ulmelt ootaks midagi hoopis muud. Kuidas kellelegi, aga mulle kohe sugugi ei meeldi lugeda igasuguseid sadistlikke, masohhistlikke, alandavaid kirjeldusi, millest teos kubiseb. Lisame sellele veel kohutava vingumise, ägamise, kurtmise, sisekaemused ja saame kompoti, millest tahaks parema meelega eemale hoida ning millega kokkupuutumise järel tahaks käsi pesta. Lisaks veel ilmselge moraalitsemine. Pinget hoida ei suudetud, lõpus pani Therru osutumine loheks lihtsalt õlgu kehitama.Positiivset oli ka: ladusalt kirjutatud, karakterid olid ilusalt välja joonistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tõdeda, et see raamat meeldis mulle Meremaa omadest kõige vähem. Ajaline kirjutamisdistants teiste raamatutega on suur, ehkki sisu osas järgneb vahetult "Kaugeimale kaldale". Selles teoses tuleb välja ka autori selge etnoloogitaust ja ka 1990. aastate alguse tugev "gender perspective"`i hoiak, mis muudes raamatutes niiväga esiplaanile ei tükkinud. Ka pole tegevuse keskmes enam keegi noor, vaid keskealised inimesed ning hullem veel, maagiat pole peaaegu üldse! Lohed ja kummalised seiklused küll nagu päästavad asja, ent mitte piisavalt, et sellele kõrgeimat hinnet panna.
Siiski, positiivse külje pealt peab kindlasti märkima seda, et lugejale on raamatu lõpu osas otsad väga lahtiseks jäetud ja et järge pole õnneks tõepoolest järgennud, võib igaüks suhteliselt vabalt edasi mõtiskleda, mis siis Gedist, Tenarist ja Therrust sai.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles