Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Teet Kallas ·

Heliseb-kõliseb...

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1972

Hinne
Hindajaid
4
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.111
Arvustused (9)

"... lonkab ja möliseb" lõpetaks mõnigi selle omanäolise romaani pealkirja. Paraku pole raamatus kuulsusrika Nõukogude Armee veteranidest suurt juttu :-). Kas romaan on ulmeline? Keeruline küsimus. ULMALINE on ta igatahes küll. Lugesin selle hiljuti üle ja iseendalegi ootamatult pühkisin paar nostalgiapisarat silmist. Eh, noorus... Sigaretid "BT", limonaad "Sitro" ... ja veel paljud paljud ammu ununenud asjad... ... laulud, mida õeraasuke kunagi leelotas... omaaegne släng... aga see selleks. Raske on isegi õelda, mis mind raamatut uuesti lugema pani: kas õndsate 60.ndete hõng (ehtne, kodukootud-maavillane) või ehk veel midagi... Juttu on võluritest. Siinsamas, meie armsal kodumaal. Vaatamata sellele, et paljudel tegelastel on väga võõrapärased nimed ja kuskilt vilksatab läbi isegi Fantoom, pole tegemist stiliseeringuga mingi lääneliku linnanõialoo alla. Muide, vaatamata võõrastele nimedele, on paljud tegelaskujud välimuse - olemuse (ja kuulujuttude) põhjal kergesti identifitseeritavad. Kas on tegemist "oma" ringkonna "sürrijutuga" (kes meist poleks sihukesi kirjutanud?), mis avaldamiskõlblikuks paisus, või oli lugu algusest peaale avaldamiseks mõeldud jääb teadmata. Veel, kui nooremad inimesed seda lugema juhtuvad, siis ärge ehmuge. See, et komsomolisekretär pole samagonni ja küüslaugu järgi lehkav räbaldunud vatjovkasse ning lubjaviltidesse riietatud "poluvärnik", kes suure roostes kirvega vehkides pea(nima) tegelast taga ajaks, ei tee romaani veel "punaseks". Lisaks on võluril absoluutne grantii!
Teksti loeti eesti keeles

Wõrokas, Teet Kallas kirjutas selle loo olles ravil Tallinna psyhhoneuroloogiahaiglas.Lugu on ilmselt selline, mis niiöelda kirjutas ennast ise. Ja hästi. Muuhulgas on ses loos ka kummaliselt palju ürgeestilist ja punavõimu poolt puutumatut.+tibake Bulgakovi mõjutusi- Meister ja Margarita oli vist tollal juba eesti keeles (Raamatu kujul esimest korda maailmas?) ilmunud. Igatahes: Päikest, pikka iga ja head tervist neile, kes söandavad uskuda võimatut, olgu see siis kasvõi muinasjutt.P.S.ülimalt negatiivne tegelane Ünt meenutab mõnes aspektis Mati Unti-tema sulest 75. aastal lugu "Must mootorrattur" lisab vaid kahtlusi.
Teksti loeti eesti keeles

Lappasin kunagi päris hea mulje jätnud raamatu üle. Muidugi on seal siukest insider-infot ehk sõbrad-tuttavad sisse kirjutatud, kohati isegi õigete nimedega või vähemalt äratuntavalt. Saamisloo kohta - siiski vist mitte haiglas vaid vangimajas kirjutatud. Nii et helge ja igatsev meeleolu täiesti mõistetav. Aga igatahes on tekkinud igati originaalne (linna)fantasy ja kas mitte esimene Eestis. Punktid siis rohkem hea tahtmise kui tulemuse eest, mis nüüd mõneti laialivalguv ja lobaks kiskuv tundub.

märkasin üllatusega, et allpool on üks endast ilmselt heal arvamusel tädike asunud tegelema kirjanduskriitika kõige totrama haruga, võimalike prototüüpide otsimise ja autori isikuomaduste lahkamisega. minu arvates on see kohatu.

Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu, algul tundus esindavat realismi, võib-olla isegi seda va "Nõukogude" varianti. Kohati käis närvidele, aga ulmelisem (muinasjutulisem) pool oli küll kena, kokku nõrk viis.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis ja ei meeldinud ka. Mulle just istus lahedalt kirjtatud reaalsem pool märksa rohkem. Muinasjutuline element oli segane ja kohati üsna laialivalguv ning ka vähe pingutatud. Aga iseenesest oli tegu ühe omapärase ja lõbusa raamatuga, mida soovitan julgelt ka teistele.
Teksti loeti eesti keeles

Raskekujuline ning pahaloomuline kääride puudumine toimetuses lõppeb vaid kõige tõsisematel juhtumitel niimoodi.

7.10.2012: Kommentaariks Aasa Tammele: raamatu honorari eest ei saanud osta mitte kõige kallimat autot, vaid Venemaal kokku pandud "Fiati" klooni. Kalleid autosid polnud võimalik osta. 20-50 000 eurot on kindlasti vale suurusjärk.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, kui kiiresti vahetuvad põlvkonnad -- ma tean põhimõtteliselt, mis asjad on sigaretid BT ja limonad Sitro, aga minule assotsieeruvad nendega vaid tühjad ja inetud poeriiulid, kust valida 2 liiki saasta vahel...

Selline tossavate käuladega mudastel teedel loksumine, haisev bussiselu ja suvepäevad... Sekka ehedad taluõued ja kunagised poplood. Kummaline maailm, aga selline see aeg oli... Ja siis võlurid. Abitud sellised. Ainult läbi parema näitamise saad sa elu paremaks teha -- puhas eskapism. Noored paljad naised, unistustelinnad, sekka alkohol ja väikeste inimeste väikesed probleemid. Kõik see üle kallatud justnagu paralleelmaailmas toimuva võlurite võitlusega, milleni nagu ei jõutagi ja igal sammul tegelasi, kellest enamikku ma ära ei tundnud -- tunnistan ausalt -- kuid kes liigagi ilmselt “otse elust” olid. Ja deliiriuminägemused -- sest kuidas teisiti saab nimetada rängalt purjus tüübi ekslemist muinasjutumaailmas? -- milles ma vaatamata pingutustele sügavamat mõtet leida ei suutnud... kui kirjutamismõnu välja arvata.

Kõigele vaatamata see raamat mulle meeldis. Meeldis meeleolu ja teatud positiivne toon. Kui suutsin end enam-vähem järjel hoida vahepeal üsna sürriks kiskuvates seiklustes, tundus teos kokkuvõtvalt ikkagi terviklik ja mulle meeldis, kuidas autor lool lõpuks areneda lasi.

Teksti loeti eesti keeles

Mina ei saa sinna mitte midagi parata – ma loen raamatuid ajas.
Üks on see aeg, millal nad avaldati ja teine see aeg mil ma teda (taas)loen.
Seda esimest aega ma mäletan – ilma igasuguste BT (Bolgar Tobak) ja Sitro-nostalgiateta.
Teine on see praegune, kus Teet Kallast nimetatakse „elusaks klassikuks“ ja ta jutustab oma kangelaslikust noorusevõitlusest nõukogude võimu vastu.

Praegu loen ma siit raamatust välja ainult kunagist sõnumit punasele võimule: „anna... andeks ja raha!“ .
"... ma väärin muud ..."

Kus see sõnum siis on?

Kõigepealt raha. Tolle aja raamatuhonorarid oleksid praegusesse vääringusse ümber arvutatult nii 20-50 tuhande euro kanti. Võrdluseks – ühe raamatu raha eest sai osat kõige kallima auto ja jäi üle paar aastat joomiseks ja laiamiseks. Ei ole imestada, et kirjaniku staatuse poole pürgijaid leidus tol ajal palju ja selle saavutamiseks oldi valmis kirjutama ootustele vastavalt (ja mitte ainult kirjutama – meenutage Strugatskite „Inetud luiki“, mis annab pildi kirjaniku staatusest ja võimalustest kogu kaunil nõukogudemaal).
Selle staatuse igatsus torkab silma peategelase elitaarsuses, maailmarändurist teadlane, kes peab labastele lõbustusloengud ja keda avalikkus tunneb (neidude platoonilise armastuse objekt). Möödaminnes selgub, et ta ei ole käinud mitte ainult pikal laevareisil, vaid ka Londoni loomaaias. Ei ole küsimust rahas, ei ole küsimust riietes ja nende hankimises – tühiasi asendada südamedaami kaotsiläinud vöö ja jagada rahapabereid. Tema on eliit – selgelt üleolev suhtumine suvepäevalistesse ja kõigisse teel kohatuteisse...
Jutu käigus pannakse „terava satiirikusulega“ paika mitmed asjad. Pikajuukselisi ja hipisid peab minategelasest võlur vajalikuks lausa ise karistada. Noortest kultuuritegelastest distanteeritakse end nende naeruvääristamisega.

Kui Kallas neid asju seal sundravil kirjutas, siis ilmselt julgeolek neid seal ka luges. Luges ja otsustas, et seda meest võib uskuda ja usaldada.
Nad ei eksinud!
„... töötas ... aastail 1968–1970 Loomingu proosa ja luule osakonna juhatajana ning neli kuud peatoimetaja asetäitja kohusetäitjana sama ajakirja toimetuses aastal 1981...“,
„... Eesti(NSV) Kirjanike Liidu liige on Kallas aastast 1972. Ta on kuulunud 1980. aastail Eesti Kirjanike Liidu juhatusse, juhatuse presiidiumi, NSVL Kirjanike Liidu juhatuse revisjonikomisjoni ja NSVL Kirjandusfondi presiidiumisse.“,
„Teet Kallas kuulus aastail 1979–1990 NLKP-sse. Seejärel oli ta Eesti Liberaaldemokraatliku Partei liige aastail 1990–1993, Keskerakonna toetajaliige 1994–1996, Arengupartei liige 1996–1998, järgnevalt parteitu. Kallas oli Rahvarinde parlamendifraktsiooni kaasesimees aastal 1990 ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige aastatel 1990–1992.“

Jutu taustast, veel.
See „mäng“ millest jutt, koos Ündi tegelaskujuga on ilmselt Vahingu Spieli ja Mati Unt, kes oli seda Spieli Tartus kogenud kogu karmuses. Kallas Tallinnas oli sellest kuulnud ja üritas sama teha. Ta arvas mängu olevat koolitüdrukuliku luulelise unelemise, aga Unt keelas ja takistas teda – eks ta teadis. Kallas oli sellest solvunud – teda ei peetud vääriliseks – ja maksis kätte (raamatus).

Ropendus.
Need 2008 aasta väljaande joonealused märkused on selge pask. Lehmaküljenumbrite kodeeritud tähendused, Ünt-nime tõlgendused... Juba tollal oli tervemõistuslikule lugejale selge, et kirjutaja on ustav! Ja mõnitab neid, keda võim mõnitatavateks peab.

Miks ma ühte ei pannud?
Fatme tegelaskuju vastuolulisuse pärast ja armumisest lolliksmineku lootusetuse täpse ja usutava kirjelduse pärast.
Mitmetes prototüübiotsingutes ei ole mainitud Fatmet. Minu arvates võib see olla Faime Jürno – mannekeen ja filiminäitleja. Nad liikusid tollal kohati kattuvatel orbiitidel ja ma olen näinud Faime mõju meestele...

Miks ma kolme ei pannud?
Pole ju nii hull!(?)
Hull on see, et omaaegse kirjanduspõvkonna kõige suurem pugeja esineb nüüd suurkannataja ja vastalisena! Ei mingeid järeleandmisi sellistele.

Möödaminnes veel Teet Kallase loomingu üldiseloomustus.
„Tütarlapsest sirgub naine“ vahejuttude laiendused. Tema juttudel on umbes sama palju ühist tegelikkusega. Kes ei tea, millest jutt - http://www.folklore.ee/tagused/nr34/kalkun.pdf.

Raamatute ajas lugemise lugemissoovitus: Sidney Sheldon „Alasti nägu“. Kungine krimikirjanduse bestseller, kus psühhoanalüütik ravib homoseksuaalsust. Eesti keelses väljaandes puuduvad nii originaali kui ka tõlke aastaarvud – pärast lugemist võiks internetist järgi vaadata.

Teksti loeti eesti keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles