(romaan aastast 1965)
eesti keeles: «Esmaspäev algab laupäeval»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 2/2015)
Raamatu tegevuspaigaks on VÕMATUI (Võlukunsti ja Maagia Teaduslik Uurimisinstituut), tegelasteks instituudi töötajad.
Tegelaste seltskond on ääretult kirju.
On seda 60ndate entusiastliku noorust (kelledele kuulub autorite ilmne poolehoid).
On kuulsaid ja vähem kuulsaid maage ja soolapuhujaid: Merlin, Christobal Hosjaevitsh Hunta jne.
On igat masti bürokraate ning muid halle kujusid.
On igasugu muid kaake Naina Kiievna, H. M. Vii, loomulikult ka see havi, kelle käsul...
Asjale paneb krooni pähe instituudi direktor Janus Poluektovitsh.
Tegelikult on sellel romaanil eelkäija olemas: «Meister ja Margarita». Kuid ma ei tahaks siin selliseid paraleele vedada. Sest mulle meeldib see hoog ja nauding millega vennastepaar segab kokku asju mis esmapilgul ei segune. Tulemuseks on metsik süntees, mis oma pöörasuses on ometigi loomulik.
Romaanis oli mitmeid kohti kus mu vats ähvardas naerust rebeneda. Iseäranis muidugi see Võbegallo aretatud geniaalne tarbija. Mahedamat huumorit ja tigedamat paroodiat oli aga tunda peatükkides, mis H. G. Wellsi «Ajamasinale» austust avaldasid.
Nii nagu Heinleini varased jutud, nii annab ka «Esmaspäev...» sihukese tõetruu pildi oma kirjutamisajast, millist ükski nn. realistlik raamat pole võimeline esile manama.
Kes vähegi vene keeles lugeda suudab lugegu. Romaan on muidugi ka inglise keeles ilmunud, kuid ma pole neid tõlkeid näinud ning ei oska seega ka miskit nende taseme kohta öelda.
Võimalikust eesti keeles ilmumisest? Ma loodan, et ükski sodikäpp seda enne mind ette võta... muidu on hea raamat lörtsitud!!!
Film «Võlurid» (Tsharodei) on tõesti selle romaani ainetel tehtud. Aga see on ka kõik, mis selle kohta võib öelda. Peale VÕMATUI, pole sinna rohkem Strugatskeid alles jäänud. Tõsi, vennakesed kirjutasid selle stsenaariumi. Aga sel ajal – 70ndate alguses – olid nad totaalselt keelatud autorid ning nad kasutasid igat vähegi väärikat võimalust, et tsensuuri barjäärist läbi murda. Filmi kohta võikski öelda muusikaline uusaastafantaasia Strugatskite teemadel. Ning sellisena on ta isegi vaadatav. Filmis on üsna ägedaid kilde ja tegelasi...
Aga LUGEGE parem raamatut!
Nagu ütlevad autoridki, on see muinasjutt noorematele teadustöötajatele. Juba siin on sõnademäng viitega üheaegselt nii ametikohale kui ka vanusele ja staatusele teadusemaailmas. Ja sellele rahvale läkski ta vast kõige paremini peale. Igatahes nendes ringkondades oli raske leida hästi vene keelt valdavat inimest, kes seda lugenud (ja korduvalt) poleks.
Võlukunsti ja maagia uurimine teadusasutuses (nagu ta 60.datel Nõukogude Liidus välja nägi) on iseenest leid. Ja nagu autorid näitavad, sobivad need asjad suurepäraselt kokku. Tegelaskujusid on palju ja nende valik on väga kirju, nagu reaalseteski teadusasutustes.
Sündmused hakkavad keerlema kohe algusest, ja sinna on segatud kõike, mitte ainult teadust ja maagiat. Siin on huumorit, satiiri, paroodiat, detektiivi... Ühesõnaga kõike, ja tulemus on ääretult hea.Keelekasutus on lausa fantastiline. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas on võimalik seda raamatut tõlkida.
Filmi kohta olen täiesti nõus Jyrkaga - muusikaline uusaastafantaasia Strugatskite teemadel, midagi muud ühist raamatul ja filmil ei ole. Film ongi vast väärt koolipoisi hinnet, aga enim (üle)loetud raamatul ei saa olla muud hinnet kui 5.
Tegelikult Strugatskid avaldasid 1990.a. ka samanimelise stsenaariumi, mis on üsna raamatu järgi (põhiliselt Võbegallo "ideaalsest tarbijast"). Siiralt kahju, et filmi hoopis selle stsenaariumijärgi ei tehtud.
Eelarvustajad on nimetanud romaani kohutavalt naljakaks. Ma ei tea, võib-olla tuleb sellest arusaamiseks lugeda venekeelset originaali või on mul lihtsalt teistsugune huumorimeel... Lugedes tuli küll mõnel korral (näiteks Võbegallo eksperimentide puhul) muie suule, ent väga naljakaks ma seda raamatut ei pea.
Peamiseks põhjuseks, mis hinde "4" peale tõmbab, on tegelikult asjaolu, et suur osa satiirist 1960. aastate Nõukogude Liidu eluolu ja teaduslike asutuste tegevuse kohta on oma aega kinni jäänud ning paneb praegu lugedes pigem õlgu kehitama. Vihjed mingi marksistliku dogma või mingi tarbekauba olemasolu või puudumise kohta ei ütle minuvanusele lugejale 2015. aasta Eestis suurt midagi. Sisuliselt tegelesid autorid praeguseks minevikuhõlma vajunud süsteemi peedistamisega, ent seda piisavalt pehmel moel, et romaan ikkagi trükis ilmuda saaks. Lugejaid, kel vanust alla viiekümne, paneb suur osa romaani satiirilisest poolest ilmselt lihtsalt õlgu kehitama. Eks tõlkijagi on sellest aru saanud ja suure osa tekstis olevaid vihjeid joonealuste märkustega lahti seletanud, aga see pole ikka see...
Lõpetuseks võiks öelda, et "Esmaspäeval" on mõningaid sarnasusi teiste Vendade Nõukogude süsteemi ja bürokraatiat arvustavate teostega, nagu "Tigu nõlvakul" ning "Hääbuv linn", ent neist on see kahtlemata žanriulmelisem. Võrreldes "Keskpäeva"-maailma teostega, mis on keskendunud inimkonna tulevikusaatusele ja muudele ajatutele probleemidele, mõjuvad need Vendade raamatud siiski märksa rohkem ajale jalgujäänutena. Aga "Esmaspäeva" maagilis-fantastiline tulevärk on kohati päris nauditav ja meeldejääv selle tõsiasja kiuste.
Praegu lugedes tekivad kohe paralleelid. Pratchettiga, kes oskas sisutut absurdi suvalisel teemal märksa naljakamalt arendada. Valvekord uusaastaööl toob meelde Strossi Laundry-sarja. Sõit ajamasinaga ühest raamatust teise ei tundu ka enam eriti värskena. Nii et mis seal siis on? Esimese osa ülevaade vene muinasjututegelastest ja skleroosiga Peemotist - no tore, kohati naljakas, eriti kui teada, kui tähtsad need inventarinumbrid olid. Teine osa - pisut palju sai neid uurimissuundi instituudi jaoks. Aga et millise jamaga nõuka ajal teaduse nime all tegeleti, sellele on muidugi teraselt vihjatud. Ja millised "korüfeed" neid suundi juhatasid. Kuid jälle - Lukjanenko Vahtkondade igivanad bossid on värvikamad. Kolmas osa - mulle ei meeldinud juba Wellsi ajamasin, veel vähem Baxteri hommage sellele ning ei jätnud muljet ka see variant. Ja arutlus ajas edasi-tagasi lendavast papagoist oli umbes kaheksa korda pikem kui vaja. Nii et praeguse aja lugeja jaoks on esmatutvus "Esmaspäevaga" kolmevääriline.
Tõlgitavusega on muidugi probleeme ja vene keele oskus tuleb abiks ka eestikeelset teksti lugedes - eeskätt tegelaste nimede puhul. Olgu või need kaks tagaplaanil töllerdavat ajakirjanikku. Nii palju kui võimalik, on tõlkija siiski ära teinud. Paar näpuviga võib igaühel juhtuda, lk 45 peaks lühendis AN asemel olema TA (Teaduste Akadeemia, mitte Akademija Nauk, eks ole) ja paar pisikest ebajärjekindlust oli veel. Nimetan seda vaid rõhutamaks, et millegi suurema kallal norida ei ole. Siis need joonealused märkused. Mõned on kahtlemata vajalikud. Ning vahe tegemine teaduslikuna näivate ja ka tegelikult kasutatavate mõistete vahel polnud ilmselt lihtne. Siiski, wikist võetud lause Banachi ruumist kui normeeritud ruumi erijuhust ei aita küll kedagi - kõik, kes teavad, mis on normeeritud ruum, teavad ka seda, mis on Banachi ruum.
Ah, noh, olgu siis ajaloolise väärtuse eest neli punkti.
Võrdlus "Meistri ja Margariitaga" on minu arvates ekslik. Kui Vendadel tõesti selline kavatsus oli (äkki oligi, mina ei tea), siis ei tulnud see eriti välja. Aga ei peagi tulema, et hea raamatu saaks (ääremärkusena, võrdlus võiks paljudel põhjustel hoopis kohasem olla "Hääbuva linna" puhul). Pigem olen nõus Musta Kassiga, kellele meenus Pratchett ja nii võiks Vendi ka ses osas omast ajast ees autoriteks pidada.
Tõlge on üldiselt sujuv, kuid odavkirjastuses ilmumine oma jälje siiski jättis. Teos on täis viiteid vene ja muu maailma kirjandusele ning hädasti oleks vaja läinud tubli tõlkija kõrvale niisama tublit ja laia silmaringiga keeletoimetajat (kaks pead on ikka kaks pead). Siis oleks võinud ära jääda näiteks "keiserlik vürst Romodanovski" (lk. 88, originaalis "князю-кесарю"), mida on ainuõige tõlkida "vürst-tseesar" (vt. Aleksei Tolstoi "Peeter Esimene" Fr. Tukla tõlkes) või näpukas "G. H. Wells" (lk. 179). Kommentaaridega on ka nii nagu on: st. kuidagi hajusalt. Täielikud kommentaarid, mis seletaks ära iga vihje, mida nõukogude tegelikkusega mitte kokku puutunud ja vene keelt mittevaldavad isikud ei mõista, peaks olema mahukamad (nii näiteks võinuks ju ka teised tähendusega nimed peale Homi ja Kamnojedovi ära tõlkida). Teiselt poolt on natuke liiale mindud. Ei usu näiteks mina, et algustäheortograafia reegel (mitte komme), et asutuste ametlikud nimed kirjutatakse läbiva suurtähega, on nende tähtsuse rõhutamiseks, nagu väidetakse lk. 129. Pigem on lihtsalt aeg-ajalt oluline vahet teha, kas tegu on ametliku nime või kõnekeelse nimetusega ja Nõukogude bürokraatide komme eriti pikki nimesid (ALMAVÜ jt) genereerida ise teema. Kokkuvõttes siiski, ma arvan, ei ole romaani originaalkeeles lugenud arvustajate kartus täitunud - tõlge on üle Eesti keskmise. Kommentaarid jäävad aga järjekindluse ja süstemaatilisuse poolest alla "Hääbuva linna" omadele ja praegusel kujul on nende otstarbekus kaheldav.
Selles mõttes ikkagi positiivne kogemus ju, et sain taaskord kinnitust, et Strugatskid pole minu "tassike teed". Kui ikka mitukümmend lehekülge juba loetud ja tekst ei olegi midagi enamat kui nõukaaja nostalgia hõnguline seosetu absurd, siis milleks enam oma aega ja emotsiooni sellisele jamale raisata...?
Ilmselgelt ma lihtsalt ei suuda mõista Strugatskite fenomeni. Umbes nii nagu ei saa ma ka aru inimestest, kes õhkavad nostalgiliselt selle väärastunud ühiskonna ja ajajärgu üle, mis N-Liit endast kujutas.
Noh, stseen kaevul koos haviga, kelle käsul asjad juhtuvad oli iseenesest ju päris tore. Päris selle kõige madalama hinde reserveerin tekstidele, mis tõesti täiesti vastuvõetamatud ja eemaletõukavad on. See siin paneb õlgu kehitama.
värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.
Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.
See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!
Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.
Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.
Soovitan!
Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.
Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.
Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.
Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...
Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.
Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.
Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.
Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.
Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.
Kehv jutt. Jutu sisu on täielikult välja öeldud pealkirjaga.
Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!
Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.
Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.
Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.
Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))
Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.
Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.
Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...
Miks?
Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.
Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.
Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus
Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.
Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.
Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.
Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:
"Mõ vas pohoronim!
St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.
Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.
"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...
Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"
Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...
Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...
Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...
Minu soovitus on kindlasti lugeda.
"Vse horosho! Vse normaljek!"
A ja vse polzu, polzu, polzu...
Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,
Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."
(batko Shevtshuk & DDT)
Vot see oli lugu!
Karm!
Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.
Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?
See, et Maal on kõik hästi.
Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:
HÄSTI!
ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".
Absoluutselt.
Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?
Jama!
Kõik on hästi, kui võta ja...
Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.
Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.
Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.
Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)
Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?
"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!
...da tolko vot... ;-))
Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.
Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"
Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?
"Nätaki!"
"Nätaki!"
"Nätaki!"
VSJO HOROSHO!
Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((
Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.
Ahjaa... midagi ka loost endast...
DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?
Meeldis.
Täiesti tõsiselt.
Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.
"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.
"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.
