Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2010: Odyssey Two

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «2010. Teine odüsseia»
Tallinn «Kupar» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
13
12
2
0
1
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (28)

Järg "2001-le". Minu arvates nõrgem lugu kui esimene odüsseia. Teele läheb uus laev (vastvalt ajastu vaimule internatsionaalse meeskonnaga; vahepeal N. Liitu kriitilisemalt suhtuma hakkanud ACC andis venelastest tegelastele dissidentide nimed, mis näiteks nurjas loo avaldamise "Tehnika-Molodjozhis"). ACC kinnisideeks näib olevat panspermia pisut kohendatud variant: vanemad "õed-vennad mõistuses" abistavad tärkavat mõistuslikku elu nende jaoks tähtede süütamiseni ja "isikupuutumatuse" garanteerimiseni välja. Lugeda kõlbab, kuigi puhuti on igavavõitu.
Teksti loeti vene keeles

Mäletan eredalt neid hetki, kui ajakiri «Tehnika - molodjozhi» hakkas 1984. a. järjejutuna avaldama Arthur C. Clarke`i romaani «2010: Teine Odüsseia». Olin sel ajal juba näinud teles mingeid juppe filmist «2001: Kosmoseodüsseia» ning siis käisingi õhinal Pärnu Linnaraamatukogu lugemissaalis jupphaaval romaani lugemas. Õhinat ei jätkunud kauaks, peale teise osa avaldamist ilmumine takerdus... alguses veel ajakirjas lubati, et kohe jätkub, aga ei midagi...

Hiljem (Perestroika ajal) ostsin antikvariaadist originaali ning selle eessõnas siis seletati, et näe avaldamine jäi Venemaal pooleli, kuna laeva «Kosmonaut Aleksei Leonov» venelastest meeskonnaliikmed kandsid kinniistuvate dissidentide nimesid. Märkasin ka seda, et kogu romaan on pühendatud kahele suurele venelasele Aleksei Leonovile ja Andrei Zahharovile.

Sisust: Kuna esimeses raamatus jäi laev (ja HAL 9000) sinna Jupiteri manu, siis otsustakse uus ekspeditsioon saata...

Üldiselt pole ju paha romaan, aga (minu meelest) oli esimene romaan sedavõrd täiuslikult lõpetatud, et igasugune jätk on liiast. Kuigi, lugeda kõlbab, hoolimata ajutisest kuivusest. Iseäranis uljas oli see Hiina kosmoselaev «Tsien» ja selle hukk ning loomulikult ka David Bowmeni «jällenägemine» oma emaga!

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest esimesele osale vääriline järg ning ei tituleeriks teda kaugeltki nõrgemaks. Eelmise raamatu udune lõpp seletatakse ilusti lahti.

Tõlkija on aga ühe sõna väga imelikult tõlkinud, mis torkas kohe üsna alguses silma - nimelt "ragulkaefekt"... Kui kosmoselaev mingi taevakeha gravitatsiooni oma lendamisel ära kasutab, sarnaneb see tegevus minu meelest rohkem lingu tööpõhimõttele?

Ühe asja on ka autor pisut nadilt lahendanud: hiinlaste "Tsien" lülitati mängust kuidagi liialt lihtsa ja totra võttega välja - pilusilmad lasid lihtsalt mingil ajudeta mudamölakal ennast ära elimineerida, ilma et midagi ette võtnud oleks. Kuid igas raamatus võib enamasti mingeid miinuseid leida. Antud miinus oli pisikene ning sai tagapool kuhjaga kompenseeritud - Von Neumanni masinate trikk Jupiteriga oli piisavalt vinge ja muljetavaldav. Nii et kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

See oli esimene Clarki romaan mis mulle tõepoolest meeldis. Esimene osa jääb sellest kaugele maha. Siin oli enam tähelepanu pööratud tegevusele mitte teadusele ja ulmet sattus ikka ka sekka. Kui ma vahepeal kavatsesin juba sellest autorist kaarega ringi hakata käima, siis nüüd matsin selle mõtte maha.
Teksti loeti eesti keeles

Paar sõna ka selle raamatu tõlkijalt.Ühes eelnevas arvustuses esitatud kriitika ragulkaefekti kohta võib olla täiesti õigustatud, kuid autor kasutas sõna "slingshot", ja kõik sõnastikud jms. allikad annavad selle sõna vasteks ikkagi just kada, ragulka, mitte lingu. Põhimõtteliselt olen ma lingu suurema sobivusega nõus, kuid kõigis autori vigade parandamises on peidus omad ohud. Seda pole veel keegi märganud, kuid "2001-s" on ilmselt "Moby Dickist" inspireeritud lõik, kus Poole`i hukkumisega seoses mainitakse valge vaala küljele seotud kapten Ahabi laipa. Uurisin "Moby Dickist" järele ja seal on mustvalgel kirjas, et vaala küljes ei kao vetesügavustesse sugugi mitte Ahab, vaid üks hoopis teine õnnetuke. Mida siis teha? Viga ise vaikselt ära õiendada? Lisada selgitav märkus: autor eksis? Aga mis siis, kui Clarke pidas silmas mitte raamatut "Moby Dick", vaid mõnda selle järgi tehtud filmidest või lavastustest? (Neid on tehtud üsna mitu, ühes 50. aastate filmis mängis minu mäletamist mööda peaosa Gregory Peck.) Autori vigade parandamine või pidev kommenteerimine ei ole minu arvates sugugi mitte tõlkija asi. Jäägu nende avastamine ja oma tarkusest mõnutundmine lugeja rõõmuks.Muidu võib juhtuda nii, nagu muidu ülihästi tõlgitud Bradbury romaanis "Võilillevein", kus leheküljel 23 on lõik: "...nagu ülimahedat päeva ja mahedat taevast üle vaatav Ahab, niisutas ta sõrme .... ta vastas teiste kaptenite tervitustele...". Peaks olema vähemalt 85% tõenäosusega selge, kellest on jutt. Tõlkija aga lisab märkuse: Ahab - iisraeli kuningas (874? - 853 e.Kr.)Kommentaarid jms võib saata aadressil lenx@uninet.ee
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuna nii filmi sellest odysseiast kui ka raamatut juhtusin lugema enne, kui 2001`e, siis mind see ei häiri, et Clarke oma esimese teose ära lo~petas. Ja elu on juba kord selline, et mitte miski ei leia oma lo~plikku lo~ppu. Ideelt oli tegemist kindlasti huvitavama teosega - nii Tsieni, Europal oleva elu kui ka Jupiteri mo~ttes. Filosoofiline plaan jäi no~rgemaks, aga noh - ega ei saa ju tahta, et see vana teadlane igas oma teoses mingeid ylifilosoofiaid ehitaks. Tal neid niigi suhteliselt paljudes teostes ju. Teostus oli kindlasti no~rgem. Puudu ja"i eelmise raamatu lynklikkusest, mida sellise teose puhul nagu kohata tahtnuks. Jah, Bowmani käigu juures maale seda oli, aga mitte piisavalt. Tugev yle keskmise teos oli ta sellest hoolimata. Lucifer seostus mul kohe tulnukatega "Lapsepo~lve lo~pust". Kas taas vihje sellele, et muutused ei saa alati olla ko~igile meeltmo"o"da?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugesin seda raamutut just samasuguse innuga kui eelmisi osi ja üldse teisi Clarke´i raamatuid. Kuigi see oli "2001" järg ja seletas nii mõndagi lahti esimeses osas müstiliseks jäänust, võib seda lugeda ka kui täiesti erinevat raamatut. Clarke on isegi öelnud, et "2010" ei ole "2001" otsene järg. Clarke´i armastan ma ka peale selle raamatu lugemist endiselt ja annan talle maksimumhinde.
Teksti loeti eesti keeles

Sama liin mis eelmisesgi osas.

Kirjeldused on siiski tabavad ja head, nagu ikka. Lugemismaterjalina on ta siiski sujuv ja ei takerdu kuskil oluliselt, seega ei hakka üldse laitma.

Kui taevamehaanikast huvituda, siis on see kindlasti hea raamat.

P.S. Huvitav on see, et miskipärast muutuvad ACC osad raamatu üle lugedes paremaks... Ei oska seda fenomeni küll kuidagi kommenteerida, kuid see on (minu puhul loomulikult) nii "odüsseiade" kui ka näiteks Ramaga...

Hindeks "hea".
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi 2001-te arvustades vihjasin, et 2010-le kavatsen igatahes kõrgeima hinde panna. Miskipärast jäi 2010 mul tol ajal hindamata, ja nüüd, pärast ülelugemist, ei saa ma oma tollase hinnanguga enam nõustuda.

Kui lugeda 2001 ja 2010 järjest, siis mõjuvad väga häirivalt kaks asjaolu.

Esiteks see, et viimane sisaldab lehekülgede kaupa esimesest kopeeritud teksti. Kindlasti on see abiks neile, kes 2001-te lugenud ei ole, aga mingiks eriliseks õigustuseks seda minu meelest küll pidada ei saa. Sest kui juba 2010-t lugeda, siis miks jätta eelnev osa lugemata.

Teiseks jällegi on 2001 ja 2010 vahel rida karjuvaid vastuolusid, mida vabandatakse sellega, et film kukkus teisiti välja kui raamat. Nüüd siis järjes püütakse seda erinevust siluda ja loodetakse, et lugejad ei märkagi, kuidas kosmoselaev Discovery sujuvalt Saturni juurest Jupiteri juurde on sattunud. Kurb küll, et filmiga nii läks, aga raamat ennast sellega igatahes välja ei vabanda.

Ja üldse - nüüd järele mõeldes ei leia ma midagi, mis sunniks sellele raamatule kõrgeimat hinnet panema. Otseselt halb ta aga ka ei ole, sellepärast saab nelja kätte, kuigi ehk pisikese miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Kuna lugesin "2010" kohe pärast "2001" lõpetamist, siis ka mind häirisid alguses need vasturääkivused. Üks osa lõppes Saturni juures, teine algas aga Jupiteriga, Saturnist pole aga sõnagi. Kui sellest hakkasin ma lõpupoole üle saama, siis leidsin, et Clarke on lõikude, vahel isegi peatükkide kaupa raamatu lõpus "2001" kopeerinud. See tundus tegelikult natuke imelik. Aga muidu täitsa mõnus, ladusalt loetav raamat. Midagi erilist nagu ette heita polekski, kui vast seda, et "2001" ja "2010" lugemise vahele võiks jätta pisut ruumi, et need vasturääkivused raamatu algul eriti segama ei hakkaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks väheseid ulmekaid (kui mitte ainus), mis on mul pooleli jäänud. Üritasin vapralt leht-lehe haaval, aga midagi ei olnud teha. Nagu vaadanuks mingit ajast-arust dokfilmi: hall ja igav. Pooleli jäi seetõttu, et tuli midagi uuemat ja huvitavamat peale. Ja häbi-häbi: pooleli see jäigi. Aga kuna siiani pole kutsunud edasi lugema (ja ilmselt ei kutsugi), siis panen hinde ära. Hoiatuseks. Esimese osa pärast küll nelja, aga võiks vabalt ka kolme anda. 2061? Khm, jah... ilmselt jääb ära.
Teksti loeti eesti keeles

See osa oli ausalt öeldes huvitavam, kui esimene, 2001. Ajast arust võib seda kyll tänapäeval võtta, kuid lugemiskogemus isegi. Jules Verne "ulmet" ei saaks ju sel juhul üldse lugeda. Egas siis midagi rohkem pole öelda, ei viitsi hetkel ka kirjutada. Peaks hoopis üht esseed kirjutama, nii et hindan kiiresti paar asja ära ja lasen jalga... Saturni ja Jupiteri ära vahetamist ei pand tähelegi(häbi mulle).
Teksti loeti eesti keeles

Ei pole hullu, täitsa mõistlik järg suurteosele. Veidi lahjem, kuit Päikesesüsteemi kolkaid kirjeldatakse ikka mõnusasti loetavalt. Hal on omal kohal, suuresti tänu dr. Chandrale (kas mäletate, mis arvutigeeniuse tegelik nimi oli?). Ning Luciferi tekkimine on piisav vihje, et järgmine osa ei jää tulemata.
Viis miinus tegelikult, aga ümardame ülespoole selle eest, et moodustab eelmise osaga (ja tegellikult ka järgnevatega) söödava terviku.
 
Ahjah, kakles siin varem tõlkija mi ta kakles, aga "ragulkaefekti" võiks ta küll ära unustada. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles