Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

The Naked Sun

(romaan aastast 1957)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1956; oktoober – detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Alasti päike»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont, nr 12)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
7
7
4
1
0
Keskmine hinne
4.053
Arvustused (19)

Eljah Bailey ja tema robotpartner R. Daneel Oliwaw tegutsevad jälle! Teine romaan robotisaagas. Tegevus (järjekordne mõrvaloo juurdlus) on viidud ülerahvastatud maalt alarahvastatud kosmosekolooniale. Raamat on viletsam kui 'Teraskoopad', kuna siinkirjeldatud inimhõre planeet on märksa ebahuvitavam kui tunnelisse pugenud maa. Neis kahes esimeses robotiromaanis figureeriv Daneel, muutub kaheksakümnendail Asimovi meelistegelaseks, kes on võtmepositsioonil praktiliselt igas tolle perioodi raamatus, määrates inimkonna saatust kümnete tuhandete aastate vältel ja näidates muuhulgas tõrvikust valgust ka noorele Seldonile. Oeh, kole. Mina hirmutaks sellisega lapsi. Paistab et ulmekirjanikud kisuvad ikka lõpupoole imelikuks.
Teksti loeti inglise keeles

Ma räägiksin siin sellest romaanist, mitte 80ndate Asimovist. Minu meelest väga hea romaan. Samuti üsna psühholoogiline. Ulmeline osa on huvitav, kriminaalne jääb pisut lahjemaks, kui sarja esimeses romaanis "The Caves of Steel". Tähendab, et mõrvar selgus justkui kuidagi iseenesest. Mäletan, et mind (üsna suurt misantroopi) võlus selline alarahvastatud luksuslik maailm. Seal elaks! Soovitan lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Jätkub visioonide loomine tulevikuühiskondadest, kus inimesed ja robotid igasugustes variantides koos eksisteerivad. Seekord on vaatluse all kena planeet Solaria, kus elab ühtekokku 10 000 inimest ning 200 000 000 robotit ja inimesed ise ei suuda enam üldse kellegiga peale robotite tegemist teha, võrdlemisi omapärane nägemus. Imekspandav on aga hoopiski asjaolu, kuidas Asimov suudab oma robootika kolme seadust ikka ja jälle niivõrd tagajärjekalt lüpsta, igas robotiloos on avatud jälle mingi uus vaatenurk, millest vaesel lugejal enne aimugi polnud. Tasub lugemist.
Teksti loeti inglise keeles

Sa oled koopaelanik. Kogu elu on laotus su kohal olnud turvaliselt kaetud plastiku, terase, betooni ja klaasiga. Ja nüüd oled sa sunnitud minema võõrasse maailma, et lahendada mõrvamüsteerium. Ja sinu pea kohal kiiskab, särab ja pimestab Alasti Päike. Raske on prohvetil käia Teed, mida ta teistele tahab näidata, võita oma hirmud ja kahtlused! Asimov kirjeldab kahte maailma - "Teraskoobastest" tuttavat pooltotalitaarset, üleasustatud ja perspektiivitut Maad ning sama perspektiivitut, kuigi märksa stabiilsemat, Solaariat. Väheste iniseste poolt juhitavat robotite planeeti. Solaaria on Asimovi hoiatusmaailm. Isikliku heaolu lipule tõstnud, piiramatut individualismi ja absoluutseid isikuvabadusi ülimaks pidav stagneeruv ühiskond, mis omaenese raskuse all isolatsionalismi musta auku variseb. Lugege!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pakub rohkem huvi detektiivloo koha pealt. Annab mingi vahepealse pildi Impeeriumi arengu aspektist (Spacers`ite ajajärk), enne tema väljaarenemist ja mingi ülevaate planeedist Solaria. Spacers`ite planeedil Solaria on toimunud kuritegu - mõrv. Planeedil, kus tema olude tõttu arvatakse, et mingi isikuvastase kuriteo sooritamine on võimatu. Sellepärast pole seal ka politseid ega sellele vastavat institutsiooni. Appi kutsutakse Maamees Elijah Baley, kellele Spacers`ite poolt antakse kaasa inimesesarnane robot R. Daneel Olivaw. Lahenduse otsimine on komplitseeritud ning üsna kaasahaarav solarialaste ja maameeste sotsiaalse vastuolululisuse tõttu. Mõrvar leitakse üles, saab selgeks miks ja kuidas ta seda tegi. Maale tagasi naasnud Elijah pakub välja võimaliku variandi maalaste ja spacers`ite vahelise konflikti lahendamiseks, mida ei võeta vähemalt esialgu tõsiselt. Kuid jääb lootus, et vähemalt aasta pärast saadakse juba asjast aru ning maalastel avaneb võimalus uuesti kosmost vallutama hakata.
Teksti loeti inglise keeles

Oi appi, Asimov määrib oma robotilugusid ka loengute peale ja vahele! Selline oli kunagine arvamus raamatust. No ühesõnaga - igav, lame, alla "Teraskoobaste". Nojah, aga mis siis selle põhjuseks nii oli. Eks ikka see planeet, kus tegevustik toimumas, selline kõle ja elutu jõletispaik. Kui esimene lugu oli kriminull, siis teine oli seda vaid nimeliselt, kuna mõrvast olulisemal kohal oli juba poliitika. Nojah, kui triloogiat mõista soovid, siis tasub seda ju lugeda, aga muidu, ajaviiteks, mina isiklikult ei soovita. P.S Minu seisukoht ei ole absoluut ja seda ei tule ka sellena võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Njaah, see mõrv on vast jah teisejärguline. Ja loetav on see raamat ka sarjast eraldi.

Mind võlus mõte sellest, kuidas inimesi õpetatakse füüsilist kontakti vältima. Ja see bakterikartus! Lahe perspektiiv, kuhu praegune ühiskond jõuda võib.

Teksti loeti inglise keeles

Võtsin kohe raamatu uuesti välja ja uurisin, kuskohas on kirjas, et on kriminull. Leidsin ainult: "classic novel of imaginative science fiction". Ja mõrvajuurdlus on tõepoolest vaid vahend erinevate maailmade, arengute ja hoiakute kirjeldamiseks - palju huvitavam oli lugeda sellest, kuidas Elijah Baley püüdis üle saada hirmust avatud taeva ees ja kuidas solaarialased üritasid toime tulla teiste inimestega vahetu isikliku kontaktiga.Eriti armas oli lugeda 1957. aastal kirjutatud raamatust videokonverentsidest, või õigemini holokonverentsidest, mis veel tänagi on suht ulme. Way to go, suurmeister Asimov! Igati hea raamat, mõnus lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Maailmade filosoofiline taust oli lõppkokkuvõttes huvitav, aga enamikku tekstist oli igav lugeda. Selles mõttes meeldis "Teraskoopad" rohkem. Ja krimkasid pole ma kunagi armastanud. Oma osa on siin ka sellel, et "Teraskoobaste" tegevusmaailm meeldis oluliselt rohkem. Solaria on hästi välja mõeldud, ent seal toimuv pole põnev.

Solariast. Minu jaoks kohutav düstoopia, mingil juhul ei tahaks sellises maailmas elada. Isegi ülerahvastatud Maa samas sarjas tundub parem selle pealesunnitud üksindust fetišeeriva tsivilisatsiooni kõrval.

Kolm pluss.

Teksti loeti eesti keeles

KunaMaa detektiiv Elijah Baley sai "Teraskoobastes" nii hästi hakkama välisilma robotiga koostöö tegemisega, kutsutakse just tema nüüd Maa esindajana uurima mõrva ühte salapärasesse Välismaailma. Baley muidugi kardab, aga ülemused ei jäta valikut, sest maalastel on infot kosmosekolooniate eluolu kohta hirmsasti vaja. Baley saab jälle kaasa partneriks robot Oliwavi.

Välisilma koloonia Solaria osutub otse Maa vastandiks - kui Maa on ülerahvastatud, inimesed surutud tihedalt kokku maa-alustesse teraslinnadesse, siis Solarial elab inimesi vähem kui Läänemaal - 20 000. Igaühel on mitmesaja ruutkilomeetri suurune isiklik mõis, kus ta elab üksi. Kui maalased vihkavad roboteid, siis iga solaarlase kohta tuleb umbes 500 robotit. Kinnistes ruumides elama harjunud maalasel läheb pilt tasku, kui ta peab vabas õhus olema ja muru ajab ta oksele. Solaarlased suhtlevad omavahel ainult kolmemõõtmelise kvaliteetse netipildi kaudu, sest isiklik kohalolek on midagi ülimalt ebasündsat. Kõige rohkem põlatakse ja haletsetakse arsti tema elukutse pärast, sest arst peab paratamatult vahel teist inimest puudutama. Baley asi ongi välja nuputada, kuidas kogukonnas, kus inimesed võivad vahetult kohtudes minestada ja robotid inimesi tappa ei tohi, üldse keegi mõrvati.

Asimov jääb kumbagi eluviisi kirjeldades neutraalseks või õigemini mõlemad planeedid saavad oma malakad. Mina tunnen ausalt öeldes vähemalt praegu, kus grillivaid külalisi värava taga järjekorras, igatsust isikliku Solaria mõisa järele.

Kui raamatu ulmeosa on päris kena, siis krimkakirjanikuna Asimov siin põrub täiega. "Teraskoopad" ei olnud ju ka mingi Rex Stout, sest näiteks kahtlusaluseid oli liiga vähe. Siin on Asimov toonud sisse just õige hulga - 6-7 -inimest, paneb nad lõpuks isegi kokku saama, et detektiiv saaks efektselt tõe paljastada, aga kahjuks on mõrvari motiiv nii napakas, et sobiks äärmisel juhul mingisse mootorratturhiirte multikasse.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnus ja mõtlemisainet pakkuv planeet. Vastukaaluks lamedad (kõrval)tegelased, sulepeast imetud süžee ja autori üllatav veendumus, et kõik robotid peavad olema inimkujulised. Kokkuvõttes paariks tunniks suviselt kerget lugemismaterjali, millele võib kirjutamisaasta puhul mööndusi tehes isegi hea hinde panna.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esimene osa tõukus immigrantide sissevoolust, siis planeedi osas on seekord Asimov minu meelest ettenägelik olnud. Mõelge igale korrale, kui te vahetult suhtlemise asemel Facebooki või Orkutisse logite... Võiks olla koguni suhtlusportaal, nimega Solaria :) Mis puutub visuaalse pildi ülekandmisse, siis see vist on reaalsuses rohkem kiimlejate jaoks ;) Krimkana on raamat muidugi kehvapoolne.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja esimene osa "Teraskoopad" oli päris mõnus lugemine. Kindlasti mitte mingi tipp-teos, kuid paras ajaviide. Sellepärast ootasin ka teisest osast sarnast kogemust, kuid kahjuiks jäi see saavutamata. Idee iseeneset on päris hea. Sõna otseses mõttes kinnises ühiskonnas üles kasvanud detektiiv Bailey saadetakse seekord avatud keskkonnas aset leidnud mõrva uurima. Et sellega toime tulla, peab ta ületama oma hirmud ning saama uueks inimeseks. Loomulikult läheb see tal ka korda. Suhteliselt mängleva kergusega kahjuks. Minu jaoks polnud selline kiire muutumine eriti usutav. Hirmudest jagusaamine on pikk ja keeruline protsess, mis nõuab aega. Bailey`l käis see aga ülimalt kähku. Lisaks sellele polnud mõrvamüsteerium ka kuigi usutav. Pigem jättis see muulje algaja krimikirjaniku näpuharjutusest, mitte tunnustatud autori tõsimeelsest loomingust. Nagu tavaliselt on Asimovi ideed head, kuid teostus jätab natuke soovida. Nõrk neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles