Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. G. Wells ·

The War of the Worlds

(romaan aastast 1898)

ajakirjapublikatsioon: «Pearson`s Magazine» 1897; aprill - detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Maailmade sõda»
Tallinn, Elu, 1929
H. G. Wells «Ajamasin. Maailmade sõda» (1995)
Tallinn «Varrak» 2005

Tekst leidub kogumikes:
  • EW aegne
Hinne
Hindajaid
26
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.806
Arvustused (31)

"Maailmade sõda" ja Wells on lahutamatud. Üks enim tuntud ja armastatud fantastilisi romaane üldse. Raamatut on korduvalt ekraniseeritud ja lavastatud, kirjutatud sel teemal muusikat jne. Tegemist on vist esimese SF looga kontaktist maavälise mõistusega ja paljugi romaanist on tänaseni aktuaalne. "Viis" suurmeistri shedöövrile. Erakordseks teeb selle loo vist see, et on (koos "Ajamasinaga")ainumas ulmekas, mida erinevate riigivõimude ajal erinevate tõlkijate poolt KORDUVALT ka maakeelde ümber on pandud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuidas ta küll oskas? Kirjutada küllaltki tehnilist raamatut, mis sada aastat hiljem ka veel tasemel on - see on midagi enamat, kui lihtsalt kirjutamine. Auga teenitud viis punkti klassikule. Muuseas - seda raamatut on korduvalt võrreldud filmiga 'Independence Day', kuid näib, et Wells teeb filmitegijatele pikalt ära - esiteks sisukuse, teiseks toimuva (loomulikult valmimise aja kriteeriume silmas pidades) põhjendatuse poolest.
Teksti loeti eesti keeles

Marslaste esimene sissetung. Ülejäänud tulid vist suurel osal just sellesama loo mõjul trükimasinatest välja. Muidu päris kõva tase, aga isiklikult jääb ta Nähtamatust ikka kõvasti maha. Aga üldiselt päris tore katastroofiromaan.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmade sõda on ainuke Wellsi ulmeromaan, mis seisab kõrgemal ajast, mil ta kirjutatud on. Oskuslikult on kujutatud võõra jõu poolt põhjustatud paanikat (sama romaani ainetel Orson Wellesi poolt lavastatud raadiokuuldemäng suutis Amerikas ka pa päris reaalse paanika esile kutsuda). Samuti peavad kaasaegse lugeja silmis vett nii Marslased ja nende sõjavarustus, kui põhjus mis maalased siiski hävingust päästab. Wellsile kuulub ilmselt au olla tänaseni kulumiseni ekspluateeritud SF alaliigi (tulnukate sissetung) kõige efektsem esitaja. Tõesti tore.
Teksti loeti eesti keeles

Vist tõesti parim Wellsi teos. Suhtun suure nostalgiaga ka samanimelisse rockooperisse. Mälestusi on veelgi - esimene raamat, mille ma vene keeles läbi lugesin. Tõesti võimas elamus - ja jällegi ääretu realismi tõttu. Kui ka tänapäeval suudetaks küündida samalaadse usutavuseni. See viide enam uutele ameerika filmidele. Neil seal alati liiga hea elu olnud, nad ei suuda enam kirjlada tõelist hirmu, tõelist paanikat. Oma ulme usutavuses on Wells võrratu.
Teksti loeti vene keeles

Ääretult oluline tekst maailma ulme ajaloos! Kummaline on veel see, et oma skeemilt järgib antud romaan traditsioonilist tulevikusõja romaani... a la, et mis oleks kui sakslased hakkaksid Inglismaad vallutama, ainult, et HGW pani sakslaste asemele marslased... Tüüpiline näide sellest, kuidas värske pilguga vanasse traditsioonilisse süzheesse uus elu sisse puhutakse... aga Wells kujutas ka neid marslasi ääretult leidlikult... see on juba geniaalsus... Raamatut hindangi viiega just selle teedrajava tähenduse tõttu... puht meelelahutusena oleks hinne siiski neli... kirjanduslikult on "Nähtamatu" ja "Inimjumalad" kindlalt paremad.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Sel aastal sajandat juubelit pidav teos on mõnuga loetav. Romaan on mõjutanud, mõjutab ja jätkab mõjutamist ka pärast meid. Näiteks sai Connie Willis 1997 aasta Hugo preemia oma novelli “The Soul Selects Her Own Society: Invasion and Repulsion: A Chronological Reinterpretation of Two of Emily Dickinson’s Poems: A Wellsian Perspective” (milline õudlohe pealkirjaks!) eest. Novellis tõlgendatakse kahe Dickinsoni luuletuse sündi ajal, mil marslased Maad ründasid. Uuritakse, kuidas marslaste teod kajastuvad luuletustes ja kuidas luuletaja omakorda mõjutas marslasi. Ja veel: Lisaks kuulsale 1938. aasta 30.oktoobri raadiokuuldemängule põhjustas analoogse paanika viiekümnendate aastate algul Quito raadio kuuldemäng Ekuadoris. Sealsed sündmused nõudsid veriseid ohvreid. Ja veel: Viis aastat enne vaadeldavat romaani kirjutas Wells artikli “The Man of the Year Million” (1893), milles ta kirjeldas olendit, kes miljoni aasta pärast on asendanud inimese – see sarnanes väga marslastega tema “Maailmade sõjas”. Üle kandes selle inimese väga kauge järglase Marsile, järgis Wells lihtsat loogikat – kuna Mars on Maasta arengus vanem planeet, võisid Marsi eluvormid jõuda sellisele arengutasemele, millise inimesed saavutavad Maal kauges tulevikus. Kirjutades marslaste sissetungist, võis Wells vastamisi seada tänapäeva inimese oma kauge ning temaga mittesarnaneva järglasega. Loetud Wellsi romaanidest meeldib see mulle enim.
Teksti loeti vene keeles

Suurmeistri parimaid teoseid. Mind paneb imestama, et sellise tehnilise tasemega romaan suudeti kirjutati juba aastal 1897!!! Näidatakse veenvalt marslaste süstemaatilist Inglismaa purustamist ja vallutamist. Kuigi tulnukatel on eriti karmid relvad — mürkgaas, mingi laseri sarnane relv, ei näita Wells kõiki inimesi mingite ilgete paanikas äpudena, vaid laseb neil ka marslastele mõningat kahju tekitada. Hindes ei ole siin küsimus, see saab olla ainult "5".
Teksti loeti eesti keeles

Küllalt sünge lugu teemast, millest on kirjutatud küllalt palju. See raamat on eriline aga selle poolest, et see on esimene kirjatükk, mis püüab analüüsida tulnukate sissetungi inimeste liivakasti. Huvitav on see, et Wells püüab selgitada ka tulnukate motiive ning neile vabandust leida, mitte nagu tavaliselt, kus tulnukad on pahad lihtsalt sellepärast, et nad on pahad. On ju John Cristopheri Tripoodide jutt peaaegu sama süzheega. Samuti hiljuti kinodes jooksnud "Independence Day" (Yuck) ning "Mars Attacks". Nimekirja võiks vabalt jätkata lõpmatult. Huvitav on see, et arvestades teose vanust on detailid üldjoontes üsna vettpidavad (arvestamata muidugi asjaoluga, et Marsilt never laekub mingeid kurja elukaid, kes kohalikele laksu hakkavad andme) Laserid, robotid, närvigaasid ja ka (miks mitte) bioloogiline relv. Süzhee käib selle ümber, kuidas mingid astronoomid näevad mingeid Marsil toimuvaid sähvatusi ning veidikese aja pärast maanduvad meie armsal sinisel planeedil hiigelsuured konservipurgid. Konservipurkidest turnivad välja mingid kombitstegelased, kes kukuvad külvama kaost ning surma. Inimesed, kes alguses olid uudishimus, pärast tigedad, seejärel paanikas ning lõpuks peaaegu täielikus käegalöömismeeleolus proovivad jõudumööda vastu seista. Mingil määral see neil ka õnnestub, kuid selgub, et vastupanust hoolimata on neile leitud uues maailmas üsna nadi koht -- nimelt tulnukate taldrikus. Lõuks selgub, et tulnukate organismile pole jõukohane võitlus kohalike bakteritega ning heidavad hinge nagu üks mees. Tõsi, mulle tundub, et Wells on pisut liialdanud selle momendiga, et pärast tulnukate lahkumist suundusid kõik tagasi omatööpostile nagu midagi poleks juhtunudki. See vahepealne vestlus peategelase ja kahurväelase vahel viitas võimalikule puändiga lõpule. Vaatamat pisikesele nurisemisele panen hindeks kindla viie, kuna tegemist on teedrajava teosega, arvestades tema esmatrükki ning arvestades sellega, et tegemist oli esimese raamatuga, kus kirjanik spekuleerib mõttega, et mujal planeetidel ei pruugigi iinimesed elada. Huvitav, mis Vatikan sellisest jumalavallatust ideest arvas?
Teksti loeti inglise keeles

Uuesti lugemine tuleb mõttesse vaid mälu värskendamiseks Wellsi poolt ajast ees olevate ideede osas. Ülejäänu jättis kuidagi kombineeritud mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Liitun eelkirjutajate kiiduavaldustega ja panen viie kirja. Mõne asja üle tahaks ikkagi nuriseda. Raamat oleks justkui päevikuvormis kirjutatud, mingit vahejuhtumit kirjeldama hakates on sulgudes juba ette ära lisatud lahendus. See häirib. Nii kaob ju ära ootamatuse võlu. Miks ma pean juba ette teadma, et maalased võidavad? "Trifiidide päev" on selles suhtes parem. Teiseks, päevik ise näitab peamiselt ühe inimese perspektiivi asjale, vahepeal aga räägib sellest, kuidas "minu vend nägi" ja "tegi". "Nähtamatus" on need eri isikute perspektiivid paremini lahus hoitud ja tulemus on ka sellevõrra meeldivam.Ja veel üks asi - anglotsentrism. Olgu London pealegi linnade kuniganna ja Inglismaa merede valitseja - Inglismaa häving pole veel kogu maailma lõpp, ka tsivilisatsiooni lõpp mitte.Öeldu ei tähenda, nagu mulle raamat ei meeldiks, soovisin lihtsalt osutada mõnele nõrgale kohale.
Teksti loeti eesti keeles

Eks panen minagi viie. Eespool on seda teost juba kuhjaga kiidetud, minu kiitmine siin miskit enam ei loe. Mainiksin ära hoopis eestikeelse raamatu lõpus olevat järelsõna, mis oli huvitav just Wellsi Eestiga seotuse koha pealt.
Teksti loeti eesti keeles

ma ei teagi lugesin need arvustused läbi, sealt eest ja mul oli täiesti häbi. kas viga on minus või ...... aga mind jättis see raamat täielikult külmaks . natukene isegi pettusin. mulle tundus kogu see asi kuidagi toores ja punnitatud. sorry.
Teksti loeti eesti keeles

Kui romaan oleks kirjutatud tänapäeval saaks ta minu käest nelja, sest olen paremaidki jutte lugenud. Tausta arvestades aga kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Võimsaim ulmeteos, mida ma olen lugenud. Ei suuda uskudagi kuidas oli Wells lahendanud mitmed kohad. Näiteks Maa bakterid tegid lõpu tulnukate võimule, mitte inimesed, kes loogiliselt iga teise ulmekirjaniku teostes oleks võitnud. Seekord võitis loodus ja Emake Maa. See teos on oma ajast ees.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata puudustele ei saa sellele raamatule alla "5"e panna. Jah, peale sadu raamatuid ja filme oleme me ründavate tulnukatega nii harjunud, et kui üks päriselt ilmuks, oleks vist esimene reaktsioon "juba jälle", ent milline idee! Võimas!
Teksti loeti eesti keeles

Olen õnnelik, et näen, et siin pole öeldud, et Wells on jama kuna tema jutt ei ole aja kohane! Sest Wells on hea. Ja ja, me teame, et see mis juhtub Maailmade Sõjas ei saa päriselt juhtuda, sest Marsil ei ole elu. Kuid loeb jutt mitte teadus! Ja samas, kui kindlad me saame olla, et midagi sellist ei saa päriselt juhtuda...
Teksti loeti eesti keeles

"Maailmade sõda" peaks olema heaks näiteks SF-tekstist, mille tehniline butafooria jääb kirjaniku fantaasiavaesuse tõttu kiduma. Teoorias peaks marslased olema Maa inimkonnast ma ei tea mitu miljonit aastat ees (evolutsioon!), aga tehnika on neil selline, et kõlbas ainult 19. sajandi lõpu Maa vallutamiseks. Juba mõnikümmend aastat hiljem, II ms ajal oleks sissetungijate hävitamine ilmselt tundide küsimus olnud, rääkimata lahingu tulemusest.

Teine koht, mille kallal võiks norida, on marslaste poolt inimeste pinstlissepistmine. Liiga ilmselge lugeja madalamatel instinktidel mängimine minu jaoks. Kui juba inimesed kõlbasid tühjaksluristamiseks, pidid ju lehmad ja hobused ammugi kõlbama ja neist annab ju palju rohkem välja luristada...

Plusspoole peale tuleb lisaks juba küllalt kõne all olnud teose teedrajavale tähtsusele zhanri arengus kindlasti kanda ka meeldejäävad ning õnnestunud karakterid. Ainuüksi suurtükiväelase episoodi eest tasub hea hinne ära panna.

Teksti loeti eesti keeles

The War of the Worlds on ulmelugu tulnukate sissetungist, esimene selletaoline veel pealegi. Lool on kaks põhilist jutustajat: üks, kelle elukoha lähedusse marslaste esimene kosmosekapsel maandub ja kes seetõttu sissetungi algusest peale väga lähedalt näeb; ja esimese vend, kelle pilgu läbi saab näha paanikat Londonis, kui brittide sõjaväe esimesed üksused on teelt pühitud ja marslased linnale lähenevad.
 
Süžeest polegi mõtet pikemalt rääkida, sest see peaks olema tuttav mitte ainult erinevate muganduste kaudu vaid ka juba ainuüksi selle üldise mõju pärast (pop)kultuurile. Seetõttu aga oligi mul võimalik sellele tekstile huviga läheneda, sest kunagi noorena selle tõlkeversiooni esimest ja seni ainsat korda lugedes pidasin seda suhteliselt tüütuks ja igavaks.
 
Nüüd originaalteksti lugedes saan ma tegelikult aru miks. Natuke on asi selles, et loo esimeses osas tegutseb Briti sõjavägi marslaste vastu tegelikult üllatavalt hästi. Osaliselt tuleb see muidugi marslaste liigsest enesekindlusest, kuigi ka nemad on õppimisvõimelised ja kohandavad oma strateegiat iga tagasilöögi järel. Siiski on raske inimesi siin näha dodode või sipelgate rollis, nagu paanikas jutustaja väidab.
 
Suuremalt jaolt oli asi aga tõenäoliselt selles, et loo teine osa ei ole autoril vahest kõige paremini õnnestunud (see on probleem, mis kummitab tegelikult ka tema teist kuulsat romaani "Nähtamatu"). Ma mõistan, et selle eesmärk ei olnudki enam näidata sõda vaid keskenduda laastamistööle ja selle mõjule nende üksikute ellujäänute suhtes, kes marslaste kätte langenud aladel veel ellu olid jäänud.
 
Ja kahtlemata oli seal mõjusaid hetki, nagu see, kus jutustaja pimedast keldrist välja ilmudes näeb, kuidas marslased on vallutatud ala justkui oma planeedi sarnaseks muutnud. Kuid hea õhkkond ei suuda siin päriselt välja kanda seda, et kõik muu üsnagi kasutult ringiratast käib. Lõpplahendust aga pean ma jätkuvalt üsna ebaõnnestunud valikuks ja ehk suurimaks miinuseks kogu loo juures.
 
Kuid liiga palju ei tasu siin siiski kritiseerida, sest tegelikult on selles teoses kiiduväärilist küllaga. Eelkõige särab siin viktoriaanliku Inglismaa kujutamise ehedus ja kujutatud stseenide tõepära - näiteks Londonis toimuv paanika ja kogu rahvamasside põgenemisega kaasas käiv on absoluutselt meisterlik. Sellele ei jää palju alla ka eelnevad stseenid juba alates esimese kapsli saabumisest ühte vaiksesse maakohta.
 
Loo peategelaseks polegi niivõrd kumbki jutustaja (kes jäävad mõlemad kuni lõpuni anonüümseks) ega ka marslased vaid just nimelt Briti impeerium ja selle rahvas. Tänapäeval võib seda teost nii lugeda isegi mitte enam ulmeromaanina vaid lihtsalt väga hea ajaloolise romaanina. Sarnases võtmes oleks kindlasti tore lugeda ka Prantsuse või Hispaania või Osmani impeeriumite kokkupõrkest tulnukatega. Miks mitte?
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles