Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Kurt Vonnegut ·

Breakfast of Champions, or Goodbye, Blue Monday!

(romaan aastast 1973)

eesti keeles: «Tšempionide eine, ehk Hüvasti, sinine esmaspäev!»
Tallinn «Eesti Raamat» 1978
Tallinn «Tänapäev» 2003 (Punane raamat)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
11
11
3
1
0
Keskmine hinne
4.231
Arvustused (26)

Käesolevat romaani seob ulmega ainult ehk ulmekirjanikust peategelane ja viimase "kirjutatud" raamatute sünopsised, mida siit-sealt tekstist leiab. Pisut asjakohatu on märkida, et kümmekond aastat tagasi pidasin ka ise neid sisukokkuvõtteid jaburateks. Hilisem kogemus on õpetanud, et ulmezhanris kirjutatu süzhee võib veel mitu korda jaburam olla, sealjuures vähimatki mõju teose lõppkvaliteedile omamata.

Raamat ise räägib kahest isikust - ülalmainitud vaesuses virelevast ulmekirjanikust ning luksuses suplevast ning samaaegselt identiteedikriisi siplevast autokaupmehest. Teose kulminatsiooniks on nende kahe tegelase kohtumine Midland City kunstifestivalil.

Teose tegelikuks peategelaseks on Ameerika ühiskond. Autor ei tee ei vähemat ega rohkemat kui et kirjeldab kiretult teda ümbritsevat ja pole eriti suur ime (kas siis selleks on annet vaja?), et kaasaegsed kriitikud romaani ebaõnnestumiseks pidasid.

Hoopis teine on aga lugu kui lugu loeb outsider, eriti veel selline, kes raudse eesriide taga kükitab. Peab tunnistama, et 10-15 aastat tagasi oli romaan ikka paras ulme küll. Ajapikku on see, mis kunagi tundus uskumatu, ebatavaline või naljakas osutunud lihtsalt ameerika argipäevaks. Sellest pole lugu. Võrratu, võrratu.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kõige viletsam Vonneguti romaan, mida ma lugenud olen.

Võimalik, et viletsaks tegi just vähene ulmekogus. Kurat, see vennike oskab ju fantastikat realismiga kokku miksida, miks ta seda siis ei tee!

Samas vajalik lugemisvara, et paremini mõista Kilgore Trouti ning et olla vestluses tasemel teatud ringkondades.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on muidugist klassika. Kommentaariks neile, kes seda lugenud, ja kes veel ei tea - selle raamatu põhjal tehtavat parasjagu filmi! Ja ärge kysige minu käest kuidas. Ma ausaltöelda ei oska hoobilt pakkuda yhtegi kirjanduslikku nähtust millest filmi tegemine mulle võimatum tunduks. Peaosas pidavat olema keegi Bruce Willis, kes mängib Dwayne Hooverit. Asja rezissöör ja scripti autor on keegi Alan Rudolph. Räägitakse et pidada väärt mees olema. Asi peaks välja tulema 1998. aastal. Vat seda tykki tahaks kyll näha ;)
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest etem kui Tapamaja. Aga kuidas sellest kinupilti tehakse kujutan ma uduselt ette. Eesti keeles on ju Vonnekutil one neidend. Palju onne synnipeevaks Wanda June. Mis ei ole kyll ulme. Ja mitte kikse parem.
Teksti loeti eesti keeles

Üks läbi kõigi aegade ja zhanride parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Nojah, mitte "puhas ulme", aga siiski raamat, mida tuleks tihtipeale üle lugeda, kui asjade käik maailmas hämmastust tekitab.Eesti keeles vist puudu väga pisike detail - pärast Ameerika mõnitamist öeldakse, et teisel pool maakera elasid kommunistid. Kommunistid käisid ringi vildikutes. Ja vildiku pilt. Vene keeles ilmus Innostrannaja Literaturas kõvasti kärbituna, mille peale vana olla pahandanud ja edasiseks tõlkimiseks takistusi teinud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Tõenäoliselt vajab see raamat mingit lugejapoolset samas kaldes kiiksu, et seda nautida, sest yhed leiavad, et asi on lihtsalt fantastiliselt hea, teised vaatavad teist nagu ei saaks õieti aru, kus otsas sellel loomal saba ja kus otsas sarved on. Raamatu ulmevalda kuulumise koha pealt ei oska minagi midagi põhjapanevalt tarka öelda, aga seda, et ta yks uskumatult mõnus raamat on, arvan ma kyll. Kyllap on kiiksu kalle õiges suunas. Aga film on masendav.
Teksti loeti eesti keeles

Üks shefimaid raamatuid. Mulle selline stiil istub hästi. Aga eestikeelse tõlke kohta (1978) võiks nii mõnegi kurja sõna öelda. Esiteks: "peenis" on igal pool ühe e-ga kirjutet. Teiseks: leidus selline väljend nagu "langes lovesse"; siit pean järeldama, et on tõlgitud väljendist "fell in love". Selliseid apsakaid oli veel mõnes kohas. Ja nõnda edasi :)
Teksti loeti eesti keeles

Lausa häbi öelda, et tegelt alles nyyd selle raamatu läbi lugesin. Kindlasti hea raamat. Miks neli? Kurrrat, ei istund mulle. Isegi ei saa aru miks. Idee oli,hea kirjutet väga iasti ja ikka ei olnd nigu see. Ei tiagi mida rohkemat ytelda.
Teksti loeti eesti keeles

Juhtus kunagi pihku sattuma see eestikeelsena. Raekoja platsi nurga taga Tallinnas myydi siis kasutatud raamatuid, ja ostsin selle... tuttavad-so~brad muudkui reklaamisid, et hea asi ja hea kirjanik. Asusin siis lugema. Lugesin rongis Autori heietusi ja mo~tlesin, et tea millal raamat pihta hakkab. Ei saanud aru, et see pole mitte autori saateso¤a, vaid asi ise. Noh, ei meeldinud see algus, aga lugesin edasi, lootuses, et peagi tuleb See, hea ja vahva Vonnegut, mida nii kiidetakse. Rong jo~udis Kloogale, aga mis tulemata jäi, oli see hea teos. Edasi sammusin metsavahelist rada kodu poole, lootuses, et ehk midagi muutub. Et ehk ei ole asjatu ost. Ja noh, tagumine osa muutus isegi loetavaks, aga midagi erilist kyll ei tulnud. Hmm, oli see nyyd tikuks peetava tulnuka vo~i peeretuste&stepptantsuga suhtleva tulnuka ajal, kui koju jo~udsin. Ja lugesin muudkui edasi. Ja kui raamat otsa sai, oli tunne, et miski on nyyd väga puudulik ja valesti läinud. Noh, loetav ta ju on, aga midagi erilist ei tasu loota. Ja kui Vonneguti teoste lugemisel on valikuvabadus, siis seda ei tasu valida! Mees oskab ju kirjutada, see on ehk lihtsalt yx eba~onnestumine. Vo~i on see ehk siis teos mingile kindlale huvigrupile, kelle hulka ma lihtsalt ei kuulu. Neile tuttavatele, kes seda mulle kiitsid, see teos ju meeldis. Kindlasti on teos siis rohkem väärt, kui sa sellest midagi ei oota. Ilma igasuguste eelarvamustega on aga nii tuntud autori teoseid peaaegu vo~imatu lugema hakata. Huvitav, miks ta teoste to~lkimisega just sellest raamatust alustati? On ju tal parematki, ja osa oleks ehk isegi ideoloogilisel tasandil vastuvo~etav olnud....
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tyypiline Vonneguti teos, ehk isegi teistest nigelam. Osa tegelasi tundus nagu Slaughterhouseäst yle võetud olevat.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks raamat, mis kvalifitseerub "megaks" vaid ajastu kontekstis, mil seda kirjutati ja loeti. Ja ulme ei ole ühestki kandist, kõige vähem nende tegelase peas vilksatavate totakate faabulate pärast, millest paremaid ja rohkem genereeritakse igal workshopil. Paljut raamatus kirjeldatust võib vaid aimata, mõni sümbol saab tähenduse kunagi hiljem hoopis muud lugedes, sest selle muidu hea raamatu veaks on asjaolu, mis lubab teda ennastki vaadelda kõigi teiste kirjeldatud tülgastavate kiiksudega ühes reas - ameerikakesksus. Looduse hävimine ja mürgijõed on meile arusaadavad, nii nagu ka kultuuri pähe pakutav pahn, palju aga jääb kaadri taha. Ja lõpp oli otsitud ja mitte eriti mõjuv. Kokkuvõttes taas suurepärane raamat, mis millegipärast ilmutab väsimuse märke.
Teksti loeti eesti keeles

Tekst võib olla jabur nii, nagu seda on jaburad Douglas Adamsi tekstid. Neid on lõbus lugeda ning igav ei hakka. Ja siis võib tekst olla jabur nii, nagu seda on "Tshempionide eine." Mõned kohad olid naljakad, aga enamus mitte ning pildid käisid lihtsalt närvidele.
Teksti loeti eesti keeles

Khm. Igal on õigus oma arvamusele. Minu arvamus on, et 5 ja pluss veel pealekauba. Võibolla on seotud mingi nostalgiaga - kõige esimene Vonnegut, mis üldse läbi loetud sai. Ja juba siis (mis ma olin? 12-13 võibolla) meeldis väga. Nii ka nüüd.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mulle eriti ei istunud see raamat. See oli küll aeg-ajalt naljakas ja häid ideid oli kuhjaga, aga arvestades neid ülivõrdeis kiidusõnu, mis selle raamatu kohta kasutatakse, jäi ta ikkagi natuke lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

K.Trout on üks mu lemmikautoreid. Ta näitab selgelt neidsamu asju, mida üldiselt üritatakse varjata. Ulmekate "ideed" on kui teatavad tüüpnäited, nii mingit sorti kirjanduse kui elusituatsioonide laiemalt. Aeg-ajalt elu vaadeldes tekib ikka tunne, et näe: kaks pärmirakku arutlevad oma eksistentsi mõttest, ega oska arvatagi, et selleks pole mitte Kõiksuse tunnetamine, vaid hoopis shampanja tootmine. Või juba eespool mainitud luhtunud kommunikeerumiskatsed, mis illustreerivad omal haigel moel, et inimeste vahel on valgusaastad. Raamat tekitab tunde, et ei oska nutta ega naerda... Etc. Võibolla on hinne tingitud nostalgiast. Etc.Etc...
Teksti loeti eesti keeles

Jõle ropp raamat.
Tekitab kohe küsimusi, et kas ikka edasi lugeda. Mõnusad illustratsioonid - pole peale koomikseid miskit nii illustreeritut lugenudki.
Aga loomulikult ... kui tekib tahtmine pooleli jätta ja ikka lõpuni loed, siis on tavapäraselt tegu äärmiselt hää raamatuga.
Nii ka seekord!
Teksti loeti eesti keeles

Ega see nüüd rangelt võttes ulme ei olnud. Samas laiemas plaanis on ju selline süžee päriselus võimatu ning seega kuulub ikka ulme alla. Lisaks veel vapustava Kilgore Trouti ulmejuttude ideed ja lühikokkuvõtted. Mis mulle ei meeldinud, oli Vonneguti vägisi kunsti tegemine. See tähendab, et kirjutada nii nagu mitte keegi pole varem kirjutanud, selle asemel, et asja lihtsalt ja ladusalt ja arusaadavalt lugeja ette tuua. Selline punnitamine ja poosetamine. Aga eks see käib kunsniku egoga kaasas. Ja kunstnik on Vonnegut tõesti (ilma irooniata) - selline hulk vapustavalt andekaid mõtteidusid ja mõttekäike! Müts maha! Ainuüksi Kilgore Trouti vaid vähese hulga juttude süžeed on kõik meeletult andekad. Ma kujutan ette kui andetu kirjanik Trout võis olla kui nii säravad ideed absoluutselt mingit vastukaja ei saanud (härrased Rosewater ja Hoover välja arvata). Kuigi tegelikult sõltus ju tagasiside vaid Vonneguti kui Looja tahtest... :) Raamat oli räige, see oli miinus. Samas, raamat oli andekas ja see on pluss. Illustratsioonid mulle meeldivad ja meeldisid ka seekord. Eespool mainiti kummalist tõlget. Panin isegi seda tähele. Näiteks hamburger oli tõlgitud Hamburgi kotletiks. Tänasel päeval lugedes naljakas ja kummaline. Aga omal ajal, seitsmekümnendatel, võis nõukogude inimene hamburgerit vaid unes või juhuslikus väljamaa ajakirjas näha.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles