Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Powrot z gwiazd

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: «Tagasitulek tähtede juurest»
Tallinn «Eesti Raamat» 1976 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
33
7
3
0
0
Keskmine hinne
4.698
Arvustused (43)

Keda pealkiri segadusse ajab, siis tegu on eesti keeles pealkirja ''Tagasitulek tähtede juurest'' all ilmunuga. Jälle Mirabilias. Sisust niipalju, et kosmonaut leiab ekspeditsioonilt naastes põhjalikult muutunud ühiskonna. Oma osa lisab ka see, et reisil veedetud paar aastat võrduvad umbes 50-100-ga maakeral. Nii pole tal ainsatki sugulast, ainsatki muidututtavat peale ekspeditsioonikaaslaste, kellest tal niigi kõrini. Ja nii hulgub ta mööda võõrast linna, rusutuna, üksikuna. Mis edasi saab, seda lugege ise. Kui kuskil räägitakse ulmekirjandusest kui kirjandusliigist, mis uurib võimalike tulevikumuudatuste mõju inimpsühholoogiale, siis mulle tuleb meelde just see raamat, mis Lemi loomingust kõige eredama mulje on jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa hästi aru, kummaga on rohkem tegu, kas hoiatusromaani või utoopiaga. Tõepoolest, kas vägivalla kaotamine kui selline mõjub ühiskonnale hästi või halvasti? Väikesele inimesele hallist massist kindlasti hästi tegelikult - tal ei ole ju mingeid suuri ambitsioone, mille elluviimine järske ja agressiivseid emotsioone eeldaks, tema vaikne, mugav, rahulik ja turvaline elu muutub veelgi vaiksemaks, mugavamaks, rahulikumaks ja turvalisemaks, keegi teda ei sega, keegi ei häiri. Aga kas võib öelda, et enamuse huvid = ühiskonna huvid? Minu meelest mitte - kuna tavaline pisike inimene mõtleb väga harva ühiskonna saatuse peale, ei ole ühiskonnal ka erilist põhjust mõelda tema peale (ainult minu enda tagasihoidlik arvamus). Ja nii jõuavadki tähtede juurest tagasi kosmonaudid, kes pole mitte halli massi seast ja kellele Maal valitsev ühiskonnakorraldus vastu hakkab - väga kavalalt üles seatud konfliktsituatsioon - tasub kindlasti lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmonaudid saabuvad tagasi ja leiavad eest heakorrastatud planeedi. Niisugune võiks Maa välja näha pärast "Lõpliku Ravi" (vt. "Lilled Algernonile"), ainult, et sedapuhku pole tohterdajateks mitte "heasoovlikud" tulnukad, kes vaksineerivad meid "haiguste vastu, mille olemasolu me isegi ei aima", vaid inimesed ise. Rahulik, mugav, turvaline, perspektiivitu... ilus elu! Eht lem'ilik on minu arvates see, et peategelased ei hakka mässama. Ja ikkagi põksub pan Stanislawi pões usk, et inimesi ei saa vaimselt kastreerida, muuta neid ebahuvituvateks molluskiteks. Ka kõige parematest kavatsustest lähtudes.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nõustun sellega, mis eel öeldud. Tulevikuühiskond on Lemil aga vaid pealtnäha vaimselt kastreeritud, olgugi, et üksikisikud on tõesti molluskid. Selle ühiskonna pealispinna all tuksub jõud, see pole degenereeruv, vaid edasi liikuv, tehnoloogia pidev areng on tuntav. Ja ehk näita midagi ka see, et organiseeritakse uus kosmoselend, mis ei saa olla kuidagi vaid käputöie veteranide initsiatiiv, vaid lähtuma juhtide kindlast veendumusest, et hoolimata kõigest on inimkonnal vaja edasi minna ja nende kõigutamatusest selle sihi elluviimisel. Selleks polegi muide vaja inimesi enam kasutada - ka peategelane ise taipab, et robotid võivad teha kõike, mida inimalluvad ei suudaks. See Lemi positiivne sõnum mulle väga meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult üks paremaid ulmelugusid mis tulevikuühiskonnast räägib. Eks mulle ka meeldib tegelikult lugeda sellest, kui keegi ei ole valitseva olukorraga rahul ja püüab asja oma nägemise järgi paika panna. Tegelikult võib ju öelda, et ega mulle ka seesamunegi ülimugav ühiskond vist ei meeldiks.
Teksti loeti eesti keeles

Võigas hoiatusromaan! Kuigi paljud tehnokraadid on seda ka säravaks utoopiaks pidanud. Mille vastu siis pan Stanislaw hoiatab? Lem väidab et sihuke vaktsineeritud ühiskond mingil hetkel enam ei arene, kuna areng on ka alati risk. Okay. Areng siis iga hinna eest? Tõtt öelda häiris mind selles romaanis mitte see sotsiaalne kastratsioon, vaid hoopis emotsionaalne. Mäletate, korduvalt esinesid romaanis sihukesed ehmunud ja hirmunud inimesed. Mulle tundus kogu aeg just see selle vaktsineerimise kõige õudsam tagajärg olevat. Tunnistan ausalt, et paljud Lemi esitatud ohumärgid, ajasid hilisematel lugemistel mind lihtsalt naerma. Tegelikult oli neid kosmonaute kahe asja jaoks vaja: et kirjanikul oleks lihtsam lugejale asju seletada ning need kaua eemalolnud kosmonaudid olid ka ainuke võimalus ühiskonna võimalikuks ümberhindamiseks. Võibolla peaks ka kohe hakkama mingeid selle orbiidile kõmmutama (või maasse kaevama), et oleks pärast objektiivseid "progressi" hindajaid varnast võtta. Ka olen ma üsna suures segaduses, et mis hinne panna. Kõigub ta mul nelja ja viie vahel. Ühtpidi romaan venis, teisalt igav ju ei olnud. Lem ise kirub seda raamatut aktiivselt, kuna ta oli seal miskit Erich Maria Remarque'i romaanist "Kolm sõpra" maha kirjutanud. Noh, kirjaniku arvamust ma ei arvesta, nad pole kunagi oma loomingu pädevad hindajad olnud. Tuleb aga siiski viis panna - olen seda romaani umbes kümme korda lugenud, raske on ka analoogi leida...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat, aga lõpp oli minu meelest põhjendamatult optimistlik. No mis tähelendurid need "kohitsetud" inimesed ikka on.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal esimesi eestikeeles ilmunud ulmeromaane, kus esines ka erootiline mõõde. Vägev tekst, mis olgem ausad,ülemääraselt vermis mu noore-ea seksuaalkäitumist. Olles lugenud suure sisseelamisega T.T.J. ca 12 aastaselt käitusin naesterahvastega tosinkond aastaid Hal Breggina. See tähendab, et erroootilistes situatsioonides mängisin eba/alateadlikult niihästi-halvasti kui sain Hal Breggi.Tore,mis? Olles selle arvustuse ülelugenud, tundsin end äkiste tühjana, nagu Sfinks-- peale seda, kui Oidipus ta mõistatuse lahendas. Nõnda hakkavad hajuma psühhomüüdid, nõnda hiilib Surm=Tühjus me teadvusse. Mehed, olgem ettevaatlikud oma poisiea lemmikraaamatute ülelugemisel!
Teksti loeti eesti keeles

Kvaliteetselt segatud tehno-ja psühhoulme,üks tuleneb antud teoses teisest. Olen lugenud mitu korda, kannatab täitsa korduvlugemist, piisavalt tegevusrikas ja mõtestatud.
Teksti loeti eesti keeles

V2givaldsuse kaotamine oli iseenesest ju hea m6te, aga tagasitulek kui teema oli liialt ebaulmeline, liialt igap2evane, et see huvi pakkunuks. Yhiskond n2is aga tagasituleku enda motiivi k6rval olevat kahjuks just tausts1steem, vastasel juhul oleks autor ehk loo paremini lahendanud. Tuleb keegi kusagilt tagasi, siis tore, aga seda v6ib iga1ks meist 1le elada ju ka n2iteks t88lt koju minnes ja kuigi see ehk v6ib mingil m22ral huvi pakkuda (kui palju muutusi, kui palju harjumatut, kuis kohaneda), siis sellest NII pikka lugu lugeda ei tahaks. M6nel teisel kirjanikul on see motiiv paremini ja usutavamalt lahendatud ka.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks vanadest lemmikutest. Tagasitulekust kohta, mis peaks olema kodu, kuid ei ole seda enam. Kohanemine muutustega. Hoiatav tulevikuvisioon oli võimas, kuid mis olekski selle alternatiiviks? Kui agressiivsust ei murta, siis lööb see varem või hiljem välja ning teine võimalus oleks olnud, et Hal Bregg oleks tagasi tulles hoopis sõdadest laastatud planeedi eest leidnud.
Teksti loeti eesti keeles

Üks mu lemmikraamatutest. Minu jaoks on tegu düstoopiaga, sünge ja hoiatava raamtuga, milles kirjeldatud tulevikust tuleks võimaluse korral hoiduda. Küsimus on selles, et milline saab olema maailm siis, kui agressiivsust ei suruta maha? Inimesel on raske oma tuleviku üle otsustada, ükskõik mida ta ei teeks, ikka läheb viltu. Tahes tahtmata...
Teksti loeti eesti keeles

Sisu juba varem kommenteeritud, ning vaatamata "esinevatele puudustele" on ta nii ideetihe, et peaks olema näidiseks tulevikuühiskonna kujutamisel. Natuke teeb nalja see utoopia/düstoopia üle arutlemine - vist on nii, et iga utoopia osutub lähemal vaatlemisel düstoopiaks, sest selles kurjas maailmas toimub miski alati millegi arvel; segaduste vältimiseks, ka minu jaoks oli kirjeldatu düstoopia.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea teos. Mulle meeldis, et selles ulmeromaanis oli leitud kohti ka mõningale huumorile, et ei olnud ainult kuiv ja vägivaldne ulmemärul. Teos oli otsast lõpuni tegevusrikas ja sündmusterohke ja nagu ütles üks eelmistest arvustajatest, et see raamat kannatab hästi ka korduvlugemist. Ja nii see ongi - isegi olen seda juba mitmeid setmeid kordi läbi jõudnud lugeda. Raamatu sisu ei paku küll midagi eriti erilist ja üllatavat, kuid see eest on seda kirjeldatud väga maitsekalt ja värvikalt. Sisu ise seisneb siis jah, üldiselt selles, et kui astronaudid peale pikka kosmoselendu tagasi Maale jõuavad, avastavad nad eest planeedi, kus on aeg palju edasi tiksunud ja selle aja jooksul on Maal kaotatud vägivald ja üldse on kõik väga rahulik ja korras. Ja siis on kirjutatud nende astronautide kohanemisest Maal, mida nad vägagi teistmoodi minevikust mäletasid. Soovitan väga lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Arvustajad vaidlevad, kas tegemist on utoopia või düstoopiaga. Oma arvamuse panin kirja "Algernonis". Ent ükskõik kummal seisukohal inimesed ka poleks, peavad nad seda ikka väga heaks raamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Lem, mida olen lugenud. Võigas hoiatusromaan emotsionaalselt kastreeritud tulevikuühiskonnast, kuhu saabuvad tagasi 120 aastat teel olnud astronaudid, kes ei oska sellesse ühiskonda sulanduda, ning käituvad kui metslased. Tasub lugemist!
Teksti loeti eesti keeles

Tugeva põhjaga teos, ent filosoofia oleks saanud väljenduda ka aktiivsemas tegevuses. Nagu ütles Diamond, üks eelnevatest arvustajatest, "Raamatu sisu ei paku küll midagi eriti erilist ja üllatavat [...]". Selles osas jääb suuresti tuntud filosoofi Ursula LeGuinile alla.
Teksti loeti eesti keeles

Lem`i k6ige igavam ja tyhjem teos, mida loetud. Isegi kunagisel ulmevaesel ajal ei jätnud positiivset mljet. Ei leidnud filosoofiat. Oli lihtsalt mingi tyhiplajas nämmutamine teemal inimene vs inimyhiskonna areng. Ei tundunud usutavana. Samuti ei pea v6imalikuks inimsoo poolenisti kohitsemist, ehk siis agressiivsusest ilmajätmist. Lihtsalt samal hetkel katkeks ka progress ja areng. Kurb kyll, aga n6rgapoolne kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Võibolla minu senises elus enim rolli omanud raamat. Esimesel korral sai nauditud kirjeldusi, arhitektuuri ja maailma, raamatu algul. Teisalt, tegelikult on siin üksindust ja ... ah, kõik oluline on juba öeldud eelarvustajate poolt.

Ei saa jätta tungivalt soovitamata!
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju positiivseid komentaare, mida mul siia ikka lisada on. Kes pole lugenud, lugege ja kes on, tehke seda kindlasti veel!
Teksti loeti eesti keeles

" Viiele" tuleb kerge miinus taha, sest lõpp oli minu meelest liialt konformistlik. Peategelane pidanuks mingilgi moel sellele ilgele rezhiimile vastu astuma, mitte üritama sellega muganeda. Või kasvõi Maalt lahkuda püüdma. Minu meelest ei ole sellises ühiskonnas midagi " utoopilist" , pigem on meie maailm muudetud kopitanud muuseumiks, milles jalutavad kõndivad laibad. Progressi pole, ohtlikumaid töid teevad robotid. Inimesed on muudetud lollimateks loomadest, kuna loomad vähemalt suudavad end rünnaku eest kaitsta. Otsekui paralleelina pakutakse peategelase mälestusi kosmonautide karmist ja seikluslikust argipäevast. Hea raamat, mis paneb vastavat tulevikku tõsiselt kartma!
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea raamat. Ei mingit U-d seal -toopia ees, puhas düs-. Ehkki ega inimestel see utoopiate kirjutamine yldse hästi välja tule; mis yhe unistus, see teise õud. Ja nii juba Platonist peale.

Huvitaval kombel seostub see romaan minul Strugatskite "Tagasitulek"uga. Mitte liiga otseselt, ei, aga teatud vihje nagu peituks. (Ei viitsi praegu ka ilmumisaegu otsida.) Või oli aeg lihtsalt selline, motiivikandev? Kusjuures, ajale mõeldes - kuidas lasti trykki sihandne raamat, mis ei kirjeldanud meie puhast ja helget kommunistlikku tulevikku sugugi mitte ahvatlevalt ja tööleinnustavalt? Ilmselt on siin syydi Poola vabamad tingimused ja 60ndate alguse sula. Ju vist.

Aga lugeda tasub kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Kolm pluss. Raamatu esimene pool oli hea, aga alates poole pealt läks asi jamaks ja raamatu teine pool on puhas kolm. Tegevus kulges suhteliselt nauditavalt kuni selle näitleja Aen Aeniseni. Asi hakkas oma usutavust kaotama. Ning Eri ja Olafi ilmumisega suutis Lem kustutada minu huvi antud teose vastu. Arusaamatu käitumine kõigi tegelaste poolt ei tekitanud erilist kaasaelamissoovi. Olgu, Aen Aenis oli seksuaalpervert ja soovis suksutada tolle maailma mõistes totaalselt mitteseksikat rauka (meenutage, Hal Bregg nägi ju välja nagu iluravikliinikus ilulõikusel käinud vanur ning vanadus oli selles ühiskonnas totaalne OUT). Aga Eri?? Neiu oli selgelt armunud oma mehesse ja siis lööb äkki mesti Hal Breggiga? Kas Stockholmi sündroom tuleviku versioonis? Aga Bregg ise? Nägi silmanurgast üht tüdrukut ja pea esimese mõttena tahab ennast (suurest armastusest???) ära tappa. Ning see ilgelt tüütu ja imal suhte lahkamine meenutas juba naistesopakaid ja neid ma põhimõtteliselt ei loe.Siin on mainitud, et tegemist on hoiatusromaaniga võikast tulevikust. Vaidlen totaalselt vastu. Pigem on see utoopia, millega peategelased (kosmonaudid) lihtsalt ei suuda kohaneda. Kosmonaudid, kes tahaksid end täis juua ja autosid sodiks sõita. Peategelased, kes tahaksid suvalisele vastutulijale lõuga sõita, sest nood näivad liiga ülbetena (Olaf). Peategelased, kes nutavad taga oma maailma, aga mitte sellepärast, et see maailm oleks parem olnud, vaid sellepärast, et see oli neile lihtsalt tuttavam maailm. Näiteks: eks nii mõnigi suurema osa elust vanglas veetnud kurjategija ihkab oma vanglasse tagasi, kuna seal on kõik tuttav ja arusaadav, aga kohutavas vabaduses on nii arusaamatud inimsuhted ja söögi saamiseks tuleb vaeva näha. Mõtleks vaid kui kohutav tulevik: pole sõdu, haigusi, ebavõrdsust, vaesust, nälga, harimatust, liiklusõnnetusi, mõrvu, peksmisi, joominguid, saastatud keskkonda. Mõnele võib selline tulevik tõesti kohutav tunduda. Eks barbar Conan ja Tšingis-khaan oleks kah tänapäeva maailma sattudes peast kinni haaranud, et oi kui jube, ei saagi piiramatult verd pritsida igal pool ja iga vastutulijat oma orjaks teha. Ma arvan, et selline bezatreerimine oli üldiselt maailma paremaks muutev asi, aga täiesti mitteusutav, et bezatreerimata inimesed või valitsused oleksid sellise sammu üle maailma heaks kiitnud. See kuulus juba tõelise ulme valdkonda.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelasel on raskusi kohanemisega vahepeal muutunud maailmaga. Seda võib juhtuda meist kellega tahes, nagu mainib kasutaja Kalevipoeg oma arvustuses, ja nõustun selle seisukohaga.
Teksti loeti eesti keeles

 Raamatu lõpus on mõni sõna autorist ning seal räägitakse tema loomingust kui filosoofilisest fantastikast. Eks tollal kasutatigi väljendit “fantastika”, Henn-Kaarel Hellat kasutas väljendit “teadusulme” esimest korda aastal 1970 ajalehes “Sirp ja Vasar”. Aga ma keskenduks hoopis sõnale “filosoofiline”, lisaks veel vinjetina “psühholoogiline”.  

Raamat on kirjutatud aastal 1961. Huvitav detail - kui eesti keelde tõlgiti ta aastal 1976 siis inglise keelde alles 1980. Teos räägib tähelennult Maale naasvast kosmonaut Hal Breggist. Kosmosereis (ekspeditsioon?) kestis tema jaoks kümme aastat aga kuna osa reisi toimus valguse kiiruse kandis siis liikus Maa peal aeg teises rütmis. Seega on Maal möödunud 127 aastat ning vahepeal on muutunud väga palju. Esiteks on tehniline areng olnud meeletu - isesõitvad “autod” lendavad ringi, enamus töid teevad ära robotid, toas on kogu värk voodist telefonini seina sees ja hüppab välja siis kui inimene seda soovib, seinteks on hiigelsuured ekraanid, “kinos” on 5D “filmid”, kus kõik toimub ülima reaalsusega.  

Maailm on äärmiselt turvaline, masinates on mustad kastid, mis näiteks liiklusõnnetuse korral kohe kogu energia neutraliseerivad. Või kui tahaksid näiteks kusagilt alla hüpata siis ei saa, “nähtamatu käsi” (näiteks antigravitatsioon) takistab. Söök on tasuta, riided tasuta, transport tasuta - elamine ongi tasuta, muretu. Jah, mõne asja jaoks võib raha kulutada, näiteks kui tahad antikvariaadist osta vanakooli autot (millega võib sõita aga millega mitte keegi ei sõida).  

Teiseks on tolleks hetkeks sisuliselt kõik inimesed bezatreeritud (meditsiooniline operatsioon, mis tehakse juba noorest peast) ning kogu mõttemaailm on kardinaalselt muutunud. Bezatreerimine on juurinud välja mitmed “loomalikud” ja “pahad” instinktid - inimesed ei suuda enam tappa ja on igatepidi äärmiselt leebed. Ka loomad on bezetreeritud, üks lahe stseen ongi selline, kus Hal kohtub pargis ringikõndiva lõvipaariga ja sügab neid lõua alt. Samal ajal on inimsuhtlus kammitsetud, hillitsetud ja äärmiselt malbe, kadunud on kirg. Nagu Hal ühel hetkel ütleb (tsiteerin mälu järgi): “Nagu paneks igaks juhuks kõigil käed raudu”. Hal on aga keskmisest vbolla natuke keevalisem inimene ning siit hakkabki üks konfliktiolukord kooruma.  

Kogu maailm on ta jaoks igas mõttes äärmiselt muutunud, kõik inimesed on võõrad ning kogu see turvaline utoopia (või düstoopia) kummastab. Bezatreerimine on Hali silmis tapnud inimeses inimese ning kogu see “saiapudi” õõvastab. Loomulikult on hea, et maailmas puuduvad hirm, vägivald ja õnnetused aga teisalt on kadunud ka himu, kirg ja säde. “Tagasitulek tähtede juurest” on oma olemuslikult rahulik, siin pole verd, vägivalda, actionit. Üks sõbranna näiteks luges seda mõnuga kuigi ta ulmet sõna otses mõttes ei salli, ei loe. Aga see raamat on midagi märksa enamat kui ulme (või mis iganes muu žanr), ta on lugu kultuurišokist ja võõrandumisest, sellest kuidas “teistsuguseid” inimesi ühiskonda tagasi sulatada. Ulmekuues räägitakse igapäevastest teemadest, saaks vaadata kasvõi näiteks loona pikka aega vangis olnud inimeste vabanemisest ning ühiskonda naasmisest.  

Eraldi kiidan veel lõppu mis on nukralt nostalgiline ja kõnnib meeleolult sama jalga Teet Kallase novellikoguga “Öö neljandas mikrorajoonis”. Arkadi Gaidari osad jutustused lõppesid ka sarnasel magusvalusal noodil.

Teksti loeti eesti keeles

Ossa juudas, see raamat veel arvustamata!
 
Hindes ei ole muidugi mingit kahtlust, pisut võiks väidelda eelarvustajatega. Üks neist imestas, miks Aen Aenis Breggi kiiresti oma voodisse tõmbas. Noh, sellele on lihtne seletus: Bregg hüppas. Ja kuivõrd näitlejate ning teiste sedasorti inimeste tundemaailm käib nende mõttemaailmast paar suurusjärku üle, siis minule tundub, et Aen sooviski -- kas või selleks õhtuks -- vabaneda bezatreerituse vanglast.
 
Mis mind raskelt häiris selle romaani esmakordsel lugemisel (kus ma justkui võinuks kuuluda asjassepuutuvasse vanusegruppi) ning häirib nüüdki, on kogu Eri-liin. Mida p***t oli pan Stanislawil vaja sihukest teismelise märga unenägu siia kirjutada... "Tapan end ära, kui sa minuga keppima ei hakka", no ausõna...
 
Aga kui see liin välja lõigata, jääb järele suurepärane düstoopiline teos, mis vaid päris lõpus annab lootust helgemale homsele. Mis siis, et Hal Bregg selles enam kaasa ei tee.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles