Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Left Hand of Darkness

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Pimeduse pahem käsi»
Tallinn «Eesti Raamat» 1981 (Mirabilia)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
33
8
7
8
0
Keskmine hinne
4.179
Arvustused (56)

Left Hand of Darkness on pärjatud vist peaaegu kõigi auhindadega, mis SF ja Fantasy kirjanduses võib leida. Ta on ka neid vaart. Ma ei oskagi seda raamatut kirjeldada, seda peab lugema. Arvan kindlasti, et see on Le Guini parim raamat. Inimesetaoliste olendite rass, kes vahetavad oma sugu on ilmne sotsiaalne kriitika kaasaegse yhiskonna soorollide üle. On ju ühiskond ületähtsustanud selle, kas üks inimene on mees voi naine. Sünnist peale püütakse inimest suruda mingitesse väljamõeldud rollidesse. Inimese keha ei ole (ega vähemalt tohiks olla) inimese saatus.
Teksti loeti inglise keeles

Gender-fantaasiate esinduslugu. Oli, ja on praegugi, teatavate ringkondade tõeline kultuseromaan. Väga programmiline teos. Esimene, ja pikkaks ajaks ka viimane raamat, mida LeGuinilt lugesin. Alles ühe tuttava korduv ja tungiv veenmine suutis mind mõjutada "Tehanu''t" lugema. Viimane suutis mind siiski sedavõrd leebuma panna, et lugesin kogu "Meremaa tetraloogia" läbi. Miks siis nii? Raske öelda, kogu jutt, kogu filosoofia mõjus kuidagi võltsi ja kunstkopp'ilikuna. Pärast lugemist jäi suhu plastmassi maik. Väide, et kõik halb siin ilmas tuleneb sugutungist, tarvitseks vaid sellest vabaneda ja kõik oleks kohe hästi, paistab mulle enam kui kahtlane. Lisaks ei suuda (norija, nagu ma olen) kuidagi uskuda, et nii keeruka paljunemistsükliga olendid nii karmides (Jääplaneet!) tingimustes ellu jääksid. LeGuin meenutab mulle Wells''i. Nagu Wells vastavalt sajandi alguse moele flirtis vasakpoolsusega, flirdib LeGuin uute ja mitte vähem revolutsiooniliste ideedega puudusteta ühiskonnast. Kurb on näha intelligentset ja kaheldamatult andekat INIMEST mingile värdjalikule Golemile elu sisse puhumas. "Kahe" panin sellepärast, et arvestades LeGuini erakordset kirjandusliku talenti, oleks "üks" lihtsalt ebaõiglane. Kui mul oleks praegu käes klaas, siis ütleksin toosti: "Et mitte ükski Inimene, kestku Universum ja Inimsugu kasvõi igavesti, ei peaks minutitki veetma taolises "paradiisis". Skool!"
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga oluline romaan mailma ulmes ning Jüri Kallase elus! Selleks ajaks, kui see teos ilmus eesti keeles, olin ma umbes aasta aega tutvunud venekeelsete ulmelademetaga. Tagajärg oli julm: kujutage ette näljast santi (eesti lugeja Jyrka), kes satub lookas laua (sadade venekeelsete ulmekate) manu. Juhtus see, mis juhtuma pidi: toimus ülesöömine ja vist (seni?) ainumas kord minu elus oli ulme mulle tõesti vastik. Ahmisin valikuta igasugu saasta jne. Siis ilmus eesti keeles "Pimeduse pahem käsi" ning Jyrka oli päästetud: selgus, et on veel võimalik leida häid raamatuid ning on veel võimalikud meeldivad üllatused ehk shokid. Tegelikult unustasin ma seda raamatut lugedes pidevalt selle, et tegevus teisel planeedil toimub. Pigem tundus tegevuspaigaks Tiibet vms. olevat. Aga see pole etteheide. Minu meelest on see ka Krista Kaera parim tõlge, Maamere sarjas on ta (minu arust) vahel enesele liigset vabadust lubanud. PS: Tuleb veel mainida, et romaan kuulub nn. Haini sarja, aga see, et teisi sarja tekste maakeeles pole ei sega nimetatud raamtu nautimist.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kommentaar peaks ilmselt olema see, et Pimeduse Pahem käsi oli pikki aastaid mu lemmikraamat. Osa vastutusest selle eest lasub kahtlemata Krista Kaera õlul, kes on üks paremaid kohalikke tõlke. Enam vähem kõik feelingud, mis seda raamatu originaalis lugedes tekivad on suudetud tõlkes sarnaselt edasi anda. Selles mõttes ääretult meeldiv erand. Mis raamatusse endasse puutub, siis minuarvates on see üks tugevama content per page suhtega romaane, mida ma lugenud olen. Seda mitte syzee pingelisuse vaid ideederohkuse mõttes. Psyyhika, mis yhendab endas nii mehelikud kui naiselikud omadused. Andekalt mixitud ja geniaalselt omavahel ja kirjeldatava keskkonnaga seondatud tykid skandinaavia mytoloogiast ning ida filosoofiast. Therem Harth Estraveni on yldse yx andekamaid kirjanduslikke tegelasi, mida ma kohanud olen. Raamat yhendab endas terve myriaadi erinevaid kylgi ja detaile - tõeliselt originaalne setup (kohalike fysioloogia), köitev syzee, köitvad tegelased, andekalt vahele põimitud müüdid, jutt yle jää minekust jätab mulje nagu ole LeGuin ise koos Nanseniga Gröönimaad yletamas käinud, etc. Kokkuvõttex: vähe sellest, et LeGuin on selle raamatu andekalt kirjutanud, ta on selle juures veel palju ja hästi mõelnud. Selles mõttes on see LeGuini juures kahjux erandlik. Left Hand of Darkness on vaieldamatult LeGuini parim raamat, millele tema ylejäänud kirjutised paraku eriti ligi ei saa. Teised Haini tetraloogia ja Earthsea jutud valmistasid selles mõttes (Darknessiga võrreldes) kahecusväärse pettumuse. Aga sellise yhe raamatu kirjutamise eest andestax rohkemgi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tollest loost on siin tõesti palju arutletud. Seda nii positiivselt kui negatiivselt poolelt. Mis ühele ei meeldi, meeldib teisele väga. See on tegelikult loomulik. Kuulun selle poole peale, kellele meeldis. Selline paiguti päris sünge teos. Soovitatav. Samas jääb natuke nonde Maamere jutukeste taha.
Teksti loeti eesti keeles

Golemi asjus on Wõrokal ilmselt õigus. Tegu on muidugi bioloogilise mõttetusega. Iseasi on, kas soorollide filosoofilisele käsitlusesle saab nii pragmaatiliselt läheneda. SF seisukohalt aga saab. Le Guin kui etnograaf püüab mujalgi muude teadusharude hinnaga huvitavaid etnograafilisi olukordi tekitada. Kõige kehvem Le Guin, mida olen kohanud.

Lugesin teose üle, kolm jääb kehtima, aga saab plussi sappa... Minu jaoks LeGuin on eelkõige võrratu maailmalooja. Talevaplaneet pole ses suhtes erand, eriti meeldisid kohalike eluasemete kirjeldused. Raskemini usutav on juba feodaalse ja fashistliku riigi kõrvutieksisteerimine pärast tuhanditepikkust tehnoloogilist protsessi. Autor on kõvasti vaeva näinud geteenlaste psüühhiliste iseärasuste kujutamisel, mis oli meeldiv. Negatiivse poole pealt mainiks uuesti ära selle hermafrodiitse liigi põhimõttelise totruse ning ka see ennustamise värk oleks minu poolest võinud olemata olla, seda enam, et romaani süzheeliini suhtes polnud see ju mitte millekski vajalik. Estraveni enesetapp on nõrgalt motiveeritud (kui see ikka oli enesetapp; vastasel korral oli teegmist lihtsalt juhmusega).

Teksti loeti eesti keeles

Genderfantaasiate kohta oskan vähe öelda, ausalt öeldes nad mulle selles romaanis ninna ei karanud, küllap oli siis autor mulle üldiselt vastuvõetamatud ideed (?) suutnud mulle väga arusaadaval ja vastuvõetaval viisil edastada, sel juhul kiitus talle. Igatahes see mütoloogiate esitus jättis üsna professionaalse mulje. Romaan andis kindlasti mõtlemisainet ning tal on palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Ja veel - mõneti sobis antud raamat üsna hästi meie "laulva revolutsiooni" konteksti. Sest minu arvates on mingi olemuslik paralleel Venemaa ning Karhiidia ning Euroopa-Ameerika ja Orgoreyni vahel. Karhiidia võib-olla vaenulik, kuid ta ei ole Sinu suhtes ükskõikne ka siis mitte, kui Sa enam tarbimisväärtust ei oma. Ise hindan seda raamatut nagu üldse kogu Haini värki tunduvalt paremaks kui on Meremaa tritetraloogia.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan oli mu esimene kokkupuude Le Guin’iga, kaasaegse tippulmega. Krista Kaera tõlge on suurepärane. Romaan võitis nii Nebula kui ka Hugo. Selja taha jäid sellised meistriteosed nagu Vonneguti “Slaughterhouse- Five”, Spinradi “Bug Jack Barron” ja Zelazny “Isle of the Dead”. See aastakäik andis erakordselt palju suurepäraseid teoseid. Kahju kaotajatest, au võitjale!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ammu seetõttu erilist kommentaari ei lisa, kuid on hea.Tõsiselt hea.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lisan siin valdavatele positiivsetele arvustustele ka negatiivse, kuna raamat lihtsalt ei meeldinud, ning pidin ennast sundima selle läbilugemiseks. Kirjeldatud ühiskond ei olnud usutav. Talveplaneedi elanike suhtumine saadikusse teisest maailmast oli absurdne. Arenenud tsivilisatsioon ei tohiks nii käituda. Kui see rase ja hull kuningas seal kartiski oma võimu pärast, siis see, et Estraven ainus mõistusega olend oli ja saadiku tähtsusest aru sai, oli täielik liig. Kui inimesed oli kahesoolised, missugused olid sealse planeedi loomad? Sellest juttu ei olnud või ma ei pannud tähele. Arvestades inimeste suhtumist saadikusse kui perverti, olid neile erisoolised olendid võõrad. Selle koha peal võiks mõni pädev bioloog sõna võtta, kuid ma arvan, et on tegmist möödapanekuga. Ühest küljest Maaga sarnane planeet (mis sest et külmem) ning inimestega siiski väga sarnased olendid, teiselt poolt selline põhimõtteline bioloogiline erinevus... Lausa tüütu oli see kolmandiku raamatust hõlmav üle jäävälja vantsimine. Võiks veel üles loetleda asju, mis häirisid, aga olgu pealegi... Ilmselt pole tegu mulle istuva stiiliga...
Teksti loeti eesti keeles

Esimene kokkupuude Le Guin''iga. Suhteliselt kehv ja igav jutt. See, kuidas nende niinimetatud inimeste sood vahetusid "kemmeringis (?)" oli pehmelt öeldes veidi imelik. Ausalt öeldes tekitas "kemmeringi" kirjeldus minus väikest vastikustki. Kõnnivad seal mingi kuu aega sootutena ringi ja siis muutuvad Maa mehe või naise taoliseks (kusjuures neil puuduvad meest ja naist eristavad organid, mis kasvavad selles nn kemmeringis juurde või midagi selletaolist). Mulle vähemalt ei meeldinud. Pealegi oli lugu selle põhiidee ümber suhteliselt igav ja jättis otsitud mulje. Seetõttu mõtlesin vahepeal raamatu käestki panna. Eelkõnelega olen nõus, tõepoolest see üle jää vantsimine oli lihtsalt tüütu. Lugeda teda ju võib, kuna Le Guin oskab siiski kirjutada. Hindeks ei teagi mida panna. "Kaks" pluss või "kolm" miinus. Kaldub vist rohkem "kahe" poole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli isegi pigem kehvapoolne kui keskmine. Selle raamatu puhul ilmneb väga näitlikult mitmete heade ulmekirjanike põhipuudus - ideed on head, fantaasia lendab, kirjutamine on kah käpas, aga mida ei osata, on ennast lugeja nahka panna. Sest raamat oli igav ja raskesti loetav, eriti lohisev ja tüütu on viimane kolmandik. Kolm seepärast, et fantaasia lippas ja maailm oli natuke huvitav. Üle jää minek tappis oma mõtetutes ja lõpututes kirjeldustes (sedasorti kasutust kirjeldamisest raamat kubises)ja meenutas sajandialguse grafomaane. Nii et tehnilise poole pealt oli arutult palju tühijahvatamist ja kirjeldamist; sisu poole pealt... oleks võind leguin kuhugi naisteajakirja essee kirjutada. Ainus põnev ja saladuslik moment oli tolle rassi päritolu. Kahjuks oli kirjaniku fookus aga mujal.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen erapooletu, mis sellele raamatule hindeks anda. Olin kolme ja nelja vahel. Kolmeks kiskusid siiski need pisiasjad, mis hakkasid segama. Tegevus üldjoontes oli huvitav ja hea oli ka raamatu idee. Kuid siit sealt jäittis mulje nagu oleks midagi puudu. Ei vaidle vastu, et kirjanikul oli talenti, kuid selles raamatus ei ole seda eriti hästi valja näha. Sellegi poolest oli see romaan palju parem, kui mõned jutud, mis ma olen lugenud. Kahte pannes oleks veidike kriitikaga ülepingutatud, kuna sundima ma ennast siiski ei pidanud, et raamat läbi loetud saaks. Ja pealekauba oli igati huvitavaid kohti selles raamatus nagu näiteks vabaasulast põgenemise tsükkel. Kuid nagu juba mainitud olid pisiasjad need, need mis hakkasid segama. Ma ei taha seda hästi uskuda, et nii külma temperatuuriga saadi läbitud u 730km. jääväljal, erit veel selleises olukorras nagu seda oli mr.Ai. Ning Estraveni hukkumisest ootasin rohkemat. Kuid nüüd ka mõned kiidu sõnad lisaks. Kindel see, et see raamat oli paremini välja kukkunud kui kogu M.Simpsoni jutud kokku. See on fakt. Ning pealekauba oli tegevus kirjutatud sellisel moel, et oli huvitav seda tegevust jälgida.
Teksti loeti eesti keeles

Talveplaneedi idee, mõte, tsivilisatsioon võiks tegutseda niivõrd karmi kliimaga planeedil on minu arvates huvitav. Mõned pisidetailid, millega autor kirjeldab elu jäisel planeedil, on tõeliselt mõnusad. (Näiteks: Maailmas, kus väike riistake, millega saab sõõmude vahel joogile moodustunud jääd purustada, on tavaliseks lauanõuks, õpid hindama sellist asja nagu kuum õlu.) Mõni käpardlikum autor oleks selle asemele pannud kaheleheküljelise kirjelduse Karhiidia lauakommetest.

Hea idee oli LeGuinil eri kultuuridest pärinevate inimeste suhtlemisraskuste rõhutamine. Ma pean silmas just seda, et Ai lihtsalt ei mõista Estraveni motiive ja kavatsusi, mida viimane oma arust väljendab küllalt selgelt. Keele valdamisest pole kasu, kui me ei tea, mida on tavaks ühe või teise lausega mõista anda.

Estraven on mingis mõttes üliinimene. Kui tavaline inimene kukub peaministrist mingiks laadijaks kuskil kaubahoovis, on tal rakud pihkudes, öösiti lihasevalud ja meeleolu nullis. Estraven aga nagu ei märkagi seda ja muretseb rohkem oma saadiku pärast... Kui lugu oleks toimunud maiste inimestega, siis ma ütleksin, et ma lihtsalt ei usu seda. Aga noh, Gethenil, kus rahvas on vastupidavam ja looduslähedasema eluviisiga, võis ju paljugi juhtuda.

LeGuin on püüdnud luua tsivilisatsiooni, kus on kokku segatud kõrgtehnoloogia ja eskimote elustiil. Ühelt poolt täiesti fantastiline tehnika (Näiteks: Selle [Chabe-ahju] biooniline patarei kõlbas pidevalt kasutada neljateistkümne kuu jooksul, ta andis palju sooja /.../ ning kaalus selle juures vaid nelja naela ringis. ) Teiselt poolt keskkütteta majad ja jalgsirännakud. Aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kahe tuhande aasta jooksul ei taibanud keegi seda suurepärast patareid kiire ja mugava ühe-mehe mootorsaani jõuallikana kasutada. Ühesõnaga, püüdes luua huvitavat tsivilisatsiooni, on autor mõned apsakad sisse lasknud.

Eelmistes arvustustes on vihjatud, et "Pimeduse pahem käsi" peaks imponeerima eriti naissoost lugejatele kui kirjeldus maailmast, kus puudub igasugune sooline ebavõrdsus. Ei tea. Ei imponeeri millegipärast. Arvan, et meestest ja naistest koosnev maailm on huvitavam, (liigi)rikkam kui see ühetüübiliste oma. Ja võrdsust on meil siin 20/21. saj. vahetuse Lääne kultuuris täiesti piisavalt. Peale selle häirivad mind Getheni elu juures mõned detailid. Näiteks see, et partneri valikul on esimene ja määrav tingimus kemmeri tsükli ajaline sobivus, aga mitte see, et kallim oleks veetlev, tragi ja nutikas. Esiteks likvideerib selline printsiip loodusliku valiku. ( Või tuleks seda nimetada hoopis tõeliseks võrdsuseks? Inetuid äbarikke ei tohi diskrimineerida! ) Teiseks on lihtsalt vastik mõelda, et kui sa just suurlinnas ei elanud, oli su partner kemmeri tsükliga üsna üheselt ära määratud. Mida väiksem on asula/linn/kolle, seda ebamugavam see süsteem on. Millest järeldub, et geteenlastel oli tegelikult karjuv vajadus reisimise ja väikeste kiirete transpordivahendite järele.

Kokkuvõttes jättis tegevustik kuidagi puise mulje. Midagi olulist jäi minu jaoks puudu.

Hindeks panen nelja. Eufooriat ei olnud, aga masendust kah mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene, mida ma Le Guinilt lugesin. Ja parim ka. "Ppk" on mind palju mõjutanud. Pikka aega mõtlesin selle raamatu põhjal, et Le Guin on mu lemmikkirjanik. Enam ei ole, sest olen talt nüüd rohkem lugenud.
Parim lugu Kontaktist, enamarenenud tulnukate ja vähemarenenud kohalike suhtest. Just nii see tegelikult käikski: intriigid, salastamine, väike ja jõuetu pooldajate rühm... Ja lõpuks lubatakse tulnukad maale -- mitte sellepärast, et seda rahvas kangesti tahaks, vaid sellepärast, et see on ühele ringkonnale poliitiliselt kasulik.
Väga hästi on kirjutatud kohalikku olustikku, see meeldis mulle eriti. Saab aimu ka autori poliitilistest seisukohtadest (väikesed valged näriussid russy).
Teksti loeti eesti keeles

Hea tõlge, huvitavad ideed, kuid pärast selle raamatu lugemist tekkis mul kerge tõlge LeGuini vastu. Seda ra´amatut pole julgenud juba tükk aega kätte võtta... Ehk kasvan veel.
Teksti loeti eesti keeles

Niisiis kuulub see raamat nende hulka, mida ma kunagi lapsepõlves lugesin. Ma olin üsna noor poisike, kuid koos Asimovi "Asumiga" tõi see mind ulme kui sellise juurde. Mis tähendab, et minu hindes on teatud määral nostalgiat. Tegu ei ole halva raamatuga, lugema ei pidanud end sundima (täiesti vabatahtlikult ilusasti lõpuni!), kuid oli asju, mis segama jäid. Eelkõige just tsivilisastsioon kui selline. Tegu oli bioloogiliselt üsna absurdse olukorraga, mis hinnet alla tõmbas. Oli veel hulk detaile, mis ei lase viit panna, kuid enamus on eelpool välja öeldud, niisiis ei näe ma vajadust seda siiskohal uuesti teha. Ometigi on tegu piisavalt hea raamatuga, et teda lugeda...
Teksti loeti eesti keeles

Mina olen ka naissoost lugeja... ja minule meeldis... Kuigi keegi võiks välja mõelda tsivilisatsiooni, kus on naised ja mehed, aga ka mehed saavad sünnitamist ja muid naiseksolemise "rõõme" kogeda (kasvõi mingi tundmuste ülekandmise teel). Aga see kahesooliste idee on ka äraütlemata hea.
Teksti loeti eesti keeles

Tjahh... Sai loetud juba nii ammu, et mällu on jäänud vähem kui endale meeldiks. Igatahes oli minu meelest igati kiitust vääriv üllitis, ideedest juba puudust ei tulnud. Karm kliima, võõrad kombed, äärmiselt aeglane side ülejaanud tsivilisatsiooniga - sünge, aga haarav.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene LeGuini raamat, mis lugesin. Sünge, pisut kurb, aga vääääga hea.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

See raamat ilmus Eesti suure kirjandusliku nälja ajal. "Aganaleib, küll see maitses magus…" Praegu, peale sadade ulmekate lugemist jätaksin ta vist pooleli ja teeksin sisu arvustusi lugedes endale selgeks, sest tegu nii kuulsa ja kultusliku raamatuga. Pidades heaks stiiliks enne arvustamist raamat uuesti üle vaadata, pean tunnistama pattu - ei suutnud, ja ajast hakkas kahju. Mis aga ei muuda fakti, et olen seda vähemalt kolm korda lugenud ja "kemmeris olemine" oli aastaid mõningate üliõpilaste slängiväljend labraka teise poole aktiviteetide kohta ;-)

Täna ütleksin, et absurdne, igav ja "ühte väravasse" stiilis loogikavaba konstruktsioon oma ideede pealesurumiseks. Ja kuna sellised ideed on läinud (vähemalt minu jaoks) ajaloo prügikasti, tuleks teost hinnata üldise kirjandusliku väärtuse pärast. Miks me teame Wellsi või minupärast Verne lugusid ja ei tea kümneid teoseid aurumasinaga Kuule lendamisest või kommunismi võidust? Omalajal ehk aktuaalsete ja intrigeerivatena on nad täna pahn. PPK ei ole halvasti kirjutatud raamat, vastupidi, kohati lausa nauditav, ent see kõik kaob peaidee totrusse - tõestamaks, et soota inimestel on millegipärast inimlikkust rohkem.

Hinne oleks "3", üks pall läheb maha katse eest soustis seeditamatuid ideid müüa.

Teksti loeti eesti keeles

See raamat avas minu silmis mõistet "ulme" enam kui ükski teine loetud raamat (vahest ka "Raske on olla jumal" aga seda lugesin esimest korda alles hiljem). Mind paelus autori tohutu humaansus ja tema suur huvi kultuuride ja kultuurikontaktide vastu. U. Le Guin on meeldivalt kultuuriteadlik, tema ulme ei ole tehnoloogiline ja see meeldib mulle. See on ulme, mida sobib lugeda kõigil inimestel olenemata soost, vanusest ja haridusest. Inimlikkust on ainult vaja. Inimlikkust et mõista ja inimlikkust et tunda. "Pimeduse pahem käsi" on ka vaieldamatult naiselik romaan oma lausa tuntavate lõhnade, helide ja värvide maailmaga. Kui tuleb juttu thoremetsade vaigulõhnast, jäälagendike silmipimestavast särast, kevadest porises Reri linnas või tormidest Estre rannikul tundsin seda kõike omal nahal. Võiksin vanduda, et ma olen Talveplaneedil olnud ja "näinud jää nägu". Tegelikult algas raamatu võlu juba varem, juba esimestel lehekülgedel, kus autor kirjeldab kuninglikku paraadi Erhenrangis ja gossivoride üürgamist tundsin kevadtuule puhumist, olukorra pidulikkust ja minu kõrvus üürgasid gossivorid...
Teksti loeti eesti keeles

ulmekirjanduse spetsid võivad ju teda sõimata, aga mulle kui profaanile jäi asjast suhteliselt vägev mulje... ega (ulme)kirjanduses ju ei saagi kõike ära seletada - siis poleks enam tegu ulmega vaid (populaar)teadusliku kirjandusega. enamgi - (ulme)kirjanik peab pigem oskama teatud asjadest mitte kirjutada, et rohkem fantaasiale ruumi jääks... igatahes on tegu yhega parematest ulmekatest mida lugenud olen. vahest ehk ainult iain banksi maailmad on samamoodi pikalt painama jäänud...
Teksti loeti eesti keeles

Alustasin "pimeduse pahema käe" lugemist väga avatud meele ja ootusärevusega. Paraku oli see, mis minu ees lehekülg lehekülje järel avanes, täiesti üle koormatud mõttetust ballastist, mille varju romaani väärtuslikum osa kippus täiesti ära kaduma.Hindan sügavalt Ursula Le Guini ideed kahesuguliste inimolendite kohta, ja sellest, mil moel mõjutab mitmesoolisus omavahelisi suhteid, ühiskonna sotsiaalset ja kultuurilist ülesehitust. Kahjuks ei ole minu arust küll suutnud Le Guin seda ideed vormi valades säilitada sellist tooni, mis võiks "Pimeduse pahemast käest" teha kohustusliku teose pea igaühele.Kordan, idee on hea ning kas või ainult idee pärast on "Pimeduse pahem käsi" lugemist väärt, kuna sellest saadav kasu on tuntav. Ent arvestades teost kui tervikut, on minu hinne talle 3+.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest palju halvem kui Meremaa raamatud.Nõustun täielikult Urmas Muinasmaaga.Päris "ühte" muidugi panna ei sa.Kaks+
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut lugedes pidin peaaegu et kiirabi välja kutsuma, aga siis otsustasin, et ainult seetõttu nad vist kohale ei tule, et inimene igavuse kätte suremas on. Masendav lugu, aga piinasin end siiski teksti lõpuni. Samas arvan end mõistvat, miks see nii mõnelegi ilmutusliku tähendusega romaan on.
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav raamat! Olen seda üritanud lõpuni lugeda vähemalt neli korda ja kõige tipuks ma isegi ei mäleta, kas see mul mõnel korral ka õnnestus. Igal juhul viimati takerdusin jälle nendesse lumehangedesse, milles peategelased raamatu teises pooles sumpavad ja jäingi külmunult maha. Isegi ei taipa miks see nii on. Ei pea ennast mingiks meesshovinistiks, olen nõus möönma, et jah enamus mehi ongi vägistamisvalmis sead (See pole paraku nali.) Ka peaks köitma teatavate Kaug-Ida mõjutustega paleoarktiline tsivilisatsioon, no aga ei tööta. Kui mõelda kasvõi sellisele poolsopakale nagu "Shogun", siis oli huvitav ja kaasakiskuv lugeda. Või minu poolest Philip K. Dicki paeluv flirt Jaapaniga ja eri kultuuride esindajate suhtluse vaevalisus. Ka kõnnumaa retk ei tohiks külmaks jätta, Jack Londoni "Lõke" on üks vapustavamaid lugemiselamusi ja Afanasjevi "Hiidkala" sundis endagi kunagi Siberisse kondama minema. Võibolla ma defineerin ennast siiski palju rohkem läbi soolisuse, kui ise arvan, aga minu jaoks oli tegemist täiesti mõttetu raamatuga. Tuleb sõnad tagasi võtta, lugesin siiski läbi ja selgus, et taoistlik prisma ja "naiseliku mina" avastamine tegid sellest raamatust lugemiselamuse.
Teksti loeti eesti keeles

Tunda üksindust olles patrioot (autor on andnud sõnale uue tähenduse), ulatada käsi pimeduses oma ligimesele, teda toetada ja kolde ääres soendada. Tuua enda inimhing kogu inimkonna eest ohvriks. Vot midagi taolist pajatavad need read seal romaanis.
Pimedus ja valgus käivad käsikäes. Nagu külmus ja soojuski. Peategelane on inimkonna-misjonär (kes tahes-tahtmata mulle mormooni meenutas), kes tahab ainult head -- justnimelt, kuid kultuurilised erinevused ja kliimatingimused on need, mis saavad ta suurimateks takistusteks.
Mida öelda? Tõepoolest, nagu A.G. juba ennist mainis, oleks võinud jääelanike minevikust rääkida, kuid selle asemel oli välja mõeldud üks totter kuu- ja aastakava. Imelik, aga autor pühendab üsnagi palju lehekülgi kuudele. Sellele, et kuu on alati ühe näoga ja Kemmer (kord kuus aktiveeruv jooksuaeg, mil areneb jääelanikel sugu välja) on äärmiselt tähtis. Huvitav, kas ainult naisautorid tulevad taolistele fantaasialendudele? VÕi millest ajendatuna, lp. U.L.Guinn taolistele mõtetele tuli...
Oli loetav ja huvitav. Vahepeal kippus kuidagi kirjeldavaks ja kuivaks minema, õnneks siiski päästis selle kõige autori teada-tuntud hea fantaasiamaailm.

Viis miinusega. Puudujäägid ju olid.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mida Le Guinilt lugesin - õnneks! Tänu sellele olen ka ta järgmisi tõlkeid eesti keelde lugenud. Arvan, et kui oleksin alustanud Meremaa triloogiaga, poleks ma eriti edasi viitsinud üritada. See raamat oli aga aastaid lemmik - ikka jälle üle loetud ja ikka huvitav.Le Guinil on nii nauditavad mõttelennud just elanikkonna sotsiaalse struktuuri koha pealt. Polegi vaja just uute "asjade" rohket lugu, et ulmekas põnev oleks. Piisab uutest/tavatutest "tegutsemisviisidest".Siit pärisneb ka ilusaim sõpruse kirjeldus, mida olen üldse lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Päris esmakokkupuude pole, nii et teadsin, mida karta (varem loetud Meremaa raamatuid). Ja eks siis nüüd võin karta või hinnata. Arvan, et kaldun rohkem hindama, sest hoolimata kohati aeglasest tempost oli huvitav ja ei võtnud ka eriti kaua aega selle läbi lugemine. Aga siiski olen seikluste fänn, nii et maksimumpunkte oma kaalutlemise ja kirjeldustega ei saa. Oma 30.- oli see siiski väärt.

2013: Aastaid hiljem tagasi vaadates märkimisväärne ja mu vaimset arengut tuntavalt mõjutanud romaan. "Hoolimata" siis seikluste puudumisest, hah.

Teksti loeti eesti keeles

Nii, mina sain ka nüüd pihta, et siin on vaja HTML-ida.

Minule see raamat ei meeldinud. Kemmeri süsteem oli kuidagi vastik ja bioloogiliselt üsna võimatu, peategelane oli tuim tükk ja Estraven käitus nagu robot terve see raamat.

"Nojah, okei siis, nüüd olen reetur. Eks lähen kaubalaadijaks tööle!"

Raamat oli muidugi loetav, LeGuin ei ole halb kirjanik. Aga minu jaoks jäi siiski tuimaks. Minu jaoks jäi arusaamatuks ka selle planeetide ühenduse mõttekäik, et saadame ühe kuti planeedile, kui sureb, siis sureb - saadame uue!

Miks ei võinuks olla delegatsioonis 3-4 erineva planeedi inimesed tipptasemel tehnoloogiaga, mis oleks otsekohe veennud antud planeedi inimesi?

Raamatus oli muidugi hullult häid leide, näiteks toosama joogile moodustunud jää purustamise vahend ja juveelide rahaksvahetamine. Kuigi kui laual olev jook jäätub minutitega, siis peaks kõik inimesed külmavõetud ja surnud olema...

Hindeks 3+

Teksti loeti eesti keeles

"Pimeduse pahem käsi" oli pikka aega üks minu lemmik raamatuid. Mäletan, et kui seda esimest korda lugema hakkasin, tundus tekst äärmiselt puine ja kuiv, raamat venis ja venis ning kirjeldused olid umbes sama pikad kui kaubarongid Paldiski sadamas. Loomulikult ei suutnud ma seda jura taluda ning jätsin raamatu pooleli. Mõni aeg hiljem, ilmselt alternatiivi puudumisel, võtsin selle uuesti kätte ja lugesin läbi. Jäin väga rahule. Enam ei häirinud segased soorollid, pikad jääl uitamised jne. Kõik tundus nagu loogiline ja hästi teostatud. Ilmselt on see parim Le Guin (v.a. Tehanu), mida ma lugenud olen. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Unustamatu teos.
Kardetavasti on mind alateadlikult rohkem mõjutanud kui tunnistada tahaksin. Eriti jää oli väga sugestiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

The Left Hand of Darkness on märgilise tähtsusega ulmelugu. Väga karmilt külma kliimaga planeedile Gethen on saabunud Genly Ai, noormees Maalt, kes on kõiki maailmu ühendava Oikumeeni saadikuks. Tema ülesandeks on pakkuda sealsele rahvale võimalust Oikumeeniga liitumiseks.
 
Planeedi ühes kahest suuremast võimust, feodaal-anarhistlikus Karhiidia riigis toetab Ai missiooni peaminister Therem Harth rem ir Estraven, kes langeb aga kuninga juures ebasoosingusse ja on sunnitud põgenema teise suurvõimu, kommunalistlik-bürokraatliku Orgoreyni riiki.
 
Olles nii Karhiidia riigisiseses võimuvõitluses ära kasutatud ja kõrvale heidetud, rändab ka Ai Orgoreyni riiki. Seal tundub, et osad valitsuse liikmed on tema missioonist väga huvitatud, kuid samal ajal peitub selle taga midagi palju hullemat ja hirmsamat kui Karhiidias...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et tegemist on ühe sellise raamatuga, mida ma olen aastate jooksul järjest ja järjest uuesti lugenud. Alustades Mirabilia sarja versiooniga 90ndatel, seejärel Varraku uustrükiga 00ndatel, ning mitme erineva originaalkeeles välja antud versiooniga kuni tänaseni välja.
 
Huvitav on sealjuures asi, et ma leian iga lugemisega sellest midagi uut, millele tähelepanu pöörata. Ma arvan, et päris esimese asjana võlus see mind maailmaloome poolest. Sest Le Guin paneb elama kõik sellised väikesed asjad nagu kõrged jäiselt külmad toad, kuuma õlle suitsune lõhn ja kala rookimine auruses töökojas.
 
Hiljem vaatasin ma rohkem sotsioloogilist tausta, mille poolest teos kuulus on. Getheni kahesooline üheskond, kus selliseid meile olemuslikke jõude nagu mehelikkus ja naiselikkus kunagi isegi eksisteerinud pole, pakub sellel teemal hulgaliselt mõtteainet.
 
Sellega seoses on märgiline, kui palju häda see Genly Ai jaoks põhjustab. Ilma oma harjunud maailmapildita on ta ebakindel ja saamatu (mida peegeldab hästi üks pilt hilisemalt rännakult - sattudes eredalt valgustatud, ilma varjudeta piirkonda, ei suuda ta enam kõndida).
 
Kuid tegelikult on loo kandvad teemad palju sügavamad. Nendeks on mõisted nagu armastus ja surm, truudus ja reetmine. Loole lisatud väljavõtted müütidest ja legendidest (suurepäraselt kasutatud võte, muuseas) kordavad neid teemasid järjest ja järjest üle.
 
Selle kõrval aga annavad need lood vihjamisi ka aimu sellest, mis on raamatu teise peategelase, Estraveni taust. Milline vari käib tema taga ning miks ta oli lindprii oma kodukohas juba ammu enne seda kui Karhiidia kuningas ta kogu riigist välja kihutas.
 
Estraveni kõrval on Genly Ai, kuigi vana ja targa tsivilisatsiooni esindaja, pidevalt õppija rollis. Kuid nagu ta mingil hetkel taipab, vahest see ongi ainus võimalus - ning Oikumeeni valik just niimoodi kontakti luua võibki olla ainuõige valik.
 
Mis puutub armastusse, siis minu arvates on raamatu parim osa alati olnud pikk rännak üle Gobrini liustiku ning kõik mis sellega seotud on. Ning on vähe stseene, mis oleks samal ajal ilusamad ja hirmsamad, kui see kuidas Genly õpetab Estravenile mõttekõnet.
 
Le Guini kuulama jäädes on võimalik, et sa õpid nägema midagi täiesti uut ja mõtled teisel viisil asjadest, millest sa kunagi varem pole niimoodi mõelnud. Ma arvan, et see on suurim eesmärk, mille poole ükskõik milline kirjandus püüelda võib ja enamus kirjanikke ei saavuta seda mitte kunagi. Kuid siin on see eesmärk algusest lõpuni täidetud.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles