"Maksim priotkrõl lyuk, võsunulsja i opaslivo pogljadel v nebo. Nebo zdes` bõlo nizkoe i kakoe-to tverdoje..."
Nõnda, kohe härjal sarvist kinni krabades, algabki üks parimaid nõukogude ulme(oleksin peaaegu öelnud: romaan, kuid autorid ise nimetasid neid jutustusteks...jäägu siis nii)jutte. Legedaarne Mak Sim legendaarsel SHarakshil...
Kaunid kuuekümnendad on möödas. Jah, kusagil lendleb tähelt tähele veel elujõuline Gorbovski, kusagil uurivad veel jäljekütid muistsete tsivilisatsioonide jälgi ja imeilusaks miraazhiks muutunud kommunistlikul Maal jalutavad armunud tähti vaadates... Kusagil... Siin ja praegu lõhnab rooste ja rõskuse järele ning õhus on tunda midagi umbset ja vastikut, mis on radiatsioon, üpriski tugev ja ohtlik. Siin ja praegu lõpevad auklikuks sõidetud betoonteed sildade juures, mis on kedagi seganud ja see keegi on sillad puruks lasknud, millest viimased ei muutunud ei ilusamateks ega paremateks. Siin ja praegu...
Siin ja praegu seisab, tugevad lühikesed jalad harkis, täites oma laiade õlgadega kogu ukseava mõistusekandja, kunagine maailmakuulus psühhiaatriaprofessor Allu Zef, ja sihib räpase kindla käega oma tugeva nahkrihma küljes õlal rippuva, väga kurjakuulutava välimusega toruga otse mõistusevend Maksim Kammereri kõhtu... Kontakt kahe mõistusega rassi vahel. Kõik on lihtne, selge ja ühene. Tulnukatega teistest maailmadest on siinkandis harjutud käima ümber kiiresti ja otsustavalt. Ei Universaalsest Inimõiguste Ülddeklaratsioonist ega ka inimelu kõrgeimast väärtusest pole siin keegi isegi mitte kuulnudki ja kui rääkida, siis lihtsalt ei usuta. Maksimi õnn, et ta kohtab just 114. sapöörijao ülemat, surmamõistetud kurjategijat Allu Zefi, kes on teeninud endale elu Trassi puhastades.
Mõtetu, arusaamatu ja umbne maailm...
Mashsharaksh - maailm pahupidi...
Jutustus LÕIKAB! Üksteise järel käib Maksim Kammerer, kellest kohalpeal on saanud lihtsalt Mak Sim, läbi erinevad ringkonnad ja ametipostid. Robinson asustatud saarel, leegionär, terrorist, sunnitööline ja viimaks lihtsalt maalane... Aga talle vastu, ühiskonna teiselt pooluselt...8-]
"... kus oligi öeldud: "Kui sinu lapsuke sind ei kuula, siis... Mis edasi oli, mäletad, Tarkpea?"... "Mu jumal, mu jumal! "... pühi ta maa pealt!""... ja mõrvaripilguga Teeline võttis laualt püstoli ning tulistas kaks korda... Lapsuke haaras läbilastud kiilaspeast ja varises põrandale. Parun urises: "Jälle on seinad täis pritsitud" ja nad hakkasid vaidlema, et millepärast seal ruumis haiseb..."
See on maailm, kus inimestel on unistused. Lihtsad unistused, konkreetsed unistused, mitte mingisugune pilvedes hõljumine... "...Ainult Mak pääseb sealt läbi, pistab oma osavad käed generaatoritesse aj lülitab Keskuse, kõik retranslatsioonijaamad ahastusele... seejärel ronib raadistuudiosse ja paneb mängima lindi varem ettevalmistatud tekstiga seades selle mitmetsüklilisele kordusele... Kogu maa Honti piirist Helesinise Mao jõeni on depressioonis, miljonid lollpead vedelevad pisaraid valades maas, aga valjuhääldid juba möirgavad, et Tuldkandvad Loojad on kurjtegijad, nende nimed on need ja need, nad asuvad seal ja seal, tapke nad, päästke maa hukatusest, seda räägin teile mina, elav jumal Mak Sim (või siis elav Impeeriumi troonipärija; või siis suur diktaator, ... või nii, nagu talle rohkem meeldib). Relvadele, mu leegion! Relvile, mu armee! Relvile, mu rahvas!... aga ise lippab samal ajal aparaadiruumi ja lülitab generaatorid kõrgendatud tähelepanule ja juba kogu maa kuulab, kõrvad kikkis, püüdes tabada iga sõna... õppides pähe, korrutades omaette ja nii kestab veel tunnike... aga pärast lülitab ta kiirgurid vaimustusele, kõigest pool tundi vaimustust ja siis on kõik... Kui ma teadvusele tulen, mashsharaksh, poolteist tundi põrgupiinu, aga tuleb välja kannatada!! Pole enam Kantslerit, on ainult Suur Jumal Mak Sim ja tema ustav nõuandja, endine riiklik prokurör..."
... ja täitus terroritide mõtetu unistus...
"Aga edasi?" "Edasi algab revolutsioon" "Millepärast?" "Keskus on ju purustatud..., kiirgust enam ei ole..." "No ja siis?" "Nüüd saavad nad aru, et neid rõhutakse, et elu on vilets ja nad tõusevad..." "Kes need tõusevad?" küsis Teeline nukralt, "kuhu nad tõusevad?"
Keerulise saatusega jutustus, mis lühendatult "Asustatud saare" nime all 1980-81 a ajakirjas "Pioneer" ka maakeelsena ilmus.
Võimas lugu. Kultuseteos. Üllitis, kus vaatemänguline butafooria on meisterlikult ühtesulatatud sügava psühholoogia (terroristide portreed, näituseks) ja filosoofiaga (Mak Simi väitlus Manatargaga). Seda raamatut lihtsalt peab ise lugema! Raamatu ilmumisel tekkisid suured probleemid tsensuuriga, mis viisid peategelaste nimede ja muude detailide muutmiseni. Kuna muudetud versioon levis väga laialdaselt, siis otsustasid autorid, et jätavad kõik nii nagu on. Praegu on kättesaadav ka esialgne, 67-68 aaastaga dateeritav versioon. Tahaksin omalt poolt lisada hoiatuse: Ei maksa parteiliste tsensorite kombel näha raamatus AINULT "antisovetishcinat". See teos on märksa suurem ja laiem. Üks parimaid ulmelugusid üleüldse. Veel üks märkus: Parimad illustratsioonid, mida ma sellele (ja vist üldse kõigile Vendade lugudele) näinud olen, on E. Valteri omad "Pioneeris"; Viis. (Rohkem ei saa)