Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Labirint otraženi

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Peegelduste labürint»
Tallinn «Varrak» 2005 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
19
11
2
0
0
Keskmine hinne
4.531
Arvustused (32)
Avo Nappo

Romaani tegevus toimub lähitulevikus - järgmise sajandi alguses. Paar-kolm aastat tagasi eksperimenteeris vene häkker Dima Dibenko programmijupiga, mis joonistas ekraanile meditatsiooni hõlbustavaid kujundeid. Võrku välja pandud programm jäi yldise tähelepanuta, kuni üks poisike vahetult pärast kujundiseeria läbi vaatamist Doomi käivitas..

Mängu labyrint muutus poisi jaoks reaalseks. Kollide hammustused tegid haiget, kaheraudse tagasilöökidest valutas õlg. Kui poiss pealt 24 tunnist vahetpidamatut kõmmutamist mängu lõpuni jõudis ning segi pekstud klaviatuuri taga ärkas, hakati asja uurima. Ja leiti, et kõiges on syydi Dibenko programm, mis viib inimese omalaadsesse hypnoosi. Hypnoosi, mille seisundis võtab inimaju arvuti poolt visandatud primitiivse virtuaalse ruumi, ning täidab selle alateadvusest pärit detailidega. Muutes selle sama reaalseks kui tegelik, mittevirtuaalne reaalsus.

Paari aastaga tekib virtaalsusesse terve linn - Deeptown. Miljonid inimesed käivad seal tööl, mängimas, pidutsemas, kohtumas. Asja juures on yks konks - selleks et hypnoosist väljuda, on vaja virtuaalset arvutit - symbolit, mis yhendab reaalsust virtuaalsega. Ilma selleta, lihtsalt tahte abil, ei suuda inimene virtuaalsusest lahkuda. Täpsemalt - valdav enamik inimesi. On yksikud, kes seda suudavad. Neid kutsutakse Deeptownis daiveriteks.

Võime igal ajahetkel tagasi tõmbuda ning tegevust vaid tavalisel arvutiekraanil vaadelda annab daiveritele virttuaalsuses lausa yleloomulikud võimed - nad võivad mitte tunda valu ega hirmu. Ylejäänud rahvale on löök või kukkumine virtuaalsuses sama valus kui tegelikkuses. Daiver aga võib vabalt kõndida yle kuristiku veetud niidi - tema tajub neid vajaduse korral lihtaslt joonistatuina.

Yhel ilusal ööl juhtub Deeptownis kummaline lugu - vana hea Doomi kauge järeltulija, mängu "Surma Labyrint" ühes levelis leitakse kummaline tegelane. Tegelase kummalisus väljendub esialgu vaid selles, et ta ei suuda kuidagi etappi läbida. Alati oskab ta enne lõputerminali juurde jõudmist surma saada, mispeale ta algusesse tagasi visatakse.

Mõne aja pärast selgub aga muudki huvitavat. Nimelt ei suudeta leida sideklanalit, mida mööda too õnnetu mees "Surma Labyrindi" serverisse yhendus. See aga on ometi võimatu! Asja saadetakse uurima daiver Leonid. Too siseneb Labyrinti, no ja siis läheb laskmiseks!

Yhe lausega võiks teost iseloomustada nii: post-cybepunk, mis on parem kui Neal Stephensonil ("Snow Crash", "The Diamond Age"). Igal juhul on Lukjanenko arvutustehnilises ja võrguslängis märkimisväärselt rohkem kodus kui ykski seniloetud kyberpunkaritest. Subkultuurilise kompetentsusega asi kusjuures ei piirdu. Ka kirjutada oskab see tyyp võrdlemisi hästi. Kasvõi idee iseenesest - VR mitte niivõrd tehnilise kuivõrd psyhholoogilise fenomenina. Kindel viis!
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

"Mõ stoim na ploskosti s pereremennõm uglom otrazhenija

nabljudaja Zakon privodjaschji massõ v dvizhenije..."

(BG)

Oli see vast jutt!

/...siin jätan ühteist vahele, mida võib öelda, kuid mis ei kõlba loetavas fondis ekraanile kuvamiseks... Ühesõnaga, kes on lugenud raamatut "Moskva-Petushki" vaadaku neid ridu, mis täisversioonis eelnevad sõnadele "...i nemedlenno võpil!"! 8-] Kõik kõige puhtamast tundeliigutusest.../

Olen üldiselt kõigega nõus, mida Avo eespool lausus, seepärast üle kordama ei hakka. Vast paar täiendavat asja.

Küllap olete kõik näinud, kuidas klaasistunud silmadega inimene, kellel paistavad elavat ainult sõrmed, põrkub duumides rakettide eest tagasi, tõmbab pea õlgade vahele, kui teda tabavad kuulid ja vajub tooli seljatoele, kui tema bätlekraft vertikaalselt taevasse sööstab. Eriti hästi torkab see silma ratastega toolide puhul! ;-) Milline irvitus on sadistlikum: kas see, sealt ekraani alaservalt, või see, mis valgustab DUUMERI nägu, kui ta haarab mootorsae?

Need kõige vastu kurdid ja pimedad inimesed virvendavate nelinurkade taga ilmselt viisidki autori ideele, et tarvitseb vaid tsut-tsut millegagi kaasa aidata ja libisebki interaktiivse süsteemi inimene-arvuti orgaanilisest materjalist komponent sügavasse transi. Transi, kus ta suudab virtuaalsuses tegutseda igati loogiliselt ja selgelt, reageerida adekvaatselt ÜMBRITSEVA keskkonna muutustele, kuid on täielikult isoleeritud reaalsusest. Seepärast ongi SÜGAVUSES surfaja masinal peal taimer, mis ta üles äratab, et füüsilise keha kurnatus eluohtlikuks ei muutuks. DAIVERID, nagu eespool öeldud, seda abivahendit ei vaja - Sügavik nende üle võimu ei oma.

Daiver, nagu Te isegi aru saite, on virtuaalmaailmas midagi mütoloogilise koletise taolist. Ometigi on hea ninaga isikuid, kes suudavad daiveri leida, kui viimane tahab, mõistagi, ja oma tööd tegema palgata. Ahjaa... tööst...

Vaadake, Deeptown ei tekkinud sugugi mitte tühjale kohale, nii nagu reaalmaailmaski, täpselt samuti ka küberilmas on Suur Raha see, mis paneb pilvelõhkujad kerkima. Kuna deep-effekt annab täieliku kohalviibimise efekti, siis osutus, et palju odavam, kui igasugu frukte töögruppide moodustamiseks mööda ilma laineritega ringi vedada, võib neile hoopis arvuti ette pista ja lasta neil kübereaalsuses koos töötada. Veel mugavam ja ohutum on seal igasuguste ohtlike katsete... eee .... sõna "modelleerimine" ei paindu keel välja ütlema.

Autor loob daiverist peategelase küberelu paari episoodi kirjeldamisega äärmiselt usutava ja realistliku pildi elust Deeptownis. Kõik on ilus ja kena, nagu alati mängib keegi kellegagi kassi ja hiirt, kangelasel õnnestub isegi paras patakas pappi vöö vahele pista, kui juhtub annutud jutustuse peamine.

Teksti loeti vene keeles
Valentin Abramov

Järjekordne magamata öö, kord lugema hakates ei saanud enam pidama. Olin järgnevat romaani juba lugenud, kuid pidin ka selle veelkord üle lehitsema. Olen igati nõus eelnevate arvustustega ja neid pole mõtet siin korata.

Kui aga verdi ringi vaadata, siis Deeptown on peaaegu olemas juba praegu. Ainult nimi on veidi teine - Internet. Seal on kõike - hackerite klubid, rollimängud, vestlusringid, kinnised ringkonnad, ka tööd tehakse... Ainus vahe - puudub reaalse kohalolu effekt. Kuid ka selle puudumisel võib Internetti uppuda, igaüks omamoodi. Kes istub jututubades, kes surfab Internetis (jalutab Deeptownis), kes osaleb rollimängudes (minu kaks poega olid oma kolm aastat täiesti mume sõltlased - neil polnud vaja midagi muud kui arvutit ja Internetiühendust, kõik muu oli teisejärguline). Juba siin on vahel vaja daiveritaolisi inimesi. Aga osa ongi, peaaegu elavad Internetis, kuid suudavd siiski distantsi säilitada.

Kohalolu effekt lisab palju, ja ausalt öeldes, veidi kade hakkas, tahaks ka ise sinna Deeptowni minna, väikese lootusega, et oskan iseseisvalt ka välja tulla :) Kogu Deeptowni maailm on kirjeldatud väga realistlikult, on tunda, et autor tunneb arvutustehnikat sugugi mitte halvasti.

Kokkuvõttes väga hea raamat, kindel "viis".
Teksti loeti vene keeles
Must Kass

Väga hea lugu tõepoolest. Olin küll paraku sunnitud tõlkes lugema, muidu oleks filosoofilisem osa vist segaseks jäänud. Ja kui tõlkija ise ka tunnistab, et „my english sucks" - aga tõlkija püüdlikud kommentaarid olid toredad. Nii hea lugu, et kohe vägisi tahaks vigu leida… Paar loogilist ebatäpsust tekstis ju oligi. Ja DD rollist oleks saanud ehk enamgi välja pigistada. Tõsiselt õnnetu inimene... Aga see filosoofiline jahumine, mis lugedes kohati närvidele käis, kumuleerus kokkuvõttes just teose oluliseks eripäraks. Selleks omapäraks, mis eristab vene kirjandust muu maailma omast. See, kuidas vene inimene jääb pikalt elu üle arutama olukorras, milles jänki viivitamatult tegutseks, ja teeb purjus peaga ning kõhklematult ära midagi niisugust, mis teistelt pikka mõtlemist ja ettevalmistust nõuaks. Sümbolite tasemel ka muidugi parimas mõttes venelik. No see üks õnnetu, võõras ja lunastaja. (Le Guin on ju ka tunnistanud, et Omelasest lahkujad on tal „tugevate Dostojevski mõjudega".)
Häid leide on muidugi tohutult palju. Juba see virtuaalsusse-mineku printsiip, et alateadvus on see, mis ei lase ekraanil toimuvat reaalsena võtta. Ja õnneks tunneb autor ka arvutit piisavalt hästi, et tehnilistes küsimustes mitte alt minna. No Turingi testi oleks ju võinud ära mainida - aga eks teoses seatakse selle mõttekus ka kahtluse alla.
Üsna harukordne lugemiselamus. Peaks muidugi originaali ka proovima, aga las esimene elamus settib pisut...
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Minusugune vana tolkinist ja endine mumesõltlane muutus raevust pööraseks, kui vana-aja The Games`ide seast puudus MUD. Hilisem asjade käik muidugi leevendas kuigivõrd minu pahameelt.

Ainult, et hilisem asjade käik, peale pahameele leevendamise, kiskus alla ka hinnet. Esimene pool kindlasti "viis", hea ja mõnus äkšn, ilma liigse lobisemiseta.
Mingil ajahetkel aga hakkas action`it lämmatama targutamine, ehk tegevus muutus millekski, mida mina nimetaks "targutavaks action`iks", mis minu maitse jaoks on lihtsalt tüütu. Nii et kokku "neli", vähem oleks ka patt panna.

15.12.05: Eesti keeli see targutamine enam nii tüütu ei tundunudki. Ilmselt oli (ma loodan, et oli) minu (ja ehk ka selle vabatahtliku tõlkija-vennikese) inglise keele tase tollal selline. Aga no "neljaks" jääb ikkagi, ega ma`s saa enda asutatud klubist välja astuda. ;)

Jutumärgid oleks võind tõlkesse vast ikka eesti kombe kohaselt panna? Jõle nüri on see venelaste jutusidekriipsude kasutamise komme.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Ats Miller

Just - "targutav action"! Kuradi hea väljend. Muidu aga on lugu suurepärane. Eelmistes arvustustes oli kiidetud tehnilist aspekti, minus tekitas aga ühe küsimärgi maakerasuuruse loogikaauk - igale tehnilisele vahendile on võimalik peale panna nupp - sisse/välja. Ei ole võimalik, et praktiliselt silmapilk ei tekiks leiutis, mis muudab kõik soovijad daiveriteks. Ja see pisut vastakasid tundeid, siiski ka äratundmisrõõmu tekitav vene folkloor... Aga lugeda tasub.
Teksti loeti vene keeles
Dope

Esimene kord kui "Baas" ist minu jaoks kasu oli. Aitäh!Raamat oli võrratu. Kusjuures meeldis rohkem kui lääne autorite analoogsed lood. Ja muidugi see pagana "Doom" - midagi pole teha - kui ikka oled mänginud siis tunned ja tead!
Teksti loeti vene keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ka mulle oli selle raamatu puhul BAASist palju abi. Ilma eelnevate väga kiitvate arvustusteta poleks vist seda lugema hakanudki. Kuid tänu BAASile hakkasin ning vaimustusin. Väga võimas teos, see peaks kõikidele Doomi, Duke ja Quake fännidele väga meeldima. Kõik kes vähegi on neid mänge mänginud, peaksid asjast aru saama.

Muuseas keegi mainis eespool, et Lukjanenko on võrguslängis ja arvutites märkimisväärselt tugevam, kui teised küberpunki kirjutavad kirjanikud. See tuleneb sellest, et Lukjanenko on Venemaal nii Internetis kuid eriti just Fidonetis (seda on raamatus ka üsna põhjalikut kirjeldatud) üsna kõva tegija, ning ka ise arvutitega tegelenud. Paistab, et see pole tal mööda külgi maha jooksnud.

Neile, kes vene keelt eriti ei oska, on ka see teos inglise keelde ümber pandud. Seda saab lugeda siit. Samuti on tõlgitud ka paar esimest peatükki eesti keelde. Neid võib lugeda Algernonis.

LUGEGE KINDLASTI!!!
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Riivo Mägi

Pärast "Kay Dach"-i lõpetamist oli see järgnev Lukjanenko teos, mis mulle ette sattus. Aga peale selle teose lõpetamist hakkasin aktiivselt selle autori teisi teoseid otsima. Raamat on tõesti nii hea, kui esimesed kirjutanud seda kirjeldavad. Lukjanenko paistab olevat autor, kes võib kirjutada suurepärase teose igas zhanris, mis ta parasjagu ette võtab.
Teksti loeti vene keeles
Maniakkide Tänav

Raamat nagu pärl. Ainus mis eriti ei meeldinud, oli see õnnetuke kes kinni jäi. Alguses oli ta intrigeeriv, aga see kes ta oli... Tühja kah,muidu oliju hea.
Teksti loeti vene keeles
Jüri Kallas

Astuks kah siis Targutava Actioni Klubisse.

Algus oli väga hea, kuid siis kui näota mees (vihje Besterile) andis ülesande, siis hakkas pisut ära vajuma... kui sinna Tolkieni maailma jõudis, siis läks päris uduks kätte ära. Oli üldiselt nõnda, et mida rohkem lugesin, seda aeglasemalt edasi läks ning seda enam hakkas igasuguseid kõrvalisi mõtteid pähe ronima.

Üks püsivamaid kõrvalisi mõtteid keerles selle ümber, et miks ikka see romaan selline kultusteos on. Jõudsin järeldusele, et see kultuslikus on mõneti liialdatud... kultusteos on see vene wõrgurahva seas ning kaldun arvama, et see wõrgurahvas miski rõhuv enamus vene ulmelugeja hulgas küll pole. Lihtsalt kostab wõrgurahva hääl kaugemale. Ja tegelikult ma ei imestagi, et see romaan kultuslik on, samasugune nohikute lohutusromaan nagu on seda ka J. R. R. Tolkieni «Sõrmuste Isand». Ah, mis siin Tolkienist rääkida, üsna palju ulmet tegeleb selle lohutuse pakkumisega miskitele nohikutele, et sedapuhku võtsid siis revanshi arvutifriigid, et kui reaalses maailmas vaadatakse miskit «patsiga poissi» kui jobu, siis vaat Deeptownis on need sellid tegijad...

Paljuski päästis Sergei Lukjanenko iroonia, kuidas ta kirjeldas miskeid värskeid isikuid Deeptownis... noh, neid kodukootud Rambosid... ka Tjurinlus oli muhe, kuigi mõjus sellise külapoisi kraaklemisena suurlinna dekadendi suunas. Noh, Tjurin lihtsalt on vingem kirjanik kui Lukjanenko, mõnita kuidas tahad.

Et kas siis ei meeldinud? Meeldis... ja samas paneb irisema. Kindlasti pole tegu Sergei Lukjanenko parima romaaniga, isegi nende seas, mis mul loetud... mul on näiteks Dozori-diloogia ja «Ossenije vizitõ» lugemata ning neist ma loodan midagi enamat... kuid isegi loetud ja BAASis arvustatud Sergei Lukjanenko romaanide hulgas on käesolevast ühikust vähemasti neli romaani kõvasti üle. Pean silmas Kay Dachi diloogiat ja kaksikromaani «Zvjozdõ – holodnõje igrushki» ... tegelikult on ka vist «Holodnõje berega» parem?
Teksti loeti vene keeles
Andres Septer

Enamik on eelpool juba a"ra o"eldud. Arusaamatuks ja"a"b kyll autori kiitmine "tehnilise poole tundmise eest". Tuleb tunnistada - autor ei peksa arvutustehnika kysimustes kyll NII KARJUVALT PUSSE, kui seda teevad Stephenson ja eriti Gibson, aga l6ppkokkuv6ttes kukuvad need "ennustused" ikkagi naeruva"a"rsed va"lja. Muidu on tegemist igati tugeva raamatuga, mis kuberpungi "kanoonikutele" pika puuga yle turja annab. Viis!
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Huvitav, miks just vene ulmele mõeldes kargavad kohe pähe järgmised iseloomustavad komponendid: peategelasteks tavaliselt mingid luuserid, kes muidugi virtuaalreaalsuses muutuvad kohe supermännideks; pidev joomine lollakate vabandavate heietuste saatel; rõve olme, milles see luuser pesitseb koos napakate naabritega; maailmavalu, millest jaguks kümne U2e Bono jaoks; mõningad heldimuspisarad lapsepõlveaegse kommunismi-usu üle; venelaste kujutamine küll mõningate pisivigadega, kuid siiski üllate ja õilsatena vastandina läbinisti mädade lääne esindajatele; finaal, milles peategelane hambad risti käitub vastu oma tahtmisi, tundeid ja soove, sest nii on kokkuvõttes parem inimkonnale. Iseloomustavaid jooni on loomulikult veelgi ja ülaltoodu oli ehk ainult banaalne kokkuvõte, kuid silma see hakkab.

Kõik needsamad osised käivad mulle räigelt pinda ja sellepärast saab antud raamat “kolme”. Kusjuures hinne on veel antud arvestades alguspoole mõningast huvitavust. Arvuteid üritan vältida ja Doomi olen mänginud paar korda umbes 5 minutit korraga. Vast piisab.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tuleb vist samuti Targutava Actioni Klubiga liituda. Muidu huvitava ideega tekst on täis lehekülgedepikkust mõttetut põdemist. Näiteks Strugatskite loomingusse " vene hingevalu" valdavalt sobib, nemad kirjeldasid ju totalitaarrezhiime. tuumasõdu või ökoloogilisi katastroofe läbi teinud planeete jne. Sellised teemad kohe võtavad inimloomuse üle arutlema. Seevastu Lukjanenko paistab käesolevas romaanis põdevat põdemise enda pärast ja see ongi kõige hullem. Sügavik ( iseenesest suurepärane idee! ) on viis aastat vana ja juba soiutakse: " Meilt rööviti taevas! " Kesse keelab, mine reaali ja vahi taevast niipalju kui kulub! Ja ülepea ei sobi selline stiil küberpungiga. Iseenesest pole tegu halva romaaniga, ent võta või jäta-Gibson on parem, Stephensonist rääkimata.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kuigi mõned seda heaks tooniks ei pea, peatun algul veidi kaasarvustajate poolt väljaöeldul...

Avol on õigus - romaani üks peamisi väärtusi ongi vast erinevate teadusharude sümbioosi näitamine ning tajurelativismiga mängimine.

Jah, Turingi testi oleks tulnud mainida. Ning tegelikult ma ühinen tõepära osas pigem Andres Septeriga.

Atsil on õigus, see, kas upud või ei upu, sõltus ju ainult kasutajaliidesest... Oleks mingisuguse tavalise 3D renderdusega sinna läinud, ilma deep meditatsioonita, oleks pilt küll kole olnud, kuid töö samas tehtud saanud.

Paljud arvustajad loevad aeg-ajalt midagi, mis on pärit subkultuurist, kuhu nad absoluutselt ei kuulu. Osa neist suudab tunnistada, et võib ka nii, osa mitte. Velbu näib olevat sellest teisest rühmast pärit. Lisaks niipalju, et tema kokkuvõttele vastab suurem osa vene kirjandusest alates vähemalt Dostojevskist ning peaaegu kogu vene ulme... Võibolla oleks tark valida lugemist muuhulgas ka autori rahvuse järgi?

Nüüd minu isiklikud mõtted. Meeldis, et ei rutatud Tundmatu päritolu ammendavalt ära seletama (nagu seda kardetavasti oleks teinud Asimov või mõni muu Lääne autor), et lõpuni jäi ses osas mitu otsa lahti. Meeldisid nutikad detailid ja inimeste suhtumise kujundamine. Näiteks see stseen, milles peategelane sattus panka, mis nägi seestpoolt välja nagu pesumaja ning kus järgmisel hetkel üks vann ümber läks, läigatades põrandale räpase vee ja dollarihunniku, on kulda väärt. On rida hästi kujutatud kõrvaltegelasi, Aleksiga eesotsas.

Natuke mõistmatuks jäi, mispärast daiveri vastased nii pikaldased olid... See tähendab, miks ikkagi peategelase ukse taha OMON ei ilmunud. Teiseks, Kõigevoli medal on küll efektne detail, kuid tegelikkuses peaks ainuüksi selle olemasolu välistama vähegi arvestatava majandusliku käibe Deeptownis, seega sisuliselt ka Deeptowni enda.

Tõlke kohta: üldiselt hea ja ladus, kuid oleks tulnud kindlalt ära otsustada, kas eelistada teatud sõnade inglis- või eestikeelse häälduse järgset kirjapilti ja sellest ka kinni pidada. Kui juba kirjutada "daiver", oleks tulnud kirjutada ka "leimer", mitte "lamer". Hea küll, sõnal "lame" on ka eesti keeles sobiv tähendus ning võibolla mingi ringkond hääldabki seda sõna nii. Kuid sõna "doomer" puhul on juba raske midagi sellist väita. Lisaks leidsin ühe väga naljaka vea: "Okkama habemenuga". Irnu või erneks. Kohe näha, et vene keelest tõlgitud. Occami habemenoast võiks ikka intel-inimene kuulnud olla...
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Ühinen kiitjate kooriga. Minuga juhtus ka nii, et lugesin Deeptowni sarja teist osa kogemata kombel paar aastat varem kui esimest. Momendil tundub millegipärast, et esimene osa on parem. Peamiselt just sellepärast, et autori filosoofilised heietused mõjuvad siin märksa vähem kohatult ja rohkem romaani orgaanilise osana kui järjes. Nii et teie, kes te kurdate "lehekülgedepikkuse mõttetu põdemise" üle - you ain`t seen nothing yet.

Kunagine FIDOneti point 2:491/1.62
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Ja-ha, iseenesest tore tekst. Aga kogu minu sümpaatia juures asjaliku vene ulme vastu ei ole Lukjanenko siiski sama mõõtu näiteks Simmonsi ega McDonaldiga. Võib-olla jääb puudu lihtsalt mastaabist, millele lisandub mingi venelaslikult igritsev sentimentalism, mis ei lase jäägitult nautida näiteks sama autori ühte enim hinnatud juttu "Provodnik otsjuda".

Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Teate, ma lugesin sellest raamatust kolmkümmend lehekülge läbi ja esmamulje on küll viis mis viis. Muinasjutu küberkeskkonda ümberpanek oli väga meeldiv.Nii, sain läbi.Viis jääb.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Kui kuidagi iseloomustada loetut, siis esimene asi, mida mainiksin, on suhteliselt lõdva ja hooletu randmega kirjutamislaad. Midagi sellist, mis meelde ei jää. Mõnus on lugeda, libistada ennast peategelasega kaasa, kuid see kõik on kuidagi.. liiga lihtne ja tavapärane. Umbes selline, et tuppa tulles võtad ukselt võtme ja riputad varna, ilma tegevust mõtestamata. Automatism. Lugemine lugemise pärast.

Ilmselt ei ole see romaan just päris seda laadi raamat, mida suudaksin nautida ka teistkordsel lugemisel. Sestap. Kuigi asi oli nutikas ja mõnusa huumoriga kirja pandud, ei saa ma kuidagi teda liigitada enda jaoks oluliste teoste nimekirja.

Kohati meenutas asi mulle sellist tõsist rpg-d või seiklusromaani. ja muutus veidi häirivaks. No kaua võib lihtsalt ringi tuustida tuustimise enda pärast. Ei istu mulle ei conani-laadseid veidrused ega üldse primid seikusromaanid eesotsas ivanhoede ja muu taolisega. See romaan näib küll minevat kategooriasse, et seiklus, ja veel milline, ohhooo! kübermaailmas ja puha.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Hoogsalt alanud romaan sumbub poole pealt ehtvenelikku indlemisesse, kõike enda alla matvasse soovi olla eriline, armastatud ja olla millegi olulise esmavahendaja või -avastaja (mida ulmeromaanis on muidugi lihtne teostada, kuid mis reaalsuses seisneb paremal juhul selle leidmises USA saatkonna prügikastist).

Ning kui kujutluslik pilt iseendast on helge ja ambitsioonid suured, siis reaalselt komistame otsa nii ksenofoobiale ("hea inimene, kuigi ameeriklane") kui väiklusele (vennasrahvas poolakad näiteks ei armastavat venelasi, mille tõestuseks on nende soovimatus dubleerida oma webisaite vene keelde). On lihtne ette kujutada romaani autori kaasmaalasi romaanist neid kohti lugedes nõusolevalt mühatamas, aga mis tundeid peaksid need esile kutsuma teistes inimestes?

Veritsev haav hinge tekib tavaliselt neist reaalsuse ja kujutelmade vahelistest kääridest. Ja sealt tuleneb kõik juurdekuuluv. Nii et puhtalt siseturu produkt, mis asjasse mitte puutuvale jätab pigem mulje haigusloost. Hariv, seda küll. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Vana Doom pole mulle mitte kunagi meeldinud. Jubeda graafikaga arulage kõmmutamine. Õnneks romaan päris selline ei olnud. Algab huvitavalt. Sätitakse paika tegelased, tutvustatakse nende elu/olu. Siis läheb järsku hirmsaks madinaks. Peategelane sumpab Doomi labürintides, notib kolle ja igasuguseid muid lorusid ning kuulutab igal lehel peaaegu kaks korda, kui kõva Doomi mängur ta kunagi oli. Igav ja tüütu oli see lõik. Õnneks muutub lõpp natuke rahulikumaks ja tõsisemaks ning selle tõttu ka huvitavamaks.Üldiselt on tegu päris hea raamatuga, kuigi minu jaoks jääb Lukjanenko virtuaalsuse kontseptsioon üsna arusaamatuks. Mitte just Deep programm ise, vaid inimeste käitumine ja reageerinud. Ma ei saa aru, kuidas saab inimene virtuaalis olles klaviatuuril nuppe sodiks taguda? Ja toolil istudes ringi liikuda. Autor on seda küll seletanud, kuid üsna häguselt. Ilmselt meelega. Samuti panevad muigama mitmesugused riistvaralised viited ja Internetti sissehelistamise teenus. Areng päriselus on olnud märksa kiirem, kui autor kujutleda oskas. See muidugi ei sega lugemist. Gibson on küll parem, aga ega sellelgi midagi viga ei olnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Bix Pokupoeg

Esimene raamat, mille lugesin läbi just BAAS`i soovituse tõttu. Ei pidanud pettuma. Kui kõrvale jätta liiga täpseks aetud riistvara jutt, siis ülejäänu oli üsna usutav. Eriti see alateadvuse "juurdejoonistamise" osa. Jutu point oli ka täitsa olemas - inimliku egoismi sügavuste otsimine, aga siingi tuleb tunnistada, et garneering oli värvikam kui põhiroog. Näha kohe, et kirjutades hoiti pidevalt silme ees võimalikku filmistsenaariumit.Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Gibson, Stephenson, nüüd Lukjanenko. Tutvus küberpunkiga on väike, kuid midagi oskan siiski kommenteerida. Gibson on oli segane, küllap on ka nüüd, kui midagi peaks temalt kätte sattuma. Stephensoni Snow Crash oli tublisti ehitatud maailmadega action romaan, milles võlusid just eriti tegelaskujud. Lukjanenko aga paistab kirjutavat oma virtuaalmaailmast, uurib-puurib seda süviti ja arutab selle tekke jms mõtet. Ja filosoofia vahele on ka kenasti actionit pikitud. Aint pärismaailm jääb siiski üpriski kaasaaegseks. Doomi levelid ei häirinud, täitsa mõnusana tundus see tekst. Vana Doom küll eriti meelde ei tulnud (no välja arvatud see kohvik, kus Patu Ikoon ühel seinal asetses), kuid mis sellest. Ega ma Doomi tõttu seda lugema hakand. Või noh ... natuke. ^^
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

"Peegelduste labürint" on lihtsalt niivõrd hea raamat, et sellele on lausa raske arvustust kirjutada. On oht, et kipud targutama ja kordad kaasarvustajate mõtteid. Seetõttu teen lühidalt.

Eelkõige meeldis see romaan mullegi oma virtuaalreaalsuse idee poolest. Aga mitte ainult. Kaasahaaravus, äratundmisrõõm, huumor ning sügav filosoofia on ülejäänud plusse andnud märksõnad.

Ja midagi negatiivset nagu ei oskagi välja tuua. Jah, vormistusliku külje pealt oleks minagi oodanud otsese kõne ümber jutumärke. Ja tõepoolest, romaan muutus mingil hetkel natuke targutavaks ja veidi uduseks. Aga need on pisiasjad, üldmulje on ikkagi väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Tundmatu Arvustaja

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?
Teksti loeti vene keeles
Tundmatu Arvustaja

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.
Teksti loeti vene keeles