Kasutajainfo

Larry Niven

30.04.1938–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Larry Niven ·

Ringworld

(romaan aastast 1970)

eesti keeles: «Rõngasplaneet»
Tallinn «Varrak» 2003 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
9
17
1
0
0
Keskmine hinne
4.296
Arvustused (27)

«Ringworld» oli esimene «Tuntud Kosmose lugudest», mida lugesin ning olen pärast seda Larry Niveni suht paadunud fänn (kuivõrd ma üldse suudan mingi kirjaniku fänn olla?).

On aasta 2850 (autori kronoloogia põhjal) ning Louis Gridley Wu peab oma 200dat sünnipäeva. On teine suht vana mees, sündinud juba XXVII sajandil, aga palju kosmoses lennanud jne. Sünnipäeval külastab teda nukunäitleja (puppeteer), kes teeb ettepaneku minna ühele ekspeditsioonile.

Nukunäitlejad on Galaktikaliste argpükste rass, aga seetõttu toodavad nad kõige kindlamat kosmosetehnikat... ise nad küll kosmoses ei lenda, nad ostavd teadmisi teiste käest... sorry, hullud nukunäitlejad lendavad... see ettepaneku tegija on ka hull. Nukunäitleja peab kokku panema meeskonna... ta ise on finantseerijate esindaja, Louis Wu sobib ka kui suurte kogemustega tegija. Kampa võetakse veel üks naisterahvas: Teela Brown, krooniline õnneseen... ning üks kzinti ka. Kzinid on miskid kaslase laadi sõjakas tsivilisatsioon, kellega vahepeal neli suurt sõda maha peeti, kzinide häving oli täielik... antud kzinti (nime tal veel pole, aga kutsutakse teda Loomade-Nimel-Kõnelejaks) saab meeskonda kui kohanemisvõimeline sõjard.

Lennu sihiks on Rõngasmaailm. Nukunäitlejad on selle süsteemi kunagi leidnud ning otsustavad asja selgeks teha. Mis on Rõngasmaailm? Kujutage ette päikest, suht meie oma Päikese mõõtu, mille ümber asub tehislik rõngas, mille sisepinnal on võimalik elada. Rõnga servad on kõrged mäed, teatavad plaadid tekitavad öö-ja-päeva vaheldumise. Lühidalt: raju hard SF!

LUGEGE!!! Kes mind ei usu... neile võiks öelda, et romaan võitis fännide Hugo, kirjanike Nebula, austraalaste Ditmari ning asjatundjate jakirja «Locuse» küsitluse. Kindlasti on see köide paar auhinda veel võitnud.

Minu arust oleks see parim tekst, millest alustada tutvumist «Tuntud Kosmose lugudega»... kui maailm meeldib, siis võib lugeda ka neid tsipa nõrgemaid. «Ringworld» ise on igatahes garanteeritud, kompleksne ja kompetentne elamus.

Teksti loeti inglise keeles

Hmm.. lugedes Jyrka arvustust võtab pisut kukalt sygama. Tuleb tunnistada et mulle see kirjatykk erilist muljet ei jätnud. Võimalik, et häda oli venekeelses tõlkes. Igal juhul on mul samas köites sisaldunud Brian Aldissi "Non-Stop" võrreldamatult eredamini meelde jäänud.
Teksti loeti vene keeles

KST, kuid poln''d minu arvates sel tõlkel vigagi... Algus ei avaldanud mulle sügavamat muljet... sihukesi oleks nagu varemgi kohanud... kuid siis võttis lugu kohalt ja läks! See poolik Dysoni sfäär aga hakkas mulle suisa meeldima. Vaat siin on alles pinda, et ehitada kõige erinevaimaid ühiskondi. Minu arvamine: Lugeda tasub!
Teksti loeti vene keeles

Niveni debüütromaani (`World of Ptavvs`)lugemise järel hellitasin salakesi lootust, et kirjanikul on veel paremaid töid. Võib pühitseda ootuste täitumist, sest `Ringworld` seda kahtlemata on. Üsna värvikas, detailirohke ning pinget hoidev tekst, mille puhul esmane paralleel tekib Herberti `Düüniga`. Samas, kui `Düüni` järgede vastu ma suuremat huvi ei tunne (niivõrd lõpetatud on see romaan), siis `Ringworld Engineers` on juba mingisse lugemisplaani võetud.
Niisiis, neljaliikmeline kollektiiv tundmatut maailma avastamas. Suurimaks naudinguallikaks selles uurimisretke kirjelduses on vast Niveni värvikad alienid, kelle kõrval kahvatuvad inimtegelased andsid täisvereliste tegelaste mõõdu välja alles raamatu lõpuks. Romaan on tihedalt pikitud fragmentidega Niveni tulevikuteooriast (just sellepärast on Tuntud Kosmose "avastusretke" tõepoolest soovitav alustada antud teosest), vahepeal on ka üsna irooniline (puppeteeride selektsioonilise tegevusega seotud) puänt. Romaan on kahtlemata hard sf, kuid samahästi on ta ka planetary romance, isegi uue laine peegeldusi on siia jõudnud. Ja lugemist on raske katkestada.Nõnda tuleb hindeks teenitud viis, mis ometigi ei tee must veel Larry Niveni fänni.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea lugu. Eriti hea tudub rõnga idee Dysoni sfääri asemel. Ilmselt lihtsam lahendus kui sfäär, kuid juba segi jätab võimsa mulje. Eredad on mittehumanoidide kujud, eriti koos(töös).
Teksti loeti vene keeles

Lihtsakoeline ja lõbus raamat. Stiilsed elukad ja eriti sürr oli see jauramine Teela Browni pideva vedamise ümber. Ringworld ise on võimas, kuigi iriseda oleks seal paljude asjade üle, alates sellest, et meie ekspeditsioonilaev sai kaitsemehhanismidelt rängalt kõrvetada, aga asteroidiaugud olid rõngal sees. Kokkuvõtteks ei saanud ka mina päris hästi aru, miks teda nii hirmsasti kiidetakse. Kahtlemata on tegu hea raamatuga, läbimõeldud raamatuga (kuigi kas tasub tervet inimkonna tulevikuajalugu allutada ühe jutustuse vajadustele?), tempoka ja vaimuka teosega, kuid…? Võib-olla on asi selles, et talle pole midagi ette heita? Igal juhul loen teda kunagi veel. Ja järgmisi.
Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki ammu loetud teose kohta on selle raamatu sündmustik veel väga hästi meeles. Põnevad tegelased, huvitav maailm ja hea sisu, kõik mida selliselt raamatult nõuda võib on olemas.

Endale on teos põhiliselt meelde jäänud pideva sõnaraamatus tuhnimise pärast, kuna tegemist oli ühe esimese teosega, mida originaalis loetud sai.

Teksti loeti inglise keeles

Midagi jäi justkui puudu...
Plussid: keskkond ja paljud ideed olid huvitavad.
Miinused: tehnoloogia oli raamatus justkui "primitiivne". Kirjutatud on raamat küll üle 30-ne aasta tagasi, kuid mõne teise sama ajastu raamat ei sisalda häirivaid tehnilisi detaile. Samuti tundus imelik see, et üks või teine tegelane esindas teiste silmis kõiki oma rassi patte ja oli nende eest otseselt vastutav. Segas ka raamatu esitlusstiil, kuid ei oska öelda, oli see tõlkija viga või mitte.
Kindlasti proovin lähiajal veel mõne sama sarja raamatu läbi lugeda. Ja igaks juhuks originaalkeeles.
Teksti loeti eesti keeles

Oli kah. Päris vinge ei olnud. Nagu Rama oli (mis veidi igavam, aga läbimäeldum ja paremini kirjas). Oli nagu Surmailm natuke (aga asjalikum), ja oli nagu Võitlustanner vähemalt selle lolli stambi poolest, et mõni rass peab kindlasti saba, soomuste ja küünistega toorest liha sööv sõjard olema. Mastaapne maailm ja prostad lahendused. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast seda kui olin ennast just suure vaevaga läbi närinud mingist Viktor Pelevini jutukogust oli vahelduseks ülimalt värskendav lugeda jälle "päris" ulmet. Paadunud Niveni fänni see romaan minust just ei teinud, aga igatahes oli lugemist väärt. Tekkis usk et tegu on sellise hea usaldusväärse autoriga, kelle teisigi teoseid tasub tähele panna.
Teksti loeti eesti keeles

Kipub liigituma raju sf`i alla, kuigi leidsin nii m6nestki kohast isegi fantasy elemente. Yldse on asja väga raske liigitada, sest n6nda kirju on ta. Mingi hetk meenutas kuidagi väga valusalt "Rendez vous with Rama"`t. Kontrollisin, vähemalt Niveni poolt plagieerimist ei ole, Rama on hiljem avaldet. M6ne kandi pealt meenutas Farmerit tema Riverworld`i mastaapsusega. Ja tegelaste koha pealt... Tea, ei istunud mulle selline igivana taat, suur kass ja tytarlaps, kellel 6nne on s6na k6ige otsesemas m6ttes jalaga segada. Ja jala väsimise korral v6ib teise jalaga jätkata. Yhtlane, väljapeetud, konkreetsete ambitsioonidega ja nende saavutmisega kenasti toime tulev raamat. Ometigi oli justkui tykitöö tegemise puine shmekk man. Isegi ei tea, kas tahaks järgesid lugeda v6i mitte. T6enäoliselt siiski tahaks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda võib. Mis häirima jäi oli see, et tegelastel puudus nagu eriline tegevysesiht. No jah, läksid, sadasid alla ja vaatasid kuidas minema said. Nii paksu teose kohta oleks nagu midagi sügavamat oodanud või rohkem seikluslikku. Ja tegelaste emotsioonid olid kuidagi... emotsioonitud. Aga ladus oli ja igav ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

Õudne raamat! Kohutav!! Sellised tuleks ärakeelata!!!
Raamatut ei tohi lõpetada ilma lõputa!!!
Natu kainemalt vaadates elik heites huumoriprisma prillid silmadelt.
Üsna labane raamat, mind rõõmustasid veidi mõned vihjamisi tehtud mõtted planeedi tsivilisatsiooni allakäigust. Aga ikkagi - jälle miskine armukolmnurk, kaks kahtlast tulnukat ... Äärmiselt palju küsitavusi loogikas ning liiga labane seiklus. Lõppkokkuvõtteks - ma pole millelegi päris sellisele sattunud, kuid ... ei ... ei lase hing üle 3 anda.
Teksti loeti eesti keeles

Igati korralik kosmoseooper oma kirju seltskonna ja seiklusliku teekonnaga. Ka maailm on hea, eriti Rõngasplaneet (mnjah, kuigi see nimi tundub natuke tobe). Samas aga, olles üksjagu selliseid kosmoseoopereid lugenud, siis midagi uut ja üllatavat ta alazharni ei toonud. Päris "5" ei saa, kuna "World of Ptavvs" oli parem, samas aga on "Rõngasplaneet" mitmeid kordi parem, kui sama kirjaniku mitme muu tegelasega kahasse kirjutatud katastroofiulmekad. Selline keskmine "4".
Teksti loeti eesti keeles

Kyllalt palju klišeid ja kidur psyhholoogitsemine (yritab, aga jääb skemaatiliseks), nii et lõpuks päästavad ainsa originaalse ideena Võrumaad sisaldava loo ikka needsamad karvased ja kolmejalgsed - okei, need on kah omapärased, ehkki käitumine sarnaneb kohati meie kõigi lemmiku robot Marviniga. Hitchhikeriga sarnaneb ka tegelaste sihikindla tegutsemise poolest - ukerdatakse uimaselt ringi, satutakse sita sisse, pyytakse mitte eriti innustunult välja saada ja ukerdatakse edasi. Ainult suguelu on intensiivsem. Päris tyytu ei olnud, nii et teise osa lugesin kah ära, kolmandat nii pea enam ei viitsi. Raamat jääb oma paksuse kohta hõredaks nagu asustus Rõngasplaneedil (paha nimi, Võrumaa on lõbusam), novellina oleks briljantne. Hinne kolme ja nelja piiril - olgu siis seekord neli.
Teksti loeti eesti keeles

Neli! Miks? Põhiliselt esimese 150 lehekülje pärast, mil ma lausa pidin end sundima seda raamatut edasi lugema. Lihtsalt liiga tobe ja tavaline oli see algus, aga Rõngasplaneedil läks asi juba paremaks ning huvitavamaks. Lõppkokkuvõttes polnud paha, ajaviiteromaani kohta ja kindlasti tekitas see huvi ka järgmiste osade vastu.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa end pidada Niveni loomingu suuremaks austjaks ei enne ega pärast selle romaani lugemist. Samas, varem olin ma lugenud peamiselt Niveni hilisema perioodi tekste ja see nooruslik kelmikus ja fabuleerimisjulgus “Rõngasplaneedis” tõstab minu silmis tema renomeed. “Rõngasplaneet” on kirjutatud teadlikuna “uue laine” (erootilisest) paljulubavusest ja samas püüdest ulmesse tuua tagasi/luua teaduslikumat käsitlust. Vormivahendiks on valitud humoristlik lähenemine ja pisut pealetükkivalt mõjuv sajandivanune seiklusliku uurimisjutu stiil. Kirjaniku inspireerijateks tuleb siin pidada ilmselt Verne’i ja Haggardit, eriti mis puutub Louis Wu & Co interaktsioone jumalatena kohaliku elanikkonnga. Romaani plussiks on kahtlemata narratiivne voolavus ja äkilisus, iseenesest on põnev ka ju selline varajane hard-sf primitiivse avastusliku seiklusromaani kuues. Nalja teha Niven (mõnikord) mõistab ja suuresti see päästab muidu kuidagi kuivana mõjuva romaani. Au tuleb anda ka Niveni kujutlusvõimele ja Rõngasplaneedi teaduslik-füüsikalisele käsitlusele tervikuna. Kokku on see üsna talutav kokteil, mille maitset pärsib ehk kõige rohkem lõpetamatus. Enam peaks see asi istuma ehk neile, kes Niveni “Tuntud kosmose” tsükliga rohkem kursis on. Hindan “neljaga”.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses tundus olevat lihtsalt steroidide all Clarke "Kohtumine Ramaga", aga mida edasi seda paremaks lugu läks. Seal kus Clarke pakkus välja vaid paar ideed on Niveni fantaasialend märksa mitmetahulisem ja keerukam.

Teose kõige parimateks osadeks on esiteks väga hästi kirjutatud võõrliikide vaheline suhtlus. Ei rebita lolli kildu ning samas on pinge koguaeg üleval ja kasvab vastavalt sellele, et kuidas liigid saavad üksteise kohta uusi infokilde - Näiteks mõne varasema tähesõja puhkemise põhjustest. Teiseks meeldis maailma mastaapsus (300 miljoni maa suurune maailm) ja läbimõeldus .

Suurimaks miinuseks on teosel tõenäoliselt see, et geomeetria terminitega vürtsitatud kirjeldusi oli ilma pikemalt keskendumata raske haarata ja need kippusid aegajalt jääma segasteks.
Teksti loeti eesti keeles

Ringworld on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Millalgi kolmanda aastatuhande lõpus on inimkonnast saanud kosmosetsivilisatsioon, asustatud on hulk planeete ning suheldakse ja kaubeldakse hulga tulnukaliikidega.
 
Peategelane Louis Wu igavleb parajasti oma 200-aasta sünnipäeval, kui tema juurde ilmub huvitava ettepanekuga üks veider tulnukas, kelle "nukujuhtideks" kutsutav kahe pea ja kolme jalaga liik on muidu inimestele tuntud kosmosesektorist ammu lahkunud.
 
Meeskonda kaasatakse lisaks neile kahele veel üks kzinide liigist tulnukas (hiiglaslikud ja väga agressiivsed kassitaolised olendid, kes inimkonnaga palju sõdinud on). Viimaseks liikmeks saab Teela-nimeline noor tütarlaps, keda saadab teatud põhjustel ebatavaline õnn.
 
Esialgu saladuskatte all olnud eesmärk avab ennast peagi. Selleks on uskumatute mõõtmetega ehitusprojekt - tehislik rõngasplaneet, mis ühte tähte võruna ümbritseb. Kuid mingil põhjusel ei anna see ülikõrge tasemega tsivilisatsiooni ehitis mingit elumärki...
 
Mul on täitsa meeles see imetlusetunne, mis pärines omaaegsest maakeelse tõlke lugemise ajast. Nüüd, originaali lugedes ei ole just väga palju muutunud. Vahest ehk on nüüd seda ainult natuke parem sõnastada.
 
Teosesse on kindlasti peidetud hulk vahvaid mõtteid (lõbus on näiteks lugeda, kuidas argpükstest "nukujuhid" on salaja meisterlikud manipulaatorid ja kuidagi on kõik selle üle üllatunud - kui see tuleb juba sõna otseses mõttes nende nimest välja).
 
Samuti on hea, et inimeste ja kzinide sõdadest ei räägita palju - lihtsalt vajalikul hetkel poetab keegi jälle mõne märkuse, mis avab ajaloolist tausta ja lisab tegelastele sügavust. Või siis idee inimestest kui loomu poolest haruldaselt õnnelikust liigist.
 
Aga siiski on reaalne imetluse objekt siin puhtalt tehniline. Rõngasplaneet on see, mis paneb pea pööritama nii füüsikutel, inseneridel kui kindlasti ka tavalugejal. See on objekt, mis on väga magusa täpsusega kuskil võimatuse ja võimalikkuse, hoomatuse ja hoomamatuse piiril.
 
Sest noh, Dysoni sfäär on tegelikult inimmõistusele juba pea kujuteldamatu. Või mingid asjad, mis on füüsikaliselt lihtsalt võimatud, ei ärgita samuti niimoodi kujutlusvõimet. Aga see, kuidas silmapiiri asemel tõuseb kuskil mõõtmatus kauguses ülespoole Rõngasplaneedi kaar...
 
Selles mõttes tundubki, kuidas kõik muu jääb vahepeal nagu ballastiks, eriti näiteks Louis' ja Teela vaheline romantika või mõned vahepealsed trafaretsemad seiklused. Kuid Rõngasplaneedi vastupidavus kannatab ka need ära.
 
Hinnang: 8/10
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles