Kasutajainfo

Harry Harrison

12.03.1925–15.08.2012

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Harry Harrison ·

The Stainless Steel Rat

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: «Terasrott»
Tallinn, Raiku Studios, Inc., 1995

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
8
8
4
0
Keskmine hinne
3.759
Arvustused (29)

Terasrott peaks taaskord olema naljakas raamat. Ja taaskord ei ole ta seda mitte. Kohati ju veidi muigeleajavat dialoogi on, aga üldpilt on masendav. Lugu räägib vahetevahel Jim diGrizi nime kandvast kurjamist, kelle erialaks on ühiskondliku rahu rikkumine. Ja seda suurema põhjuseta. Ning üht järjekordselt pahategu tehes, jääbki lurjus erirühma meestele pihku, kes just selliste osavate sullerite seast endale kaadrit hangivad. Nagu arvata võib, algab tõeline seiklus alles nüüd. DiGriz asub jälitama üht naiskurjamit, kellesse ta enne oma missiooni lõppu kogemata armub. Puuduseks taas ulmeliste elementide vähesus ning tegevuspaigaks oleva üsna huvitava maailma pealiskaudne kujutamine. Vähemasti on tõlge loetav. Aga ei enamat. Raamat saanud palju järgesid, mis ilmselt sama naljakad.
Teksti loeti eesti keeles

Terasrott ja Harrisoni raamatud suuremas osas on nagu alkoholijoove. Lugedes on kõik korras, isegi väga. Lugemisjärgselt poeb hinge tühi tunne ja pähe küsimus - mis see nüüd siis oli, millele n tundi sai kulutatud? Ei olnudki nagu midagi! Minul isiklikult on kahju, et vaieldamatult kirjaoskaja kirjanik raiskab oma aega ilmselt alaväärtusliku kraami produtseerimisele.
Teadmata kombel on eestikeelse tõlke autor osanud lobedas keeles tükist mingi kohutava ilguse valmis meisterdada, originaali lugemise järgselt kergitasin hinnet siin kahe palli võrra. Kui midagi sellest voolavast inglise keelest, siis ", of course" igas võimalikus kohas kais jubedalt närvidele, mul oli kange tahtmine võtta must vildikas et nood olematuks kriipsutada. Tegu jäi küll tegemata, aga arvan siiani, et et see tuleks raamatule kasuks.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Õudselt mõnus iisiriiding igavateks talveõhtuteks. Väga mõnus ja voolav inglise keel. Sama pehme ja peategelast sujuvalt ülistav stiil on omane kõigile Harrissoni raamatutele, mida lugenud olen. Need on nagu James Bondi filmid mis külll ei jäta sinusse kasvama migit probleemi,ent mida on lihtsalt mõnus vaadata. Huumor on ka täiesti tugevalt olemas, põhiliselt paroodia vormis (muudes rattides on seda isegi rohkemkui ''The Stainless steel ratis''). Ia raamat mu arust.
Teksti loeti inglise keeles

Juhin kaaskodanike tähelepanu sellele, et enamik neist, kes seda raamatut mingis muus keeles peale eesti keele on lugenud, on pannud hindeks viie, kõik, kes on lugenud ainult tõlget, on pannud madalama hinde, tõlkija võiks sellest omad järeldused teha. Ja ülejäänud rahvale jääb vaid valik: lugeda see raamat originaalis läbi või jääda ilma ühest tõeliselt lahedast tükist.
PS Järgmises arvustuses on seda raamatut nimetatud tapmise-tagaajamise looks. Juhin tähelepanu ka sellele, et rotiraamatutes tapetakse väga harva kedagi, peaosaline üritab seda üldse vältida kui vähegi võimalik, palju rohkem valatakse tomatimahla kui verd ;-)
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Üldiselt mittemidagiütlev teos. Ajaviiteks lugeda võib - näiteks bussis või kuskil midagi oodates. Teose lõpuosas tundub seni kestnud hoogne tegevus nagu vaibuvat, andmaks maad peasosalise kahtlustele ja kõhklustele. Ja tõlkijaks on valitud mingi totaalne infantiil, kes ei oska ei inglise ega ka eesti keelt. Originaalis loetud "The Stainless Steel Rat Saves the World"" oli tunduvalt loetavam.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Teil pole midagi teha, siis võtke see raamat ja lugege. Kui Teil on midagi teha, siis jätke lugemata. Väga hea raamat ühekordseks kasutamiseks.
Teksti loeti vene keeles

C''mon guys! Kus on kirjas, et sci-fi tingimata Bradbury või Dick''i moodi morn ja painajalik peab olema?! Terasrott on *puhas* meelelahutus, sellisena mõeldud ja sellisena ka kuradi hästi välja kukkunud. James Bondi filme ka vaatate niimoodi tõsimeeli kriitiliselt või? Ja minumeelest on Terasrott oma humoorikuse, tempokuse ja lahedusega keskmisest Bondi jutust yle. Inimesed, mis on lahti teie huumorimeelega? PS! Äkitsi on asi selles, et kõik on seda raamatut eestikeelses tõlkes lugenud? Ka minul vedeleb see riiulis, esimesest lehekyljest kaugemale ei saanud - paha hakkas. Kusjuures originaalis ei ole ma seda ka ise lugenud, vaid ypris hästi välja kukkunud venekeelses tõlkes.
Teksti loeti vene keeles

Suuremat ei kiida. Vastikult sihuke ajututele väljakukkunud raamat. Nõrk nii idee kui teostuse poolest, stamplugu. Ainus mis positiivselt märkimist väärib oli peategelase humanism.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin siin eelnevaid arvustusi ning imestan, et küll see naljasoon on ikka üks haruldane asi... pean isegi ennast selliseks üsna kehva naljasoone omanikuks, aga näe mul on seda naljasoont ikka mäekõrguselt rohkem...

Lugesin romaani omal ajal mingis suht tuhmis vene tõlkes... noh polnud paha märululme... siis sattusid mulle kätte sarja esimesed kaks romaani suurepärases vene tõlkes ning ma tundsin, et peaks oma seisukohti vist revideerima hakkama. Viimase paugu pani aga see, kui ma lugesin köidet «The Adventures of the Stainless Steel Rat»... see on omnibus, mis sisaldab klassikalise rotitriloogia. Selgus, et tegu on suurepärase ja hästi naljaka sarjaga, mis ainult õige pisut jääb alla Harry Harrisoni (vist? parimale) Surmailma sarjale.

Libe Jim on tore tegelane, maailm on tore ja ka Angelina on tore tegelane... aga see eesti tõlkija on tõbras, selline tore raamat ära solkida!!! Ja milleks veel kaude tõlkida? Ning milles vanapapi Occam süüdi oli, et tast Ockham tehti? Loodan, et kunagi on ka kogu Roostevaba Terasroti saaga eesti keeles olemas ning loomulikult loodan, et see ilmuks heas tõlkes!!!

Muide, jutt «The Stainless Steel Rat», millest hiljem sai antud romaani algus, oli esimene Harrisoni tekst, mis ilmus John W. Campbell Jr.-i toimetatud ajakirjas «Astounding Science Fiction»... Ameerikas tähendab see palju!!!

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Lugedes eelkirjutanute arvasmust, on mul kuidagi hea meel, et mina midagi ei teadnud asjaolust, et TSSR ka maakeeli ilmunud on. Ise lugesin seda u. 6-7 aastat tagasi idanaabri tõlkes. Peris ia oli. Siuke mitte millelegi peale laheda lugemise pretendeeriv lugu. Ja kahtlemata teda lahe lugeda on. Ei saa teda kuidagi teab mis filosoofiliseks ja sygavaks kirjanduseks lugeda, kuid kuulub raamatute hulka, mida vaba aja olemasolu korral hea ja lahe lugeda on. Ei vaja ajusid ja nende olemasolu korrale ei vaeva neid.
Teksti loeti vene keeles

Sügavate mõtete otsijail seda lugeda küll ei tasu. Naljakas ta aga ka ei ole. Imelik on. Suhteliselt mõttetu raamat, igas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Libe Jim tegelemas tavalise röövimise, sulitempude, pettuste ja muu tulutoova tegevusega lauslolluse all kannatavas Universumis. Teose teeb nauditavaks Jimi lausa ülivõrdes ego ja samuti killud, mis kukuvad korrapäraselt.
Teksti loeti vene keeles

jäi ette. lehitsesin. varsti sain aru, et kunagi ammu olen - vist vene keeles - juba lugenud. erilist muljet ei jätnud siis ega nüüd. usun, et tegelasest saab naljakaid kilde välja pigistada, aga ei tundu nii, et viitsiks neid muid osasid võrgust maha laadida.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Eestikeelset lugenud ei ole ja eelarvustusi vaadates tundub, et mul on vedanud ;-) Olla üks esimestest arvustajatest on hea, olla kahekümnes... mjah. Tegemist on nii kuulsa raamatuga, et kunagi ammu olen üritanud seda vene keeles lugeda ja - eelpool Jürka arvustust lugedes - ilmselt oli tegu tolle nürida variandiga. Nii et kahjuks ma teadsin täpselt, mis raamatus sünnib. Ometigi nõustun nendega, kes kiidavad HH keelt - teos oli selline lahe lobisev tekst, mis kusagil peatumata omaette jooksis, kogu aeg midagi juhtus, mingeid erilisi pärl-kilde ei olnud, aga huumorit ikka jagus. Helge... ja kahjuks ka tühi. Aga ei kahetse - üks kord lugeda võib.
Teksti loeti inglise keeles

Kergelt humoorika märuliulme vastu pole mul midagi, aga asjal peaks vähemalt mingi mõtegi olema. Või on see tõesti nii osavalt ära peidetud? Kõike kirjeldati ka nii pealiskaudselt ja möödaminnes, et see hakkas lausa häirima. Positiivne on vähemalt see, et polegi üritatudki üht kildu teise järel sisse toppida.

Sellistel geeniustest tegelastel, nagu meie diGris, võttis mõne elementaarse asja taipamine ikka liiga kaua aega. Seegi, et põhikurjam oli naine, ei olnud kahjuks üllatus. Eriti veel kui eespool rõhutatakse (arvatakse, eeldatakse) et too on mees.

Ja veel: Lõpp tuli liiga järsku vastu - nagu oleks autoril järsku kiire hakanud selle lõpetamisega. Ka oleks sellise teksti vägagi edukalt saanud panna tänapäeva.

Teksti loeti eesti keeles

Hea-lihtne-otsekohene.
Ühe õhtu raamat aeglasele lugejale, naiivse võitu tehnilise küljega (üle 40 aasta vanagi ju!!!) moraalne-romantiline lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatukogus leidsin selle raamatu krimkate juurest. Laenutasin kuna Harrisoni nimi oli tuttav. Lugesin ja meeldis, kuid kui nüüd tagasi mõtlen siis kõige parem ta siiski ei olnud. Oli küll hästi kirjutatud, täpselt Harrisoni stiilis, kuid midagi jäi puudu ja selle tõttu ta minu arust viie jut ei olegi! Aga lugeda soovitan küll, sest ega ta halb ka ei ole!
Teksti loeti eesti keeles
RIQ

Omamoodi huvitav huumor.

PS! Härra Jüri Kallas, Ockham on ehk isegi õigem kirjapilt kui Occam (kuigi mõlemaid loetakse õigeks).
http://en.wikipedia.org/wiki/William_of_Ockham
Teksti loeti soome keeles

Väga mõnus lugemine. Paraku eeldab huumorimeele olemasolu. Ja võõrkeelte tundmist (mitte asjata pole eesti variandis kirjastust ja tõlkijat maha vaikitud - jalgupidi puu otsa sellised ja lõke alla! - eelkõige just solkimise pärast, sest Eesti turunirule ei ole mõtet ka uuesti ja paremini teha).

Ise lugesin poolteist aastakymmet tagasi vene tõlkes. Ei oska takkajärgi ytelda, oli too hää või paha, kuid eks mul on ka juba ammu oskus halvast tõlkest mööda, originaali lugeda. Harrisoni parim osa on siiski huumorimeel, bojeviklus jääb siin taustaks ja kes seda tõsiselt võtab, ei tee lolliks kedagi peale iseenda. Kui aega tekib, loen yle kyll.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 

Romaan tuleviku ühiskonna superkurjategijast, kellel on oma eetikakoodeks. Lugeja ei saa kuigi palju teada diGrizi isikust. Tema välimus muutub vastavalt sellele kuidas ta uude rolli sisse elab. Ja rolle on mitmeid. Lahtiseks jäävad tema motiivid – igatahes praktilist vajadust kaubamaja või panga röövimiseks ei paista olevat. Üliturvalises ühiskonnas on kuritegusid vähe ja ka kurjategijaid vaid käputäis. Võib-olla seisneb peategelase isikupära ja suurus selles et kurjategijad on haruldased nagu pandakarud.
 

Teksti loeti eesti keeles

The Stainless Steel Rat on kergelt humoorikas kelmiulme-romaan. Galaktikas valitseb juba sajandeid rahu- ja heaoluühiskond. Kuritegevus on nii haruldane, et planeetide väikesed politseijõud pole palju enamat pargivahtidest. Kuid alati eksisteerib neid, kelle jaoks olla väljaspool seadust tähendab olla vaba.
 
Üks selliseid on peategelane James Bolivar diGriz, hüüdnimega Libe-Jim. Ta on lollitanud korravalvureid juba mitmekümnel planeedil, kuid nüüd on ta lõpuks leidnud endale väärilise vastase ja sattunud Galaktika eriüksuse kätte. Talle tehakse aga ootamatu pakkumine - kas ta ei tahaks oma oskuseid seaduse käsutusse anda?
 
Ma pean ütlema, et igasugused pikareskid ja eriti kelmikomöödiad mulle pigem meeldivad. Midagi lapselikult toredat on kogu selles trikitamises ja politseile pika nina näitamises. Romaani peategelane ongi just selline trikimeister, kes tegeleb kuritegevusega puhtast lõbust ja kes väldib hoolega kellelegi päriselt liiga tegemast.
 
Teine meister-kurjategija Angelina, kellega diGriz enamus raamatut mõõtu võtab, on aga hoopis teisest puust. Mulle meeldib aga see, kuidas selle kaudu siinse maailma utoopilist iseloomu rõhutatakse. Selgub, et Angelina minevikutrauma, mille pärast ta maailmale kätte maksab, ei ole samuti mitte kellegi süü.
 
Kuritegevus pole siin kadunud karmi ja efektiivse valitsuskäe tõttu, vaid tundub, et erinevad võimalikud kitsaskohad on lihtsalt võimalikult hästi ära silutud. Need, kes otsivad vabadust ja põnevust, saavad lõpuks tööpakkumise (nagu selgub, on kurjategijate üle kavaldamine isegi põnevam kui politsei lollitamine).
 
Niimoodi võttes on siin raamatus isegi midagi rohkemat, kui lihtsalt lahe ja lobe jutuke, kus autori jutustajakeel kenasti voolab. Ning isegi kui poleks, siis ei oleks ka selles midagi halba. "Hea tuju raamatuid" on tegelikult raskem kirjutada, kui arvatakse ning Harrison on siin seda teinud ikka täitsa hästi.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles