Kasutajainfo

Arthur Conan Doyle

22.05.1859–07.07.1930

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur Conan Doyle ·

The Lost World

(romaan aastast 1912)

ajakirjapublikatsioon: «The Strand Magazine» 1912; aprill - november
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kadunud maailm»
Viljandi «Sakala» 1928
Arthur Conan Doyle «Kadunud maailm. Maracoti sügavik»
Tallinn «Birgitta» 1994

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
25
7
0
1
0
Keskmine hinne
4.697
Arvustused (33)

Olen seda romaani lugenud kõigepealt eesti keeles, siis sattus mingi originaalväljaanne kätte. Ning eelmise nädala ühel öösel – kui und ei tulnud – lugesin antud romaani ka vene keeles läbi.

Miks ka vene keeles lugesin: lihtsalt ei viitsinud voodist tõusta, kuid diivanilaual oli parajasti üks paks venekeelne Arthur Conan Doyle`i ulmevalimik. Loomulikult võtsin ma unelektüüriks juba loetud teksti.

Hea raamat on.

Lugesin ilusti lõpuni, ega jäänudki magama, kuigi mul see peaaegu pähe juba kulunud on.

Võiks öelda, et suisa kanooniline «kadunud maailma» (ingl. ka «lost race») lugu. Sisust pole mõtet rääkida, seda raamatut on mitmes-setmes trükis ka eesti keeles ilmutatud. Kes vähegi leiab aega klassikaga tutvumiseks, võiks paar tundi oma elust sellele romaanile pühendada, kui ta seda muidugi teinud juba pole. Asi on igatahes seda väärt.

Lugege!!!

Teksti loeti eesti, inglise ja vene keeles

Tore lugu legendaarse Sherlock Holmes'i "isalt". ACD tõestab veenvalt, et hea kirjamees suudab end näidata igas zhanris. Jutt ise sisaldab mitmeid elemente, mis vahepeal ulmes lausa kanoniseeritud olid: raske ja vaevaline retk kuhugi "maailma äärde", veidrikust professor kummalised ja uskumatud seiklused... Õnnis sajandialguse maailm, mil Maakera oli palju-palju suurem kui praegu... Soovitan!
Teksti loeti eesti keeles

"Kadunud Maailm" on "Maracoti Sügavikuga" võrreldes nagu öö ja päev. Raamat oli huvitav ja seiklusrikas. Kui nüüd seda võrrelda Crichtoni "Jurassic Parkiga", vòib oletada kust MC on oma jutukese idee saanud. aga tegelikult siiski mitte vist. Tore, et selles raamatus spekuleeriti veel tundmata kohtadega ja ei tehtud sama viga mis Maracoti raamatus. Ega praegugi ju keegi ei tea, mis kusagil maailmas olla võib, äkki ongi kuskil veel alles mingisugused sauruselaadsed elukad (nt. Loch Nessi järves). Antud raamatus küll põnevusest puudu ei tule. Soovitav lugemisvara igas eas ulmehuvilistele.
Teksti loeti eesti keeles

Üks lapsepõlvelemmikuid, mis seal salata. Selle kõrval näivad kõik kaasaegsed variatsioonid sauruste teemal abitute ja kulunutena.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin pägalikust peast. Pani võbisema. Eriti hästi läksid peale illustratsioonid ja kogu see teaduslik ja tark jutt sinna juurde. Laiendab silmaringi ja rahuldab esteetilist maitset, vähemalt minu oma. Pani kaasa elama.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna raamatu kirjutamisel pole kirjanikul olnud muud sügavat mõtet peale suure lugejamenu saavutamise, siis poleks ta tohtinud niivõrd paljusid ebatõenäolisi asjaolusid ühes raamatus kokku viia.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev, tõesti põnev. Ei tea kas "Jurassic Park" on ikka sellest raamatust inspireeritud, nagu siin eespool on väidetud? Mingit muud sarnasust mulle küll silma ei torka, välja arvatud muidugi dinosaurused. Aga need võivad ka mõnikord kahe silma vahele jääda.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Sest pakub lugemismõnu nii kümneaastasele poisikesele kui viiekümneaastasele mehele (kui see muidugi pole suutnud poisikest endas lõplikult hävitada). Huumor annab lisaväärtuse.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu ju päris kena, aga see teaduslik ja tark jutt... No ega ikka ei ole küll teaduslik ja tark surnud loomade südameid veel paar päeva pärast surma tuksuda lasta ja olid ka mõned teised asjad.
Teksti loeti eesti keeles

Saurused on ajast aega pakkunud kirjanikele ainet , kes on seda suutnud kasutada paremini, kes halvemini. Doyle on olnud oma tasemel ega valmistunud pettumust. Üsna loetav raamat ja pakkus mulle suuremat naudingut kui Crichtoni samaaineline teos.
Teksti loeti eesti keeles

Väga omapärane teos iseenesest häst välja kukkunud ning väärib kiidusõnu Minu arvates on pareim sauruste ja eelajalooliste elukatega olev raamat mida ma olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Ka sellele klassikaromaanile heidavad meie baaslased ette vähest teaduslikku põhjendatust! Noh, aga see polnud ju üldse eesmärk!. Conan Doyle soovis lugejale pakkuda fantaasiaküllase retke maailma minevikku ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Oma aja kohta oli kindalsti tegemist suure julgustükiga. See raamat on mõjutanud samalaadseid teoseid "Ershoti kraatrist" kuni Crichtoni seepideni välja. Muide "Jurassicud" meeldisidki mulle tükk maad vähem, just see bioloogiline-geneetiline teaduskamm muutis nad igavaks.
Lugesin "Kadunud maailma" ka täiskasvanuna ja tunnistan, et kannatab lugeda küll, tekst on küllaltki kvaliteetne ja asjalik. Puudub ajastule omane heietamine ja üliemotsionaalsus.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi oli ikka põnev ning hirmutav küll. Siiani meeles kirjeldus sellest, kuidas rahvast kaljult alla ogade otsa loobiti. Nüüd vanemas eas aga uuesti lugeda vist küll enam ei viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea raamat. See raamat näitab veelgi ACD geniaalsust. Mitu korda läbi loetud raamat. Eriti haarasid mind huvitavad karakterid ja sündmustik. Professor oli tõeline pujään. Teised ACD ulmekad ei ole nii head.
Teksti loeti eesti keeles

Minu esimene raamat. S.t esimene raamat trykita"htedega - enne seda olin lugenud suurekirjalisi pisiraamatuid nagu TIBU.Sellest sai alguse minu kiindumus raamatute vastu - nii et meeldis (kuigi elamusi eriti ei ma"leta.. palju me ikka oma teisest eluaastast ma"letame).Viimati sai teda ta"ie to~sidusega loetud kaheteistkymnendal eluaastal - siis leidsin selle asemele Obrushtshevi veidi harivama dinosauruseepopo"a - "Plutoonia". Samas nostalgiatekitajana, raamatuna omaette, minu esimese raamatuna - sellisel kujul on see teos, millest pean ikka lugu! Illustratsioonid. Ma"letan, kuidas joonistasin neid jo¤glasena kopeerimispaberi abil yles, yritades jooni pikendades va"lja no~iduda, millise kujuga need elukad seal tegelikult on. Et milline on siis see elu kadunud maailma karmidel kaljudel kaugel kurupurimaal. Ja oli ju ka selline raamat meil riiulis, nagu "Baskerville`ide koer". Nad olid ko~rvuti ja mul on meeles, kuida ma mitmel korrl piilusin yle kapiserva, vaatasin, et enna"e! sama nimi! ja keerasin iidseid ja uuemaid raamatuid t2is klaakapi ukse lukust lahti ja libistasin selle raamatu riiulilt va"lja (po"o"ramata sugugi ta"helepanu sinna tekkivatele "Mirabiliatele" ja yritasin toimuvale kaasa elada. Ja yha uuesti panin ma ta ka"est, suutmata mo~ista, miks see ikkagi nii teistsugune on, kus on "Kadunud maailma" vo~luilm... Hiljem muidugi hakkasin ka neid lugusid hindama...Ahjaa, ta"ielikult mo~istsin seda raamatut alles neljateistkymnesena, peale seda, kui olin la"bi lugenud loomade elu. Siis sain veidi parema pildi sellest, mis elukad neil teel ikkagi sellest mitteulmelisemast poolest ringi jalutasid. Senini olin olnud alati suures ha"mmingus, yritades va"lja mo~elda, mis elukas see Zhararaka ikkagi on. Madu on. Yx myrgisemaid vesise eluviisiga madusid Lo~una-Ameerikas. Ja siis valdas mind kahjutunne. Ja"in mo~tlema sellele, kui rikkalik see selvamaailm ikkagi on... Kui palju vo~imalusi, kui palju a"ra kasutamata ja"a"nut... Aga olnut see enam olematuks ei muutnud ja ma pole kindel, kas suutnukski nii noorena kogu seda vo~imalikku kyllust hoomata.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatan siin et teised on panuud siin viisi ja neljasid ja nagu ei julgegi kahte panna, aga panen siiski kuna see on minu arvamus tollest teosest. ei meeldinud mitte sugugi, kuidagi vaevaga sain selle poole peale ja selle osa olen jõudnud ka juba ära unustada. ta jäägu parem oma Sherlock Holmes`i juurde
Teksti loeti eesti keeles

Miks ma viie panin? Nostalgiast, nähtavasti. Ma ei mäleta enam isegi täpselt tegevuskäigu kõiki liine, küll aga on meeles, kuidas raamatut kümneaastasele omase õhinaga särasilmselt neelatud sai. Küllap ta praegu mulle enam ei meeldiks - või siis ei avaldaks vähemalt erilist muljet ja ma korjaks säält kindla pääle välja peotäite kaupa traagelniite ja lapsusi ja romantilist ilutsemist jne. Hetkel pole see üldse oluline. Tähtis on hoopis respekt praegu isegi natuke kauge ja võõrana tunduva kümneaastase plika vastu, kes kogu tolle kirju reisiseltskonna seiklustest siiras vaimustuses nii mõnegi unetunni näppas. :)
Teksti loeti eesti keeles

Selline lugu on ka tänapäevastatud (Jurassic Park, Crichton) kuid vanem versioon on siiski hulga sobivam ja parem lugeda. Olen lugenud lapsena ja ka hiljem (kui end enam nii lapsena ei tundnud). Hinne 5+ mõlemal korral. Sherlocki isa oli tõesti head klassi kirjanik, et suutis nii erinevates zanrites kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Fantastiline teos, alates esimestest ridadest, mille mõte küll alles hiljem selgeks saab ("...professor Challenger võtab oma laimukaebuse tingimusteta tagasi ja lubab, et ei tee raamatu ilmumisele enam mingeid takistusi..." tsitaat mälu järgi). Suurepärane lugemisvara, mis alati tuju heaks teeb - vana hea progressiuskne maailm, kus ka homme päike paistis! Suurepärased tegelased ja nauditav tekst.

"...sellisena on ta mulle meelde jäänud, suitsetamas kamina ees ja mõtlemas jahist elukatele, keda võib peale rasket õhtusööki unes näha..."

Teksti loeti eesti keeles

Minagi pean alustama sellest, et raamat on üks lapsepõlvelemmikuid, kuid erinevalt paljudest raamatutest, mis praegu enam midagi erilist ei paku, on "Kadunud maailm" jäänud heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Meetrimehena olles oli see mu lemmikraamat. Iga suvi sai 1-2 korda läbi loetud (Ja nii 4 suve järjest). Enda lõbuks trükkisin isegi ümber. Romaanist jäi meelde ainult positiivne elamus. Ja kuidas ma muidu saaksingi hinnata kui mitte viiega. Raamat, mida peab iga raamatutest huvitunud poisinolk kordki lugenud olema. Väga väga tase raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea raamat. Doyle näitab head taset. Antud raamat oli lapsepõlvs üks mu suuri lemmikuid ja meeldib praegugi. Autor on loonud mõnusa tegelaste komplekti, kes koos annavad loole jumet.Eriti hea kontrasti annavad keevaline Challenger ja külmavereline Lord Roxton. Kogu seiklus on kirjeldatud huvitavalt ja põnevust on hästi üleval hoitud. Köitev seiklusjutt, mis väärib kindlasti lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Jajah, ja nostalgia oli kah vanasti kuidagi etem... Nostalgia nostalgiaks, aga Doyle oskab kirjutada ja teeb seda nauditavalt ka sada aastat hiljem lugedes. Teeme nii, et asja usutavusest ja t6siteaduslikkusest siin polemiseerima ei hakka - ei ole tegu sellise teosega. Pinget osatakse hoida, tegevus käib kogu aeg, tuleb ka pisut ootamatuid pöördeid. Kahjuks on aeg siiski maksimumist ühe pallikese maha nysinud ja nii ta siis ongi, et "väga heast" jääb kröömikene puudu ja jääb järele "hea"
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi lapsepõlves sai see romaan raamatukogu lugemissaalis läbi loetud. No oli vast võimas! Hiljem sai antikvariaadist 1958. aastyal ilmunud eksemplar hangitud. 2002. aasta juunis, kui ma kopsupõletikuga toas vedelesin, lugesin romaani uuesti läbi. Siis enam nii võimsat muljet ei jätnud, ehkki võib-olla oli küsimus mu halvas enesetundes, mis romaani täielikku nautimist takistas. Hindes pole mingit kahtlust, kasvõi nostalgia pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Pole vist ühtegi raamatut sellise õhina ja innuga lugenud, kui seda. Väga meeldis, väga. See ogade otsa loopimine ajas turjakarvad turri - ju mind on õnnistatud liigelava kujutlusvõimega. Püüdsin ette kujutada, et mis tunne mul oleks, kui mind kõigutataks käte otsas ja ma tean, et mul pole mitte kuskile pääsu, et kohekohe ma suren väga rõvedat ja valusat surma...

Jube hakkas.

Viis pluss!

Teksti loeti eesti keeles
x
Tundmatu Arvustaja
1966
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

"Tehnika-Molodjozhi" 1961 nr 5.

värk üldiselt selline, et vennad leiavada anabioosis mammuti ja äratavad selle üles. Väga klassikalise ülesehitusega lugu ja ka lõpp on klassikaline.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 1960 nr 12.

Kesisevõitu lugu maleautomaadist ja malemeistritest. Praegu, pärast ametliku suurmeistri alistamist arvuti poolt, paneb üht-teist jutuga kaasnenud väitlusest lihtsalt muigama.

Teksti loeti vene keeles

See katkend romaanist "Uragan" ilmus 1960 a. 10 "Tehnika-Molodjozhis" pealkirja "Da ili net?" all.

See on sündinud! Uskumatu, kuid tõsi. Nikolai Shpanov, "Homme sõda kui on" ja "Sõjasüütajate" autor, saab mul`t "viie"!!!

Esialgu tundus endalegi imelik, kuid siis meenus, et isegi Le Guin on mul`t kõrgeid hindeid saanud. Tähendab, olgem objektiivsed ja hinnakem selle järgi, kui hästi või halvasti on lugu kirjutatud.

Romaan on katselenduritest kes õpetavad lendama mesosfääri hüperhelikiirusega lennukit. Mis romaanikatkes koheselt silma torkab, on autori suured teadmised lennukitest ja lenduritest. Romaani, kui tervikut, ma hinnata ei saa, kuid antud katke on väga hästi kirjutatud. Kaasaelamisega. Äärmiselt hästi kirjeldatud piloodi üleelamised, kui 10 machi juures lennuki kere "voolama" hakkab.

Soovitan!

Teksti loeti vene keeles

Lugu ilmus 1960 aasta "Tehnika-Molodjazhi" septembrinumbris.

Kurb ja lüüriline lugu ajukontrollist, poliitilisest rahulolematusest ja ühest õnnetust (see tuleb hiljem välja) Ladina-Ameerika diktaatorist, kindral Juan Pedro Tinilja`st.

Idee on iseenesest lihtne: rahuolematud mõtted peavad saama karistatud. Noh, näiteks kerge kõmmiga kuklasse... olenevalt mõtete raskusest varieeruvad karistused kuni nokaudini 10-15 sekundiks. Finaali arvasite muidugi mõista juba ära.

Teksti loeti vene keeles

Kibe pettumus!

Aga samas lootustandev näide, sellest, et mõni üsna sogaseid asju moodustav kompilaator võib hakata tasapsis täitsa söödavat kraami tegema.

Jutt amatöörpoeedist küberneetik-radistist XXIII sajandil...

Tõeliselt piinarikas lugemine! Igatahes, kui kellegi kunagi on vaja näidet siiralt kirjutatud tobeduse kohta 1960ndate algusest, siis selleks otstarbeks soovitan lugu kõige soojemalt. Muudel juhtudel on parem hoiduda.

Teksti loeti vene keeles

Tore lugu prof. Johnsoni ühest pisukesest eksperimendist ajamasina ja pronkskuubikuga. Õnnetuseks ei saa ma jutu sisust rääkida, kuna siis oleks kogu kaif selle lugemisel juba ette rikutud.
Teksti loeti vene keeles

:-)))Tüüpiline lugu tüüpilisest bioelektroonikast. Väike kild Beljajevi "Maailmavalitseja" stiilis. Ühel ilusal hommikul hakkavad tädi Fenja ha Prokopi Matvejevitsh äkki ja ootamatult kehakultuuriga tegelema, seejärel on neil kerge sekeldus kummaliselt käituva koeraga. Lahendus on sealsamas läheduses: leidur-insener Kovdin ehitas haiglale aparaadi, mille abil saab üles kirjutada ja seejärel eetrisse saata inimeste ja loomade peaaju liikumisskeskuse biovoolu rütme. Viimase toimel kõik need imed sündisidki. Kiita pole millegi eest, laita kah eriti mitte. "Kolm"
Teksti loeti vene keeles

Kui see jutt poleks mind naerma ajanud, saanuks kindla "ühe"! Ausalt. Ühesõnaga... sõuavad inimesed paadiga Mustal merel ja äkki... laskub vette kosmoselaev. Seejärel rünnatakse pahaaimamatuid supelsaksu haikujuliste allveerobotite poolt ja suurivaevu pääsevad nood pidulikust piirituses prepareerimisest. Osutub, et katsetatakse kosmoselaeva enne lendu Veenusele... Ei miskit erilist...
Teksti loeti vene keeles

"Tehnika-Molodjozhi" 12 1959

Pärast kogu "TM" 1959 aasta aastakäigu üsna puist ja tuima ulmeosa üks helgem laik. "Armas tibuke" on kõnealuses ajakirjas sel aastal ilmunutest kindlasti parim.

Nimelt äratatakse ühes laboratooriumis vegetatiivse hübridiseerimise meetodil elule linnuke, kes meenutab üsnagi kunagi kriidiajastul elunenud Strutiomimus`st. Banaalne süzhee, kuid kirjutatud ilma banaalsustea, muhedalt ja ajab ka 41 aastat hiljem naerma.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjozhi" nr 11 1959

Ma ei usu, et Pavel Amnuel selle jutu üle uhkust tunneks! Kuid samas... 15-aastane autor ühes tollase Liidu populaarseimas ajakirjas on kahtlemata saavutus. Üle "ühe" panna oleks karjuv ebaõiglus sama autori ülejäänud teoste suhtes.

Üsna tüüpiline kontaktilugu teise tsivilisatsiooni poolt saadetud kosmoselaevaga. Selline kontaktilugu, mis piirneb vaid ühe lühikese ja katkendliku teate edasiandmisega. Ahjaa... tulnukad elasid infrapuna-tähe läheduses ja seepärast oli nähtav valgus neile surmav.

Teksti loeti vene keeles

"Tehnika Molodjaozhi" nr 8 1959.

Erakordselt vilets jutt! Ei autori noorus, ega ajastu vaim siin asja ei päästa. Stseen, kus tehikaajastu inimene, kellele öeldakse: kohe paneme sulle ette öönägemise prillid, peab ennast ülal nagu mingi metslane XIX sajandi romaanist... Isegi "ühte" on selle eest liiga palju!

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika-Molodjozhi" nr 7 1959.

Ulme üsna tinglikult. Aluseks üsna üldtuntud fakt, et mägedes võib helivõnkumine vabastada laviini või siis varingu.

Teksti loeti vene keeles

Väidetavasti ilmus jutt esmatrükis inglise keeles. Väidetavasti toimus see 1889 aasta veebruaris USAs ilmuvas ajakirjas "Forum" ja samal aastal ka Venemaal, ajakirjas "Vokrug Sveta".

Tegemist on kõige puhtama tellimustööga, mille Jules Verne kirjutas tollase Ameerika ajalehemagnaadi Gordon Benneti soovil.

Selles lühikeses loos on JV-l vist suurim kontsentratsioon tehnilisi ennustusi. Ümber jutustama neid ei hakka - seda on ilma minutagi juba palju-palju tehtud. Nõustun täielikult nendega, kes märgivad, et enamik neist teostus mitte 1000 vaid ainult 100 aastaga.

Tahtsin seda lugu "kolmega" hinnata... Lugesin korra üle ja käsi käändus "nelja" poole... Nokkisin veel siit-sealt ja viimaks otsustasin: tuleb "viis" ära panna! Mitte küll kõige suurem ja ümmargusem, aga ikkagi... ;-))

Teksti loeti vene keeles

See lugu on "Taevakivist" palju paremini välja kukkunud. Idee: amatöörastronoom avastas, et spektrijooni saab tõlgendada ka noodikirjana. Mõeldud - tehtud! Ja välja tuli imeilus muusika...

Tegelikult üsna hea näide lüürilisest lühiulmest.

Teksti loeti vene keeles

Ilmus ajakirjas "Tehnika Molodjozhi" nr 4 1959.

Lugu erakordselt kiiresti elavast batsillist-haigusetekitajast, hulk inimelusid nõudnud pandeemiast ja lahendusest. Lahendus, nagu ikka, on triviaalne ja millegi erilisega lugu silma ei torka. Tüüpiline tollane lugu. Vast autori üle keskmise algaja küündiv sõnaseadmise oskus väärib äramärkimist.

Teksti loeti vene keeles

Igavavõitu lugu, mida võib-olla tasub vaid ajastu koloriidi tabamiseks lugeda. Põhinev väitel, et nafta muutub teatud rõhul veest tihedamaks ja vajub põhja, moodustades ookeanide ja merede põhjas suuri "järvi". Teooria pole kusagil mingit kinnitust leidnud.
Teksti loeti vene keeles

Panen "kolme". Lugu meteoriidist, mis tegelikult oli kosmoselaev ja milles asus küborg - tehisaju. Ei, ei mingit "äksenit". Jutt on kirjutatud, nagu väljenduvad lühikeses järelehüüdes vanemteadur bioloogiakandidaat A. A. Malinovski ja Moskva looduseuurijate seltsi matemaatilise bioloogia sektsiooni büroo liige S. A. Stebakov: "/.../ Idee viia masinate konstruktsiooni sisse spetsiaalsed bioenergeetilised sõlmed on juba haaranud teadlaste mõtted. Selle idee propaganda on autori suureks teeneks /.../" Paraku ka ainsaks teeneks. Ilukirjandusliku teosena on lugu tuimavõitu ja kaasaegses stiilis väljapeetud lugudega harjunud lugejale ilmselt ka vastuvõtmatu.
Teksti loeti vene keeles

Jällegi on mus`t ette jõutud ja jutu sisu kohta enam-vähem kõik ära öeldud.

Üldiselt arvasin, et see on "4" vääriline lugu... Lugesin (siit-sealt) selle arvustuse kirjutamise jaoks veelkord üle ja avastasin kerge üllatusega, et tee või tina, aga "viis" tuleb ära panna. Andreil on õigus - väga hea lugu. Eriti just lõpp. See lapselik-täiskasvanulik: eriti sinna magistraalile (Gobisse, ehitatakse teist juba paarkümmend aastat ja lõppu pole näha) minna just ei taha, aga kui muud üle ei jää...

Teksti loeti vene keeles

Oleksin ma tugevam kirjanik, kirjutanuksin ise enam-vähem samasuguse järje Rõbakovi kirjutatud järjele jutustusele "Miljard aastat ..."

Miks?

Rõbakov paneb oma loos puusse ja nii, et võsa ragiseb. Ma ei oska isegi arvata, milline meeleolumuutus või kirgede möll Rõbakovi (kellest, kui kirjanikust ma muidu üsna palju pean) libedale vedas.

Algab Rõbakovi lugu väga hästi, kõik on enam-vähem normaalne: kord ajab veidi naerma, kord paneb muigama, kord kisub meele kurvaks... tervikuna igati hea ja usutav lugu... kuid mida lehekülg edasi, seda vähem ja vähem. Lööb välja mingi õel ja irisev toon, mis paisub, paisub ja muutub ilmseks ning selgeks sooviks kirjanduslikule tegelasele ära panna... aga see, lubage lahkelt, on asi, mida üks autor endale lubada ei tohi. Võta teise autori kangelane ja hakata talle kätte maksma... Mille eest? Selle eest, et tõmbas õndsal stagnajal inglise piibutubakat? Kandis noobleid kostüüme? Oli parandamatu materialist? Mis see siis on, soov maksta eksisteeriva oleviku eest kätte minevikule, mida polnud? Poleks V. Rõbakovilt midagi sihukest oodanud.

Küsimus pole üldsegi mitte selles, et mõni kangelane ei võiks murduda. Võib, ja kuidas veel... Inimesi, kes ei murdu, pole olemaski, kuid... kuid! sellisel inimesel, täiskasvanud, väljakujunenud isiksusel (aga seda Vetsherovski "Miljardis aastas" kahtlematult on), seda tüüpi isiksusel kulgevad murdejooned hoopis mujal. Asjaolu, mis kõige järgi otsustades sundis ka Vladimir Vassiljevit Rõbakovi loole oma järge kirjutama. Rõbakovi Vetsherovski on psühholoogiliselt usutamatu, täpselt nii nagu olid usutamatud mõnede nõukogudeaegsete filmide "pahast" minevikust pärinevad tegelased: inimene võib olla kuitahes suur lurjus, selles pole küsimus, kuid kõrgaadlik XIX saj. lõpust XX saj. algusest, keda mähkmetest alates kasvatas guvernant, keda poisikeseeast alates dresseeriti kadetikorpuses ja seejärel sõjakoolis, ei saa nuusata laudlinasse nina ja pühkida rasvaseid käsi kõrvalistuva daami seelikusse! Tema motoorikas puudub, isegi reflektiivsel, alateadlikul tasandil, tasandil, taoline liigutus

Täpselt nii puuduvad vastavad "liigutused" ka Vetsherovskil. Tundub kummaline, et taolise tasemega kirjanik, nagu Rõbakov, seda ei tea. Eriti, kui arvestada seda, mida ta veel on kirjutanud.

Vladimir Vassiljevi Vetsherovski on, jutu üsna monotoonse ja filosoofiast vähe huvituva lugeja jaoks kindlasti üpris sündmustevaese kulgemise juures, palju usutavam ja õnnestunum.

Teksti loeti vene keeles

Suurepärane stiliseering!

Minu arvates pole küsimus mitte selles, et "Purpurpunaste Pilvede maale" järg külge keevitati, sellega muret pole: oleks vaid maailmu - kirjutaja leiab alati. Ei, üldsegi mitte. Tegemist on ajastu nn "sula" ajastu õhkkonna perfektse restauratsiooniga. Seepärast hindangi lugu "5" vääriliseks. Vassili Shtshepetnjov on minu arvates väga hästi saanud hakkama üsna keerulise ülesandega: kirjutada süngevõitu järellugu taolisele jutustusele nagu "Purpurpunaste Pilvede maa", ilma kõige labasemasse, tahantjärele "ärategemise" vaimustusest leekivasse antisovetshchinasse langemata. Minevikule, isegi utoopilisele, ei saa kätte maksta.

Jutu sisust... Siin on raske midagi uut lisada. Üldiselt, härrased, ärge muretsege! Nagu ütles Nikita Sergejevitsh ise oma kuulsas kõnes:

"Mõ vas pohoronim!

Teksti loeti vene keeles

"Psja krew!"

St, tahtsin öelda "ussipiim!" ;-)). Tõeline lugu, mis esimesel lugemisel võtis täitsa naha märjaks.

Esmapilgul näib, et Mihhail Uspenski on läinud lihtsama ja kergema vastupanu teed. Võtta ja kirjutada valmis Meistri omaga samasse maailma vorbitud stiliseering üldtuntud kultuseteose korral näib palju keerulisem, kui veidike teisejärgulisema loo jätkamine. "Paren iz preispodneij" kuulub tõesti Vendade teoste hulka, millest suurem tähelepanu on mööda läinud. Viga on Meistrites enestes - jutt, mis mõne muu autori jaoks oleks loomingu tipp (kirjutaks mõni Eesti noor ulmekirjanik midagi taolist, oleksime kõik vaimustusest selili, ja põhjusega!), on nende taseme juures hall keskpärasus. :-)) Ometigi, pean oma üllatuseks tunnistama, tegemist pole sugugi mitte ... eee... tühja, jah "tühi on vist kõige õigem sõna seda tähistama, teosega. Tegelikult on see üsnagi huvitav ja intrigeeriv teos, ning kui "Vremja utshenikov" esimesele osale üldnimetajat otsida, siis sobiks kõige paremini: "Parni iz preispodneij". Sest, vaadates kogumiku üldist tonaalsust, peab tunnistama, et nimetatud romaan on avaldanud kirjutajatele sügavat muljet.

"Parnen iz preispodneij on iseenesest Strugatskite maailmade tervikuks muutmisel oluline teos. Tegevus on siin seotud Gigandaga, mida muudes raamatutes on korduvalt mainitud ja üheks peategelaseks on Kornei Jashmaa, üks Teeliste leidlastest Selles teoses kujutatud Maa täiendab oluliselt ja laiendab pilti "Volnõ gasjat veter" maailmast, ühest kaunimast loojangumaailmast, mis iial ulmekirjanduses kujutatud. Visioon on vägev! Umbes nagu Michael Whelani maalidel... Loojuva päikese kiirtes voogav stepp, kuldsed lehed Daugava ürgorus... ning kõige selle keskel raugastunud, kuid endiselt elutark Gorbovski, vanaisa Gorbovski. Raugastunud Bader, raugastunud... MONUMENDID kangelaslikule epohhile ...

Keset seda vananaistesuve sumedat ja loojanguaega seisab põrgust välja tiritud noormees, ja vaatab imestunud näoga ringi. Ta võrdleb Maad Maaga, mida talle näidati filmides... Stepis seisab mälestusmärk sõduritele, kes võitlesid kunagi nii, et rahuldasid ka kõige pirtsakama professionaali kõige rafineeritumaid nõudmisi. Nüüd on see maha jäetud. Kunagi katsid kogu planeeti liikuvad teed. Nüüd on need hüübinud. Kunagi voogasid stepis viljaväljad, nüüd lokkab rohi silmapiirini. Kunagi oli Maa tihedalt asustatud ja kõikjal liikus inimesi, nüüd on inimtühjal tühermaal üksikud majad... Ning noormees vahib ringi, silmis küsimus: "Miks?"

Jutt algab sealt, kust eelmine lõppes... Punnitab see noormees, kes viimaks ometi on kodus, oma kodus, sanitaarautot sõja ja revolutsiooni kaosest haaratud porisel teel ja näeb, et kallid humanistid-patsifistid on ühe relvavenna, vahva vennikese, sõdurpoisi, kelle ainuke kuritegu seisnes selles, et kandis mundrit, klaverikeelega oksa tõmmanud...

Edasi aga läheb tihkeks andmiseks, nii ühes, teises, kui kolmandas mõttes...

Ei, kullakesed, ei... selleks, et niimoodi kirjutada, on vaja isiklikel kogemustel põhinevaid üleelamisi, selleks on vaja rahva ajaloolist mälu...

Minu soovitus on kindlasti lugeda.

Teksti loeti vene keeles

"...V ... rae podlivaja chajok:

"Vse horosho! Vse normaljek!"

A ja vse polzu, polzu, polzu...

Polzu po stolbam bezrazlichnõh vozhdej,

Polzu, razgrebaja dermo ih idej..."

(batko Shevtshuk & DDT)

Vot see oli lugu!

Karm!

Väga karm. Millised on mehed, sellised on mängureeglid ja Lazartshuk on just nimelt selline mees.

Tegevus toimub minu arvates siiski tiba hiljem, kui kohe "Põrnika" järel, kuid see pole oluline. Mis siis on oluline?

See, et Maal on kõik hästi.

Ei, Te ei saanud aru... Seda peaks hoopis kirjutama nii:

HÄSTI!

ja võtma võimalikult suure, karjuvates värvides fondi. Et oleks selge - rõhuasetus on sõnal "hästi". Tugeva aktsendiga sõnal "kõik".

Absoluutselt.

Te ütlete, et kõik ei saa kunagi olla hästi? et alati on midagi?

Jama!

Kõik on hästi, kui võta ja...

Aga mida võtta ja milleks... seda lugege juba ise! ;-) Tasub ära. Ausalt.

Lazartshuk seob oskusliku liigutusega kokku mitu erinevat lugu ja mitu erinevat maailma ja see kõik kõlab.

Siin on meil helge tulevik ja Pandora koos jahiturismiga. Siin on meil karmid progressorid ja saladused, visatud hooletult ja vaba käega, nii, et need lebavad maastikul täiesti loomulikult. On unustamatu Sharaksh, mis oma radioaktiivsuse, rooste ja laibalehaga tekitab loo fooniks erililiselt pikantse hõngu. On isegi püstolkuulipildujaga luukere põigiti teel.

Maa, muidugi mõista on ka Maa, sest "kõige tähtsam jääb ju alati Maale". Õnnelik Maa... Maa kus sõpruses, õnnes ja lugupidamises elavad (koos Perifeeriaga) 15 miljardit inimest, kus isegi Sahaara on kultiveeritud ja tihedalt asustatud... Mis siis, et kogemata sinnasattunud inimene lõõskava Päikese all mööda ürgtühje luiteid vantsib. Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii? ;-)

Jah, kusagil, tühjal saarel, oma Saint Helenal, veeretab päevi õhtule Ektsellents. Tuntud ka Teelise, tuntud ka Rudolf Sikorski, tuntud ka... nime all... (nimesid, olgu öeldud, oli tal üldse palju). Üksildane, kõikidest maha jäetud, lolliks tehtud ja ära põlatud... "Sikorski sündroom!" Istub seal ja analüüsib andmeid ametliku rahvaarvu ;-)) ja ametlikku statistikat urnide, mida kasutatakse krematooriumis kadunukeste säilmete mahutamiseks, tootmise kohta... Aga, milleks iriseda? ;-))Peaasi, et kõik on hästi, kas pole siis nii?

"Vsjo horosho, prekrasnaja markiza!

...da tolko vot... ;-))

Lisaks, kusagil, hoopis teisel planeedil, elab Malõsh ja hoopis muul (?) planeedil (?) veel keegi(?). Ja ka sellel "kellegi" on asjadest oma arvamus. Kuid sellest ei saa rohkem rääkida, et lugemise mõnu ära ei võtaks.

Kuid ühte ma ütlen küll... Suurel hulgal noorematel vene ulmekirjanikel on humanismi ja humanistidega verised arved. Vähemalt kirjanduslikul tasandil: "Ctob ni odin ne uzhel!"

Usun, et isegi diametraalselt vastupidise maailmavaatega inimesel venib suu kõrvuni õelas irves, kui ta loeb, kuidas tuntud dissidendile, salateaduste tundjale, vaba- ja isemõtlejale ning muidu tuntud ja tunnustatud isikule, Isaac Brombergile "ära pannakse". Kui kujundlikkult väljenduda, siis mitte blastrist, mitte vinchesterist, vaid hoopis naelapüssist, sellisest, millega ehitustel raudkronsteine betoonpaneelide külge tulistatakse! Mis?! Veel vigerdab, morda dissidentskaja?

"Nätaki!"

"Nätaki!"

"Nätaki!"

VSJO HOROSHO!

Teksti loeti vene keeles

Kellele meeldis "Za milliard let..." haarab nüüd automaadi järele!

Jah, Vjatsheslav Rõbakov saab Wõrokalt kolme! See on sündinud... :-((

Kurb, sünge ja masendunud lugu... Must masendus segatud nii rohkem filoloogilist laadi huumoriga ja mornivõitu olmenaljadega perestroikajärgselt Venemaalt. Tore näide sellest, kuidas siit-sealt detaile kõhvitsedes saab meeleolu ja sisu hoopis teiseks keerata. Selle oskusliku krutimise pärast lugu "kolme" saabki. Muidu andnuks veel vähem.

Ahjaa... midagi ka loost endast...

DOPILSJA, INTELIGENTSIJA?

Teksti loeti vene keeles

Sedapuhku tuleb minul selle "mõne" rollis olla. ;-))

Meeldis.

Täiesti tõsiselt.

Kuigi, ka seda tuleb ausalt tunnistada, Strugatskite endaga seovad juttu ainult tegelaste nimed ja pisut butafooriat.

"Vaevatud õnnest" on järjeks "Piknikule" kuigi pealkiri parafraseerib hoopistükis teist juttu.

"Viie" panin omapärase ja julge lahenduse eest. Võinuks ju südamerahuga kirjutada kokku seiklusloo stalkeritest, mutritest, poltitest ja gravikontsentraatidest ja ei tea millest veel. Autor pole kergema vastupanu teed läinud ja see väärib tunnustust. Samas on ta hoopis teise stiili esindaja, mida on ka selgelt tunda.

Teksti loeti vene keeles