(romaan aastast 1963)
eesti keeles: «Kui jumalad surid»
Tallinn «Eesti Raamat» 1969
Ei häiri mind selles see rõhutud klasside võitlus, ei see ebateadusliku ja teadusliku segapuder (Piiblilegendid kaelakuti hüpoteesiga Marsi ja Jupiteri vahel eksiteerinud planeedist). Tõtt öelda on see eelnev lauselohe kompilatsioon inimeste arvamustest ja omaaegsest ametlikust kriitikast. Lollus! Iga raamatut tuleb lugeda sellisena nagu ta kirjutatud on. Ning tõtt öelda on minusuguse filoloogi jaoks üsna ühtemoodi fantastika nii Baalbeki terass kui ka see Meju-Orto.
Krupkati romaani põhivõlu ongi see, et ta on kirjutatud sel ajal kui Erich von Däniken oma kosmosekülalisi veel vaid unes võis näha.
Endise Saksa DV ulme ajaloos on sel romaanil ka kindel koht. «Kui jumalad surid» oli üks esimesi SDV ulmekaid kus tulnukad mängu toodi. Omal ajal oli see tõeline läbimurdelugu. Ning võib üsna suure kindlusega öelda, et kui poleks olnud Günther Krupkatit ja Carlos Raschi, siis poleks hiljem (vähemasti nii lihtsalt) olnud Johanna ja Günter Braune, Erik Simonit, Rolf Krohni, Angela ja Karlheinz Steinmüllereid jne. jne.
Tasuks ka mainida, et selle romaani valik eesti keelde tõlkimiseks oli õige samm. Sest peale Lemi ja Krupkati on kõik muu eesti keeles ilmunud sotsialistliku Euroopa ulme üsna vaieldava väärtusega. «Kui jumalad surid» on oma ajastu ja koha suurepärane tekstinäide, mida aga ei saa öelda ei Botond-Bolicsi, ei Peevski kohta.
See oli üks esimestest ulmekatest, mida lugesin. Sai kogemata kord lapsepõlves isa riiulit lapatud ja seal ta oli...
Siis jättis ta väga hea mulje ja just hiljaaegu raamatut kätte võttes avastasin, et raamat ei ole oma võlust midagi kaotanud.