Raamat on ladusalt kirjutatud ja lugedes eriti igav ei hakka, kuid siiski head hinnet panna ei tihka.

Üks põhilisi vigu on see, et lugu meenutab rohkem arvutimängu, kui actionit. Peakangelane on niivõrd tubli, et tahes-tahtmata tuleb meelde legend (?) Fordi tehasesse kaadripoliitikas, kui uksetaha taheti jätta kandidaat, keda küsitledes selgus, et tal pole mitte ühtki pahet.

Samuti sisaldas loo maailm paljugi ebaloogilist. Esimese asjana jäi silma see, et teerajal, millel matkavad 5 sõjameest kõrv-kikkis-nool-nööril, reisib hiljem kaupmees-üksi-hinnalise-vasekoormaga. Samalaadseid väikseid apse tuli päris tihedalt ka edasi, kuid ei hakanud neid enam meelde jätma ega tähele panema, vaid leppisin sellega, kui (noore?) autori eripäraga.

Teksti loeti eesti keeles

Raux

24.09.2008, kell 09:48

... võiks kanda sapist alapealkirja ugrimugri ninnunännutamine. Plusspoolele tuleb kanda ehtugri jaanituli, miinuspoolele aga ilmselgelt ratsutavatest nazgulitest inspireeritud kurjamid. Tegelikult häiris mind kõige enam peategelase determineeritud käitumine -- teda ju suisa talutatakse ühest süþeekäigust teise, ei mingit oma peaga mõtlemist -- väikseimagi valikusituatsiooni ilmnemisel ilmus alati nagu deus ex machina selle naisteordu saadik, kes kangelasele sisuliselt puust ja punasest raja järgmise surmamist vajava kurjamini ette tegi. Tõsi, selle loovalt mehaanilise tegevusega sai ta hästi hakkama. Kurjamite arv muudkui kahanes ja anastatud riigikese vabastamine tuli üha lähemale.

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

14.04.2009, kell 15:02

Ma ei tahaks ilmselt noore autori kohta teenimatult pahasti öelda ja kindlasti ei tahaks, et selline kriitika tal kirjutadatahtmise ära võtaks, kuid midagi positiivset peale ladusa jutustamisstiili ma raamatu kohta öelda ei saa. Ja lõpuni lugema ei olnud ma tõtt-öelda kah suuteline, kahju raisatud ajast. Minu jaoks on see raamat libakirjandus – kõik kirjanduse tunnused on olemas, esimesel hetkel läbib lehekülgi mõtestatud tegevuste jada... kui aga laiemat plaani vaadata, ei ole seal midagi. Lihtsalt mitte midagi. See on eestlaste Paolini. Võetagu seda kiitusena, siiralt – kui see raamat oleks ameerikakeeles kirjutatud, vahetataks paar meile omast detaili näiteks indiaanlaste omade vastu ja ilmuks Jänkistanis, asuks see ilmselt samasse ritta muude sellistega.

Nagu juba eelnevalt öeldud, meenutab jutustus arvutimängu, kusjuures sellist, kus mängija ei ole vaevunud juhendit läbi lugema, vaid hakkab katsetama. Iga natukese aja tagant visatakse ta teele kamp pahalasi, kes tuleb maha lüüa. Siis saad sellest pildist läbi, satud ajatusse paika, kust leiad järgmise võlueseme ja su elumõõtja jälle 100% peale keeratakse. Olgu, seda oli tehtud ilusa järvekese ja veel ilusama tibi taustal, lisaks tegevustega, mis arvutimängu tavaliselt ei sobi, sest siis ei saa seda müüa alaealistele, kuid need iga stseeni lõpus korduvad tegevused olid umbes sama mehhaanilised ja säratud kui kogu muu lugu. Karjuvatele ebaloogilisustele on ka eelarvustajad tähelepanu juhtinud, ei hakka neid siin üle kordama, kuid kogu maailm, tegevuspaik järgib külmalt toda arvutimängu loogikat – liigutakse pildist pilti, leitakse uusi esemeid ja kaaslasi, võideldakse järjest vingemate elukatega ja kusagil kaadri taga suunab seda mängu väljamõtleja. Peategelasel, nagu öeldud, tuleb tagasi võita hertsogitroon ja maksta kätte, ta on küll võitlema õpetatud, kuid tal näib puuduvat igasugune järgmisest söögiajast kaugemale ulatuv arusaam, mida ta selleks õieti tegema peaks. Niimoodi teda siis läbi tolle haakumatute kulisside jada veetakse, ideaalne, nagu ta on, ja lõpptulemuses ei ole kahtlust, kuigi järjest vingemat maagiat mängu tuuakse.

Veelkord, ma ei tahaks ainult lahmida, tahaks midagi positiivset öelda... Leiaks mõne meeldejääva tegelase... Mõne ilusa kujundi... No ei ole! On mõned head killud ja lõpuks ei ole lugemine piin, hea lahe jutt selline...
Ainult et see, millest autor kirjutab, paneb mind pead vastu lauda taguma...

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

14.04.2009, kell 16:12

Johannes Koit

26.04.2009, kell 17:40

Ühel kenal päeval raamatukogus uidates sattus mulle kätte Kaupo Pähkli "Ehatähe rüütel". Raamatul oli kena väljanägemine ja tagakaanel minimaalselt huvipakkuv sisututvustus. Ainult täiesti tundmatu autorinimi tekitas pisut kahtlusi. Otsustasin ikkagi proovida. Kahjuks osutusid mu kahtlused põhjendatuks. Sisu on lihtne. Peategelane peab tagasi võitma mingisuguse maakonna trooni, mis kuripahalane salakavalalt anastas. Kogu protsessi käigus lüüakse mättasse hulganisti väiksemaid pahalasi ning kogu see möll päädib ühe "eepilise" lahinguga. Kangelasel on ka ustavad kaaslased, kes on peaaegu sama kõvad mehed kui ta ise. Loomulikult ei tule puudu ka ilusatest naistest, kes peategelasele hoobilt kaela langevad. Ühesõnaga on terve see teos üks suur jama, mida on raske millegagi õigustada. Autor on noor ja kogenematu ning seda on ka igast lausest ja mõttekäigust näha. Kui alguses meenutas jutustuse sisu ja ülesehitus natuke Howardi erinevaid kangelasfantaasiaid, siis hiljem pidin ma oma arvamust revideerima. Esitieks oskas Howard paremini kirjutada ning teiseks teadis ta, millal lugu ära lõpetada. Pähkel ilmselgelt sellisele tasemele veel ei küündi. Samuti tekkisid teatud seosed Ameerika-maa pseudokirjaniku Clive Cussleriga - mõlematele meeldib ilmselgelt kirjutada, vahet pole millest. Võrdlused Paoliniga pole ka kohatud, kuigi viimati nimetatu suhtes on see võrdlus isegi natuke ebaõiglane. Kahju on muidugi noore autori esimest teost niimoodi põhjata, kuid midagi muud ei jää üle. Kahju on lihtsalt nendest puudest, mis selle jama pärast oma elu pidid andma. Aga kui autori rahakott kannatab, siis võib sellised raamatuid muidugi ilmutada. Kaks

Teksti loeti eesti keeles