Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Edmond Hamilton ·

The Star Kings

(romaan aastast 1949)

ajakirjapublikatsioon: «Amazing Stories» 1947; september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tähekuningad»
«Pärnu Teataja» 1990; nr 13 (18. juuli) – nr 33 (5. detsember)
Tallinn «Ersen» 2015

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
1
2
1
2
2
Keskmine hinne
2.75
Arvustused (8)
Jüri Kallas

Üks kosmoseooperi klassika. Teadmiseks neile, kes antud teosest muusikat otsivad, et termin on irooniline (a la seebiooper). John Gordon kuuleb mingit häält. Hääl kuulub mingile tuleviku impeeriumi printsile, kes soovib John Gordoniga teadvused vahetada... Edasi ongi romaan John Gordoni seiklustest tuleviku printsina... et tumedad jõud on otsustanud pealetungi alustada, siis on ka madinat ja lammutamist palju... igav ei hakka... ning ajaviiteks sobib suurepäraselt. Umbes nagu oleks mingi rüütliromaan või western avakosmosesse veetud... selles eestikeelses tõlkes ongi säherdusi lugusid ulmewesterniteks nimetatud. Hulk seiklusi, pääsemised viimasel silmapilgul, rahvast langeb kui loogu, aga kõik olulised tegelased jäävad ellu (või surevad põhjalikult), kõik naised on kaunid ja kirglikud, jne. Kuigi tõlge ise on vene keelest ning pole ka kõikse parem... aga kes tõesti muus keeles ei loe, või ei saa mukeelseid väljaandeid kätte, see võiks selle vaeva ära näha ja lugemissaalis need lehed läbi lugeda... võib juhtuda, et ka teile hakkavad kosmoseooperid meeldima.
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Ega's siin muusikat peale igat masti kosmosesõjarelvade mürina suurt polegi. Sattus mulle kunagi "Tehnika-Molodjozhi" lehekülgedel (nagu enamuses ulmele mittespetsialiseerunud ajakirjades, serveeritakse ka siin kõige hullemat kõntsa ja täitsa söödavaid asju naeratades läbisegi) ette ja, mis kõige naljakam, sai isegi läbi loetud. :-)) Ega''s ei oskagi midagi ütelda. Romaan ühekordseks kasutamiseks. Esimesel lugemisel täisesti haarav. Teist korda pole senini vajadust tundnud. Ei ma arva sellest sugugi halvasti. Kunagi üks minu tuttav lausus ühe filmi kohta: "Ilus film oli. Värviline." Kui see romaan oleks film, ütleksin samuti.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Nii jaburat raamatut kui see, saab harva lugeda. Tõesti omamoodi klassika... Kokku on kogutud kõik nürimeelne, mis ulmekirjanduses kunagi rakendust on leidnud: primitiivne armastusliin, "kosmoselaevades läbi kosmose tuhisemine", kusjuures autoril ei ole mingit ruumitaju, kord on valgusaasta pikk vahemik, kord väike; nooremale koolieale sobivate lihtsakoeliste seikluste hõng. Ühesõnaga nii primitiivne raamat, et iga selle taga veedetud hetke võib hiljem vaid kahjutundega meenutada.
Teksti loeti vene keeles
Avati

Jah, mida selle kohta nüüd üteldagi...
Lühidalt nii:
John Gordon on turske tüüp, kes maailma päästmiseks alati on valmis rusikad käiku laskma (nii otseses kui natuke kaudsemas mõttes - noh et rusikate asemel relvad näiteks). Sedakorda siis tuleb ära päästa terve Universum.
Pikemalt:
Sattusin sellele aastaid tagasi, samuti "Tehnika-Molodjozhis" - ja jutt oli üsna põnev lugeda. Nüüd uuesti üle lugedes: jutt oli sujuv, otseselt midagi ette heita ei saa.Pikapeale hakkab pisut häirima mustvalge maailm, mida silme ette maalitakse. Pahalaste asupaigaks olev tähekogu on üks tume maailm, eks need hooned ole seal ühed inetud kolossid ja peavaenaja iga viimnegi mõte on kurjusest läbiimbunud... Umbes sellises stiilis.Tegelikult häirib lihtsameelne hea-kurja vastandamine raamatutes mind kohutavalt, ent kui nii tehakse teadlikult ja zhanripiire (kosmoseooper) arvestades, siis võib seda ka hindamisel arvesse võtta, nö. paigutades ennast neisse raamidesse. Sama kehtib ka muude asjaolude kohta, mis muul juhul sunniks raamatu käest panema. Et Hamiltoni kujutatud tulevik on ainult ulmeatribuutikaga varustatud minevik. Et John Gordonil ei tule iialgi pähe oma teguviisis kahelda, samuti kellegil teisel mitte. Omas mõttes on see näide determineeritud sündmusahelast, kus Gordonil pole sisuliselt ühtegi valikut, asjad lihtsalt juhtuvad ja lõpuks viivad Universumi päästmiseni tema poolt. Seda on siin kujutatud veel teravamalt kui muidu - nimelt peavad kõik Gordonit impeeriumi printsiks ja sellel on omad kindlad kohustused. Determineerituse teemal saaks juba mõtteid arendada. Aga ilmselt mitte seda tüüpi romaanis. Nelja panen võrreldes raamatu järjega, mis on paremini kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles
Tarts

Oh sa issand! V6i et selline ongi siis klassika. Nojah, Tarzan ju kah klassika. Antud teose puhul ongi tegemist kosmilise Tarzaniga, st et pahad on kohe nii pahad, et lausa lämbuvad oma 6eluse sisse ja head on nii head, et lugejal läheb syda pahaks. Kui seda lugesin olin u 18 aastat vana ja just enne seda olin teinud vea ja Tarzanit lugenud. Peale neid kahte raamatut on mul kaks kindlat seisukohta 1) Burroughs koos oma kirjutajate kompaniiga on ilge saast 2) Hamilton ilma kirjutajate kompaniita on sama ilge saast. Kokkuv6tteks on mul sama hea meel, kui jänesel, kes kiitis "hea, et sisse ei astunud"
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Rätsep

Vahetult pärast raamatu lugemise lõpetamist oli selline tunne, et selle Baasi hindeks saab "3", sest lugemine edenes ju libedalt. Pärast mõningat järelemõtlemist jõudsin järeldusele, et mis siin ikka hellitada-on ikka üks halb raamat küll ja saagu ka vastava hinde

Ausaltöeldes polegi mulle nii puhast kitši päris ammu ette sattunud. Romaan mõjub iseenda paroodiana ja kohati tundub, et see on nii halb, et on peaaegu hea. Eelmiste arvustajate mainitud E. R. Burroughsi loomingu, eriti John Carteri tsükliga on tugevad sarnasused tõesti olemas, samuti meenub Hubbardi "Võitlustanner Maa".

"Tähekuningates" lihtsalt pole midagi peale primitiivse ja sirgjoonelise süžee. Võõraste maailmade kirjeldused mõjuvad visandlikult ja kogu ülejäänud worldbuildingust pole mõtet üldse rääkida. Jääb isegi arusaamatuks, mis otsast päritava võimuga Kesk-Galaktika Impeerium, mille eest peakangelane terve romaani kestel sõdib, "demokraatlik" on või milline on kogu see tulevikuühiskond, mille ümber madin käib-head on head, pahad on pahad ja pahadele tuleb pasunasse anda, muu autorit huvita.

Ehkki "Tähekuningate" näol on tegu kosmoseooperiga, meenutab selle ülesehitus fantasy-ja seejuures väga primitiivse fantasy-oma. Samahästi võiks peakangelane sattuda kuhugi muinasmaailma, teadlasi võiksid asendada võlurid, radioaktiivsust maagia, aatomirelvi võlumõõgad, kosmoselaevadega ringisaalimist kuskil metsades ratsutamine ja disruptorit võimusõrmus või mingi muu sarnane artefakt. Läbinisti paha-pahade purustamisest otsustavas lahingus ja armastusest kauni printsessi vastu pole vist mõtet rääkidagi...
Teksti loeti eesti keeles
Joel Jans

Antud teos on ilmselt stereotüüpne musternäide pulpkirjanduses, selline mida tavalised lugejad endale vaimusilmas, erinevate vanade ajakirjade kaanepiltide alusel, ette kujutavad. Mustvalged tegelaskujud, printsessid, kristallist tähelossid, hirmus võimsad raketid, veel võimsamad salarelvad, valdavalt Z tähega algavad nimed, paleeintriigid, planeetidel elavad lögakollid ja muidugi aatom. Pole midagi mida aatom ei teeks. Isegi püstolite kohta, mis tunduvad olevat täiesti tavalised tänapäeva püstolid, öeldakse igaksjuhuks, et nad töötavad aatomi abil. Lugeda seda raamatut on umbes sama tunne nagu vaadata Star Warsi suvalist uuemat filmi, ehk pärast on piinlik tunne, kuna vaatasid midagi, mis on enda halbuselt pigem juba iseenda tahtmatu paroodia. Ja mis eriti kole! mõneti see isegi meeldis sulle.

Üheltpoolt on nii "Tähekuningad", kui ka "Tähevarred" teinud head tänuväärset tööd miljonite inimeste meelelahutamise ja ulme propageerimise alal. Teisalt on aga just sarnased asjad süüdi selles, et kangeperselistes kirjandusringkondades ei võeta ulmekirjandust kunagi tõsiselt, kuna seal kiputakse "Tähekuningate" laadsete asjade põhjal tegema kaugeleulatuvaid üldistusi kogu ulme kohta.
Teksti loeti eesti keeles
x
Üllar Lindmaa
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Üllar Lindmaa

Minu jaoks väga oluline jutustus. Kui kristlastele on oluline mäejutlus. siis mind puudutab selle loo viimane lehekülg isegi enam, kuigi viimase leheni jõudmiseks tuleks ka eelnevad läbi lugeda  Soovin ka kaaslugejatele: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu keegi tundku end ilmajäetuna.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Üllar Lindmaa

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ulmekas "külma sõja" ajast. N. linnas Lähis-Idas on terroristid õhkinud vesinikupommi, hukkunud on sadu tuhandeid inimesi. Inglismaal on aga geniaalne teadlane avastanud viisi, kuidas kriitilise massi lähedast tuumaaine kogust plahvatama panna. Vaatamata abikaasa mõistmatusele ja vähesele rahale ehitab ta seadme valmis. Seejärel alustab ta kirjade saatmist, kus teatab oma leiutisest ja lubab selle teataval ajal tööle panna (so õhkida kõik tuumarelvad, mis Maakeral on), nõudes tuumarelvade hävitamist. Algab põgenemine ja jälitamine. Rohkelt perekondlikku ohkimist. Neli.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Kaks kaaki ja üks düstroofik Marsilt varandust otsimas ja leidmas. Tavapärasel (so heal) Sheckley tasemel. Füüsikuna jäin pärast lugemist absoluutse relva olemuse üle nuputama. Rikub ta energia jäävuse seadust või mitte? :)))
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

See oli vist too lugu, kus pomm lõpus ei plahvatanud. Sellepärast, et Kuul oli gravitastioon mitu korda väiksem ja pendel võnkusm seetõttu tunduvalt aeglasemalt. Igas ulmeloos võiks olla oma originaalne mõte, selle loo mõte seisnes tõdemuses, et Kuu peal on gravitatsioon väiksem kui Maal. Mida kosmoselendudega harjunud terroristid aga tähele polnud pannud. Originaalne nagu blondiinianektoot. Üks.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Kui meenutada, millist pahna 70-ndail tavaliselt va"lja anti, siis ei ole selle jutule imho ku"ll midagi eriti ette heita. Ta"iesti seeditav ja loetav na"iteks reisil ajaviiteks - kergestiseeditav ja po~nev ka. Pikaajalist ja erilist muljet muidugi ei ja"ta. Tavaline po~nevik.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

No, kuidas üldse saaks nii keerulise nimega mees kuulsaks saada? Aga raamatul pole ju häda midagi. Lugesin seda ennem kui filmi nägin ja ega ütlekski, et film millegi poolest eriti parem oleks olnud. Raamatus oli vaid seda va tulnuka "hingeelu" enam kirjeldatud. Aga haledad ja armsad olid loo mõlemad versioonid. Tänapäevaselt öeldes - teletupsulikud. Pole ime, et tavapäraste veriste vaatemängude kõrval selline sile lugu loorbereid lõikab.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Kuttner sai üheks mu lemmikuks kohe kui tema jutte esmakordselt kuulsin (oli kunagi Eesti Raadios järjejutt miskist tema loost). Sellise kiiksuga tegelastest kui tema juttudes, pole õieti kusagil mujal lugema juhtunud. Peategelaste ringi moodustab üks Tennessee osariigi pärapõrgus elav perekond, kes juba sajandeid tagasi Inglismaa kaugemaist kolkast - Cornwallist - pärit. Kogu pere on veidi imelik (kui nii on sobilik väljenduda), nimelt oskavad kõik lennata, muuta end nähtamatuks, pereisa oskas tekitada oma organismis isegi miskite imelike vahenditega, mida ka ensüümideks nimetatakse, suhkrust piiritust. Ja oli siis mõnikord üsna auru all. Peale selle olid nad lihtsalt nii geniaalsed kui kohtlased. Iga teise esitusega oleks kogu lugu mõttetu ja jabur, kuid Kuttner oskab atmosfääri võrratult edasi anda. Soovitan neile, kes naudivad absurdihuumorit.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Ei pea just Asimovi parimaks tööks, kuigi omal ajal oli idee arvuti enesetapust (ja selle väga [üli]inimlikest põhjustest) kahtlemata väga originaalne. Ega Asimov oma tulevikuennustustes vist väga palju mööda panegi (kui arvutite hiigelmõõtmed maha arvata), lihtsalt paljugi sellest, millest ta kirjutab, ei ole veel kätte jõudnud. Üldiselt kuulub lugu rubriiki - viiekümnendate action, mis 90-ndail vaid aeglase arenguga veniv jutupaun.
Teksti loeti inglise keeles
Üllar Lindmaa

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ei meeldi mulle eriti need olustikulised kosmilised seebiooperid. Strugatskeid päästab muidugi alati nende jutustamisosavus ja mis seal salata - ka see, et aja jooksul olen neisse positiivse eelarvamusega suhtuma hakanud - ikkagi need "vanad head Strugatskid".
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Võrukas rääkis kodanikust, kes üritas tarakani leida. Mina jälle olen kuulnud arutelusid, et sööklas ei tohiks lasta inimesi tühjade laudade taha istuma, ikka tuleks üksindusele seltskonda eelistada. Kogu kogumik oli suurepärane, Costello lugu jääb alla ehk vaid fantastilisele nimiloole. Või ehk mitte? Tegemist on nagu veiniga, mille väärtus aja jooksul tõuseb. Muuseas - on ka üks paremaid ühiskonnamudeleid, mida olen näinud - paljugi mille jaoks George Orwell tonnide viisi värvi kulutas, on siin lühidalt ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Tegelikult ei pea antud lugu sugugi ulmekana vaatama, ulmelisusele vihjavad ju vaid üksikasjad ja peategelase mälestused. Ja loomulikult peaidee ise - loomulikult ei suuda ükski demokraatlik bürokraatiariik seda teostada, kuid samas - ehk oleks see tõesti vahend kuritegevuse vähendamiseks? Peamiseks teemaks on loos ikkagi inimestevahelised suhted ja usalduse - usaldamatuse teema. Kuid kogu värk on lahendatud liigsesse emotsionaalsusse laskumata - lõbusalt ja hoogsalt. Ühinen Jürka soovitusega - lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Lugesin raamatut aastaid tagasi ja ausalt öeldes - ei meeldinud ta eriti siis ega meeldi eriti praegugi. Sündmustik on küll osavalt valitud, kuid kogu tegevus on kuidagi jäik ja staatiline, ebahuvitav. Selline tüüpiline lihtne lobaromaan, mille lugemata jätmine vaevama ei jääks. Ehkki omaaegses sotsialistlikus ulmes (kui venelased ja poolakad välja jätta), oli taies (nagu Jürkagi mainis)üks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles