Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Boris Kabur ·

Kosmose rannavetes

(romaan aastast 1966)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1966

Hinne
Hindajaid
1
3
1
3
5
Keskmine hinne
2.385
Arvustused (13)

Kohe ei teagi, kuhu seda jutukest toppida, kas näiteks halvemat sorti nõukogude ulmekast või Lääne ulmeka ultraprogressiivsest traditsioonist (60.ndate vaimus). Raamat peaks nagu olema erakordselt antirassistlik. Mis või kes BK sulepead kirjutamisel juhtis, jääb mulle teadmata, kuid resultaat on jube! Algusots (Maa kirjeldus) kisub nagu plagiaadiks Strugatskite "Tagasitulekule", aga keskpaik... Lugu sihuke: pärast apartheidi hävitamist Lõuna-Aafrikas ja progressijõudude võimuletulekut kogu maailmas üritavad pahad ikkagi vasta panna. Pärast mitmeid äpardusi, mille toob kaasa tuumarelva oskamatu näperdamine, õnnestub "Afrikandrite Kosmoseühingul" (oli vist nii) rajada baas asteroidile. Seal koos robotiga maandunud tüüp (kes polegi oma südames nii paha - teda vaevavad pidevalt südametunnistuse piinad seoses neegrist autojuhi Jimmyga, kellel ta lapsepõlves puhtast ulakusest kiviga nina veriseks lõi) ehitab baasi valmis, seab koobaltpommidega raketid stardipositsioonidele ja jääb ootama asteroidi uut lähenemist planeediga Maa. Paraku tüüp sureb enne seda ja kogu juhtimine jääb robotile (kes on programmeeritud mustanahalisi tapma) ja baasi arvutile, mis vastavalt Juhi soovile peavad andma Maa pihta tuumalöögi. Kuhu, kelle pihta ja miks? Pole oluline. Rassistid ju. Maa peal aga annab õpetaja ajaloomõistatustest rääkides infi oma kolmele õpilasele. Viimased, kaks noormeest (üks neist mustanahaline) ja üks neiu, ei hakka pikalt aega raiskama - kargavad raketi ja ongi varsti kohal. Pärast sekeldusi baasis, mille kirjeldused lausa kubisevad "kosmose"shketshidest: võitlus robotiga jms butafooria, saavad noored sealt tulema. Vahepeal on Maal jõutud asteroidi suhtes otsusele ja saadetakse teele rakett, mis tabab asteroidi ja pihustab selle kosmiliseks tolmuks. Ennast halvast küljest näidanud Jaan, kes lisaks nakatub (ilmselt baasi mürgitatud õhu sissehingamisest) rassismi, jäetakse pruudi poolt maha, kes eelistab musta meest kui headuse ja inimlike vooruste kehastust. Lõpp hea, kõik hea. Da zdravztvujet mir, druzhba i progress i mirnaja politika CK KPSS! Ehk teisisõnu: "... taolise laulu võinuks oma peremehest kokku seada peni, kui ta inimkeelt oskaks!" ("Asustatud saar", Strugatskid). Kuidas BK, kes kuulduste põhjal polnudki nii rumal mees, nii armetule tasemele langes? Mette ei tea!
Teksti loeti eesti keeles

Ja tõesti. NII ajavaba raamatut nagu teist ei tulegi hoobilt meelde. Teisest kyljest.. kui see inglise keelde tõlkida ja USA''s turule paisata, siis sealsed political correctnessi lipu all võitlevad neegeraktivistid saaxid omale sm.Kaburi näol uue iidoli.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest jabur, igasuguseid loogikavastaseid asju kargab silma igalt leheküljelt. Raamat paistab olevat valminud tellimustööna, mis ühe nädalaga valmis tuleb saada ja siis kõrgetele onudele ette näidata. Halvimat hinnet siiski ei pane, sest on olemas veel hullemaid asju. Sellegipoolest - kui kusagilt unustatud riiulilt leiate, siis seda raamatut küll lugema hakata ei tasu, liiga paha võib hakata. Kusjuures nii väga ei häirigi mitte see, et tegemist punase raamatuga on (punane aeg hakkab meelest minema juba vaikselt), vaid sellise poliitilise korrektsuse käsiraamatuga, nagu eelmine arvustaja mainis - tõesti kole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda kui veel tatt olin ja algkoolis käisin. Hiljem pole enam pihku võtnud. Algkooliaegsed mälestused: viimasepeal raamat, lausa määrisin pinginaabrile selle pähe. Lugedes ülalpoololijate arvamusi siis ei loe teda enam kunagi üle. Ei taha head mälestust rikkuda.
Teksti loeti eesti keeles

Küllap oli ka eesti keeles vaja välja anda raamat, mis täidaks mulgu omaaegsete vennasrahvaste raamatukogudes sildikese all "Eesti ulme". Sellised raamatud olid alati standartsed - mulle on alati tundunud, et autoritele nimelt usaldati taoliste raamatute kirjutamine kohalikust keskkomiteest. Alati ühesugused inimtüübid, ühesugused sündmused ja keskkomitee poolt omistatud ühesugune aukraad tehtud töö eest.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut ammu...

Eks ta juba siis tiba lapsik tundus, aga noh, eks ta üks lasteulmekas ju ka ole. Raamatu käsikiri osales 1963. aasta vabariiklikul laste- ja noorsooraamatu võistlusel ning leidis seal ka äramärkimist. Ning kui ma õieti tean, siis peaks see teos isegi saksa keeles (pealkirjaga «Die Spur führt zum Hermes») ilmunud olema... ning 1973. aastal sai Boris Kabur ka miski sotsmaade ulmeauhinna.

Samas loen neid ülalpool olevaid retse ning olen üsna üllatunud... justkui hoopis teisest raamatust oleks juttu...

Minu mäletamist mööda ta nüüd nii jube küll polnud... tõtt öelda oli see neegrivaenulikuks programeeritud robot üsna lustakas asi... naersin mürinal... ning tänapäeval võiks sihukesel kaubal üsna hea minek olla... kindlasti oleks ta märksa arukam ja nutikam kui keskmine skinhead.

Ütleks nii, et omal ajal lugesin suht ladusalt läbi ning miskit on siiani (15-18 aastat hiljem) veel meeles... ning kui aus olla, on mulje sellest romaanist märksa soojem, kui diloogiast «Naiste maailm».
Teksti loeti eesti keeles

Nii hirmus ta ka pole nagu mõned eespool kirjutajad arvavad. Kui ma veel otseselt ulmet ei lugenud, oli ta päris normaalne tükk ja mingit erilist tõrget loo lugemise ajal ei tekkinud. Soovitada seda nüüd ei julgeks, aga paha selle lugemine ka ei teeks. Annab võimaluse tutvuda ka sedasorti ulmega, mis oli tollal küll mõeldud rassisõbraliku propagandana. Ja pealegi, see on ju tegelikult mõeldud lastele lihtsaks lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, ega ta siis nõnda saast ka pole. Põhikooli ealisena oli veel täitsa loetav. Praegu küll jama ja lapsik tundub a eks ta lastele mõeldud ongi.
Teksti loeti eesti keeles

See ei ole ulme. See ei ole kirjandus. See on ulmeliste elementidega poliitiline paskvill, lame tellimustöö, millel on vaid propagandistlik väärtus ühe kitsa kildkonna silmis. Langetan piinliku kurbusega pea nende puude ees, mis pidid saama paberiks, mis kannavad seda Kirjutatud Sõna teotust.
Teksti loeti eesti keeles

Klishee klishee otsas kinni. Vahvad noored jälle pahadele ära panemas jne... Sama põnev kui keskmine Ameerikamaa põnevusfilm.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mis sa teed, kui juba kord selline raamat on välja antud? Põletad ära? Ei, see oleks liiga barbaarne! Ei loe üldse läbi? Hea mõte, kuid siis ei avarduks ka silmaring!Just sellepärast ma Kosmose Rannavetes ka läbi lugesin(kuigi eriti ei tahtnud), et teada saada, kuidas nii võib? Ei tea siiamaani
Teksti loeti eesti keeles

Olen hinde suhtes nii kahevehel, kui olla saab. Kas panna hinne esimese lugemiselamuse järgi (mis pärineb ajast ca 20 aastat tagasi) või nüüdsest, kui tänu mõneaegsele piiratud liikumisvabadusele vanu asju läbi lappasin ja uuesti meelde uletasin.

Raamat asub (vähe)väärikasse ritta samasuguste saastadega, millisteks on "220 päeva tähelaevas", "Teekond homsesse", "Kuum maa" ja veel mõned. Tegelikult mitte väga mõned, pigem läheks jumalapäike enne looja, kui nimekirja lõpetatuks saaks lugeda. Sellest hoolimata on neid aeg-ajalt väga lõbus lugeda. Jah, on küll kahju puudest, mis nende raamatute trükkimiseks langetati, kuid samastki paberit oleks saanud veel jälgimate asjade kordasaatmiseks kasutada. Kuidagi südantsoojendav on lugeda täiskasvanud inimeste poolt tõsise näoga kirjutatud padulollusi. Ja keeldun aktsepteerimast ütlust, et "aeg oli selline". Laenates Artur Alliksaarelt sõnu "ei ole häid ega halvemaid aegu" ja eks ta nii ongi. Pigem on see vist sedaviisi, et sellise naiivse punase puudriga üle raputatud tähemärkide koguga (kurat, ei paindu sõrmed vabatahtsi selle asja kohta väärikat nimetust "romaan" või "teos" kirjutama) püüab autor taltsutada oma sisemist saatanat, kes püüab lauslollusi välja karjudes summutada loomulikku õglustunnet, mis paneb vägisi igatsema silma - kõrva arsti järele (kirjanik näeb oma ümber ilmselt hoopis muud, kui kuuleb).

Sellised mõtted tekkisid aga alles nüüd, täiskasvanuna lugedes. Kui poisikesena oleks hinnata tulnud, siis oleks "1" ikka väga kiire ja üldiselt ilma eriliste põhjendusteta (kui mitte kirjamusta ja trükivalgust mittekannatavaid väljendeid arvestada) tulnud. Nüüd aga oleks olnud tahtmine "rannavetele" lausa "hea" panna. 5-vääriline ei ole ta küll kindlasti mitte. Siiski jään esmase mulje juurde - võimalik et mõtlesin eelmises lõigus kirjeldatu lihtsalt välja, et mitte Kaburi haua peale häda õiendama minna.

Teksti loeti eesti keeles

No küll te võtate vaese Gulagi-teenuste kasutaja kallal. Ei ole see lugu nii hull, et järjepannu ühtesid saada. Eriti arvestades, et eksisteerivad Kuum maa, Teed sügavusse jne... Ja kui keegi ütleb, et tema pärast seitset aastat vangilaagrit oleks küll nende vangilaagrite omanikriigi vastu kirjutama hakanud, siis ma tahaksin teda näha.
Ja, noh, tänapäeval läheks jutt mitmesugustele liberastidele eriti peale -- kas või selles, et neeger .... vabandust, afroameeriklane oma ee.... vaimsete... võimetega valgelt poisilt tüdruku üle lõi.
Pealegi on juttu saksa keeles täitsa pull lugeda.
Pealegi on seal mainitud kellraadiot kui inimese eksistentsi hädavajalikku koostisosa. Vt. Apple Watch ja kõik need muud vatšid.
Pealegi on autor sellesse teosesse omajagu pannud "Ropsi" temaatikat.
Pealegi, pidage meeles, et hr. Kabur pani oma mootorsaele nimeks Družba. Ja nüüd lugege seda tagurpidi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Üllar Lindmaa
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Minu jaoks väga oluline jutustus. Kui kristlastele on oluline mäejutlus. siis mind puudutab selle loo viimane lehekülg isegi enam, kuigi viimase leheni jõudmiseks tuleks ka eelnevad läbi lugeda  Soovin ka kaaslugejatele: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu keegi tundku end ilmajäetuna.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles

Ulmekas "külma sõja" ajast. N. linnas Lähis-Idas on terroristid õhkinud vesinikupommi, hukkunud on sadu tuhandeid inimesi. Inglismaal on aga geniaalne teadlane avastanud viisi, kuidas kriitilise massi lähedast tuumaaine kogust plahvatama panna. Vaatamata abikaasa mõistmatusele ja vähesele rahale ehitab ta seadme valmis. Seejärel alustab ta kirjade saatmist, kus teatab oma leiutisest ja lubab selle teataval ajal tööle panna (so õhkida kõik tuumarelvad, mis Maakeral on), nõudes tuumarelvade hävitamist. Algab põgenemine ja jälitamine. Rohkelt perekondlikku ohkimist. Neli.
Teksti loeti vene keeles

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles

Kaks kaaki ja üks düstroofik Marsilt varandust otsimas ja leidmas. Tavapärasel (so heal) Sheckley tasemel. Füüsikuna jäin pärast lugemist absoluutse relva olemuse üle nuputama. Rikub ta energia jäävuse seadust või mitte? :)))
Teksti loeti vene keeles

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

See oli vist too lugu, kus pomm lõpus ei plahvatanud. Sellepärast, et Kuul oli gravitastioon mitu korda väiksem ja pendel võnkusm seetõttu tunduvalt aeglasemalt. Igas ulmeloos võiks olla oma originaalne mõte, selle loo mõte seisnes tõdemuses, et Kuu peal on gravitatsioon väiksem kui Maal. Mida kosmoselendudega harjunud terroristid aga tähele polnud pannud. Originaalne nagu blondiinianektoot. Üks.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles

Kui meenutada, millist pahna 70-ndail tavaliselt va"lja anti, siis ei ole selle jutule imho ku"ll midagi eriti ette heita. Ta"iesti seeditav ja loetav na"iteks reisil ajaviiteks - kergestiseeditav ja po~nev ka. Pikaajalist ja erilist muljet muidugi ei ja"ta. Tavaline po~nevik.
Teksti loeti eesti keeles

No, kuidas üldse saaks nii keerulise nimega mees kuulsaks saada? Aga raamatul pole ju häda midagi. Lugesin seda ennem kui filmi nägin ja ega ütlekski, et film millegi poolest eriti parem oleks olnud. Raamatus oli vaid seda va tulnuka "hingeelu" enam kirjeldatud. Aga haledad ja armsad olid loo mõlemad versioonid. Tänapäevaselt öeldes - teletupsulikud. Pole ime, et tavapäraste veriste vaatemängude kõrval selline sile lugu loorbereid lõikab.
Teksti loeti vene keeles

Kuttner sai üheks mu lemmikuks kohe kui tema jutte esmakordselt kuulsin (oli kunagi Eesti Raadios järjejutt miskist tema loost). Sellise kiiksuga tegelastest kui tema juttudes, pole õieti kusagil mujal lugema juhtunud. Peategelaste ringi moodustab üks Tennessee osariigi pärapõrgus elav perekond, kes juba sajandeid tagasi Inglismaa kaugemaist kolkast - Cornwallist - pärit. Kogu pere on veidi imelik (kui nii on sobilik väljenduda), nimelt oskavad kõik lennata, muuta end nähtamatuks, pereisa oskas tekitada oma organismis isegi miskite imelike vahenditega, mida ka ensüümideks nimetatakse, suhkrust piiritust. Ja oli siis mõnikord üsna auru all. Peale selle olid nad lihtsalt nii geniaalsed kui kohtlased. Iga teise esitusega oleks kogu lugu mõttetu ja jabur, kuid Kuttner oskab atmosfääri võrratult edasi anda. Soovitan neile, kes naudivad absurdihuumorit.
Teksti loeti vene keeles

Ei pea just Asimovi parimaks tööks, kuigi omal ajal oli idee arvuti enesetapust (ja selle väga [üli]inimlikest põhjustest) kahtlemata väga originaalne. Ega Asimov oma tulevikuennustustes vist väga palju mööda panegi (kui arvutite hiigelmõõtmed maha arvata), lihtsalt paljugi sellest, millest ta kirjutab, ei ole veel kätte jõudnud. Üldiselt kuulub lugu rubriiki - viiekümnendate action, mis 90-ndail vaid aeglase arenguga veniv jutupaun.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldi mulle eriti need olustikulised kosmilised seebiooperid. Strugatskeid päästab muidugi alati nende jutustamisosavus ja mis seal salata - ka see, et aja jooksul olen neisse positiivse eelarvamusega suhtuma hakanud - ikkagi need "vanad head Strugatskid".
Teksti loeti vene keeles

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles

Võrukas rääkis kodanikust, kes üritas tarakani leida. Mina jälle olen kuulnud arutelusid, et sööklas ei tohiks lasta inimesi tühjade laudade taha istuma, ikka tuleks üksindusele seltskonda eelistada. Kogu kogumik oli suurepärane, Costello lugu jääb alla ehk vaid fantastilisele nimiloole. Või ehk mitte? Tegemist on nagu veiniga, mille väärtus aja jooksul tõuseb. Muuseas - on ka üks paremaid ühiskonnamudeleid, mida olen näinud - paljugi mille jaoks George Orwell tonnide viisi värvi kulutas, on siin lühidalt ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ei pea antud lugu sugugi ulmekana vaatama, ulmelisusele vihjavad ju vaid üksikasjad ja peategelase mälestused. Ja loomulikult peaidee ise - loomulikult ei suuda ükski demokraatlik bürokraatiariik seda teostada, kuid samas - ehk oleks see tõesti vahend kuritegevuse vähendamiseks? Peamiseks teemaks on loos ikkagi inimestevahelised suhted ja usalduse - usaldamatuse teema. Kuid kogu värk on lahendatud liigsesse emotsionaalsusse laskumata - lõbusalt ja hoogsalt. Ühinen Jürka soovitusega - lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatut aastaid tagasi ja ausalt öeldes - ei meeldinud ta eriti siis ega meeldi eriti praegugi. Sündmustik on küll osavalt valitud, kuid kogu tegevus on kuidagi jäik ja staatiline, ebahuvitav. Selline tüüpiline lihtne lobaromaan, mille lugemata jätmine vaevama ei jääks. Ehkki omaaegses sotsialistlikus ulmes (kui venelased ja poolakad välja jätta), oli taies (nagu Jürkagi mainis)üks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles