Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Georgi Martõnov ·

220 dnei na zvjozdoljote

(romaan aastast 1955)

eesti keeles: «220 päeva tähelaevas», Tallinn, ERK, 1960

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
3
7
6
Keskmine hinne
2.111
Arvustused (18)
Andri Riid

Üldiselt on 1 erakordne hinne, mille saavad ainult raamatud, mis on mind tõsiselt endast välja viinud. Närvi ajanud, st. ''220 päeva tähelaevas'' on käkk igas elemendis. Teaduslikult abitu, kirjanduslikult sisutu, ideoloogiliselt fikseeritud. Raamatu eesmärgiks näib olevat tõestada vene inimese ja kommunistliku riigikorra ülimust. SSSR-i paremust on tõestama valitud fakt, et Nõukogude mehitatud rakett jõuab Marsile varem kui Ameerika analoog. Hoolimata kõikvõimalikest alatutest nippidest, mida imperialismi käsilased kasutavad. Ja muidugi, kui nõukogude inimesed on mehised, ausad ja inimlikud, siis Ameerika rakett kannab endas kahte inimest, kellest üks on hull teadlane, teine alkohoolikust ajakirjanik. Inimlikud jooned on mõlemad kapitalistliku riigikorra tingimustes täielikult minetanud. Tegu on võib-olla et etaloniga halvast Nõukogude ulmest. Vältida, vältida, vältida.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

No nii pahasti, et kohe iga hinna eest vältida mina selle tyki kohta ka ei ytleks. Kunagi sygavas lapsepõlves kui teda loetud sai, ei paistnudki asi kõige jubedam. Samas, paara aastat tagasi jäi see raamat mull yhel synnipäeval riiulis silma ja sai paari esimest lehekylge uuesti proovitud. Mnjahh.. tänapäeval võib seda vist siiski ainult anektoodina lugeda. Ja sellisena ta äkki ei olegi *kõige* hullem.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

No mida ikka hindeks panna kui kohe üldse ei meeldi. Eks loomulikult 1. Vähemalt mulle tundus antud teos küll üheselt hinnatav. Mitte midagi erilist peale sellesamuse punase ideoloogia ta ei sisaldanudki (peaaegu). Juba alguses kätte võttes võis aimata, millega teos lõpeb (võimalike variatsioonidega). Põnevust sellepärast seal ka peaaegu et ei olnud. No mida selle teose kohta veel öelda. Punane ta ju oli nigu peet ja otse loomulikult tundus see tegevus seal suht absurdne. Praegu tundub küll et vene ja ameerika kosmosetegevuses on suhtumine veidi vastupidine olnud kui antud teoses, aga no see selleks. Kuidagi imal tundub see jutt, et venelased on nüüd oioioi kui head ja ameeriklased niiiiii pahad. Tegelikult ei viitsi rohkem viriseda ka. Kuid tegelikult oli seal üks hea koht kah, nimelt suhteliselt alguses. Selle lause peale irvitas meil millegipärast kogu selyskond. Lause kõlas sedasi: Järgmisel hommikul ütlesin toimetajale, et olen valmis lendama ükskõik kuhu. Vat niipalju siis sellest raamatust. Teist korda lugeda ei kavatse. Teistele ka ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Idee - külastada kaht planeeti ühe korraga, polegi nii paha. Tegelikult tänapäeval umbes-täpselt nii tehaksegi. Eks selle taevamehaanikat puudutava osa eest raamat kahe saabki. Mis muud "teaduslikku" osa puudutab, siis paistab autori eesmärgiks olevat nõukogude astrobioloogia "isa" Tihhovi vaadete propageerimise. Üsna üheülbane ja lame sealjuures. Kui aga rääkida raamatus ohtralt esinevast "raudbetoonist", siis on seegi nii klisheedest kubisev, et ei viitsi isegi kiruda.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Olge nüüd, poisid. Kas teil on Kandõba/Lukin/Ohhotnikov meelest läinud. Nende «kotkaste» kõrval on ju Martõnov suisa sõnameister. Meenutage või Vjatsheslav Palmani ja tema debüütromaani «Ershoti kraater», mis ilmus Martõnovi oopusest ju kaks-kolm aastat hiljem.

Ka «220 päeva tähelaevas» on debüütromaan, aga minu arust on see Palmanist tunduvalt kaasaegsem. Loomulikult on see punane raamat, aga ilmus ju 1955. aastal. Loomulikult on jänkid ebaelulised karikatuurid, aga millised nad sel ajal Nõukogude Liidu kirjanduses üldse veel tohtisid olla. Loomulikult on vene (korrektsem oleks öelda, et nõukogude) inimesed igasuguste ülluste kogumid, suisa elus pühakud. Loomulikult on see hüppav sisalikulaadne seal Marsil üks ilge pulpklishee, mis muide selleaegses vene ulmes võis üsna värskelt mõjuda. Aga lugeda ju kõlbas, üsna hoogsalt (ajuti muidugi) läks ju edasi. Seiklusromaan ta ju on.

Igatahes lugesin ta hiljuti üle ning hing sees ja puha, naersin mitu korda üsna laia suuga. Ilmselt autor neid kohti ju naljakateks ei mõelnud, aga see on ikka nii, et ettenähtud naerukohad pole pooltki nii naljakad, kui need teised...

Vene nõukogude kirjastuselus on romaanil veel üks lisaväärtus: sellega algas ulmekirjanduse taasavaldamine Leningradi kirjastustes. Asjaks seegi.

Igatahes on see romaan ulmekirjanduse ajaloo (ilgema poolega) tutvumiseks märksa tervislikum, kui Fjodor Kandõba «Kuum maa» või Aleksandr Kazantsevi «Polaarunistus». Nikolai Lukini suurromaanist «Leiutise saatus» ma parem ei räägigi.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Jaburus jääb jaburuseks, kuid erinevalt mõnest muust analoogilisest taiesest tundub autoril paras annus absurditaju olevat. Ka ei pea ma seda raamatut kehvemaks tavalisest läänes ilmuvast pahnast. Mis vahet seal - on vaenlaseks astronaudist alkohoolik või kaugelt planeedilt pärit ablas kaslane, kuni jutustus jääb ainult midagi kirjeldama, puudub temas jääv väärtus.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

8-aastaselt: igavesti äge raamat,... küll need nõukogude inimesed on ikka targad & tublid! 15-aastaselt: saasta etaloon. (millalgi hiljem): lugege seda, kuidas usamaa ajakirjanik napsi kosmoselaeva pardale smugeldab. 11.08.2021: olen siit Baasist lugenud, justkui oleks kõnealuses raamatus astronavigatsioon õige tõepäraselt esitatud. See on puhas jama. 1. Jah, üks Marsi ja Maa vaheline trajektoor käib tõesti Veenuse kaudu, kuid ainult sellepärast, et Veenust saab kiirendina kasutada. Martõnovi laev lendab kohale, pidurdab ja siis kiirendab uuesti. Energeetilist kasu ei mingisugust, pigem vastupidi. A' noh, Veenus sai ära vaadeldud. 2. Mis kõige hullem, autor võis ju elliptilisi trajektoore joonistada, aga kosmoselennust ta ikka aru ei saanud küll. Tema jutu järgi on kosmoselend midagi autovõidusõidu taolist -- kuna venelaste laeva kiirus on 28 km/s, Maa kiirus orbiidil aga 30 km/s, siis laev Maale järele ei jõua... Tegelikult peab Marsi-laev ületama vaid Maa ja Marsi orbitaalkiiruste vahe, mis on 30 km/s - 24 km/s. Nii et vajalik delta-vee on ülimalt 6 km/s. Ühe reisi kestel kuus korda 28 km/s arendava laevaga (delta V = 168 km/s) poleks mingi Marsi-ots üldse probleem. Mis tähendab, et ka selle vooruse võib raamatu küljest ära raputada. Miinimumhindest ühe palli kõrgemale viib hinde endiselt raamatu jaburus. Minu jaoks oli teose tipphetkeks ajakirjanik Melnikovi lause "Palja silmaga võib näha, et üks täht on lähemal, teine kaugemal". 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
kuits

1 boonuspunkt põnevuse eest mida see raamat kunagi ammu-ammu pakkus. Muidu oleks 1, nüüd on 2.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Teos on üldjoontes küllalt hästi meeles ka aastakümnete järel. Hindamisel võtsin arvesse, et paar Asimovi romaani olid saanud hindeks 2, ja et vaadeldav kirjatöö on igatpidi mitu suurusjärku nõrgem. Järelikult 1.
Teksti loeti eesti keeles
Wägev Wähk

Hehee, raske kohe midagi öeldagi. Esmakordselt loetud miski paarkümmend aastat tagasi. Ja juba sel ajal suutsin raevu minna. Eriti jäi meelde miski koht, kus keegi tegelane parasjagu filmis midagi huvitavat, siis tõmbas mingi muu värk hetkeks ta tähelepanu kõrvale ning ta "lakkas filmikaamera vänta pööramast".Hei-hei! Usun, et isegi viiekümne viiendal oli olemas ilma vändata kaameraid. A võib-olla venes põld. Hiljaaegu üritasin üle lugeda, sisendades endale, et autor ongi mõelnud asja paroodiana. Krt võtaks, isegi siis oli jube! Jyrka vedas paralleele "Kuuma maa", "Ershoti kraatri" ja "Polaarunistusega"... Veider, ka need on hämaras lapsepõlves läbi käidud, aga absoluutselt ühtegi mälestust pole. Isegi ähmaselt ei suuda meenutada, millest need võisid rääkida. Et äkki peaks üle lugema vä...?
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Mulgi viimne lugemine kusagil 10-15 aasta tagune. No oli ikka asi kyll, siiamaani ei tea kas nutta või naerda. Pigem tuleb kyll nutt peale. Vat ei saa aru, mille poolest ta "Ershoti kraatrist" või "Kuumast maast" prem oli. "Leiutise satusega" läks mul hästi, nimelt läks see kuidagist hämaral viisil kaduma, kui ma teda kunagi lugema akkasin. Ausalt, ise läks. Ma siiamaani arvan, et ehk hakkas paberil enda peale trükitu pärast häbi. Algus oli igal juhul jube kyll. Samas nõustun, et ega va jänkilandi pahnameistrid sugugist paremad põle.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Varajases teismeliseeas korduvalt loetud (koos triloogia järgnevate osadega), lugesin ka praegu, enne arvustamist, üle. Ja ellu jäin, otsin nüüd järgesid (mis vahepeal kaduma on läinud ja on mälu järgi märgatavalt paremad).

Selle loo juures tuleb arvestada aega, millal see kirjutatud on - 1954 (ilmus 1955). Tol ajal ei saanudki teisiti kirjutada. Heal juhul ei avaldtatud, halbadest juhtudest teavad tollel ajal elanud inimesed paremini. Ideoloogiline jah, aga kogu romaani tekstis on vaid _üks_ lühike Stalini tsitaat. Ning see on ka kõik, ei _mingit_ järgnevat ega eelnenud KPSS ja Sotsialistliku Paradiisi kiitmist - lihtsalt seiklused kosmoses. Kapitlalistid on tõesti kujutatud karikatuurselt ja tendentslikult. Kuid just nii neid kujutati tollel ajal igal pool sotsialismilaagris, muud võimalust lihtsalt ei olnud. Mis puutub aga "filmikaamera vända pööramise lõpetamisesse", siis see on kivi tõlkijate, mitte autori kapsaaeda. Originaalis sellist kohta küll ei olnud.

Kui nüüd selle ajastu poliitika kõrvale heita, pole sellel lool väga hirmsasti häda midagi. Kujutletetakse tegelikult üsna lähitulevikku, ja seda isegi küllaltki realistlikult. Suur tähelepanu on taevamehhaanikal ja planeetide ning kosmoslaevade liikumisel, ja need on olulised ka kõige viimaste Päikesesüsteemi uurivate zondide juures. Huvitav, et ameeriklaste esimene kosmoselend oligi (nagu raamatus kirjeldatud) mitte lend ümber maa, vaid lühke ballistiline lend. Midagi liigset "leiutatud" ei ole ja see on suureks plussiks. Näiteks Strugatskid kasutasid (mitu aastat hiljem kirjutatud) romaanis "Purpurpunaste pilvede maa" lennuks Veenusele footonraketti, millega nad väga kõvasti pange astusid. Teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt vaevalt et kunagi realiseeritav. Tänpäevalgi pole näha mingeid teid ületada põhimõttelisi tehnilisi (tehnoloogilisi) raskusi taolise raketi loomisel. Ja üks autoritest astronoom, sega reaalainete teadlane! (Keda see footonrakettide probleem huvitab, võib lugeda J.Shklovski raamatut "Vselennaja, zhizn, razum", kirutatud kah umbes samal ajal). Ega asjata pole footonraketid ulmest ammu kadunud kui (praktiliselt) võimatud.

Kokkuvõttes oma ajastu mälestusmärk ja sugugi mitte kõige hullem. Lisaks avaromaan kokkuvõttes märgatavalt paremas triloogias. Kokku veab küll miinusega, aga kolme välja.
Teksti loeti vene keeles
firestarter

raudne viis. iga asja tuleks hinnata ikka selles kategoorias kuhu ta kuulub. see on äraspidine lugemisnauding ja ideed mida mees välja käib on ehtsad vene hullumeelsused. ameeriklane kes vahetab omatahtsi raketis hapniku viski vastu. kosmoselaev, milles realiseerub vene inimese unistus - miski millega on kaasas nii palju varuosi, et neist võiks kolm samasugust miskit kokku panna (eksole, maakera, mille sees on teine, suurem ja kandiline). nõukogude teadlane, kes tõmbab käega matemaatiliselt perfektse ringjoone. loed ja oled kõveras laua all. zhanrimääratlus võiks olla ehtne vene camp. ja camp on nauditav teatavasti ainult siis, kui me oleme lineaarsetest ja tõsistest väärtushinnangutest suutnud loobuda ja oskame lugu pidada nihestuste ja läbikukkumiste ilust (eksole, campi lihtsaim definitsioon on _suurejooneline_ läbikukkumine)
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Kui camp, siis jah, ehk saaks isegi "2", aga on teist keegi üritanud seda soperdist viimasel ajal lugeda? Ei ole naljakas, tekst on mõeldud täpselt sellena, mis ta on, poliitilise üllitisena kitsapiirilises kontekstis. Õigus kirjutamata jätta oli kõigil ja kuna see ilgus olemas on, on tegu kuriteoga inimsuse vastu.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

Ütlen ausalt, panen hinde lapsepõlve mälestuste järgi ning ei kavatsegi üle lugema hakata. Teismelisele poisile oli see antud ajal päris hea lugemine ja sai ka ise paar-kolm korda üle loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
x
Üllar Lindmaa
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Üllar Lindmaa

Minu jaoks väga oluline jutustus. Kui kristlastele on oluline mäejutlus. siis mind puudutab selle loo viimane lehekülg isegi enam, kuigi viimase leheni jõudmiseks tuleks ka eelnevad läbi lugeda  Soovin ka kaaslugejatele: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu keegi tundku end ilmajäetuna.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Üllar Lindmaa

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ulmekas "külma sõja" ajast. N. linnas Lähis-Idas on terroristid õhkinud vesinikupommi, hukkunud on sadu tuhandeid inimesi. Inglismaal on aga geniaalne teadlane avastanud viisi, kuidas kriitilise massi lähedast tuumaaine kogust plahvatama panna. Vaatamata abikaasa mõistmatusele ja vähesele rahale ehitab ta seadme valmis. Seejärel alustab ta kirjade saatmist, kus teatab oma leiutisest ja lubab selle teataval ajal tööle panna (so õhkida kõik tuumarelvad, mis Maakeral on), nõudes tuumarelvade hävitamist. Algab põgenemine ja jälitamine. Rohkelt perekondlikku ohkimist. Neli.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Kaks kaaki ja üks düstroofik Marsilt varandust otsimas ja leidmas. Tavapärasel (so heal) Sheckley tasemel. Füüsikuna jäin pärast lugemist absoluutse relva olemuse üle nuputama. Rikub ta energia jäävuse seadust või mitte? :)))
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

See oli vist too lugu, kus pomm lõpus ei plahvatanud. Sellepärast, et Kuul oli gravitastioon mitu korda väiksem ja pendel võnkusm seetõttu tunduvalt aeglasemalt. Igas ulmeloos võiks olla oma originaalne mõte, selle loo mõte seisnes tõdemuses, et Kuu peal on gravitatsioon väiksem kui Maal. Mida kosmoselendudega harjunud terroristid aga tähele polnud pannud. Originaalne nagu blondiinianektoot. Üks.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Kui meenutada, millist pahna 70-ndail tavaliselt va"lja anti, siis ei ole selle jutule imho ku"ll midagi eriti ette heita. Ta"iesti seeditav ja loetav na"iteks reisil ajaviiteks - kergestiseeditav ja po~nev ka. Pikaajalist ja erilist muljet muidugi ei ja"ta. Tavaline po~nevik.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

No, kuidas üldse saaks nii keerulise nimega mees kuulsaks saada? Aga raamatul pole ju häda midagi. Lugesin seda ennem kui filmi nägin ja ega ütlekski, et film millegi poolest eriti parem oleks olnud. Raamatus oli vaid seda va tulnuka "hingeelu" enam kirjeldatud. Aga haledad ja armsad olid loo mõlemad versioonid. Tänapäevaselt öeldes - teletupsulikud. Pole ime, et tavapäraste veriste vaatemängude kõrval selline sile lugu loorbereid lõikab.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Kuttner sai üheks mu lemmikuks kohe kui tema jutte esmakordselt kuulsin (oli kunagi Eesti Raadios järjejutt miskist tema loost). Sellise kiiksuga tegelastest kui tema juttudes, pole õieti kusagil mujal lugema juhtunud. Peategelaste ringi moodustab üks Tennessee osariigi pärapõrgus elav perekond, kes juba sajandeid tagasi Inglismaa kaugemaist kolkast - Cornwallist - pärit. Kogu pere on veidi imelik (kui nii on sobilik väljenduda), nimelt oskavad kõik lennata, muuta end nähtamatuks, pereisa oskas tekitada oma organismis isegi miskite imelike vahenditega, mida ka ensüümideks nimetatakse, suhkrust piiritust. Ja oli siis mõnikord üsna auru all. Peale selle olid nad lihtsalt nii geniaalsed kui kohtlased. Iga teise esitusega oleks kogu lugu mõttetu ja jabur, kuid Kuttner oskab atmosfääri võrratult edasi anda. Soovitan neile, kes naudivad absurdihuumorit.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Ei pea just Asimovi parimaks tööks, kuigi omal ajal oli idee arvuti enesetapust (ja selle väga [üli]inimlikest põhjustest) kahtlemata väga originaalne. Ega Asimov oma tulevikuennustustes vist väga palju mööda panegi (kui arvutite hiigelmõõtmed maha arvata), lihtsalt paljugi sellest, millest ta kirjutab, ei ole veel kätte jõudnud. Üldiselt kuulub lugu rubriiki - viiekümnendate action, mis 90-ndail vaid aeglase arenguga veniv jutupaun.
Teksti loeti inglise keeles
Üllar Lindmaa

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ei meeldi mulle eriti need olustikulised kosmilised seebiooperid. Strugatskeid päästab muidugi alati nende jutustamisosavus ja mis seal salata - ka see, et aja jooksul olen neisse positiivse eelarvamusega suhtuma hakanud - ikkagi need "vanad head Strugatskid".
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Võrukas rääkis kodanikust, kes üritas tarakani leida. Mina jälle olen kuulnud arutelusid, et sööklas ei tohiks lasta inimesi tühjade laudade taha istuma, ikka tuleks üksindusele seltskonda eelistada. Kogu kogumik oli suurepärane, Costello lugu jääb alla ehk vaid fantastilisele nimiloole. Või ehk mitte? Tegemist on nagu veiniga, mille väärtus aja jooksul tõuseb. Muuseas - on ka üks paremaid ühiskonnamudeleid, mida olen näinud - paljugi mille jaoks George Orwell tonnide viisi värvi kulutas, on siin lühidalt ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Tegelikult ei pea antud lugu sugugi ulmekana vaatama, ulmelisusele vihjavad ju vaid üksikasjad ja peategelase mälestused. Ja loomulikult peaidee ise - loomulikult ei suuda ükski demokraatlik bürokraatiariik seda teostada, kuid samas - ehk oleks see tõesti vahend kuritegevuse vähendamiseks? Peamiseks teemaks on loos ikkagi inimestevahelised suhted ja usalduse - usaldamatuse teema. Kuid kogu värk on lahendatud liigsesse emotsionaalsusse laskumata - lõbusalt ja hoogsalt. Ühinen Jürka soovitusega - lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Lugesin raamatut aastaid tagasi ja ausalt öeldes - ei meeldinud ta eriti siis ega meeldi eriti praegugi. Sündmustik on küll osavalt valitud, kuid kogu tegevus on kuidagi jäik ja staatiline, ebahuvitav. Selline tüüpiline lihtne lobaromaan, mille lugemata jätmine vaevama ei jääks. Ehkki omaaegses sotsialistlikus ulmes (kui venelased ja poolakad välja jätta), oli taies (nagu Jürkagi mainis)üks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles