Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Friday

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Friday»
Tallinn «Eesti Raamat» 2003

Hinne
Hindajaid
2
12
7
2
1
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (24)

Yks Heinleini paremikku kuuluvaid action-romaane. Raamatu peategelane on genetically enchanced ja ka muidu Heinleinilikult vabameelne nais-superman nimega Friday. Esimese laibani jõutakse esimese peatykki kolmandas lauses. Actioni taustaks on kombekohane annus abix mõtisklusi. Elust, armastusest, genetic-engineeringust ja muust sarnasest. Parasjagu lõbus on pilt väikeriikideks jagunenud tuleviku-ameerikast, mis kõik omavahel sõdu peavad. Hea lahe lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Iseenesest muidugi üsna lahe lugemistükk, kuid kuidagi äraleierdatud supermänni teemal. Heinleini sulest ilmuvad aegajalt sellised imelikud raamatud mille kohta ei oska nagu midagi öelda. Lugeda justkui võiks, aga samas midagi meeldejäävat pole. Friday (see babe, kes seal ringi kammib ja peaaegu kõigiga vahekorda asub) meenutab pigem Harrisoni terasroti emast väljalaset. Tundub, et Heinleinil on raha lihtsalt otsa saanud ning seetõttu on proovinud kirjutada kiiresti kaubaks minevat ning äraproovitud vahenditega produtseeitud papigeneraatorit. Raamatu jooksvateks teemadeks on seks, vägivald (muide, mitte lihtsalt vägivald, vaid selline casual, whoops-oi-mis-juhtus, vägivald). Kuigi Hainlein on proovinud raamatusse torgata mõtlemisainet (kas n.ö. katseklaasi geneetika abil tekitatud tehisinimene on inimene või mitte), kuid peaks mainima, et müra on raamatus lihtsalt liiga palju. Õnneks on Heinleini raamatutes (seetõttu ka "Fridays") piisavalt huumorit ning ta on üsna hea sõnaseadja, mistõttu ma seda raamatut raiskuläinuks ei loaks, kuid mõningaste muude tema raamatutega võrreldes, näiteks "Stranger in the Strange Land" või "Moon Is a Harsh Mistress" napib siin sügavust ning veenvust.
Teksti loeti inglise keeles

Tegevus käib üsna määratlematus tulevikus. Igatahes on Kanada ja Ameerika Ühendriigid jagunenud reaks erineva elukorraldusega riikideks. Lisaks "territoriaalriikidele" on veel "korporatsioonriigid" nagu näiteks IBM. Viimaste käes näibki olevat tulevik, Heinlein ka põhjendab, miks ta arvab neil suuremet perspektiivi olevat. Peategelane on geenimanipulatsioonide teel kümnetest esiisadest - emadest saadud supernaine. Teose tugevus - sündmustik tundub üsna tõepärasena, Heinlein näib alati olevat tugev nimelt detailides. Nõrkus - jutustus ei moodustakski nagu ühtset tervikut. Mulle meeldib ühtne story, siin aga toimub üsna seosetu rändlemine ühest juhtumusest teise. Kogu sebimisel puudub sügav mõte.
Teksti loeti inglise keeles

Kui see on Heinleini paremik, nagu Avo Nappo eelpool väidab, siis ma küll eriti palju rohkem Heinleini lugeda ei taha. Raamatus on olemas enamvähem kõik asjad peale süz^ee, räägitakse sajast eri asjast, sealjuures neid omavahel seostamata. Negatiivsest hindest päästab teose asjaolu, et see, mis seal olemas on, on kirja pandud võrdlemisi hästi, hea kirjanik ikka päris suure jamaga ka hakkama ei saa.
Sellele eelpoolmainit mõtlemisainele iriseksin ka vastu: peategelasel on nimelt hirmsad kompleksid selle pärast, et ta on ilmale tulnud kloonimise teel, mitte loomulikul viisil. Igasugused argumendid aga, mis sellega seotud arutlustes tuuakse, tunduvad nõrgad olevat. Autor ei ole seda liini vist täielikult läbi mõelnud ja ajab tihti sassi sünnipärased ja hilisemas elus ilmnenud faktorid, seega paneb too mõtlemisaine pigem õlgu kehitama kui mõtlema.
Aga tegelikult on Heinleinil paremaid asju ka :-)
Teksti loeti inglise keeles

Seda teost lugedes tekkis mul aeg-ajalt tunne, et ega vanamees nüüd igasuguste genderfantaasiate üle ei irvita? Iseenesest on peategelane tüüpiline nendele (enamasti naiste poolt kirjutatud) feministlikele oksedele, mida 70-ndatel ilmuma hakkas ja mis vana klassikalise ulme fänni häbist punastama panevad. Paraku see ideaalne naine, kelle memuaaridena jutustus antakse, ei käitu kaugeltki eelmainitud kaanonite kohaselt, pigem on tegemist amatsooniga, kellel pole meeste maailmaga mingeid erilisi arveid klaarida, küll aga inimkonnaga, kelle hulka ta kuulub ja ei kuulu. Nagu paljude RAH-i teostega, sai alles umbes 50-ndal lehel selgeks, millest ta üldse kirjutab, ning sellest hetkest muutub see mõnusalt õiges suunas nihutatud maailm nauditavaks. Järele mõeldes ei leidnud ma hiljem peategelase iseloomus ja motivatsioonis ühtegi viga - oma sünnipära ja kasvatuse tõttu ei olnud ta päriselt ei naine ega ka inimene laiemalt, küll aga soovis ta inimsoo hulka kuuluda, ning lõpuks oma eesmärgi ka saavutas. Ütleksin isegi, et elu kui sellist oli raamatus keskmisest rohkem, sest päriselt ju ei juhtu nagu muinasjutus, et on üks suur madin noorukieas ja siis elatakse "õnnelikult ja kaua" - seega oli mälestusevorm õigustatud, kõike olulist oli puudutatud (kuigi, ütleme - "loetavuse huvides" actionit võimendatud) ja teatud heitlikus on palju usutavam ja realistlikum, kui sirgjooneline rühkimine "püstitatud eesmärgi" suunas.

Mis autoril alati tõeliselt hea on - igasuguste institutsioonide ja inimsuhete kirjeldused. Võib-olla on sellest konteksti teadmata raske aru saada, aga leheküljed tulevikumaailma, eriti Ameerika kirjeldustega panid mõnuga irvitama. Laias plaanis jääb vaid nõustuda - meie maailm on tupikus ja kui midagi kardinaalset ei juhtu, ongi tulevik vaid ahistus ja veider sõda, milles võib vaid surma saada ja mis kuhugi ei vii. Sisuliselt on teoses vastandatud kaks inimeksistentsi põhimõtet - elukorraldus, kus inimesed määravad oma saatust ja korporatiivne maailm, kus firma eri osade direktorid terrori, salamõrvade ja terveid piirkondi maatasa tegevate sabotaaziaktidega omavahel arveid klaarivad. Kodumaata kapital, mis segaste omandisuhetega läbi põimunud, ometi suutmata sisemist võitlust vältida ja mille ees inimene ei maksa midagi - sureva kultuuri tunnus.

Ainus tõsine etteheide raamatule - kirjutamisaastal hakkas juba pead tõstma AIDS, nii et immuunsus "4 põhilise suguhaiguse suhtes", st kogu see hipimaailma vabadus oli natuke asjakohatu maailmas, kus aeg-ajalt tuli ette katku jmt epideemiaid. Muidu aga kindlasti suurepärane lugemisvara.

Teksti loeti inglise keeles

Naudaitav äkshn, mis on suurepäraselt kirja pandud ja ei ole eriti vaeva nähtud pseudo-filosoofia veeretamisega, vaid sisaldab pea 100% andmist igast torust. Minu esimene raamat, milles oli suprman`i asemel superwoman ja seda tegelt üsna p6hjalikult. Mulle meeldis hästi ja ykspäev aastate pärast v6tan ta jälle uuesti kätte. Minu s6na selle peale.
Teksti loeti vene keeles

Jah, tõesti nauditav action, millesse segatud ka natuke mõtisklusi maailma, inimeste, riikide ja suurmonopolide üle, mis olid täitsa mõnusad. Kohati aga läheb teos liigagi seebiks kätte. Muidu nõustun täiesti Atsi arvamusega. Neli pluss.

Ahjaa, ja eesti keelses tõlkes on tõlkija vist natuke isetegevust teinud, kuna minu mäletamist mööda Heinlein seda ülemaailmset arvutivõrku küll internetiks ei nimetanud. Minu teada polnud sellist terminit veel 1982. aastal kasutusele võetud. See aga ei häiri, lihtsalt jäi silma.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Superkangelanna... ja suurel hulgal seebiooperlikku halli massi. Loos olid kindlasti head kohad olemas ja kandev ideegi, tuleb tunnistada, oli huvitav, kuid teostus... Ilmselt on tegemist isikliku suutmatusega nautida tuhandeid omavahel hajusalt seotud ridu, kui neis ei peitu mingeid superideesid,nende puudumisel aga head huumorit.
Teksti loeti inglise keeles

Miskipärast Heinlein meenutab mulle segu erootikamaniakist ja kassissõbrast. Kumbki omadus ei ole just eriti taunitav, kuid esimene on tüütu. Teine suisa meeldiv ;)

Sama tüütu oli «Friday»t lugeda. Mõnus, hea ja kerge tekst, aga milleks? Palju sõnu ei millestki. Panin raamatu voodi kõrvale ja.. :( ei mingit emotsiooni. Ei midagi sellist, mis meenuks mulle paari päeva pärast. Ja kui keegi mulle poole aasta pärast «Fridayt» meenutab, kehitan õlgu ja küsin: a millest seal juttu oli? Just sellise mulje see raamat tervikuna mulle jättiski.

Paar naljakat kohta ja muhe jutt aga teenivad siiski koolipoisi hinde.

Teksti loeti eesti keeles

Võib lugeda, võib ka mitte - kummalgi juhul ei võida ega kaota suurt midagi :) Natuke igavavaõitu. Lõpp meenutas Mehhiko seebiseriaali. Ehk: kõige hullem ei olnud, aga kõige parem ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Olin siit kunagi paari esimest arvustust lugenud. Nende põhjal oletasin, et tegu on mingi arulageda madinaromaaniga ja kõhklesin tükk aega, kas selle peale üldse aega (=raha) kulutada. Aga kuna autoriks on siiski Heinlein, ei tulnud mul pettuda. Kindlasti ei ole see romaan ainult kergeks meelelahutuseks mõeldud.

Inimliku nõmeduse kriitika, mida eriti teravalt kohtame romaanis "Stranger In A Strange Land", on siingi olulisel kohal. Autor tundub kõvasti põdevat selle pärast, etkui teadus areneb seitsmepenikoormasaapasammudega siis inimeste mõttemaailm on paljus kinni jäänud keskaega ega taha sealt sugugi edasi liikuda. Mis mõtet on geneetika edusammudel, kui laiad rahvamassid jätkuvalt kardavad "pahasid tomateid, mis sisaldavad geene", sest "Jumal pole nii ette näinud". Sama lugu on kaHeinleini väljamõeldud tehispersoonidega - tema kirjeldatav tulevikuteadus võib küll olla suuteline neid looma, aga ühiskond ei ole valmis neid omaks võtma. Kuna nad on keskmisest inimesest (looduslikust tomatist) tükk maad paremad, siis neid kardetakse ja koondutakse nende vastu religioossete ning rassistlike loosungite alla.

Üsna lõbustav on Heinleini tulevikumaailma energeetika. Nagu aru võib saada, on fossiilsete kütustega Maal asjad ühel pool. Õnneks on keegi hull teadlane õigel ajalleiutanud mooduse, kuidas energiat praktiliselt piiramatul hulgal ja näiliselt peaaegu eimillestki toota. Ometi on lühemate vahemaade läbimisel suure au seeshobutransport ja mingil kolooniaplaneedil tekib isegi olukord, kus kosmoselaevalt maha karanud peategelane lihtsalt JOOKSEB teda jälitavate vandenõulaste eest mitu kilomeetrit ära - ilmselt ei ole jälitajatel kosmodroomil omaenda kondimootorist kiiremat tagaajamissõidukit kuskilt võtta!

Eestikeelses variandis esines häirivalt palju toortõlkeid. Keegi "läheb Goldie nime all" (goes by the name of Goldie) [lk 257], keegi "haugub üles vale puu poole" (barksup the wrong tree) [lk 338] jne.

Kokkuvõtteks - tegu pole sugugi kõige halvema Heinleini romaaniga, mida ma lugenud olen. Mis absoluutskaalal tähendab, et tegu on täitsa hea romaaniga.

Teksti loeti eesti keeles

Lobedalt loetav lugu superkullerist nimega Friday. Samas polnud ehk sedavõrd seikluslik ja põnev kui oodanuks. Tõtt-öelda ei oskagi eriti millegi konkreetse kallal nuriseda, kuid sellegipoolest kõrgeimat hinnet anda ei raatsi. On ju Heinleinil endalgi hulk tuumakamaid ja kaasakiskuvamaid tekste.

Heinleini visandatud maailm iseenesest on vähemalt hetke maailmapoliitilist olukorda vaagides suhteliselt vähetõenäoline, kuid see-eest minu arvates hästi välja joonistatud. Mõistagi ei saa mainimata jätta Heinleini ettenägelikkust globaalse infovõrgu kirjeldamisel.

Õnneks pole autor püüdnud hakata selgitama nende fantastiliste akude tööpõhimõtet ja seda, kuidas siiski on võimalik valgusest kärmemini liikumine, kuigi iseenesest oleksid sellised teadmised ju võrdlemisi suure tähtsusega:).

Seekord siis ikkagi hindeks "neli" pisukese miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Kui huvi on, siis Heinleini romaaniloomingus võib põhimõtteliselt eristada kolme perioodi - esimesel (firmamärgiks Scribnersi poolt kirjastatud nn. juveniilromaanid, kuid mitte ainult) on tegu võrdlemisi lihtsakoeliste romaanidega, kus kellegi aju ideaalse ühiskonnakorralduse probleemidega ei vaevata. Teisel perioodil, mille juhatas sisse "Starship Troopers", puhkeb Heinleini maailmaparandajatalent täies ilus õitsele. Uue pöörde tinglikuks tähiseks võib pidada romaani "I Will Fear No Evil". Raamatud muutuvad selles faasis oluliselt paksemaks, kuid see on vaid väline tunnus. Perioodi raamatute põhiliseks sisuliseks tundemärgiks võib pidada lõtvust ja resignatsiooni. Antud romaani näitel - suht palju vägivalda, suht palju üksteisega magamist, killupongestamisest räsitud dialoogid ja sisevaatused, visandlik maailm, poleemikat üsna vähe, peamiselt (tänaseks) aegunud teemadel, ja esitatud pole see kuigi veendunult, tegu on rohkem kibestunud vanamehe torinaga. Kõike kroonib arvestatava süzhee puudumine.

Ilmselt oleks õige vaadata asju perspektiivis - ajaks, mil arvustatav romaan ilmus, oli Heinlein ühes Asimovi, Clarke`i ja Herbertiga välja võidelnud positsiooni äravalitute klubis, kelle nimi raamatu kaanel oli kaubamärk, mis tagas vähemalt miljonilise läbimüügi. No kui ei ole vaja eriti ponnistada, ega siis keegi naljalt ei ponnista ka.

Teksti loeti eesti keeles

Oli ja ei olnud ka. Midagi tuttavat oli sellest USA jagunemises, kulleriteemas jne - kuni leidsin, et seda käsitles ju Neal Stephenson`i Snow Crash, küll 10 aastat hiljem kirja panduna. Kuna Snow Crash`i olin varem lugenud, tundus vahepeal, et Heinlein kasutas ära juba väljamõeldud keskkonda, pannes oma tegelased sellesse seikema ja seksima. Tegelikult Heinlein siiski kirjutas ju varem. Ja mitmid ideid oli tal ka, kuigi lõpp ära vajus ja lehekülgede kaupa jooniseid tähtede asendi kohta olid sügavalt mõttetud.Aga mis eriti masendas, oli tõlge eesti keelde - vaene itaalia nimega tõlk ei osanud ilmselt ei inglise ega eesti keelt kuigi hästi. Pidevalt komistad lugemisel ja loed lõigu uuesti ja uuesti, püüdes aru saada, kas tegu on trükiveaga või mida kuradit siin sellega öelda tahetakse. Sama tunne, nagu loeks oma kehva keeleoskusega võõrkeeles ja ei saa aru. Milleks siis sama kehv tõlge? Pärliks oli koht, kus peatagelene arutleb, et raha hakkab otsa saama, peaks tööle minema, sest muidu pole söögigi jaoks raha, "aga söön ma ju nagu siga". Kuigi võiks olla "aga ma olen ablas nagu põrsas" - jutt polnud ju lauakommetest vaid söögiisust ikka...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, mis oli hullem. Kas tõlge või romaan ise. Kahtlustan, et mõlema puhul polnud tegemist tipp-tasemega. Selle raamatuga seoses meenub mulle mõni seebiooper. Peategelane on ilus-tark-osav, mõnes mõttes süütu kannataja, magab kõigi ja kõigega ning saab lõpuks ikkagi õnnelikuks. Ei pea just eriline ajuhiiglane olema, et sellist sü˛eed välja mõtelda. Negatiivsest hindest päästab maailm, mis oli värvikirev ja huvitav. Igatahes huvitavam kui romaan ise. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Esimesed sada lehekülge olid väga head. Siis, alates Punasest Neljapäevast, tekst muutus. Tõmblemine Mehhiko piiri ääres muutus raskesti jälgitavaks ning asja ei teinud paremaks ka ilmselged Deus ex machina juhtumid alates peategelase lotovõidust, mis andis talle nii hädasti vajamineva sularaha. Tükk aega ootasin, et tuleks välja, kes talle selle kõige õigemale hetkele sattunud õnneliku juhuse tilgutas, aga ei öeldudki... Teiseks, maailm on jabur. Heakene küll, ükski poliitiline struktuur ei ole igavene ning superaku leiutamine võiks tõesti maailma tundmatuseni muuta. Võimalikkuse äärmisel piiril on, et keegi ei suuda superakut iseennast õhku laskmata või seadet kokku sulatamata lahti võtta, et aru saada, kuidas see töötab. Hea küll, oletame, et ka nii vähe tõenäoline asi jääb siiski autori loomevabaduse püha põhimõttega kaetuks ja kaitstuks. Aga seda, et superakusid keegi auto kapoti alla ei pane ning selle asemel hakatakse jälle vanade heade setukatega kulgema, seda lihtsalt ei juhtu. Väiksemaid tobedusi on veel, aga nende pärast ei hakka hinnet alandama.

Tõlke küündimatusele on ülal juba tähelepanu juhitud.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ma olen selle raamatuga juba/alles 250ndal leheküljel vajutasin goodreadsis "i`m finished" nuppu, sest ma olen selle raamatuga lõpetanud. Mulle meeldib vahel end kirjandusega piinata aga antud teosega läheb see juba tüütuks. Kaua sa viitsid ikka lugeda nümfomaanist supernaise seiklusi, eriti kuna seiklusi ei ole. Tsikk lihtsalt kulgeb läbi tulevikumaailma, seksib, loeb uudiseid, seksib, loeb uudiseid, seksib veel ja ajab enda rahaasju. Praegu just lugesin mitu lehekülge "ülipõnevat" (paneks selle heameelega lausa topelt jutumärkidesse) rahandusalast möla seoses sellega, et kuidas ikka Lunar sitisse kanda mingi viis grammi huijoobinaid ja mitu vekslit läheb läbi krediitkaardi vastassuunas konjuktuuri börsimaaklerite läbi. Selline peened sotsiaalsed-libertaalsed, libernaalsed (misiganes see liber* termin oli mille Sulbi väidetavalt ulmelistis juba 42 aastat tagasi kivisse raius?) ulmeteosed pole absoluutselt minu teema. Ma praegu tõsiselt vihastasin käesoleva raamatu peale. Paljukirutud Veskimees kirjutab ka palju huvitavamalt, ausalt.

Tsiteerides mu head sõpra ja kaasulmearvustajat Lauri Lukast: "Vedel sitt!"

PS: Lisaks ma ei usu samuti, et mingi superenergia leiutamisel hobutransport taas aktuaalseks muutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ei pakkunud antud raamat eriti head lugemiselamust. Peategelane oli võitmatu supernaine, kellele oli raske kaasa elada, kuna kõik paistis tal sujuvat. Mulle meeldivad tugevad naistegelased väga, aga mitte haavamatud. Teiseks, liiga palju maailma ja vähe sisu. Asju vahel juhtus, aga tihti ei saanud pihta, milleks ja miks. Samas veetis kirjanik kohutavalt palju aega peategelase sebimise kirjeldamise peale, selmet peamist lugu edasi viia - noh, seda peamist lugu oli niigi väga napilt. Tavaliselt raamatus pinge tõuseb tegevuse arenedes ja lõpus on suur hüpe ja lahendus. Siin oli natuke midagi raamatu keskel, aga lõppu jäi lihtsalt tšillimine. Olgu, viimased 40 lk oli nagu midagi, aga jah... Pean kahetsusega tunnistama, et oli raske raamatust läbi närida ja lugemine venis päris pikalt. Lühidalt, pettumus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Üllar Lindmaa
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Minu jaoks väga oluline jutustus. Kui kristlastele on oluline mäejutlus. siis mind puudutab selle loo viimane lehekülg isegi enam, kuigi viimase leheni jõudmiseks tuleks ka eelnevad läbi lugeda  Soovin ka kaaslugejatele: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu keegi tundku end ilmajäetuna.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles

Ulmekas "külma sõja" ajast. N. linnas Lähis-Idas on terroristid õhkinud vesinikupommi, hukkunud on sadu tuhandeid inimesi. Inglismaal on aga geniaalne teadlane avastanud viisi, kuidas kriitilise massi lähedast tuumaaine kogust plahvatama panna. Vaatamata abikaasa mõistmatusele ja vähesele rahale ehitab ta seadme valmis. Seejärel alustab ta kirjade saatmist, kus teatab oma leiutisest ja lubab selle teataval ajal tööle panna (so õhkida kõik tuumarelvad, mis Maakeral on), nõudes tuumarelvade hävitamist. Algab põgenemine ja jälitamine. Rohkelt perekondlikku ohkimist. Neli.
Teksti loeti vene keeles

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles

Kaks kaaki ja üks düstroofik Marsilt varandust otsimas ja leidmas. Tavapärasel (so heal) Sheckley tasemel. Füüsikuna jäin pärast lugemist absoluutse relva olemuse üle nuputama. Rikub ta energia jäävuse seadust või mitte? :)))
Teksti loeti vene keeles

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

See oli vist too lugu, kus pomm lõpus ei plahvatanud. Sellepärast, et Kuul oli gravitastioon mitu korda väiksem ja pendel võnkusm seetõttu tunduvalt aeglasemalt. Igas ulmeloos võiks olla oma originaalne mõte, selle loo mõte seisnes tõdemuses, et Kuu peal on gravitatsioon väiksem kui Maal. Mida kosmoselendudega harjunud terroristid aga tähele polnud pannud. Originaalne nagu blondiinianektoot. Üks.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles

Kui meenutada, millist pahna 70-ndail tavaliselt va"lja anti, siis ei ole selle jutule imho ku"ll midagi eriti ette heita. Ta"iesti seeditav ja loetav na"iteks reisil ajaviiteks - kergestiseeditav ja po~nev ka. Pikaajalist ja erilist muljet muidugi ei ja"ta. Tavaline po~nevik.
Teksti loeti eesti keeles

No, kuidas üldse saaks nii keerulise nimega mees kuulsaks saada? Aga raamatul pole ju häda midagi. Lugesin seda ennem kui filmi nägin ja ega ütlekski, et film millegi poolest eriti parem oleks olnud. Raamatus oli vaid seda va tulnuka "hingeelu" enam kirjeldatud. Aga haledad ja armsad olid loo mõlemad versioonid. Tänapäevaselt öeldes - teletupsulikud. Pole ime, et tavapäraste veriste vaatemängude kõrval selline sile lugu loorbereid lõikab.
Teksti loeti vene keeles

Kuttner sai üheks mu lemmikuks kohe kui tema jutte esmakordselt kuulsin (oli kunagi Eesti Raadios järjejutt miskist tema loost). Sellise kiiksuga tegelastest kui tema juttudes, pole õieti kusagil mujal lugema juhtunud. Peategelaste ringi moodustab üks Tennessee osariigi pärapõrgus elav perekond, kes juba sajandeid tagasi Inglismaa kaugemaist kolkast - Cornwallist - pärit. Kogu pere on veidi imelik (kui nii on sobilik väljenduda), nimelt oskavad kõik lennata, muuta end nähtamatuks, pereisa oskas tekitada oma organismis isegi miskite imelike vahenditega, mida ka ensüümideks nimetatakse, suhkrust piiritust. Ja oli siis mõnikord üsna auru all. Peale selle olid nad lihtsalt nii geniaalsed kui kohtlased. Iga teise esitusega oleks kogu lugu mõttetu ja jabur, kuid Kuttner oskab atmosfääri võrratult edasi anda. Soovitan neile, kes naudivad absurdihuumorit.
Teksti loeti vene keeles

Ei pea just Asimovi parimaks tööks, kuigi omal ajal oli idee arvuti enesetapust (ja selle väga [üli]inimlikest põhjustest) kahtlemata väga originaalne. Ega Asimov oma tulevikuennustustes vist väga palju mööda panegi (kui arvutite hiigelmõõtmed maha arvata), lihtsalt paljugi sellest, millest ta kirjutab, ei ole veel kätte jõudnud. Üldiselt kuulub lugu rubriiki - viiekümnendate action, mis 90-ndail vaid aeglase arenguga veniv jutupaun.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldi mulle eriti need olustikulised kosmilised seebiooperid. Strugatskeid päästab muidugi alati nende jutustamisosavus ja mis seal salata - ka see, et aja jooksul olen neisse positiivse eelarvamusega suhtuma hakanud - ikkagi need "vanad head Strugatskid".
Teksti loeti vene keeles

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles

Võrukas rääkis kodanikust, kes üritas tarakani leida. Mina jälle olen kuulnud arutelusid, et sööklas ei tohiks lasta inimesi tühjade laudade taha istuma, ikka tuleks üksindusele seltskonda eelistada. Kogu kogumik oli suurepärane, Costello lugu jääb alla ehk vaid fantastilisele nimiloole. Või ehk mitte? Tegemist on nagu veiniga, mille väärtus aja jooksul tõuseb. Muuseas - on ka üks paremaid ühiskonnamudeleid, mida olen näinud - paljugi mille jaoks George Orwell tonnide viisi värvi kulutas, on siin lühidalt ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ei pea antud lugu sugugi ulmekana vaatama, ulmelisusele vihjavad ju vaid üksikasjad ja peategelase mälestused. Ja loomulikult peaidee ise - loomulikult ei suuda ükski demokraatlik bürokraatiariik seda teostada, kuid samas - ehk oleks see tõesti vahend kuritegevuse vähendamiseks? Peamiseks teemaks on loos ikkagi inimestevahelised suhted ja usalduse - usaldamatuse teema. Kuid kogu värk on lahendatud liigsesse emotsionaalsusse laskumata - lõbusalt ja hoogsalt. Ühinen Jürka soovitusega - lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatut aastaid tagasi ja ausalt öeldes - ei meeldinud ta eriti siis ega meeldi eriti praegugi. Sündmustik on küll osavalt valitud, kuid kogu tegevus on kuidagi jäik ja staatiline, ebahuvitav. Selline tüüpiline lihtne lobaromaan, mille lugemata jätmine vaevama ei jääks. Ehkki omaaegses sotsialistlikus ulmes (kui venelased ja poolakad välja jätta), oli taies (nagu Jürkagi mainis)üks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles