Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Andrei Balabuhha ·

Eelkäijad

(kogumik aastast 1978)

eesti keeles: ««Loomingu» Raamatukogu» 1978; nr 23

Sisukord:
  • Loomingu Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
5
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (10)
Jüri Kallas

Riputasin selle vihiku siia üsna ammu ülesse, aga keegi polegi kirjutanud. Tuleb siis esimene olla. Tegelikult on Balabuhha vihik Aleksandr Mireri romaani "Kus on rändurite kodu?" kõrval üks õnnestunumaid valikuid vene ulmest eesti keeles. Kiitus Boris Kaburile ja Astrid Reinlale, kelle teene selle raamatu ilmumine ilmselt on. Raamat sisaldab viis juttu, sealhulgas ka autori debüütjutu. Kogumiku kolm viimast juttu kuuluvad aga ühte suuremassse jututsüklisse, mis minu arust on õnnestunnumaid Tulevikuajalugusid vene nõukogude ulmes Strugatskite "Tulevikusarja" järel. Vaat selline viiest loost koosnev valik. Balabuhha juttude peamine võlu on just nende lühisus ja vormi valdamine. Loed ning ise ei märkagi kuidas oled maailma sisse elanud: kogu see ulmeline taust ja situatsioon antakse edasi väga nappide ja samas täpsete vahenditega ning seetõttu on pilt tunduvalt kompleksem kui enamustes romaanides. Lisaks veel praktiliselt olematu punasus - vähemaga polnud nõukogude ulmes vist võimalik hakkama saada. Mäletan, et kui mingil suvel selle vihiku raamatukogust avastasin, siis lugesin teda sellesama suve jooksul oma kolm korda üle. Hea oli!
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Üllatavalt hea valimik suhteliselt vähetuntud autorilt? Kaks lugu jäid väga selgelt meelde. "Eelkäijad", veel üks lugu üheti üsna ärakäiatud teemal - surematusest, samas oli seda käsitletud võluvalt ning veidi ootamatultki. "Apendiks", vast üks leidlikumaid lugusid, mida üldse lugenud olen. Tegemist ei ole niivõrd ulmega, kuivõrd mitmetahuliselt eetiliste küsimuse lahendamisega (kas võib tappa kõrgema eesmärgi nimel jne, neid mõtteid seal mitu). Vähemalt minule mõjus üsna raskemeelseks tegevalt. Tegelane, kes duellil tapeti ei ole väljamõeldud. Evariste Galois elas eelmise sajandi alguses Pariisis. Kuigi ta suri kahekümnesena, ega tegelenud viimasel kahel eluaastal oluliselt matemaatikaga (hakkas revolutsionääriks, seda sõna ei tohiks aga tõlgendada solgitud tähenduses, pigem sobiks ta Victor Hugo kangelaseks) on ta ennast üsna tugevalt matemaatika ajalukku kirjutanud kui rühma (sümmeetria-)teooria alusepanijana. Sai tõesti duellil surmavalt haavata ning suri mõni päev hiljem. Oma matemaatilised avastused pani kirja paaril duellile eelnenud päeval (aimas surma ette) - või on see legend (mõnikord väidetakse, et duellile eelnenud ööl)? Tunnustust leidsid tema mõtted alles mitukümmend aastat pärast surma (eluajal ei saanud Normaalkooligi sisse, läks eksami ajal õppejõuga tülli).
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Päris normaalsed jutukesed. Eriti huvitav oli "Apendiksi" lugeda. Ei tea, kes meie armsa Maa retaimeriga siis ikkagi ära päästsid. "Eelkäijatel oli suurepärane puänt. "Tasakaal" annab väga huvitava versiooni sellest, kuidas inimene tulevikus loodust kasutab (õigemini ei kasuta). "Valik" ja "Hauakevajad" nii sügavat muljet ei jätnud, kuid olid siiski loetavad. "Viis" eelkõige kahe esimese loo eest.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

"Apendiks" ja "Eelkäiad" olid heal tasemel jutud ning igati viit väärt, ülejäänud kahjuks sellist pinget enam ei pakkunud. See 5 või 3 krooni mis ta aastal 2000 Tallinna suvalises antikvariaadis maksab, tasub ulmehuvilisel kindlasti raisata.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Tegelikult olin ma üsna kindel, et olen nõukogude ajal iseseisvate raamatutena ilmunud eestikeelse ulme sada protsenti läbi lugenud. Nüüd tuli välja, et ei olnud. Hallide Loomingu Raamatukogu kaante vahel peitis ennast väga hea novellikogu. Vaat mis juhtub, kui pealkiri ei anna mingeid vihjeid žanri kohta. Ärge teie sama viga korrake. Selle leiab raudselt mõnelt tasuta raamatute laadalt või paari sendi eest antikvariaadist.
Teksti loeti eesti keeles
9.2011
Ats Miller

Oehh, muidugi ma mäletan seda kogu. Kooliaastad; loomulikult sai läbi loetud KOGU eesti keeles saada olev ulme. Ja sealjuures paari nädala jooksul peale ilmumist... (nojah, mis ei välista, et minulgi on teinekord üllatusi...)

Nüüd võtsin riiulilt, pühkisin hardalt tolmu ja lugesin üle. Väike selline, kella just ei vaadanud, aga alla tunni, ja seda koos kohvi tegemisega... Krt, ei meeldinud mulle poisikesena ja ei meeldi nüüdki. Tähendab, esimene lugu on perfektne. "5". Edasi läheb langevas joones. See "minimaalselt vajaliku muutuse" lugu tundus mulle tollal ja tundub nüüdki -- vabandust igikulunud killu pärast -- perse kaudu hammaste parandamisena. Sellise ajutult sirgjoonelise ja negativistliku lähenemisena -- krt, suuna tüüp lapsepõlves muusika juurde, leia talle 6 litsi, et tal tegevust oleks -- mida iganes... Kõige idiootlikum -- spoiler alert! -- "näe, tüüp on geniaalne, laseme ta maha". Ja sellistel inimestel on ajamasin! Masendav...
Selle lahenduse kohta, kus saladus lihtsalt tähte suunati, tuleb mul kujutluspilt, kuidas esimene, kel õnnestus tulekivist tuli süüdata, selle kähku kinni mätsib, et tea, mis võib juhtuda... Noh, progress juhtus, tema suri välja. Järglasteta. Kus on ulme positiivne sõnum? ;-) Edasi läheb veel hullemaks. Ühesõnaga, kui poleks esimest lugu, oleksin ilmselt vanade mälestuste peal "2" virutanud. Nüüd... Tjah, halvad need lood ei ole, ja kirjutamisaastaid vaadates käivad kah. Lihtsalt neljas loos viiest prevaleerib mingi kaotaja suhtumine... mingi moraalitsemine... mingi selline näpuga viibutaja mentaliteet... Aga korra lugeda kõlbab kindlasti ja ilmunud on ju tohutult palju halvemat ulmet.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Nojah, nii palju kui inimesi, nii palju ka arvamusi. Mulle erinevalt eelarvustajatest ei jätnud muljet ei "Eelkäijad" ega "Apendiks", "Hauakaevaja" aga meeldis. Lugesin seda Veiko kogumikust ja võtsin siis ülejäänud vihiku ka ette. Kokku tuli napp neli.
Miks just "Hauakaevaja" meeldis? Aga vaat' sellepärast, et lahendus oli ebatüüpiline, samas aga põhjendatud. Kui kirjutatakse 99 juttu sellest, kuidas peategelane oma pruudi kannibalide saarelt ära päästab ja temaga viimasel leheküljel altari ette astub, jääb 100. jutt, milles nende paljaks näritud sääreluudega rannaliival kurni mängitakse, meelde. Eriti veel siis, kui sellise lõpplahenduseni (erinevalt nii mõnestki 99 hulka jäävast teosest) loogiliselt jõutakse.
Kaasarvustaja Ats võiks nende lemmingute peale mõelda, kes uusi maid avastama tormates merre jooksevad. Ka nemad surevad välja - järglasteta...
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Ka minul polnud sellise kogumiku olemasolust õrna aimugi. Aga hankisin selle mitte seepärast, et Veiko Belialsi vene ulme antoloogias olnud jutt oleks muljet avaldanud, vaid ühe "Horisondis" ilmunud Andrei Balabuhha naljaloo lugemise järel. Ajaloo annaalide jaoks hinnainfot ka - aastal 2017 maksis see kümnekopikalise kaanehinnaga vihik juba 1,80 eurot.
Aga asjast. Kui peaks jutud kuidagi järjekorda sättima, siis minu esikolmik oleks Appendiks, Eelkäijad ja Valik. See esimene oli kohe päris hea, teised head ja kogumiku ülejäänud lood pigem keskpärased. Lugemisele kulutatud aega ei kahetse aga ühegi loo puhul ja olen igal juhul rahul, et see teos nüüd minu raamaturiiulis olemas on.
Teksti loeti eesti keeles
x
Üllar Lindmaa
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Üllar Lindmaa

Minu jaoks väga oluline jutustus. Kui kristlastele on oluline mäejutlus. siis mind puudutab selle loo viimane lehekülg isegi enam, kuigi viimase leheni jõudmiseks tuleks ka eelnevad läbi lugeda  Soovin ka kaaslugejatele: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu keegi tundku end ilmajäetuna.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Üllar Lindmaa

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ulmekas "külma sõja" ajast. N. linnas Lähis-Idas on terroristid õhkinud vesinikupommi, hukkunud on sadu tuhandeid inimesi. Inglismaal on aga geniaalne teadlane avastanud viisi, kuidas kriitilise massi lähedast tuumaaine kogust plahvatama panna. Vaatamata abikaasa mõistmatusele ja vähesele rahale ehitab ta seadme valmis. Seejärel alustab ta kirjade saatmist, kus teatab oma leiutisest ja lubab selle teataval ajal tööle panna (so õhkida kõik tuumarelvad, mis Maakeral on), nõudes tuumarelvade hävitamist. Algab põgenemine ja jälitamine. Rohkelt perekondlikku ohkimist. Neli.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Kaks kaaki ja üks düstroofik Marsilt varandust otsimas ja leidmas. Tavapärasel (so heal) Sheckley tasemel. Füüsikuna jäin pärast lugemist absoluutse relva olemuse üle nuputama. Rikub ta energia jäävuse seadust või mitte? :)))
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

See oli vist too lugu, kus pomm lõpus ei plahvatanud. Sellepärast, et Kuul oli gravitastioon mitu korda väiksem ja pendel võnkusm seetõttu tunduvalt aeglasemalt. Igas ulmeloos võiks olla oma originaalne mõte, selle loo mõte seisnes tõdemuses, et Kuu peal on gravitatsioon väiksem kui Maal. Mida kosmoselendudega harjunud terroristid aga tähele polnud pannud. Originaalne nagu blondiinianektoot. Üks.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Kui meenutada, millist pahna 70-ndail tavaliselt va"lja anti, siis ei ole selle jutule imho ku"ll midagi eriti ette heita. Ta"iesti seeditav ja loetav na"iteks reisil ajaviiteks - kergestiseeditav ja po~nev ka. Pikaajalist ja erilist muljet muidugi ei ja"ta. Tavaline po~nevik.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

No, kuidas üldse saaks nii keerulise nimega mees kuulsaks saada? Aga raamatul pole ju häda midagi. Lugesin seda ennem kui filmi nägin ja ega ütlekski, et film millegi poolest eriti parem oleks olnud. Raamatus oli vaid seda va tulnuka "hingeelu" enam kirjeldatud. Aga haledad ja armsad olid loo mõlemad versioonid. Tänapäevaselt öeldes - teletupsulikud. Pole ime, et tavapäraste veriste vaatemängude kõrval selline sile lugu loorbereid lõikab.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Kuttner sai üheks mu lemmikuks kohe kui tema jutte esmakordselt kuulsin (oli kunagi Eesti Raadios järjejutt miskist tema loost). Sellise kiiksuga tegelastest kui tema juttudes, pole õieti kusagil mujal lugema juhtunud. Peategelaste ringi moodustab üks Tennessee osariigi pärapõrgus elav perekond, kes juba sajandeid tagasi Inglismaa kaugemaist kolkast - Cornwallist - pärit. Kogu pere on veidi imelik (kui nii on sobilik väljenduda), nimelt oskavad kõik lennata, muuta end nähtamatuks, pereisa oskas tekitada oma organismis isegi miskite imelike vahenditega, mida ka ensüümideks nimetatakse, suhkrust piiritust. Ja oli siis mõnikord üsna auru all. Peale selle olid nad lihtsalt nii geniaalsed kui kohtlased. Iga teise esitusega oleks kogu lugu mõttetu ja jabur, kuid Kuttner oskab atmosfääri võrratult edasi anda. Soovitan neile, kes naudivad absurdihuumorit.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Ei pea just Asimovi parimaks tööks, kuigi omal ajal oli idee arvuti enesetapust (ja selle väga [üli]inimlikest põhjustest) kahtlemata väga originaalne. Ega Asimov oma tulevikuennustustes vist väga palju mööda panegi (kui arvutite hiigelmõõtmed maha arvata), lihtsalt paljugi sellest, millest ta kirjutab, ei ole veel kätte jõudnud. Üldiselt kuulub lugu rubriiki - viiekümnendate action, mis 90-ndail vaid aeglase arenguga veniv jutupaun.
Teksti loeti inglise keeles
Üllar Lindmaa

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ei meeldi mulle eriti need olustikulised kosmilised seebiooperid. Strugatskeid päästab muidugi alati nende jutustamisosavus ja mis seal salata - ka see, et aja jooksul olen neisse positiivse eelarvamusega suhtuma hakanud - ikkagi need "vanad head Strugatskid".
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Võrukas rääkis kodanikust, kes üritas tarakani leida. Mina jälle olen kuulnud arutelusid, et sööklas ei tohiks lasta inimesi tühjade laudade taha istuma, ikka tuleks üksindusele seltskonda eelistada. Kogu kogumik oli suurepärane, Costello lugu jääb alla ehk vaid fantastilisele nimiloole. Või ehk mitte? Tegemist on nagu veiniga, mille väärtus aja jooksul tõuseb. Muuseas - on ka üks paremaid ühiskonnamudeleid, mida olen näinud - paljugi mille jaoks George Orwell tonnide viisi värvi kulutas, on siin lühidalt ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Tegelikult ei pea antud lugu sugugi ulmekana vaatama, ulmelisusele vihjavad ju vaid üksikasjad ja peategelase mälestused. Ja loomulikult peaidee ise - loomulikult ei suuda ükski demokraatlik bürokraatiariik seda teostada, kuid samas - ehk oleks see tõesti vahend kuritegevuse vähendamiseks? Peamiseks teemaks on loos ikkagi inimestevahelised suhted ja usalduse - usaldamatuse teema. Kuid kogu värk on lahendatud liigsesse emotsionaalsusse laskumata - lõbusalt ja hoogsalt. Ühinen Jürka soovitusega - lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Lugesin raamatut aastaid tagasi ja ausalt öeldes - ei meeldinud ta eriti siis ega meeldi eriti praegugi. Sündmustik on küll osavalt valitud, kuid kogu tegevus on kuidagi jäik ja staatiline, ebahuvitav. Selline tüüpiline lihtne lobaromaan, mille lugemata jätmine vaevama ei jääks. Ehkki omaaegses sotsialistlikus ulmes (kui venelased ja poolakad välja jätta), oli taies (nagu Jürkagi mainis)üks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles