Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

The Caves of Steel

(romaan aastast 1954)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1953; oktoober – detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Teraskoopad»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 1)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
7
11
3
1
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (22)

Asimovi robotiseeria 1. romaan mis mulle ei meeldi. Tegemist on ülerahvastatud maal aset leidva kuivikulise mõrvamüsteeriumiga.Kriminaalse süzhee taustaks olevad ulmelised motiivid tunduvad kuidagi otsitud ja teisejärgulised olevat. Peategelane, detektiiv Elijah Bailey ei ole millegi poolest sümpaatne, ilmselt hea tegelasena mõeldud robotpartner R. Daneel Oliwaw ammugi mitte. Omavaheline suhtlus käib mingis onu tomi onnikestiilis.Kuidas romaan sündis? Eks kirjastajale tundus, et oma robotijuttudega on Isaac juba pinna ette valmistanud, ning aeg on romaani jaoks küps. Asimov puikles. Kirjastaja tähendas siis, et sulle meeldivad kriminullid, kirjuta siis üks ulmeline kriminull. Asimov kirjutaski!
Teksti loeti vene ja inglise keeles

Mingis mõttes pean ma seda Hea Doktori parimaks romaaniks. Miks? Minu meelest on siin leidnud täiusliku sulami kriminaal- ja ulmeromaan. Ka oli Asimov sel alal üks esimesi, vähemasti esimesi kel see sedavõrd võluvalt õnnestus. Lool on hea kriminaalne intriig ja ka ulmeosa on põhjendatud. Tähendab, et on välditud mitmeid ulmekrimidele omased puudusi. Minu meelest on ulmekrimi siis hea, kui realistlikus krimis samasugust situatsiooni ei saa ette tulla. Ning "Tereskoopad" on tõesti esialgu vaid raamatulehekülgedel võimalikud. Meeldis ka kahe erineva ühiskonnatüüübi kirjeldus ning psühholoogiline usutavus. Pean silmas Elijah Bailey kuju. Ulmelistis vaieldi hiljaaegu selle üle, kas Asimov saab psühholoogiliselt usutavate tegelastega hakkama: selles romaanis on näha, et saab. Veenev on ka see kuidas Elijah oma vaated ümber hindab ja kuidas ta hakkab ümbritsevat maailma teise pilguga nägema. Romaani ainukeseks puuduseks võib pidada seda ühiskonnakriitikat, aga see oli ajakirja "Galaxy" - kus romaan esmakordselt ilmus - suund. Lihtsalt sedavõrd riigitruu kirjaniku, nagu Asimovi, puhul jäi mulje paipoisist, kes ropendab. Ise ma Asimovit eriti ei hinda, aga seda romaani loen ma ikka ja jälle.
Teksti loeti vene keeles

Ummikus ühiskonnad ja ummikus inimesed. Kus on väljapääs? Robotitehnikal põhinevad speisserite individulistlikud heaoluühiskonnad ja ülerahvastatud, kapitalistlik-sotsialistlik Maa on tupikus. Lahenduseks pakub IA massilist kolonisatsiooni. Lugu vestabki sellest, kuidas korralikust politsinikust Elijah Baileyst saab keerulise mõrvaloo uurimise tulemusena samm-sammult väljarändamise prohvet. Raamat on siduvaks lüliks "kolme seaduse robotilugude" ja Asumi Saaga vahel. Ilmselt üks keeruliseimaid IA lugusid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Eelmistes arvustuste pööratakse IMHO liialt tähelepanu inimkujudele ja ühiskondadele, kuid tegu on ju ROBOTIraamatuga. Asimov on loonud täiesti oma maailma, kuhu on lisaks inimestele elama asunud ka robotid ja peamine rõhk ongi sellise ühiskonna eripärasuste esiletoomisel, kõik muu (loe: inimlik) on rohkem dekoratsiooniks. Kui nüüd seda maailmapildi loomist/ümberkujundamist hinnata, siis on tegu tõelise meistritööga, iseasi, kas kõik lugejad just seda hindavad. Kuid kui nende jaoks on psühholoogia kõige tähtsam, siis lugegu mõnda teist kirjanikku (Ray Bradbury raskelt abiks).
Teksti loeti inglise keeles

Jõuline ja selge teos. Võiks öelda, et liigagi. Koobastes on selgelt tuntav 50-ndate USA lõhn, ainult sotsialismi on kapaga peale raputatud. Kui me üritame hinnata näiteks ainult psühholoogilist usutavust, on Elijah Bailey muutumine raamatu käigus küll IA-le ebatavaliselt suur saavutus, kuid mitte midagi erilist, kui me üritame teda hinnata tulevikunägemusena, ei ole sealt eriti midagi võtta, sest möödunud aastakümned on paljud eeldused valeks tunnistanud, kui me hindame seda kriminaalromaanina, on ta kohutavalt aimatav ja lihtsakoeline, kui me üritame hinnata teda robotiraamatuna, soovitan pigem legosid, jne. Kokku tuleb aga nauditav tervik, mis teebki IA-st selle, mis ta on.
Teksti loeti inglise keeles

Justkui kena ja ladusalt kirjutatud lugu, aga ei istund teine mitte. Polnd ta nagu ei õige sci-fi ega ka krimi. Asimovil minu meelest paremaidki romaane on. Samas väidan, et samase Elijah-Daneeli tandemi lugudest see nagu kõikse meeldivam on, sest kui mitte muud, siis midagi uut tema küll ja küll sisaldab. Sihukesest imimeste-masinate ühiskonnast ka teised kirjutand on, aga kui mulle õieti ette tuleb, siis oli IA sellessuhtes kyllaltki tubli eelkäija ja tulenäitaja. Võin kyll eksida, aga sedasi lambist ei tule mulle kyll yhtegi teist ette, kes seda enne teda oleks teind. Algul mõtlesin, et panen kolma, a siis tuli mulle ette, et tema teised samade tegelaste lood veel nõrgemad on. Niisiis 4 ja paraku mitte tugevamapoolne.
Teksti loeti vene keeles

Raamat robotitest ja miks mitte ka kriminaalsete elementidega? Nojah, aga mulle mingitel teadmata- tundmata põhjustel lihtsalt ERITI ei meeldinud (OK, lugeda kõlbasm käest raamat ei lennanud, kohati oli põnev, aga kohati ajas haigutama.) Ehk oli asi selles, et lugesin unise peaga, loengid palju, päev pikk. jõuad sa siis veel mingit Asimovit nautida. Vähemalt ühiskond oli tore, eriti oma robotidisaini ideede poolest.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle see teos meeldis. Võrreldes paljude teiste Asimovi teostega on raamat palju inimlikum ja vähem tehniline. Pelaegi endise (vähemal määral ka praeguse) kriminaalromaanide austajana oli meeldiv lugeda sellist kahe zhanri segu.
Teksti loeti vene keeles

Asimovi robotilood pole mulle kunagi eriti meeldinud nagu ka igasugused krimkade ja ulme ristsugutised. Tuleb tunnistada, et "Teraskoopad" suutis mind positiivselt üllatada. Autori idee kahest vastandlikust politseinikust, kes määratakse koos ühte juhtumit lahendama, ei mõju tänapäeval enam just kõige värskemalt. Isegi siis mitte, kui üks on paadunud agorafoob ja teine robot. Sellest hoolimatta on autor suutnud kirja panna üsna korraliku teose, mida võib pidada tema üheks parimaks. Ainult nigel lõpplahendus ei lase mul sellele maksimumhinnet panna. Neli
Teksti loeti inglise keeles

Krimkad kui kirjandusžanr mulle absoluutselt ei meeldi... no ei huvita kes kelle tappis ja vastava uurimise detaile ka ei viitsi jälgida. Romaan oli kohati kuiv kah nagu ülalpool mainitud ja maksimumhinnet seetõttu ei saa.

Aga visioon oli tõesti võimas, nagu ka kirjeldatud erinevad ühiskonnad, mis sest, et kõik see on kirja pandud üle poole sajandi tagasi. Romaanis kirjeldatud kaheksa miljardi piiri on meie planeedi elanikkond juba saavutanud ilma koobaslinnadeta, aga see selleks.

Teksti loeti eesti keeles

Võrdlemisi kõvasti ajahambale jalgu jäänud ulmeline kriminaalromaan, milles ulmeline osa on tänapäevaks muutunud võrdlemisi naeruväärseks (mis kuradi liikurteed, mis kuradi kaetud linnad ja lõppude lõpuks, ei saanud mina aru, mille poolest need miljoneid maksnud robotid paremad olid, kui inimesed, keda nad justkui asendama pidid) ja mille kriminaalne osa on hämmastavalt puine ja kriminaalromaani žanrireegleid tundes eriti lihtsalt etteaimatav.

Samas tegu ulmekirjanduse klassikaga ja kahju on ainult et olud ei võimaldanud seda raamatut lugeda poisipõlves, millisel juhul oleks mulje jäänud ilmselt kõvasti vägevam. Veidike liialdatult väljendudes on Asimov ulmekirjanduses nagu Shakespeare - kõik on temast kuulnud, kõik tunnistavad tema klassikustaatust, aga keegi ei kavatse iialgi ise ta teoseid lugema hakata. No Asimovi siiski vahest harva võib.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav romaan. Ühest küljest nagu tüüpiline Asimovi teaduslik fantastika: tegevuspaigaks küllaltki kauge tulevik, tegelasteks inimeste kõrval loomulikult ka robotid ning läbivaks teemaks kolm robotoseadust. Teisest küljest avastasin tänu sellele teosele enda jaoks aga Asimovi uue külje — kriminaalromaani žanri viljelejana.

Kuigi krimkad mulle eriti ei meeldi, ei hakanud mul lugedes kordagi igav, sest minu arvates pole kogu see mõrvajant peamine.

Mind võlus "Teraskoobastes" peamiselt tuleviku Maa ja selle ühiskonna kirjeldus. See, vürtsitatud "rauakolaga" — jalakäijate kiirteed, tohutu suured linnad — tekitas fiilingu, mis ei lasknud raamatut kauaks vedelema jätta.

Ka meeldis mulle lõppjäreldus/lahendus: inimkond on olulisem, kui üksikisik. Ning seega väärt päästmist. Edasi Galaktikaimpeeriumi poole! :-)

Hindeks siiski "neli", sest tegemist on küll hea romaaniga, kuid minu jaoks kindlasti mitte Asimovi tippteosega.

Teksti loeti eesti keeles

Inimtsivilisatsioon on jagunenud laias laastus kaheks. Ülerahvastatud Maa elanikkond on koondunud hiiglaslikesse Linnadesse, kus ruumi on vähe ja privaatsus (või ehtne söök) ülim luksus. Teraskoopad, nagu neid kutsutakse. Inimkonna teine pool on kosmosekolonistid, kelle elust ja tegemistest Maa peal eriti täpselt ei teata. Nagu võõraid ikka, neid ei sallita. Maa rahvas ei salli ka roboteid, kes võtvat inimestelt töö ära. Põranda all tegutsevad Linnades medievalistid, romantikud, kes idealiseerivad meie ajastut, mil toitu kasvatati mullas ja inimesed elasid lageda taeva all.

Inspektor Elijah Baley on üsna tüüpiline roboteid mittesalliv New Yorgi politseinik, kes pole erilist karjääri teha suutnud. Ühel hommikul antakse talle erakordne ülesanne, mis nõuab aga suurt eneseületust. Kolonistide Maa-pealses baasis on toimunud mõrv. Kosmoseinimesed tahavad, et uurimist toimetaks Maa ja nende esindaja üheskoos ning annavad Baleyle partneriks roboti, kes on ülimalt inimesesarnane.

Minu arust on Asimov selle loo hästi konstrueerinud. Kingapoe konflikt ja need kohad, kus Baley üritab robotit paljastada, hoiavad kenasti tegevust üleval. Tõsi, et krimkameistrite kriminullid on paremad selles mõttes, et on rohkem kahtlusaluseid jms, aga see oli ka päris põnev.

Mulle meeldib, kuidas Asimov on vaeva näinud ja nuputanud oma maailma igasuguseid tavasid ja kombeid, näiteks ühisruumide kasutustavad ("oma kodusööklas maitseb pärm ikka paremini") või noorukite mängud liikurtreppidel.

Mulle meeldis ka robot-uurija R. Daneel Olivaw. Millest ma aga aru ei saa, on see loogika, mille järgi Asimov laseb R. Daneelil olla üldiselt mõnus ja tark vestluspartner ja sinna vahele kõige ootamatutes kohtades teha tast tõeline idioot, kes ei suuda mõista näiteks uudishimu või piibli kontseptsiooni. Need ei ole nii erakordsed, et nii kõrgel tasemel tehismõistus neist aru ei võiks saada.

Teksti loeti eesti keeles

Kas sisuliselt ei hekseldanud Simak sarnased teemad Websteri sarja lugudes varem läbi? No on Asimov sisserännanuna toetunud realsetele immigratsiooniprobleemidele; Linna sai loetud tükk aega enne Euroop Liitu astumist, ei osanud siis tähelepanu sellistele asjadele pöörata.
Teksti loeti eesti keeles
x
Üllar Lindmaa
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Minu jaoks väga oluline jutustus. Kui kristlastele on oluline mäejutlus. siis mind puudutab selle loo viimane lehekülg isegi enam, kuigi viimase leheni jõudmiseks tuleks ka eelnevad läbi lugeda  Soovin ka kaaslugejatele: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu keegi tundku end ilmajäetuna.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles

Ulmekas "külma sõja" ajast. N. linnas Lähis-Idas on terroristid õhkinud vesinikupommi, hukkunud on sadu tuhandeid inimesi. Inglismaal on aga geniaalne teadlane avastanud viisi, kuidas kriitilise massi lähedast tuumaaine kogust plahvatama panna. Vaatamata abikaasa mõistmatusele ja vähesele rahale ehitab ta seadme valmis. Seejärel alustab ta kirjade saatmist, kus teatab oma leiutisest ja lubab selle teataval ajal tööle panna (so õhkida kõik tuumarelvad, mis Maakeral on), nõudes tuumarelvade hävitamist. Algab põgenemine ja jälitamine. Rohkelt perekondlikku ohkimist. Neli.
Teksti loeti vene keeles

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles

Kaks kaaki ja üks düstroofik Marsilt varandust otsimas ja leidmas. Tavapärasel (so heal) Sheckley tasemel. Füüsikuna jäin pärast lugemist absoluutse relva olemuse üle nuputama. Rikub ta energia jäävuse seadust või mitte? :)))
Teksti loeti vene keeles

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

See oli vist too lugu, kus pomm lõpus ei plahvatanud. Sellepärast, et Kuul oli gravitastioon mitu korda väiksem ja pendel võnkusm seetõttu tunduvalt aeglasemalt. Igas ulmeloos võiks olla oma originaalne mõte, selle loo mõte seisnes tõdemuses, et Kuu peal on gravitatsioon väiksem kui Maal. Mida kosmoselendudega harjunud terroristid aga tähele polnud pannud. Originaalne nagu blondiinianektoot. Üks.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles

Kui meenutada, millist pahna 70-ndail tavaliselt va"lja anti, siis ei ole selle jutule imho ku"ll midagi eriti ette heita. Ta"iesti seeditav ja loetav na"iteks reisil ajaviiteks - kergestiseeditav ja po~nev ka. Pikaajalist ja erilist muljet muidugi ei ja"ta. Tavaline po~nevik.
Teksti loeti eesti keeles

No, kuidas üldse saaks nii keerulise nimega mees kuulsaks saada? Aga raamatul pole ju häda midagi. Lugesin seda ennem kui filmi nägin ja ega ütlekski, et film millegi poolest eriti parem oleks olnud. Raamatus oli vaid seda va tulnuka "hingeelu" enam kirjeldatud. Aga haledad ja armsad olid loo mõlemad versioonid. Tänapäevaselt öeldes - teletupsulikud. Pole ime, et tavapäraste veriste vaatemängude kõrval selline sile lugu loorbereid lõikab.
Teksti loeti vene keeles

Kuttner sai üheks mu lemmikuks kohe kui tema jutte esmakordselt kuulsin (oli kunagi Eesti Raadios järjejutt miskist tema loost). Sellise kiiksuga tegelastest kui tema juttudes, pole õieti kusagil mujal lugema juhtunud. Peategelaste ringi moodustab üks Tennessee osariigi pärapõrgus elav perekond, kes juba sajandeid tagasi Inglismaa kaugemaist kolkast - Cornwallist - pärit. Kogu pere on veidi imelik (kui nii on sobilik väljenduda), nimelt oskavad kõik lennata, muuta end nähtamatuks, pereisa oskas tekitada oma organismis isegi miskite imelike vahenditega, mida ka ensüümideks nimetatakse, suhkrust piiritust. Ja oli siis mõnikord üsna auru all. Peale selle olid nad lihtsalt nii geniaalsed kui kohtlased. Iga teise esitusega oleks kogu lugu mõttetu ja jabur, kuid Kuttner oskab atmosfääri võrratult edasi anda. Soovitan neile, kes naudivad absurdihuumorit.
Teksti loeti vene keeles

Ei pea just Asimovi parimaks tööks, kuigi omal ajal oli idee arvuti enesetapust (ja selle väga [üli]inimlikest põhjustest) kahtlemata väga originaalne. Ega Asimov oma tulevikuennustustes vist väga palju mööda panegi (kui arvutite hiigelmõõtmed maha arvata), lihtsalt paljugi sellest, millest ta kirjutab, ei ole veel kätte jõudnud. Üldiselt kuulub lugu rubriiki - viiekümnendate action, mis 90-ndail vaid aeglase arenguga veniv jutupaun.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldi mulle eriti need olustikulised kosmilised seebiooperid. Strugatskeid päästab muidugi alati nende jutustamisosavus ja mis seal salata - ka see, et aja jooksul olen neisse positiivse eelarvamusega suhtuma hakanud - ikkagi need "vanad head Strugatskid".
Teksti loeti vene keeles

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles

Võrukas rääkis kodanikust, kes üritas tarakani leida. Mina jälle olen kuulnud arutelusid, et sööklas ei tohiks lasta inimesi tühjade laudade taha istuma, ikka tuleks üksindusele seltskonda eelistada. Kogu kogumik oli suurepärane, Costello lugu jääb alla ehk vaid fantastilisele nimiloole. Või ehk mitte? Tegemist on nagu veiniga, mille väärtus aja jooksul tõuseb. Muuseas - on ka üks paremaid ühiskonnamudeleid, mida olen näinud - paljugi mille jaoks George Orwell tonnide viisi värvi kulutas, on siin lühidalt ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ei pea antud lugu sugugi ulmekana vaatama, ulmelisusele vihjavad ju vaid üksikasjad ja peategelase mälestused. Ja loomulikult peaidee ise - loomulikult ei suuda ükski demokraatlik bürokraatiariik seda teostada, kuid samas - ehk oleks see tõesti vahend kuritegevuse vähendamiseks? Peamiseks teemaks on loos ikkagi inimestevahelised suhted ja usalduse - usaldamatuse teema. Kuid kogu värk on lahendatud liigsesse emotsionaalsusse laskumata - lõbusalt ja hoogsalt. Ühinen Jürka soovitusega - lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatut aastaid tagasi ja ausalt öeldes - ei meeldinud ta eriti siis ega meeldi eriti praegugi. Sündmustik on küll osavalt valitud, kuid kogu tegevus on kuidagi jäik ja staatiline, ebahuvitav. Selline tüüpiline lihtne lobaromaan, mille lugemata jätmine vaevama ei jääks. Ehkki omaaegses sotsialistlikus ulmes (kui venelased ja poolakad välja jätta), oli taies (nagu Jürkagi mainis)üks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles