Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. G. Wells ·

The War of the Worlds

(romaan aastast 1898)

ajakirjapublikatsioon: «Pearson`s Magazine» 1897; aprill - detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Maailmade sõda»
Tallinn, Elu, 1929
H. G. Wells «Ajamasin. Maailmade sõda» (1995)
Tallinn «Varrak» 2005

Tekst leidub kogumikes:
  • EW aegne
Hinne
Hindajaid
26
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.806
Arvustused (31)
Tundmatu Arvustaja

"Maailmade sõda" ja Wells on lahutamatud. Üks enim tuntud ja armastatud fantastilisi romaane üldse. Raamatut on korduvalt ekraniseeritud ja lavastatud, kirjutatud sel teemal muusikat jne. Tegemist on vist esimese SF looga kontaktist maavälise mõistusega ja paljugi romaanist on tänaseni aktuaalne. "Viis" suurmeistri shedöövrile. Erakordseks teeb selle loo vist see, et on (koos "Ajamasinaga")ainumas ulmekas, mida erinevate riigivõimude ajal erinevate tõlkijate poolt KORDUVALT ka maakeelde ümber on pandud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Targo Tennisberg

Kuidas ta küll oskas? Kirjutada küllaltki tehnilist raamatut, mis sada aastat hiljem ka veel tasemel on - see on midagi enamat, kui lihtsalt kirjutamine. Auga teenitud viis punkti klassikule. Muuseas - seda raamatut on korduvalt võrreldud filmiga 'Independence Day', kuid näib, et Wells teeb filmitegijatele pikalt ära - esiteks sisukuse, teiseks toimuva (loomulikult valmimise aja kriteeriume silmas pidades) põhjendatuse poolest.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Marslaste esimene sissetung. Ülejäänud tulid vist suurel osal just sellesama loo mõjul trükimasinatest välja. Muidu päris kõva tase, aga isiklikult jääb ta Nähtamatust ikka kõvasti maha. Aga üldiselt päris tore katastroofiromaan.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Maailmade sõda on ainuke Wellsi ulmeromaan, mis seisab kõrgemal ajast, mil ta kirjutatud on. Oskuslikult on kujutatud võõra jõu poolt põhjustatud paanikat (sama romaani ainetel Orson Wellesi poolt lavastatud raadiokuuldemäng suutis Amerikas ka pa päris reaalse paanika esile kutsuda). Samuti peavad kaasaegse lugeja silmis vett nii Marslased ja nende sõjavarustus, kui põhjus mis maalased siiski hävingust päästab. Wellsile kuulub ilmselt au olla tänaseni kulumiseni ekspluateeritud SF alaliigi (tulnukate sissetung) kõige efektsem esitaja. Tõesti tore.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Vist tõesti parim Wellsi teos. Suhtun suure nostalgiaga ka samanimelisse rockooperisse. Mälestusi on veelgi - esimene raamat, mille ma vene keeles läbi lugesin. Tõesti võimas elamus - ja jällegi ääretu realismi tõttu. Kui ka tänapäeval suudetaks küündida samalaadse usutavuseni. See viide enam uutele ameerika filmidele. Neil seal alati liiga hea elu olnud, nad ei suuda enam kirjlada tõelist hirmu, tõelist paanikat. Oma ulme usutavuses on Wells võrratu.
Teksti loeti vene keeles
Jüri Kallas

Ääretult oluline tekst maailma ulme ajaloos! Kummaline on veel see, et oma skeemilt järgib antud romaan traditsioonilist tulevikusõja romaani... a la, et mis oleks kui sakslased hakkaksid Inglismaad vallutama, ainult, et HGW pani sakslaste asemele marslased... Tüüpiline näide sellest, kuidas värske pilguga vanasse traditsioonilisse süzheesse uus elu sisse puhutakse... aga Wells kujutas ka neid marslasi ääretult leidlikult... see on juba geniaalsus... Raamatut hindangi viiega just selle teedrajava tähenduse tõttu... puht meelelahutusena oleks hinne siiski neli... kirjanduslikult on "Nähtamatu" ja "Inimjumalad" kindlalt paremad.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Arvi Nikkarev

Sel aastal sajandat juubelit pidav teos on mõnuga loetav. Romaan on mõjutanud, mõjutab ja jätkab mõjutamist ka pärast meid. Näiteks sai Connie Willis 1997 aasta Hugo preemia oma novelli “The Soul Selects Her Own Society: Invasion and Repulsion: A Chronological Reinterpretation of Two of Emily Dickinson’s Poems: A Wellsian Perspective” (milline õudlohe pealkirjaks!) eest. Novellis tõlgendatakse kahe Dickinsoni luuletuse sündi ajal, mil marslased Maad ründasid. Uuritakse, kuidas marslaste teod kajastuvad luuletustes ja kuidas luuletaja omakorda mõjutas marslasi. Ja veel: Lisaks kuulsale 1938. aasta 30.oktoobri raadiokuuldemängule põhjustas analoogse paanika viiekümnendate aastate algul Quito raadio kuuldemäng Ekuadoris. Sealsed sündmused nõudsid veriseid ohvreid. Ja veel: Viis aastat enne vaadeldavat romaani kirjutas Wells artikli “The Man of the Year Million” (1893), milles ta kirjeldas olendit, kes miljoni aasta pärast on asendanud inimese – see sarnanes väga marslastega tema “Maailmade sõjas”. Üle kandes selle inimese väga kauge järglase Marsile, järgis Wells lihtsat loogikat – kuna Mars on Maasta arengus vanem planeet, võisid Marsi eluvormid jõuda sellisele arengutasemele, millise inimesed saavutavad Maal kauges tulevikus. Kirjutades marslaste sissetungist, võis Wells vastamisi seada tänapäeva inimese oma kauge ning temaga mittesarnaneva järglasega. Loetud Wellsi romaanidest meeldib see mulle enim.
Teksti loeti vene keeles
Siim Espenberg

Suurmeistri parimaid teoseid. Mind paneb imestama, et sellise tehnilise tasemega romaan suudeti kirjutati juba aastal 1897!!! Näidatakse veenvalt marslaste süstemaatilist Inglismaa purustamist ja vallutamist. Kuigi tulnukatel on eriti karmid relvad — mürkgaas, mingi laseri sarnane relv, ei näita Wells kõiki inimesi mingite ilgete paanikas äpudena, vaid laseb neil ka marslastele mõningat kahju tekitada. Hindes ei ole siin küsimus, see saab olla ainult "5".
Teksti loeti eesti keeles
Pronto

Küllalt sünge lugu teemast, millest on kirjutatud küllalt palju. See raamat on eriline aga selle poolest, et see on esimene kirjatükk, mis püüab analüüsida tulnukate sissetungi inimeste liivakasti. Huvitav on see, et Wells püüab selgitada ka tulnukate motiive ning neile vabandust leida, mitte nagu tavaliselt, kus tulnukad on pahad lihtsalt sellepärast, et nad on pahad. On ju John Cristopheri Tripoodide jutt peaaegu sama süzheega. Samuti hiljuti kinodes jooksnud "Independence Day" (Yuck) ning "Mars Attacks". Nimekirja võiks vabalt jätkata lõpmatult. Huvitav on see, et arvestades teose vanust on detailid üldjoontes üsna vettpidavad (arvestamata muidugi asjaoluga, et Marsilt never laekub mingeid kurja elukaid, kes kohalikele laksu hakkavad andme) Laserid, robotid, närvigaasid ja ka (miks mitte) bioloogiline relv. Süzhee käib selle ümber, kuidas mingid astronoomid näevad mingeid Marsil toimuvaid sähvatusi ning veidikese aja pärast maanduvad meie armsal sinisel planeedil hiigelsuured konservipurgid. Konservipurkidest turnivad välja mingid kombitstegelased, kes kukuvad külvama kaost ning surma. Inimesed, kes alguses olid uudishimus, pärast tigedad, seejärel paanikas ning lõpuks peaaegu täielikus käegalöömismeeleolus proovivad jõudumööda vastu seista. Mingil määral see neil ka õnnestub, kuid selgub, et vastupanust hoolimata on neile leitud uues maailmas üsna nadi koht -- nimelt tulnukate taldrikus. Lõuks selgub, et tulnukate organismile pole jõukohane võitlus kohalike bakteritega ning heidavad hinge nagu üks mees. Tõsi, mulle tundub, et Wells on pisut liialdanud selle momendiga, et pärast tulnukate lahkumist suundusid kõik tagasi omatööpostile nagu midagi poleks juhtunudki. See vahepealne vestlus peategelase ja kahurväelase vahel viitas võimalikule puändiga lõpule. Vaatamat pisikesele nurisemisele panen hindeks kindla viie, kuna tegemist on teedrajava teosega, arvestades tema esmatrükki ning arvestades sellega, et tegemist oli esimese raamatuga, kus kirjanik spekuleerib mõttega, et mujal planeetidel ei pruugigi iinimesed elada. Huvitav, mis Vatikan sellisest jumalavallatust ideest arvas?
Teksti loeti inglise keeles
Rauli Rajande

Uuesti lugemine tuleb mõttesse vaid mälu värskendamiseks Wellsi poolt ajast ees olevate ideede osas. Ülejäänu jättis kuidagi kombineeritud mulje.
Teksti loeti eesti keeles
Avati

Liitun eelkirjutajate kiiduavaldustega ja panen viie kirja. Mõne asja üle tahaks ikkagi nuriseda. Raamat oleks justkui päevikuvormis kirjutatud, mingit vahejuhtumit kirjeldama hakates on sulgudes juba ette ära lisatud lahendus. See häirib. Nii kaob ju ära ootamatuse võlu. Miks ma pean juba ette teadma, et maalased võidavad? "Trifiidide päev" on selles suhtes parem. Teiseks, päevik ise näitab peamiselt ühe inimese perspektiivi asjale, vahepeal aga räägib sellest, kuidas "minu vend nägi" ja "tegi". "Nähtamatus" on need eri isikute perspektiivid paremini lahus hoitud ja tulemus on ka sellevõrra meeldivam.Ja veel üks asi - anglotsentrism. Olgu London pealegi linnade kuniganna ja Inglismaa merede valitseja - Inglismaa häving pole veel kogu maailma lõpp, ka tsivilisatsiooni lõpp mitte.Öeldu ei tähenda, nagu mulle raamat ei meeldiks, soovisin lihtsalt osutada mõnele nõrgale kohale.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Eks panen minagi viie. Eespool on seda teost juba kuhjaga kiidetud, minu kiitmine siin miskit enam ei loe. Mainiksin ära hoopis eestikeelse raamatu lõpus olevat järelsõna, mis oli huvitav just Wellsi Eestiga seotuse koha pealt.
Teksti loeti eesti keeles
helar

ma ei teagi lugesin need arvustused läbi, sealt eest ja mul oli täiesti häbi. kas viga on minus või ...... aga mind jättis see raamat täielikult külmaks . natukene isegi pettusin. mulle tundus kogu see asi kuidagi toores ja punnitatud. sorry.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Kui romaan oleks kirjutatud tänapäeval saaks ta minu käest nelja, sest olen paremaidki jutte lugenud. Tausta arvestades aga kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Võimsaim ulmeteos, mida ma olen lugenud. Ei suuda uskudagi kuidas oli Wells lahendanud mitmed kohad. Näiteks Maa bakterid tegid lõpu tulnukate võimule, mitte inimesed, kes loogiliselt iga teise ulmekirjaniku teostes oleks võitnud. Seekord võitis loodus ja Emake Maa. See teos on oma ajast ees.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Vaatamata puudustele ei saa sellele raamatule alla "5"e panna. Jah, peale sadu raamatuid ja filme oleme me ründavate tulnukatega nii harjunud, et kui üks päriselt ilmuks, oleks vist esimene reaktsioon "juba jälle", ent milline idee! Võimas!
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Olen õnnelik, et näen, et siin pole öeldud, et Wells on jama kuna tema jutt ei ole aja kohane! Sest Wells on hea. Ja ja, me teame, et see mis juhtub Maailmade Sõjas ei saa päriselt juhtuda, sest Marsil ei ole elu. Kuid loeb jutt mitte teadus! Ja samas, kui kindlad me saame olla, et midagi sellist ei saa päriselt juhtuda...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

"Maailmade sõda" peaks olema heaks näiteks SF-tekstist, mille tehniline butafooria jääb kirjaniku fantaasiavaesuse tõttu kiduma. Teoorias peaks marslased olema Maa inimkonnast ma ei tea mitu miljonit aastat ees (evolutsioon!), aga tehnika on neil selline, et kõlbas ainult 19. sajandi lõpu Maa vallutamiseks. Juba mõnikümmend aastat hiljem, II ms ajal oleks sissetungijate hävitamine ilmselt tundide küsimus olnud, rääkimata lahingu tulemusest.

Teine koht, mille kallal võiks norida, on marslaste poolt inimeste pinstlissepistmine. Liiga ilmselge lugeja madalamatel instinktidel mängimine minu jaoks. Kui juba inimesed kõlbasid tühjaksluristamiseks, pidid ju lehmad ja hobused ammugi kõlbama ja neist annab ju palju rohkem välja luristada...

Plusspoole peale tuleb lisaks juba küllalt kõne all olnud teose teedrajavale tähtsusele zhanri arengus kindlasti kanda ka meeldejäävad ning õnnestunud karakterid. Ainuüksi suurtükiväelase episoodi eest tasub hea hinne ära panna.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

The War of the Worlds on ulmelugu tulnukate sissetungist, esimene selletaoline veel pealegi. Lool on kaks põhilist jutustajat: üks, kelle elukoha lähedusse marslaste esimene kosmosekapsel maandub ja kes seetõttu sissetungi algusest peale väga lähedalt näeb; ja esimese vend, kelle pilgu läbi saab näha paanikat Londonis, kui brittide sõjaväe esimesed üksused on teelt pühitud ja marslased linnale lähenevad.
 
Süžeest polegi mõtet pikemalt rääkida, sest see peaks olema tuttav mitte ainult erinevate muganduste kaudu vaid ka juba ainuüksi selle üldise mõju pärast (pop)kultuurile. Seetõttu aga oligi mul võimalik sellele tekstile huviga läheneda, sest kunagi noorena selle tõlkeversiooni esimest ja seni ainsat korda lugedes pidasin seda suhteliselt tüütuks ja igavaks.
 
Nüüd originaalteksti lugedes saan ma tegelikult aru miks. Natuke on asi selles, et loo esimeses osas tegutseb Briti sõjavägi marslaste vastu tegelikult üllatavalt hästi. Osaliselt tuleb see muidugi marslaste liigsest enesekindlusest, kuigi ka nemad on õppimisvõimelised ja kohandavad oma strateegiat iga tagasilöögi järel. Siiski on raske inimesi siin näha dodode või sipelgate rollis, nagu paanikas jutustaja väidab.
 
Suuremalt jaolt oli asi aga tõenäoliselt selles, et loo teine osa ei ole autoril vahest kõige paremini õnnestunud (see on probleem, mis kummitab tegelikult ka tema teist kuulsat romaani "Nähtamatu"). Ma mõistan, et selle eesmärk ei olnudki enam näidata sõda vaid keskenduda laastamistööle ja selle mõjule nende üksikute ellujäänute suhtes, kes marslaste kätte langenud aladel veel ellu olid jäänud.
 
Ja kahtlemata oli seal mõjusaid hetki, nagu see, kus jutustaja pimedast keldrist välja ilmudes näeb, kuidas marslased on vallutatud ala justkui oma planeedi sarnaseks muutnud. Kuid hea õhkkond ei suuda siin päriselt välja kanda seda, et kõik muu üsnagi kasutult ringiratast käib. Lõpplahendust aga pean ma jätkuvalt üsna ebaõnnestunud valikuks ja ehk suurimaks miinuseks kogu loo juures.
 
Kuid liiga palju ei tasu siin siiski kritiseerida, sest tegelikult on selles teoses kiiduväärilist küllaga. Eelkõige särab siin viktoriaanliku Inglismaa kujutamise ehedus ja kujutatud stseenide tõepära - näiteks Londonis toimuv paanika ja kogu rahvamasside põgenemisega kaasas käiv on absoluutselt meisterlik. Sellele ei jää palju alla ka eelnevad stseenid juba alates esimese kapsli saabumisest ühte vaiksesse maakohta.
 
Loo peategelaseks polegi niivõrd kumbki jutustaja (kes jäävad mõlemad kuni lõpuni anonüümseks) ega ka marslased vaid just nimelt Briti impeerium ja selle rahvas. Tänapäeval võib seda teost nii lugeda isegi mitte enam ulmeromaanina vaid lihtsalt väga hea ajaloolise romaanina. Sarnases võtmes oleks kindlasti tore lugeda ka Prantsuse või Hispaania või Osmani impeeriumite kokkupõrkest tulnukatega. Miks mitte?
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Üllar Lindmaa
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Üllar Lindmaa

Minu jaoks väga oluline jutustus. Kui kristlastele on oluline mäejutlus. siis mind puudutab selle loo viimane lehekülg isegi enam, kuigi viimase leheni jõudmiseks tuleks ka eelnevad läbi lugeda  Soovin ka kaaslugejatele: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu keegi tundku end ilmajäetuna.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Üllar Lindmaa

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ulmekas "külma sõja" ajast. N. linnas Lähis-Idas on terroristid õhkinud vesinikupommi, hukkunud on sadu tuhandeid inimesi. Inglismaal on aga geniaalne teadlane avastanud viisi, kuidas kriitilise massi lähedast tuumaaine kogust plahvatama panna. Vaatamata abikaasa mõistmatusele ja vähesele rahale ehitab ta seadme valmis. Seejärel alustab ta kirjade saatmist, kus teatab oma leiutisest ja lubab selle teataval ajal tööle panna (so õhkida kõik tuumarelvad, mis Maakeral on), nõudes tuumarelvade hävitamist. Algab põgenemine ja jälitamine. Rohkelt perekondlikku ohkimist. Neli.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Kaks kaaki ja üks düstroofik Marsilt varandust otsimas ja leidmas. Tavapärasel (so heal) Sheckley tasemel. Füüsikuna jäin pärast lugemist absoluutse relva olemuse üle nuputama. Rikub ta energia jäävuse seadust või mitte? :)))
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

See oli vist too lugu, kus pomm lõpus ei plahvatanud. Sellepärast, et Kuul oli gravitastioon mitu korda väiksem ja pendel võnkusm seetõttu tunduvalt aeglasemalt. Igas ulmeloos võiks olla oma originaalne mõte, selle loo mõte seisnes tõdemuses, et Kuu peal on gravitatsioon väiksem kui Maal. Mida kosmoselendudega harjunud terroristid aga tähele polnud pannud. Originaalne nagu blondiinianektoot. Üks.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Kui meenutada, millist pahna 70-ndail tavaliselt va"lja anti, siis ei ole selle jutule imho ku"ll midagi eriti ette heita. Ta"iesti seeditav ja loetav na"iteks reisil ajaviiteks - kergestiseeditav ja po~nev ka. Pikaajalist ja erilist muljet muidugi ei ja"ta. Tavaline po~nevik.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

No, kuidas üldse saaks nii keerulise nimega mees kuulsaks saada? Aga raamatul pole ju häda midagi. Lugesin seda ennem kui filmi nägin ja ega ütlekski, et film millegi poolest eriti parem oleks olnud. Raamatus oli vaid seda va tulnuka "hingeelu" enam kirjeldatud. Aga haledad ja armsad olid loo mõlemad versioonid. Tänapäevaselt öeldes - teletupsulikud. Pole ime, et tavapäraste veriste vaatemängude kõrval selline sile lugu loorbereid lõikab.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Kuttner sai üheks mu lemmikuks kohe kui tema jutte esmakordselt kuulsin (oli kunagi Eesti Raadios järjejutt miskist tema loost). Sellise kiiksuga tegelastest kui tema juttudes, pole õieti kusagil mujal lugema juhtunud. Peategelaste ringi moodustab üks Tennessee osariigi pärapõrgus elav perekond, kes juba sajandeid tagasi Inglismaa kaugemaist kolkast - Cornwallist - pärit. Kogu pere on veidi imelik (kui nii on sobilik väljenduda), nimelt oskavad kõik lennata, muuta end nähtamatuks, pereisa oskas tekitada oma organismis isegi miskite imelike vahenditega, mida ka ensüümideks nimetatakse, suhkrust piiritust. Ja oli siis mõnikord üsna auru all. Peale selle olid nad lihtsalt nii geniaalsed kui kohtlased. Iga teise esitusega oleks kogu lugu mõttetu ja jabur, kuid Kuttner oskab atmosfääri võrratult edasi anda. Soovitan neile, kes naudivad absurdihuumorit.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Ei pea just Asimovi parimaks tööks, kuigi omal ajal oli idee arvuti enesetapust (ja selle väga [üli]inimlikest põhjustest) kahtlemata väga originaalne. Ega Asimov oma tulevikuennustustes vist väga palju mööda panegi (kui arvutite hiigelmõõtmed maha arvata), lihtsalt paljugi sellest, millest ta kirjutab, ei ole veel kätte jõudnud. Üldiselt kuulub lugu rubriiki - viiekümnendate action, mis 90-ndail vaid aeglase arenguga veniv jutupaun.
Teksti loeti inglise keeles
Üllar Lindmaa

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ei meeldi mulle eriti need olustikulised kosmilised seebiooperid. Strugatskeid päästab muidugi alati nende jutustamisosavus ja mis seal salata - ka see, et aja jooksul olen neisse positiivse eelarvamusega suhtuma hakanud - ikkagi need "vanad head Strugatskid".
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Võrukas rääkis kodanikust, kes üritas tarakani leida. Mina jälle olen kuulnud arutelusid, et sööklas ei tohiks lasta inimesi tühjade laudade taha istuma, ikka tuleks üksindusele seltskonda eelistada. Kogu kogumik oli suurepärane, Costello lugu jääb alla ehk vaid fantastilisele nimiloole. Või ehk mitte? Tegemist on nagu veiniga, mille väärtus aja jooksul tõuseb. Muuseas - on ka üks paremaid ühiskonnamudeleid, mida olen näinud - paljugi mille jaoks George Orwell tonnide viisi värvi kulutas, on siin lühidalt ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Tegelikult ei pea antud lugu sugugi ulmekana vaatama, ulmelisusele vihjavad ju vaid üksikasjad ja peategelase mälestused. Ja loomulikult peaidee ise - loomulikult ei suuda ükski demokraatlik bürokraatiariik seda teostada, kuid samas - ehk oleks see tõesti vahend kuritegevuse vähendamiseks? Peamiseks teemaks on loos ikkagi inimestevahelised suhted ja usalduse - usaldamatuse teema. Kuid kogu värk on lahendatud liigsesse emotsionaalsusse laskumata - lõbusalt ja hoogsalt. Ühinen Jürka soovitusega - lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Lugesin raamatut aastaid tagasi ja ausalt öeldes - ei meeldinud ta eriti siis ega meeldi eriti praegugi. Sündmustik on küll osavalt valitud, kuid kogu tegevus on kuidagi jäik ja staatiline, ebahuvitav. Selline tüüpiline lihtne lobaromaan, mille lugemata jätmine vaevama ei jääks. Ehkki omaaegses sotsialistlikus ulmes (kui venelased ja poolakad välja jätta), oli taies (nagu Jürkagi mainis)üks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles