Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

The High Crusade

(romaan aastast 1960)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding/Analog Science Fact & Fiction» 1960; juuli - september
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kõrge ristiretk»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
11
17
1
0
0
Keskmine hinne
4.345
Arvustused (29)

On XIV sajand ning Inglismaale maandub kosmoselaev... parun Roger ei mõtle pikalt, ajab mehed relvile, notib kõik rohenäod (sorry, sininäod) maha ning saab laeva oma valdusesse. «Abiks» üks kogemata ellu jäänud tulnukas asutakse laevaga Püha Hauda vabastama... «Kogemata» lennatakse hoopis tähtedele... noh sõdida ja vallutada saab ka seal...

Sisu võib eelneva järgi üsna labane tunduda (kuigi ta seda pole), aga (kõrgete ideede ulme fännide jaoks) päästab loo kompetentne kirjeldus ning muhe huumor.

Igatahes sai peale selle romaani lugemist minust paadunud Poul Andersoni fänn. Ning ega ma Poul Andersoni puhul niiväga pettuma pole pidanudki!!!

Teksti loeti vene keeles

Lapsemeelne? C''mon! Tõsiselt lahe ja lõbus lugu oli. Vastupidiselt hr.Kallase arvamusele, ytlex mina pigem et just idee oli suhteliselt geniaalne, teostus olex võinud veelgi humoorikam ja tempokam olla. Sellest ka mittemaximaalne hinne. Aga tugevat nelja on see lugu kyll väärt. Eriliselt abix kild oli muidugi veel see, kui lõpux kuskil 21. sajandi paiku NASA vennad oma esimese spaceshipiga äkici suure kolaka alienide sõjalaevaga tõtt satuvad vahtima. Kust tervitab neid mitte keegi roheline ja tundlatega vaid turske inglise ryytel, rist skafandri rinna peal ja suled kiivril lehvimas ;)
Teksti loeti vene keeles

See oli esimene raamat, mille ma BAASis ilmunud arvustuse põhjal välismaalt tellisin endale (thnx, Jyrka!) ja mitte ei kahetse. Raamat on eriliselt hea selle poolest, et ta on piisavalt lühike (minu eksemplar on ca 160-leheküljeline paperback), selle idee põhjal oleks võinud tohutuid telliseid valmis kirjutada. Aga praegu ei hakka kusagil igav, ühe hooga võimalik läbi lugeda, kordagi ei väsita ja võrratu tunne jääb lugemise järel - kindlalt viis punkti. Sisust nii palju, et minule meenutas asi Civilizationi-nimelist arvutimängu situatsioonis, kus vaenlasel märksa parem tehnoloogia kasutada on ja rõhk eelkõige selle tehnoloogia vastastelt äravirutamisel, kes mänginud on, saab aru :)
Teksti loeti inglise keeles

Lugu on humoorikam, kui muud minu loetud Andersoni jutud ja romaanid. Näitena toon mõnusa lõpustseeni. Kui kosmoseimpeeriumi tähelaeva kapten pärib oma Maa kolleegilt, kas Püha Maa on vabastatud paganate käest, vastab kapten Yeshu haLevy Iisraeli Impeeriumi lojaalse alamana: “Jah!”

“Kõrge ristiretk” on muidugi viite väärt. NB! Sandra Miesel on kirjutanud raamatukese Andersoni loomingust: ”Against Time Arrow. The High Crusade of Poul Anderson” (1978).
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mille idee niisama väljakäiduna tundub täielik absurd. Kuid lugedes raamatu läbi, hakkad isegi uskuma, et tegelikult võib nii juhtuda küll. Lugu kosmosevallutamisest ja kosmoseimpeeriumi loomisest käputäie keskaja Maa rüütlite poolt. Kuskil inglismaa lossi juures maandub tulnukate laev. Lossi omanik läheb hulljulgelt oma sõjasalgaga laevale vastu ning tulnukad, kes sellist asja ei osanud oodatagi, tapetakse käsitsivõitluses laeva sisemuses maha. Üks võõrastest jääb ellu ja tema abil loodetakse aparaadi juhtimine selgeks saada ning prantsusmaad vallutama minna. Lend pranstlaste juurde võtab aga ootamatu pöörde, kui tulnukas shaboteerib juhtimissysteemi nii, et see hoopis tema koduplaneedile lendab. Ja see, mis nüüd edasi juhtub, on kunst omaette :)
Teksti loeti inglise keeles

Esimest korda hakkasin ma seda raamatut lugema juba peaaegu aasta tagasi, kuid siis tuli ärasõit, raamatut ma kaasa ei võtnud ning pooleli ta jäi. Nüüd sai otsast alustatud nii et lugenud olen ma teda nüüd poolteist korda või mis.
Jutustus varakeskaja (Andersoni lemmikperiood vist) rüütlite tähtedevahelisest ristiretkest on muhe ning asjalik raamat ning väga raske on lustakama teostuse vajadusse uskuda nagu Avo. Ega siis iga kuiviimasest teost pea miskiks jandiks moondama. Seda enam, et minu meelest oleks lõpp võinud selline olla, kus vandenõu oleks läbi läinud ning Roger de Tourneville`i sõjaplaanid lõpule viimata jäänud. Siis oleks ka mina viie pannud.
Teksti loeti inglise keeles

Ei ole nagu midagi eeskirjutajatele lisaks öelda, kõik see jutt vastab tõele ... ehk siis ainult see märkus, et tegemist oli "sininägudega".Igatahes vääris lugemist.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpuks ometi! Esimene Anderson`i raamat, kui usk ei ole kõikvõimas ja selle kulul tehakse päris hulgi head nalja ning peategelased pole mingid naisteajakirjade kaanepildid! Hakkasin juba vaikselt eelnevate põhjal lootust kaotama:)
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastavalt jabur raamat! Kuritegu igasuguse kirjandusliku pieteedi ja terve mõistuse vastu. Aga kuidagi ei tõuse käsi halba hinnet panema, sest lugesin ta aeg-ajalt naerda kõkutades ühe hooga läbi; kogu aeg oli küll tunne, et kuidas ta ometi siit välja keerutab, aga PA oskas seda teha. Minu jaoks läheb raamat küll ühte patta Adamsi ulme mõnitamistega, ja seega sisu nagu arvustada ei kannata. Sellegipoolest lahe lugemisvara.
Teksti loeti eesti keeles

Kahesajas arvustus.Palju on eespool juba ära öeldud. Igatahes pakkus raamatu esimene pool vaat` et üle lehekülje põhjust naermiseks. Teises pooles aga muutus senine täiesti nauditav pooljabur madistamine ja üksteise lollikstegemine "tõsiseks" intriigitsemiseks, suhete lahkamiseks jne jne, mille eest ka üks punkt alla. Muidu aga hea ajaviide paariks õhtuseks tunniks...
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatuga taastas Anderson minu usu temasse. High Crusade on kõigest, mida seni Andersonilt lugenud olen, täiesti erinev. Niisugust humoorikat lähenemist keskajale (mis seniloetu põhjal tundub olevat Andersoni lemmikajastu) oli lausa lust lugeda. Kusjuures see huumor ei jätnud muljet ülepingutatusest, vaid tundus kuidagi loomulik. Lugedes ei suutnud ma kuidagi tagasi hoida kujutlust sellest, kuidas Anderson raamatu kirjutamise ajal vahetpidamata enda ette naerda puksus nagu Joosep Toots, ikka "mh-mh-pup-pup-pup..."
Teksti loeti eesti keeles

Esimene mõte lugema hakates oli - täielik jura.Nimelt, minu arvates 14saj. ja tähelaevad roheliste (sorry siniste) mehikestega kokku ei sobi, aga mida edasi lugesin, seda rohkem meeldima hakkas. Möned kohad naersin nagu hull ja see löpp... Tulnukatest aadlikud ja katoliikluse võim universumis pani naerma. Kui raamat läbi sai, läks nägu muigele, teised pidid vanas Maas küll pettuma. Katoliiklus polegi enam vaat et ainuusk. Aga Maal sellest võisid Rooma Paavst koos inglise kuningaga õnnest segi minna. Pidi ju Inglismaa kuningas, kui Vana Maa on ülesse leitud, uued valdused endale saama. Vähemalt Roger1 nii ütles. Ühesõnaga, tore lugu!!
Teksti loeti eesti keeles

Juhuse tahtel sai lugu meie peres väga populaarseks ning olin sunnitud üles otsima venekeelse väljaanade.

Ilus lahe humoorikas lugu. Viit ma enam nii lihtsalt ei pane, aga kõva plussiga neli vis õoige hinne.

Teksti loeti vene keeles

Nooremas eas tegutses Anderson aktiivselt ühes loomingulise anakronismi ühingus, st kappas hobusel, mängis rüütlimänge ja elas sõpradega keskaegses olustikus. Ka tänapäeval on sellised huviklubid olemas ja võrdlemisi populaarsed. "Kõrges ristiretkes" on tuntav Andersoni kiindumis medievaalsesse romantikasse; üheks tema loomingut läbivaks teemaks on sõjaline au ja kuulsus, teatav rüütlinostalgia. Leitmotiiv avaldub kõigis Andersoni kasutatavates zhanrites - hard sf, kosmoseooper, fantasy, humoreskid. Käesolev romaan tundub olevat miski kosmoseooperi ja rüütliromanssi segu, ent korralikult väljapeetud ja kindla käega kirjutatud.

Anderson on üldse meelde jäänud kirjanikuna, kes suurematest kirjeldustest hoidub ja oskab ajal lasta mööda voolata. See mastaapne kosmoseooper võinuks nii mitmeski kohas minna süviti ja olla mitmeid kordi paksem - hea, et ei olnud. Napp, ent kõnekas kroonikakeel ning paari lausega visandatud galaktiline ristisõda lasevadki keskenduda peamisele.

Peamine näikse olevat rüütli dilemma südameasjade ja isiklike kohustuste ning missioonitunde vahel; lisaks ka mõtisklused (mida küll otse välja ei öelda) keskaegse sõjamentaliteedi olemusest. Wersgorite (nimetus meenutab kangesti taani `v¿rsgo`d - palun) kummaline impeerium laguneb Rooma kombel ja asemele asub katoliiklik feodaalimpeerium. Ja ma ei saa lahti tundest (mis ainult selle raamatu põhjal pole kujunenud) et selline ilmakord Andersonile üsnagi sümpatiseerib. Tundelisust lisab taustal rulluv haarav reetmisdraama.

Meeldis lõpus kujunev olukord - et Vana Maa on muutunud legendaarseks ja poolmütoloogiliseks mõisteks ja õhku jääb võimalik sõjaretk selle vastu...

Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid raamatuid mida viimasel ajal olen lugenud. Ei mingit pingutatud filosoofiat, punnitatud butafooriat vaid lihtsalt lahe lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidaga lahajapoolne looke. Idee iseensest on hea muidugi, aga teostus meenutab rohkem lasteraamatut. Võibolla ei olnud lugedes tuju kõige parem, aga hindeks üle nelja küll hästi panna ei tahaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kena lustakas lugu, kuidas vapper sir Roger võitmatute inglaste eesotsas kosmoseavarustes kõigile pasunasse annab. Muuhulgas ilmselt pilab ka omaaegset ulmemaailmas valitsenud stampi, et justnimelt inimesed peavad olema need, kes maailmaruumi vallutavad. Roger ise võrdleb oma kampaaniat Rooma hukuga, mulle meenus ka Cortezi retk, mis oli enamvähem niisama hullumeelne ning arvuline vahekord oli ka umbes sarnane, kuid seal oli peale moraalse ülekaalu siiski ka tehnoloogiline ülekaal vallutajate poolel.

Paar sõna eelmiste kommentaaride kohta. Jumala eest, Andri, 14. sajand ei ole varakeskaeg!!! Targoga seevastu ühinen, ise lugesin ka romaani Civi vahele... ;))

Teksti loeti eesti keeles

Oli nati imelik idee saata rüütlid tähtedele aga kui on hästi kirja pandud siis käib ka! Meeldis väga. Andersonil on lahe stiil. Peategelased on hästi läbi mõeldud ja huvitavad. See, kuidas rüütlid allutavad endale teaduselt endast aastasadu ees olevad olendid pani väga imestama, kuid oli siiski viite väärt!
Teksti loeti eesti keeles

Igati loetav ja m6nus lugu. Siiski mitte parim, mida Andersonilt lugenud olen. Kahtlen, kas minujaoks tema "Midsummer Tempest"`isuudab troonilt t6ugata.
Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson paistab olevat suur minevikuinimeste austaja. Väga hea jutt "The Man Who Came Early" ja käesolev romaan - mõlemas satuvad ootamatult kokku moodsa või tulevikuühiskonna esindajad ja oma aja kangelased. Mõlemas jäävad peale need vanemad, keda me kipume ju pidama alaväärsemateks. Lõbus lugemine. Hinne läheb maha selle eest, et pärast siinsete arvustuste lugemist ei pakkunud raamat just väga palju üllatusi juurde.
Teksti loeti vene keeles

Ka mulle meenusid lugedes Cortez ja teised seiklejad Ameerikas, millele viitas eelpool Kristjan Sander. 14.sajandi inglased, nagu neid kirjeldab Anderson, tuletavad mõneti meelde jüriööaegseid sakslasi Uku Masingu teoses "Vaskuks ja vikaaria Lohult". Aeg ongi sama.Sininahad, kuigi vähe sitkemad, on tuttavad Leo Kunnase "Gort Ashrynist". Kunnas on muidugi hilisem.
Teksti loeti eesti keeles
x
Üllar Lindmaa
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Minu jaoks väga oluline jutustus. Kui kristlastele on oluline mäejutlus. siis mind puudutab selle loo viimane lehekülg isegi enam, kuigi viimase leheni jõudmiseks tuleks ka eelnevad läbi lugeda  Soovin ka kaaslugejatele: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu keegi tundku end ilmajäetuna.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles

Ulmekas "külma sõja" ajast. N. linnas Lähis-Idas on terroristid õhkinud vesinikupommi, hukkunud on sadu tuhandeid inimesi. Inglismaal on aga geniaalne teadlane avastanud viisi, kuidas kriitilise massi lähedast tuumaaine kogust plahvatama panna. Vaatamata abikaasa mõistmatusele ja vähesele rahale ehitab ta seadme valmis. Seejärel alustab ta kirjade saatmist, kus teatab oma leiutisest ja lubab selle teataval ajal tööle panna (so õhkida kõik tuumarelvad, mis Maakeral on), nõudes tuumarelvade hävitamist. Algab põgenemine ja jälitamine. Rohkelt perekondlikku ohkimist. Neli.
Teksti loeti vene keeles

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles

Kaks kaaki ja üks düstroofik Marsilt varandust otsimas ja leidmas. Tavapärasel (so heal) Sheckley tasemel. Füüsikuna jäin pärast lugemist absoluutse relva olemuse üle nuputama. Rikub ta energia jäävuse seadust või mitte? :)))
Teksti loeti vene keeles

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

See oli vist too lugu, kus pomm lõpus ei plahvatanud. Sellepärast, et Kuul oli gravitastioon mitu korda väiksem ja pendel võnkusm seetõttu tunduvalt aeglasemalt. Igas ulmeloos võiks olla oma originaalne mõte, selle loo mõte seisnes tõdemuses, et Kuu peal on gravitatsioon väiksem kui Maal. Mida kosmoselendudega harjunud terroristid aga tähele polnud pannud. Originaalne nagu blondiinianektoot. Üks.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles

Kui meenutada, millist pahna 70-ndail tavaliselt va"lja anti, siis ei ole selle jutule imho ku"ll midagi eriti ette heita. Ta"iesti seeditav ja loetav na"iteks reisil ajaviiteks - kergestiseeditav ja po~nev ka. Pikaajalist ja erilist muljet muidugi ei ja"ta. Tavaline po~nevik.
Teksti loeti eesti keeles

No, kuidas üldse saaks nii keerulise nimega mees kuulsaks saada? Aga raamatul pole ju häda midagi. Lugesin seda ennem kui filmi nägin ja ega ütlekski, et film millegi poolest eriti parem oleks olnud. Raamatus oli vaid seda va tulnuka "hingeelu" enam kirjeldatud. Aga haledad ja armsad olid loo mõlemad versioonid. Tänapäevaselt öeldes - teletupsulikud. Pole ime, et tavapäraste veriste vaatemängude kõrval selline sile lugu loorbereid lõikab.
Teksti loeti vene keeles

Kuttner sai üheks mu lemmikuks kohe kui tema jutte esmakordselt kuulsin (oli kunagi Eesti Raadios järjejutt miskist tema loost). Sellise kiiksuga tegelastest kui tema juttudes, pole õieti kusagil mujal lugema juhtunud. Peategelaste ringi moodustab üks Tennessee osariigi pärapõrgus elav perekond, kes juba sajandeid tagasi Inglismaa kaugemaist kolkast - Cornwallist - pärit. Kogu pere on veidi imelik (kui nii on sobilik väljenduda), nimelt oskavad kõik lennata, muuta end nähtamatuks, pereisa oskas tekitada oma organismis isegi miskite imelike vahenditega, mida ka ensüümideks nimetatakse, suhkrust piiritust. Ja oli siis mõnikord üsna auru all. Peale selle olid nad lihtsalt nii geniaalsed kui kohtlased. Iga teise esitusega oleks kogu lugu mõttetu ja jabur, kuid Kuttner oskab atmosfääri võrratult edasi anda. Soovitan neile, kes naudivad absurdihuumorit.
Teksti loeti vene keeles

Ei pea just Asimovi parimaks tööks, kuigi omal ajal oli idee arvuti enesetapust (ja selle väga [üli]inimlikest põhjustest) kahtlemata väga originaalne. Ega Asimov oma tulevikuennustustes vist väga palju mööda panegi (kui arvutite hiigelmõõtmed maha arvata), lihtsalt paljugi sellest, millest ta kirjutab, ei ole veel kätte jõudnud. Üldiselt kuulub lugu rubriiki - viiekümnendate action, mis 90-ndail vaid aeglase arenguga veniv jutupaun.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldi mulle eriti need olustikulised kosmilised seebiooperid. Strugatskeid päästab muidugi alati nende jutustamisosavus ja mis seal salata - ka see, et aja jooksul olen neisse positiivse eelarvamusega suhtuma hakanud - ikkagi need "vanad head Strugatskid".
Teksti loeti vene keeles

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles

Võrukas rääkis kodanikust, kes üritas tarakani leida. Mina jälle olen kuulnud arutelusid, et sööklas ei tohiks lasta inimesi tühjade laudade taha istuma, ikka tuleks üksindusele seltskonda eelistada. Kogu kogumik oli suurepärane, Costello lugu jääb alla ehk vaid fantastilisele nimiloole. Või ehk mitte? Tegemist on nagu veiniga, mille väärtus aja jooksul tõuseb. Muuseas - on ka üks paremaid ühiskonnamudeleid, mida olen näinud - paljugi mille jaoks George Orwell tonnide viisi värvi kulutas, on siin lühidalt ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ei pea antud lugu sugugi ulmekana vaatama, ulmelisusele vihjavad ju vaid üksikasjad ja peategelase mälestused. Ja loomulikult peaidee ise - loomulikult ei suuda ükski demokraatlik bürokraatiariik seda teostada, kuid samas - ehk oleks see tõesti vahend kuritegevuse vähendamiseks? Peamiseks teemaks on loos ikkagi inimestevahelised suhted ja usalduse - usaldamatuse teema. Kuid kogu värk on lahendatud liigsesse emotsionaalsusse laskumata - lõbusalt ja hoogsalt. Ühinen Jürka soovitusega - lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatut aastaid tagasi ja ausalt öeldes - ei meeldinud ta eriti siis ega meeldi eriti praegugi. Sündmustik on küll osavalt valitud, kuid kogu tegevus on kuidagi jäik ja staatiline, ebahuvitav. Selline tüüpiline lihtne lobaromaan, mille lugemata jätmine vaevama ei jääks. Ehkki omaaegses sotsialistlikus ulmes (kui venelased ja poolakad välja jätta), oli taies (nagu Jürkagi mainis)üks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles