Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Urmas Alas

1956–

  • Eesti

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Strana bagrovõhh tutš

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Purpurpunaste pilvede maa»
Tallinn, ERK, 1961 (Seiklusjutte maalt ja merelt)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
18
13
1
0
Keskmine hinne
3.763
Arvustused (38)
Tundmatu Arvustaja

Ilmus 50.-60.-ndate fantastikabuumi ajal 1961 aastal "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjas eesti keeles "Purpurpunaste pilvede maa" nime all. Kui ma ei eksi, siis autorite esimene laiemat tähelepanu äratanud lugu. Siiras ja pisut naiivne. Kõige targem on raamatu ideoloogilisse fooni ("raudbetooni") suhtuda vendade endi kombel: kerge muigega. Seda enam, et see muie on ka raamatus aimatav ilmses liialdamises kangelaste positiivsete joontega. Küllap mõjutas ka soov oma raamatut trükituna näha. Kui kedagi ongi ahvitud, siis Jules Verne''i. Kuna Eestis on "puhtaid" kosmoseseiklusi vähe välja antud ja head lugu seiklustest asustamata planeedil suurt ei meenugi, siis sai hindeks "neli". Kosmoseseikluse-tulevikuloo seisukohast on kõik olemas : ülitehnika ja üliinimesed, saladuslik planeet koos vaenulike loodusjõududega ja otsatute aaretega. Noh ja taeva värv (Veenuselt vaadatuna) on tõesti purpurne, seda enam, et tollastest oletustest Veenuse kohta on käesolev vaat et üks tõepärasem.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andri Riid

Minu poolt tegelikult kõige viimasena loetud Strugatskite lugu. Ei saa öelda, et raamat väga vilets oleks olnud, ebahuvitav siiski. Võrreldes vendade hilisema loominguga on rõhk rohkem tehnilise külje (Footonraketid) peal, aga eks selles avaldubki siis nende areng. Igatahes on ta sama perioodi muust Nõukogude ulmest märksa vähem punane, seega ka loetavam.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Kui seda raamatut kunagi lapsepõlves loetud sai, olin igastahes parasjagu sillas. Kuskil aasta tagasi proovisin uuesti. Esimesest paarist peatykist paraku kaugemale ei jõudnud. Mis teha, aeg läheb, seda nii raamatu kui minu jaox. Kuskil on mainitud, et see pidi yldse esimene Strugatskite avaldatud asi olema. See ja nostalgilised mälestused on ka põhjused mix ma hindex nelja, mitte kolme panen.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Sai nüüd teiste jutukeste vahele ära loetud. Tundus lausa hea, vähemalt mitmete teiste nõukogude ulmekatega võrreldes. Paistab, et Veenus on nõukogude autorite seas suhteliselt populaarne planeet. Ikke mitmed-setmed autorid on oma kangelasi seda planeeti vallutama saatnud. Ja teiste taolistega võrreldes tundub ta ikka natike parem küll. Ei saa muidugi öelda, et ta just mingi tippteos oleks, kuid ajaviiteks selline paras põnevik. Tunduvalt loomutruum tundus ta ka olevat kui näituseks see Palei lugu (``Planeediavarusse``). Selline hea seiklus oli, mitte mingisugune vaprate kommunistide Veenuse ümberkujundamise kirjeldus. Muidugi, natuke nüri tundus see esimene pool jutukesest, st. see ettevalmistus kõik, aga on hullematki ette tulnud. Nii hea ei olnud, et saaks viie panna, kuid nelja küll.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat, millel oli rohkem väärtust oma ajastus. Tänapäeva ja tuleviku ulmehuvilistel lastel ehk siiski Tarzanile vahelduseks hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Strugatskite minu meelest (ja minu loetutest) üks kehvemaid. Kuidagi liiga uljas- kangelaslik. Ma saan aru küll, et aeg oli selline, aga kuna hinnet panen aastal 1998, siis 3.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Raamat, mille järgi on üsna lihtne aru saada, et Strugatskid kirjanikud on. Lugesin lapsepõlves ja olin kohutavas vaimustuses. Praegu hindaksin neljaga, aga nostalgilistel põhjustel panen lisapunkti.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Arvi Nikkarev

Ma ei ole seda raamatut vähemalt veerand sajandit lugenud. Nüüd võtsin kätte, sirvisin. Lugema ei kutsu. Keskpärane debüütromaan ajastule omaste puududtega, ei viita millegagi edasistele meistriteostele. Strugatskite kiituseks peab ütlema, et Lemi debüütromaan ulme vallas “Astronauci” (1951) on mitu suurusjärku nõrgem ning saaks mult hindeks ühe. Ka Lemist arenes tasapisi ulme suurkuju. Ja ka vastupidi: nii mõnegi avateos jääb ta loomingu tipuks. Kuna ma ilmselgelt Strugatskite seda romaani enam elus ei loe, siis hindeks 3.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Ega see lugu nüüd nii hull ka ei ole kui mõni hindaja on arvanud.Samas tunnistan ausalt et nostalgiast ma seekord pole võitu saanud. Esmakordselt sai loetud ju õrnas nooruses. Seiklusjutuna ja eelkõige seiklusjutuna (inimene vs. loodus) on lugu ikkagi viite väärt.Ehkki ma poliitilist propagandat lugeda ei armasta (aga, kes armastaks?!) Maailma Kommunistlike Riikude Liit ei ole ju nii tõsiseltvõetav, et ta lugemisel häiriks.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Alari Rajande

Imho väga hea ulmekas. Tegevus on sujuv ja parajalt põnev, näiteks võrreldes Harrisoni "Surmailmade" jms. -ga küll kehvem ei tundunud. Ning on ka praegu loetav, seega hinne pole nostalgiast. "Punane"? Ei tea, ei olnud eriti. Mis vahet seal on.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Kui ma nüüd õieti mäletan siis oli selles kosmosemeeskonnas ka üks grusiin ja see moment tundub mulle tagantjärele mõeldes kõige ulmelisemana :) Aga kui tõsiselt rääkida siis koolipoisina lugedes meeldis küll aga üle nelja siiski ei paneks.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Raske on seda romaani mingi adekvaatse hindega paika panna!

Mulle Strugatskite looming meeldib, aga see romaan on neil ikka üsna nõrk küll... mõne teise autori loomingus oleks selline lugu viite väärt, aga vendade puhul jääb ta siiski tugevalt alamõõduliseks...

Paljud eelnevad arvustajad on viidanud nostalgiale ja viie pannud... olen nendega üsna nõus, ja ei ole kah... lugesin romaani täieliku versiooni aastavahetuse paiku üle ning pean tunnistama, et isegi praegu mõjub lugu hästi... ette saab heita vaid seda, et tekst on ajast ja arust... samas on see vajalik tekst vendade tulevikuajaloos...

Sisust pole siin vist mõtet rääkida. Küll aga räägiks sellest, et mis on teistmoodi täielikus autorivariandis. Esiteks kärpis tsensuur välja kõik kohad kus oli väiksemgi viide bürokraatiale ja käsumajandusele, lisaks veel ka mõned pisemat sorti ja arusaamatumad kärped... näiteks ei tohtinud nõukogude inimene vanduda, seega läksid ka kõik sellised kohad noa alla. Päris arusaamatu kärbe oli kolmandas osas, kus palavikus Dauge sonib oma kunagisest kallimast (Jurkovski õest) ning siis Jurkovski tõeliselt raevu läheb. Lugesin seda täielikku versiooni ning võrdlesin seda ka pidevalt eesti tõlkega ning avastasin, et Ralf Tominga tõlge on ääretult tekstitäpne, ehk vaid mõni russitsism on seal liiast... aga sel ajal polnud see vist eesti keeles puuduseks...

Ka on «Purpurpunaste pilvede maa» ainuke Strugatskite raamat, mis on saanud (nõukogude) riikliku tunnustuse osaliseks... võitis mingil laste- ja noorsooulmeraamatute konkursil teise koha... esimese koha sai vist «Andromeeda udukogu»...

Tasub kindlasti lugeda, aga tuleb arvestada kirjutamisaega!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Kristjan Sander

Hästi kirjutatud põnevusromaan. Küll ilma filosoofilise plaanita ning nõukogulikult lamedate tegelastega ning propagandaga, aga siiski jupp maad parem ka sellisena kui Harrisoni "Surmailm". Ega eriti vahet pole minu arust, mis stampe järgida - lääne äraleierdatud põnevikutraditsiooni või propagandistliku Nõukogude traditsiooni omi. Näiteks "Düünis" on noid lääne stampe ikka parajal määral sees, ometi kiputakse seda üheks SF tippteoseks pidama. Miks siis olla nii kuri vaeste Vendade vastu?
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Nõus Jyrkaga, et väga raske kuidagi adekvaatselt hinnata. Omas ajas ja ruumis oli ka kärbitud versioon ikkagi tippteos ja midagi täiesti uudset. Tean inimesi, kes seda mingid kolmkümmend või rohkemgi aastat tagasi lugesid ja ikka veel sooja sõnaga meenutavad. Mulle meeldis raamatu esimene ja viimane kolmandik. Vahepealsed seiklused Veenusel kippusid nii igavaks, et läbilugemiseks tuli kasutada jõumeetodit ja tahtejõudu. Raamatu on teadus-tehniline; küllaltki lihtsate tegelastega; ilma sügavama humanitaarse alltoonita. Seiklusjutuna on see muidugi huvitav, kuid Verne`i mõjud on tõesti tuntavad. Sisu ju ka üsna harilik on - tahtejõuline selzkond alistamas tundamtut maailma. Tuleb olla kangelane, trotsida ohte ja raskusi, jne. Tegelikult on ju Veenust üpris realistlikult kirjeldet - planeet mõjub tõepoolest ohtlikuna.

Pidi see olema ka Strugatskeile endile üks vähem meeldinud romaane...Ühesõnaga kiita pole palju, kohati oli üsna igav, kuid "nelja" saab lõpuosa pärast. Kuidagi mõjus see Bõkovi-rühma leidmine Bogdani poolt - avaldas muljet. Siiski ei tea ma ühtegi põhjust, miks seda romaani tänapäeval lugeda või uuesti välja anda (veel enam kärbitud versiooni).
Teksti loeti vene keeles
nore

Raamatu omapäraks on minu meelest lõputult teaduslikud mõtted/laused, näit. küsimus, "kas Veenusel on tema arvates võimalik ülemiste kivimite metamorfiseerumine graniitsete intrusioonide toimel". Sellised laused mõjuvad kummaliselt raamatu üldise naiivsuse ja lapsemeelsuse kõrval. Venelaste suhtumine oli ka omapärane, auku raadiomajaka jaoks õppisid kõik puurima, aga transportööriga sai arvestatavalt hakkama ainult Bõkov jne.Aga kui mulle tuleb meelde kusagilt loetud Strugatskite mõte, et neil (raamatu kirjut.) aastail uskusid kõik venelased tõsiselt kommunistliku süsteemi, siis mu süda leebub ja raamatu hindeks võin panna nelja.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Sisu nagu oli aga kõik tundus kole igavavõitu. Ootasin kuna teine kaan vastu tuleb.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Üldiselt polnud tegu ju halva looga, arvestades veel sellega, et ta oli märksa vähem punane kui ma enne lugemist kartsin. Aga... Esiteks, alguspool oli ikka veniv küll. Teiseks, kangelaste suurepäraste iseloomujoontega oli kõvasti liialdatud (millegipärast on mul see joon ulmeromaanide puhul kohe eriti vastukarva...). Ja kolmandaks, see tohutu naiivsus. Ajastu ajastuks, aga raamat pole sellepärast kohe parem, et ta minevikus hea oli. Praegu enam ei ole... Kahjuks...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Olen seda kaks korda lugenud, kunagi lapsepõlves ning paar aastat tagasi. Mõlemal korral jäi raamatust halb mulje. Sündmuste käik, Veenuse mudas müttamine, ei ole ka selline, mida võiks viiega hinnata. Ebameeldiva ajastu maik ka juures. Arvestades hindamise, mitte raamatu kirjutamise aega (viiekümne üheksandal seda ma lugeda ei saanud) jääb hindeks kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Raske on seda lugu hinnata, eriti veel teades, mis hiljem kirjutatud on. Nõrk lugu, eriti veel võrdluses muu loominguga. Ega asjata vennad ise viimasel ajal seda lugu ise maha vaikinud (nagu Lem "Astronaute"). Igatahes on see lugu minul olevast Strugatskite teoste kogumikust (Moskva "Tekst") päris teadlikult välja jäetud. Aga eks see avalugu oli omajagu ka ajastu vili.

Vaatamata hindele (paraja plussiga kolm), tasub siiski lugeda, aga kindlasti tuleb võtta arvesse aega, millal see kirjutatud oli.

Siiski II lisaköites (1993) tuli ka see romaan välja. Ja eessõnas Boris Natanovitsh selgitab autorite suhtumist oma esikromaani ning otsust avaldada see romaan antud kogumikus ilma ühegi paranduseta - kui teatud epohhi ebardlik mälestusmärk.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Kalevipoeg

Njah, raske raua ja planeedialistamise loona kipub ta eestikeelsete teoiste hulgas silma paistma. Tegelikult ju huvitav lugemismaterjal, kui mitte arvestada loþpu a"a"rmist ebausutavust. Arvestades seda, milline oli maastik, millised kangelaste ressursid, ja seda kui mitu v6imalust neil Hiuse uue asukoha m22ramiseks 1ldse oli... Kandsin kangelased maha ja ei suutnud pa"rast seda happy endi autoreile andestada. Kas oli see siis to~epoolest nii ha"davajalik? Ershoti kraatrit meenutav naivism.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Lapsena üks lemmikraamatuid, kuid praegu vaatan seda raamatut küll kerge muigega. Lugesin selle hiljaaegu läbi ja naersin mõne koha peal päris kõvasti. Hinne siiski hea, hästi kirjutet teine!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Jällegi on raske end raamatu suhtes paika panna, kuna nooruses oli ta üks vaieldamatutest lemmikutest, ning vähe on teoseid, mida elu jooksul olen vähemalt 5-6 korda lugenud. Viimane kord lehitsedes muide punane jama enam ei häiri - ajastu märk, tollal pidi nii ja las ta olla.

Jutt ise jah, selline kosmosesse viidud Jules Verne. Ei midagi eriti head, ei midagi silmipimestavalt halba. Kohati muidugi paneb muigama. Kirjanduslikust seisukohast ehk "3", üks pall hea mälestuse eest.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugesin seda raamatut jube ammu ja mäletan sellest suhteliselt vähe, mistõttu raske on hindamiskriteeriumeid valida. Siiski on meeles, et lugesin teisi sama punaseid nõukogude ulmekaid uuesti üle, seda raamatut aga mitte, kuna tundus liiga lahjana.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

See tehniline & inimesekujutuselt naiivne raamat oli üks eelarvutiaja (ehk teismelise ea) lemmikraamat. Inimesed rasketes loodusoludes (mis siis, et mitte pooltki niirasketes, kui päris Veenuse 500 kraadi) ning vahva footonrakett (mis on isegi entsüklopeedias oma tööpõhimõttega välja toodud!!) andsid põhjust unistamiseks. Pealegi toimuvad raamatu sündmused veel 20. sajandil, kuigi täpsed aastad on targu märkimata jäetud.

"Noorte & vihaste" Strugatskite kuulsus ning prestiiz, mis selle raamatu ajal saabusid, võimaldas neil hiljem "süüdimatult" "soppa" kirjutada elik tegelikult ühiskonnakriitikaga tänuväärt tegevust talletada.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ehh, tuvikesed. Strugatskid on kahtlemata nii ulme- kui ka ylejäänud kirjanduse tipud (kui lähtume eeldusest, et ulmekirjandusel ja muul kirjandusel on vahe sees). On t6si, et tegemist on vennaste esimese pikema kirjutisega. Kui bibliot uskuda, siis esimese avaldatud asjaga yldse.. Kui ilmuks meie laborisse keegi kes suudaks poolenistigi nii kirjutada, kui vennaksed oma "Strana.."`s oleks meie Maarjamaa ulme mured murtud ja koryfeed v6iksid hakata rahus uuele tulijale halleluujasid laulma.
Kokkuv6tteks on teost yhteaegu nii raske kui ka kerge v6tta iseseisvana ja mitte muu loomingu ja isegi sarja lahutamatu osana. Selge on, et stiil ei pretendeeri viimse peal viimistletusele, tegelaskujud kipuvad väheke lahjaks ja kahem66tmeliseks jääma (tysedusest jääb puudu) ja ka nii m6nedki teaduse saavutused panevad meid praegu muigama. Kuid vaadakem aega! Vaadakem taustsysteemi, kus on lugu kirjutet! Ning olgem ausad: ei ole halb lugu, ei mitte.
Hoolimata k6igest eelnevast kiitmisest ei saa "Strana.." maksimumi - terakene toores on tema v6rreldes teistega. Siinkohal ei saa kuidagi r6hutamata jätta s6na V6RRELDES teiste Strugatskitega. Kas oleks teos peris iseseisvana k6rgema hinde saanud? Ei tea, ei hakka isegi spekuleerima, kaldun arvama, et ei mitte. Igastahes on "hea" minu arusaamist mööda talle paras.
Teksti loeti vene keeles
Harri Gibon

Käesolev raamat oli lapsepõlve üks esimesi (küll vist mitte kõige esimene, ei mäleta enam täpselt) ulmeromaane ja kindlasti ka üks praeguseks väljakujunenud ulmehuvi taganttõukaja. Sellest ka omajagu nostalgiat nagu mitmel eelarvustajal. Omal ajal oleks kindlasti viiega hinnanud, kuid praegu hinnates ei saa maksimumi anda, arvestades teoseid, mida hiljem olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Parem kui " Surmailm" ? Jätke naljad! See, et planeetidevaheline hasartmängur on märksa huvitavam tegelane, kui riigitruud uraanikütid, polegi siin ilmselt kõige tähtsam. Käesolev romaan on roosa, pateetiline, väheusututav ja igavavõitu, peakangelaste eesmärkidele kaasaelamine praktiliselt võimatu. Tapavad ennast mingi uraani nimel ja mida nad sellest saavad? Õieti ei midagi. Muide, mis puutub versiooni kärbitusse, siis vähemalt eestikeelses tõlkes ikka veidi vandumist esines. Ja Eesti autorid on siiski märksa paremaid teoseid avaldanud. Nii " Algernonis" kui väljaspool seda.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Oli vist üks esimesi ulmeraamatuid, mis üldse loetud, kuigi Verne`i "20 000 ljööd" ja veel midagi sarnast võisid seda ka edestada. Natuke pärast seda püüdsin vist ka "Andromeeda udukogu" lugeda, aga esimestest lehtedest vist kaugemale ei jõudnud. Seevastu "Purpurpunaseid" suutsin ka hiljem veel päris edukalt üle lugeda. Ja muidugi on tore ka lätlasest tegelane:)
Teksti loeti eesti keeles
x
Üllar Lindmaa
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Üllar Lindmaa

Minu jaoks väga oluline jutustus. Kui kristlastele on oluline mäejutlus. siis mind puudutab selle loo viimane lehekülg isegi enam, kuigi viimase leheni jõudmiseks tuleks ka eelnevad läbi lugeda  Soovin ka kaaslugejatele: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu keegi tundku end ilmajäetuna.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Üllar Lindmaa

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ulmekas "külma sõja" ajast. N. linnas Lähis-Idas on terroristid õhkinud vesinikupommi, hukkunud on sadu tuhandeid inimesi. Inglismaal on aga geniaalne teadlane avastanud viisi, kuidas kriitilise massi lähedast tuumaaine kogust plahvatama panna. Vaatamata abikaasa mõistmatusele ja vähesele rahale ehitab ta seadme valmis. Seejärel alustab ta kirjade saatmist, kus teatab oma leiutisest ja lubab selle teataval ajal tööle panna (so õhkida kõik tuumarelvad, mis Maakeral on), nõudes tuumarelvade hävitamist. Algab põgenemine ja jälitamine. Rohkelt perekondlikku ohkimist. Neli.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Kaks kaaki ja üks düstroofik Marsilt varandust otsimas ja leidmas. Tavapärasel (so heal) Sheckley tasemel. Füüsikuna jäin pärast lugemist absoluutse relva olemuse üle nuputama. Rikub ta energia jäävuse seadust või mitte? :)))
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

See oli vist too lugu, kus pomm lõpus ei plahvatanud. Sellepärast, et Kuul oli gravitastioon mitu korda väiksem ja pendel võnkusm seetõttu tunduvalt aeglasemalt. Igas ulmeloos võiks olla oma originaalne mõte, selle loo mõte seisnes tõdemuses, et Kuu peal on gravitatsioon väiksem kui Maal. Mida kosmoselendudega harjunud terroristid aga tähele polnud pannud. Originaalne nagu blondiinianektoot. Üks.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Kui meenutada, millist pahna 70-ndail tavaliselt va"lja anti, siis ei ole selle jutule imho ku"ll midagi eriti ette heita. Ta"iesti seeditav ja loetav na"iteks reisil ajaviiteks - kergestiseeditav ja po~nev ka. Pikaajalist ja erilist muljet muidugi ei ja"ta. Tavaline po~nevik.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

No, kuidas üldse saaks nii keerulise nimega mees kuulsaks saada? Aga raamatul pole ju häda midagi. Lugesin seda ennem kui filmi nägin ja ega ütlekski, et film millegi poolest eriti parem oleks olnud. Raamatus oli vaid seda va tulnuka "hingeelu" enam kirjeldatud. Aga haledad ja armsad olid loo mõlemad versioonid. Tänapäevaselt öeldes - teletupsulikud. Pole ime, et tavapäraste veriste vaatemängude kõrval selline sile lugu loorbereid lõikab.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Kuttner sai üheks mu lemmikuks kohe kui tema jutte esmakordselt kuulsin (oli kunagi Eesti Raadios järjejutt miskist tema loost). Sellise kiiksuga tegelastest kui tema juttudes, pole õieti kusagil mujal lugema juhtunud. Peategelaste ringi moodustab üks Tennessee osariigi pärapõrgus elav perekond, kes juba sajandeid tagasi Inglismaa kaugemaist kolkast - Cornwallist - pärit. Kogu pere on veidi imelik (kui nii on sobilik väljenduda), nimelt oskavad kõik lennata, muuta end nähtamatuks, pereisa oskas tekitada oma organismis isegi miskite imelike vahenditega, mida ka ensüümideks nimetatakse, suhkrust piiritust. Ja oli siis mõnikord üsna auru all. Peale selle olid nad lihtsalt nii geniaalsed kui kohtlased. Iga teise esitusega oleks kogu lugu mõttetu ja jabur, kuid Kuttner oskab atmosfääri võrratult edasi anda. Soovitan neile, kes naudivad absurdihuumorit.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Ei pea just Asimovi parimaks tööks, kuigi omal ajal oli idee arvuti enesetapust (ja selle väga [üli]inimlikest põhjustest) kahtlemata väga originaalne. Ega Asimov oma tulevikuennustustes vist väga palju mööda panegi (kui arvutite hiigelmõõtmed maha arvata), lihtsalt paljugi sellest, millest ta kirjutab, ei ole veel kätte jõudnud. Üldiselt kuulub lugu rubriiki - viiekümnendate action, mis 90-ndail vaid aeglase arenguga veniv jutupaun.
Teksti loeti inglise keeles
Üllar Lindmaa

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ei meeldi mulle eriti need olustikulised kosmilised seebiooperid. Strugatskeid päästab muidugi alati nende jutustamisosavus ja mis seal salata - ka see, et aja jooksul olen neisse positiivse eelarvamusega suhtuma hakanud - ikkagi need "vanad head Strugatskid".
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Võrukas rääkis kodanikust, kes üritas tarakani leida. Mina jälle olen kuulnud arutelusid, et sööklas ei tohiks lasta inimesi tühjade laudade taha istuma, ikka tuleks üksindusele seltskonda eelistada. Kogu kogumik oli suurepärane, Costello lugu jääb alla ehk vaid fantastilisele nimiloole. Või ehk mitte? Tegemist on nagu veiniga, mille väärtus aja jooksul tõuseb. Muuseas - on ka üks paremaid ühiskonnamudeleid, mida olen näinud - paljugi mille jaoks George Orwell tonnide viisi värvi kulutas, on siin lühidalt ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Tegelikult ei pea antud lugu sugugi ulmekana vaatama, ulmelisusele vihjavad ju vaid üksikasjad ja peategelase mälestused. Ja loomulikult peaidee ise - loomulikult ei suuda ükski demokraatlik bürokraatiariik seda teostada, kuid samas - ehk oleks see tõesti vahend kuritegevuse vähendamiseks? Peamiseks teemaks on loos ikkagi inimestevahelised suhted ja usalduse - usaldamatuse teema. Kuid kogu värk on lahendatud liigsesse emotsionaalsusse laskumata - lõbusalt ja hoogsalt. Ühinen Jürka soovitusega - lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Lugesin raamatut aastaid tagasi ja ausalt öeldes - ei meeldinud ta eriti siis ega meeldi eriti praegugi. Sündmustik on küll osavalt valitud, kuid kogu tegevus on kuidagi jäik ja staatiline, ebahuvitav. Selline tüüpiline lihtne lobaromaan, mille lugemata jätmine vaevama ei jääks. Ehkki omaaegses sotsialistlikus ulmes (kui venelased ja poolakad välja jätta), oli taies (nagu Jürkagi mainis)üks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles