Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Harry Harrison

12.03.1925–15.08.2012

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Harry Harrison ·

Deathworld 1

(romaan aastast 1960)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1960; jaanuar - «Astounding/Analog Science Fact & Fiction» 1960; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Taltsutamatu planeet»
««Tänapäeva» Jutulisa» 1991; nr 18 – nr 28

«Surmailm I»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
25
21
8
2
2
Keskmine hinne
4.121
Arvustused (58)
Raul Sulbi

Tegu on äärmselt võimsa visiooniga, mis rehabiliteeris minu silmis Harry täielikult. Rehabilitatsioon oli tarvilik pärast Terasroti ja Ajamasina saaga lugemist. Surmailm 1 räägib planeedist nimega Pyrrus, mille floora ja fauna tegeleb sihikindlalt planeeti asustavate inimeste enamuse hävitamisega. Siis saabub planeedile Jason dinAlti nimeline psiivõimetega suller, kellele planeedi ja selle asukate vahel käiv madin, mida need asukad ülimalt naudivad, mõttetuna näib, ning hakkab sõjardlike kolonisaatorite tahte vastaselt selle konflikti algpõhjusi otsima. Nagu juba öeldud, Harrison on suutnud maalida võimsa pildi inimvaenuliku floora ja faunaga planeedist. Kuigi raamat on õhem kui Düün, on visioon mingil irratsionaalsel põhjusel võimsam. Ja nagu ma juba korduvalt olen öelnud, Urmas Alas on väga osav tõlkija.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Tegu on ühe kõige suurejoonelisema nägemusega võimalikust ühiskonnast. Probleemilahendus näib otsituna, kuid see ei kahanda kogu ülesehituse võimsust.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Väga sügavat muljet küll ei jätnud. Olustik ei mõjunud liiga usutavalt, nii mastaapsete nägemuste puhul oleks rohkem põhjendatust vaja. Liiga palju oli "otsitud" lahendusi - näiteks see psiivõime, liiga kergelt lahendati terve planeedi probleeme. Meenus "Flügerlane". "Düün", mis oli veel keerulisem, mõjus vähemalt terviklikumana ja põhjendatumana.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Surmailma sarja esimene romaan.

Tõeliselt võimas ning tugev sotsioloogiline seiklusulme. Võid lugeda kui tõelist sopakat ning on ka mille üle mõelda.

Jason dinAlt on üks paremini loodud kangelasi Harrisonil. Võluv on ka see suure kondiga võimas naisterahvas, hilisem Jason dinAlti abikaasa.

Romaan läheb kohe alguses hästi käima ning autor jalga pedaalilt eriti ei tõsta. Samas tunnen siiralt kaasa neile õnnetutele eesti lugejatele, kes peavad käppa imema ja järgesid ootama. Mul oli nii, et hakkasin esimesest romaanist peale ning ei saanud ennem pidama, kui kogu sari läbi oli. Kaks päeva oli elust maas, aga need olid ilusad päevad.

Mul on tõeliselt hea meel, et Harrison sai õigel ajal pidama ning piirdus vaid 3,25 tekstiga. Kole oleks kui ta teeks Surmailmaga seda, mida tegi Roostevaba Terasroti ja Galaktikangelase Billiga.
Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles
Pronto

Tüüpiline kollane kirjandus. Tõsi küll, tegemist on Deathworld triloogia parima raamatuga - ülejäänud kaks on veel palju absurdsemad. Raamat on iolmselt suunatud lugejale vanuses alla kahekümne ning stoori on tüüpiline "tough guy" stoori, kes kindlakäeliselt lahendab universumi probleeme. See muidugi ei tähenda, et raamatu võiks lugemata jätta - tegemist on nimelt teatavat sorti easyreadinguga, mis paistab ka olevat Harrisoni leivanumber. Sellist klouni nagu Jason dinAlt on suhteliselt raske ka mingisse tõsisemasse raamatusse paigutada - hasartmängija, kes ühe õhtuga riisub paljaks ühe planeedi kasiino, et kindlustada teise planeedi sissetuleku ning sealjuures veel ellu jääda. Huvitav kes eesti elatustase tõuseks kui me Lennart Mere Eesti Vabariigi eelarvet "Olympic" kasiinosse turgutama saadaksime?
Teksti loeti inglise keeles
Laur Salundi

Väga hea raamat. Lugesin sindri hiljuti uuesti üle ja olin vaimustuses. Nii hästi tehakse harva. Muidugi võis see positiivne mulje ka tekkida nendest vahepeal loetud juradest, aga pole midagi öelda. Samas on küll kahtlane, kas miskine suli kohe miskit maailma päästma tormab, aga tühja kah. Hea et sihke raamat eesti keeles olemas on ja kui järjed ka veel tulevad. Viis puhtana käde.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Avo Nappo

Mis võimsatesse visioonidesse puutub, siis mina sealt kyll yhtegi ei leidnud (ei otsinudki ausaltöelda). Samas ei nõustu ma sugugi Prontoga - tegemist ei ole mitte "tyypilise kollase kirjanduse" vaid viimasepeal hea kollase kirjandusega, Aru ei saa mina nendest inimestest kes igalt poolt ja iseäranis Harry Harrisoni kirjatykkidest elu mõtet paistavad otsivat. Tegemist on lõbusa ja way hästi kirjutatd hoogsa enterteinmentiga. Mina igastahes naudin selliseid asju. Vastasel korral loeksin ainult Tammsaaret ja ei viriseks kui teised kirjanikud värki kergemalt ja lõbusamalt kujutaksid.
Teksti loeti vene keeles
Sven Vabar

Suurim lugemispettumus. Stoori algas suurejooneliselt - maailm, mille elanikud võitlevad üha pahatahtlikumaks muutuvama ümbrusega saades ise pidevalt tugevamaks, muutudes lõpuks mingiteks übermenscheniteks. Väga hea leid. Edasi läks aga asi totaalseks action-madistamiseks ja lõppes lapsiku happy-endiga. Action oli tegelikult tasemel, ma oleks andnud sellele raamatule viis punkti, kui poleks olnud raamatule hoopis kõrgemaid nõudmisi esitavat algust.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Ei tasu vist sellele romaanile läheneda mingite eriliste intellektuaalsete ootustega. Siis on juba ette kõik rikutud. Ja rikkujaks on lugeja, mitte autor! Kui aga raamatut võtta noorsooteosena, asetub kõik omale kohale. Piisavalt keerukas maailm, dünaamiline story, inimlik ja elujaatav kangelane ning lõppude lõpuks ei puudu siit ka õpetlik moraal (tundub, et raamat on kerge militarismivastase kallakuga). Maksimumhinne, sest ma kujutan väga selgelt ette kuidas ma seda viieteistaastasena nautinud oleksin. Kaugelt üle muidu etaloniks peetavaist Heinleini juveniilulmekaist.
Teksti loeti inglise keeles
Maniakkide Tänav

Midagi jäi nagu puudu selles jutus, kuidagi nagu liiga lihtsalt käis kogu see värk seal. Seepärast olen nõus, et kollane, täiesti kollane kirjandus. Siiski loetav ja imen järge oodates käppa.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Vaatad pilti ja ei usugi - sümpaatne papi, habemega, prillid ees ja puha... Aga vaata milliseid jutte kirjutab! Jalga tõesti pedaalilt eriti ei tõsta. Norida ju siit-sealt võiks, aga kuna sai hooga (ja mõnuga) tagakaaneni, siis las olla. Oleks see ju sama, kui viimase pannkoogi juures kurtma hakata, et moos oli liig magus ja üldse on kookoserasvaga praetud pannkoogid maitsvamad.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Trolla

Ei leidnud seda suurepärast. Võiks olla veidi teisiti, kuid milline siis, ei oska öelda. Jäi nagu veidi puudu küll. Senini pean "Ajamasina saagat" veidi paremaks, oli teine hea huumoriga kirjutatud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Arvi Nikkarev

Harrisoni esimene trükitud romaan on hea valik, tõlge on samuti hea. Vaatan siiski hirmuga tulevikku: paari aasta pärast on juba tõlgitud mitu-mitu romaani “Surmailm” triloogiast, “Terasroti”-sarjast ja “Bill-Galaktika kangelane”sarjast. Selline on olukord Soomes, kus 7-8 HH kõrvale ei ole panna ühtegi Kressi, Ellisoni ja Wolfe teost; ka Zelazny’lt on ilmunud vaid “Needuste allee”. Raamatuturg on väärastunud, kui neid nelja kokku on 7-8 korda vähem kui HH-d. Ja üksikult võttes on igaüks neist Harrisonist tugevam kirjanik
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Üsna nigerik jutuke. Primitiivsed ja üheülbalised tegelased - lapselik madistamine. Ebaveenev tegelaste ümberkasvamine lõpukaadrites. Ühesõnaga tüüpiline jutuke mingist lastekirjanduse sarjast. Tasemelt üsna keskmise nõukogude kosmoseutoopia kanti. Miks siis ikka nii kõrge hinne? Sellepärast, et idee ise - Pyrrose loodus nägi inimeses vaid loodusõnnetust ja sõdis tema vastu kui suvalise muu katastroofi vastu - oli väga hea. Kahju vaid, et sellises äralörtsitud vormis esitatud. Tõesti kahju.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Ühtin eelkõnelejatega: stooris oli palju nõrku kohti, tegelasi oleks võinud paremini kujutada ja lõpplahendus saabus kuidagi liiga väheste pingutustega. Samas aga ei pannud ma raamatut enne lõppu käest. Seega on ta vähemalt "hea" välja teeninud.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Minu meelest on "Surmailm I" väga hea raamat. Sellistele filosoofilistele ja mõtlemapanevatele tekstidele mõnus vaheldus actioni näol. Pealegi olid siin väga huvitavad ideed (planeedi loomad ja taimed on inimestega sõjajalal, inimesed on seal arenenud tapamasinateks jne). Lisaks on Harrison kõike kujutanud väga usutavalt (minu meelest). Ega tegelastelgi midagi viga ei ole. Jason dinAlt näituseks on minu arvates väga usutav ja meeldejääv tegelane. Pealegi pole ta mingi selline kangelane, kes üksinda viimasel hetkel maailma päästab. Ta kasutab nende kolonisaatorite (nii metsas kui linnas elavate) abi, kusjuures jutu käigus ei tundugi ta eriti kangelaslikuna, vaid lihtsalt psii-võimet omava suliga, kes sattus kogemata maailma päästma. Nagu paljud eelkõnelejad on maininud, ega "Surmailmas" naljalt hingetõmbamiskohta leia. Kogu aeg käib selline mõnus ja kiire tegevus. Noh, Harrison tõusis selle raamatuga minu silmis hoobilt lemmikute hulka. Kuna minu võõrkeelte oskus on selline suhteliselt kehvake ja eriti ei teagi kust inglisekeelset "Surmailma" hankida saaks, imen tõesti järgesid oodates käppa. See raamat peaks kohustuslik olema kõigile actionifännidele. Hindeks "5".
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Esiteks selline arvamus, et kogu triloogia oleks võinud vabalt välja anda ühes osas. Raamat 1, Raamat 2, Raamat 3 -stiilis. Aga see selleks. Pyrruse maailm joonistub piisavalt tõetruult välja. Pyrruslased kah. Igav lugedes ei hakka, tuleb tunnistada. Samas ei tundu ta ka nii hea olevat, et 5 saaks panna. Aga ikkagi, võinuks olla kolm osa ühes raamatus koos ...
Teksti loeti eesti keeles
Wookie

Tõsiselt hoogne raamat - enne läbilugemist käest ära ei pane. Samas ei maksa sellest raamatust sügavaid mõtteid ning elutarkusi otsida. Tundub, et lugu on kirjutatud rohkem põnevat actionit kui sügavust taotlema. Suurepärane raamat igavat õhtut sisustama.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Oli ta nüüd kollane või sinine või hoopis siiruviiruline? Mida k...t. Hea oli! Lõmpsti läbi loetud, hea tunne sees!Muidugi oleks võinud elust 2g maailmas Le Guin`iliku ulmeetnograafilise kirjelduse teha (ja LeGuini käes oleks kindlasti väga hea saanud). Aga noh iga mees jäägu oma liistude juurde ja seekord on Harrisson oma liistudega (kaasakiskuv, mõninga järelemõtlemisainega aktsioon) hiilgavalt toime tulnud. Need 2 geed suudab Harrison ikka tõeliselt elavale silme ette manada. Tea kaugele ise jookseks 75 kilone seljakott seljas?

Mis häiris: Mind on alati pead vangutama pannud kui kirjeldatakse ühiskonda, kus raamatud(ilukirjandus) on ära kadunud, hävinud ja siis täielikult unustatud. See on sotsiaalselt ebaloogiline. Aru saaks kui raamatud oleks keelatud või põletatud jne. aga ka siis leiduks ikka keegi, kes mõned alles hoiab. Kasvõi needsamad ärakeelajad. Inimene on juba niisugune. Paljast tehnilise kirjanduse tarbimisest ühiskond püsti ei seisa, ka selline nagu see Pyrrosel on kirjeldatud. See oli ka kõige ebaloogilisem moment raamatu juures.

Olen seda raamatut mitu korda lugenud ja loen tõenäoliselt veel. Järelikult kindel viis.
Teksti loeti vene ja eesti keeles
Alari Rajande

Ei jätnud just _eriti_ võimsat muljet, kuid kehv ka polnud. Algus paistis paljutõotav, kuid mida edasi, seda otsitumad tundusid lahendused. Mõningates kohtades oli tunne, et nö "päris elus" oleksid Pyrruse karmid tüübid mr.dinAlt-i lihtsalt maha koksanud, mitte aga jäänud tema juttu kuulama ning jamama.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Nõustun eelkõnelejaga, kes nimetas teost viimase peal kollaseks kirjanduseks. Ega tast rohkem midagi oodata mõtet ei ole. Tugevate külgede koha pealt võiks mainida Pyrrose looduse päris head kujutamist ning seda, et maa- ja linnarahvas on siiski suht üheülbalise närvikavaga, ei ole tegeletud kardinaalselt reinevate kultuuride kliðee ekspulateerimisega (kõige rohkem häiris mind sellest laadist Clarke`i "Linn ja tähed", kus Linna ja Lysi erisustega oli ikka liiale mis liiale mindud). Tegevus on hoogne, erilisi ämbreid esmapilgul silma ei hakka.

Miinuspoole pealt: kasutatud on USA actionlugude tüüpskeemi, mis juba ammu ära tüüdanud ("Kondori kolm päeva" jne.) kahe tule vahele jäänud isikust, kes ometi peab piiratud aja jooksul (yo`v got forty eight ours, yo now!) midagi ära tegema - antud juhul siis planeedi päästma. No ega ikka ei tohiks see küll nii kiiresti ja lambist käia, et tuleb lihtsalt mingi vend kohale, vaatab veidi ringi ja teeb ära! Juba see stseen, kuidas keldriraamatukogust esimese 10 minutiga logiraamat üles leiti, ajab südame täis.

Kui asja oleks ette võtnud Herbert või Le Guin, oleks meil kindlasti üks SF tähtteos juures, sest idee on ju väga hea, aga Harrison on ikkagi lihtsalt kollane kirjanik. Selline, kelle käes head ideed paratamutult ära kolletavad, mis sest et suht loetavaks siiski jäävad. Ja õigus on ka neil, kelle arust oleks kogu triloogia võinud ühtede kaante vahel ilmuda, ilmselt on siin äriliste nüanssidega tegemist.

Kokku siis kolm plussiga ja mul pole vähimatki plaani järgesid osta või lugeda.

18.01.2013: Allpool ühes arvustuses peetakse mõtet LeGuini poolt sama teema käsitlemisest "tõeliselt õudseks". Maitse üle ei vaadelda, aga selle seisukoha argumentatsioon reedab paraku mitte maitse-erinevusi, vaid vähest lugemust ja tundub ka, et on lihtsalt ajale jalgu jäänud. LeGuini tegelased ei ole kaugeltki ainult filosofeerivad kitsekarjused. Kolm aastat pärast kõnealust arvustust sai ka tema kõigiti kompetente kosmoselennu looga maha ("Paradises Lost", 2002).
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Päris hea raamat, mille ainukeseks puuduseks võib pidada seda, et põnevust on,vähemalt minu meelest, natuke valesti doseeritud. Miks siis? Asi on lihtsalt selles, et H.H. hellitab lugejat kohe algusest peale kiiresti arenevate sündmustega, pidevalt midagi uut, pidevalt midagi toimub, nõnda areneb ka pinge tõusvas joones, kuni ühel hetkel tempo aeglustub ja tekib pingelang. See aga, mida enamus autoreid üritab enam-vähem lõpuossa sokutada (kirjanduses vist kulminatsioon ja puänt, kui ma nüüd ei eksi)saabub H.H.-l liiga vara ja nii tundubki teose lõpuosa eraldi seisvana-otsituna. Mis teha, muidu hea raamat, aga lõpu eest neli.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Ma ei tahaks küll norijana näida, kuid ajuti jäi mulje nagu oleks tegu teisele planeedile viidud Burroughsiga, ainsa vahega, et siin polnud tegu mingi musklis rohkem looma kui inimese sarnase tegelasega., vaid "intellektuaaliga", kui nii võib väljenduda. Aga selle planeedi idee oleks mujal küll kulda väärinud!!!
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Julmad mälestused on mul selle raamatuga seotud. Nimelt kui ta mulle õrnas nooruses esmakordselt mingite vihikute näol kätte juhtus, siis ahmisin kuni raamatukogu stseenini välja, nauding oli kirjeldamatu, aga siis tuli shokk - kuri saatus viis mu vihikutest lahku... ma olin mitu kuud traumeeritud.

Ei saanud teist ka raamatukogust võtta kuna lugemishoos ma sellistele pisiasjadele nagu pealkiri tähelepanu ei pööranud. Aga juhuslikult sattusin eelnevaid arvustusli lugema ja siis oli küll äratundmisrõõm suur ...

Tõin raamatukogust. Lugesin. Tunne oli sama!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Hea. Mõnus madistamine. Maailm on paigas, erilisi võimatusi taustas ei ole. Mis mind häirib (ja sarjas mida edasi, seda hullemini), et tõenäosusteooria järgi peaks Jason dinAlt ammu-ammu surnud olema. Vähemgi pööraste seikluste puhul on mõni teine tegelane ise ausalt öelnud, et on oma hea õnne tagavara eluks ajaks ära kulutanud, ning pensionile läinud.Mind ei häiri, et dünaamika huvides mõned lahendused liiga ruttu tulevad. Kahes arvustuses on pakutud HH "ristamist" Le Guiniga. Tõeliselt õudne mõte! Kosmoselaeva aknalaual ei ole lillepotti, Jason dinAlt ei karjata kitsi. Ta tegutseb, ajab mõnusat teksti ja tunneb end hästi.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Peris kena raamat ja waffa lugeda. Kuna DW III pole lugend, siis ei julge suure kindlusega väita, et on triloogia parim lugu ,kuid teisest on ta mäekõrguselt yle.
Teksti loeti eesti keeles
Riivo Mägi

Pean ühinema nendega, kes raamatut suurepäraseks loevad, lihtsalt ei oska kuidagi muudmoodi raamatusse suhtuda, mida olen vist 8 korda küll läbi lugenud (täielikult või osadena). Tõeline actionulme(?) klassika.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Adrifted

Kui seda Terasrotiga võrrelda, siis oleks nagu tegemist kahe erineva autoriga. See, Surmailma triloogia esimene osa, on ühtlasi ka triloogia parim. Parajalt hoogne madistamine, mille ühe korraga kiiresti läbi võib lugeda. Muid intellektuaalseid sügavusi sellest otsida oleks patt. Siiski, üks hea mõte seal siiski oli: kuidas küla kutsule, nõnda kutsu külale. St. sõda planeedi asukate ning inimkonna vahel ei saa enne lõppeda, kui inimesed ise sõja lõpetavad ning vihkamisest loobuvad.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Ilmselt esimene Harrisoni romaan, mis mulle kätte on sattunud, kunagi ammu mingis nõukogudeaegses ulmekogumikus. Tookord enne raamatut käest ei pannud, kui läbi oli. (Ja ega korduval ülelulgemisel mulje kehvem polnud.) Igatahes autori nimi jäi pärast esimest lugemist kohe ja lõplikult meelde.

Väga korralikult kirjutatud seiklusulme, kus seikluste kõrval ka huvitavid ideid, nagu sissetungijatega võitlev planeedi elusloodus. Aga põhiline on ikkagi action, kus jalga pedaalilt tõesti maha ei võeta. Ja sellisena tulebki seda raamatut võtta.
Teksti loeti vene keeles
Kalev

Surmailm 1 on autoril kukkund välja, kui mõned teisedki teosed suure raskusjõuga planeetidest. Siiski on tegevuse huvitavaks teinud planeedi elanike lausa sügavalt nauditav põikpäisus. Soovitan igal juhul veel lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Aga mulle meeldis. Esimest korda kohtasin seda juttu kas mitte kuskil jutusabas... Oli see siis "Tänapäeva jutulisa" vms. Ag meeldis juba siis ja läheb praegugi kaubaks. Ise ostma küll ei hakka, veel.
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Idiootne sisu, ebausutavad tegelased. Mõttetu raamat tõlkimiseks. Kui Harrison üritas kirjutada paroodiat, siis see ei õnnestunud. Kui ta kirjutas seda tõsiselt, siiis on raamat väärt veel ühe võrra väiksemat hinnet.
Teksti loeti eesti keeles
Shakti

kolm. lugesin kyll yhe hooga kõik kolm läbi, aga mida edasi, seda ebahuvitavamaks läks.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Pole see mingi kollane kirjandus; väga võimas sõjavastane teos, lugu lihtsalt kirja pandud nii, et võib ka kergemas plaanis lugeda... Minu meelest üsna sügava sisuga romaan; läbivaks teemaks Harrisoni leitmotiiv ksenofoobia.

Kujutagem ette - põlvkondede kaupa ollakse pühendunud mõtetule sõjale, kogu elu on selle järgi sätitud. On kujunenud oma autonoomne väärtushinnangute süsteem; vaata, et peaaegu religioon. Ja siis ilmub keegi vandersell, kes natuke asja uurides kuulutab, et vennad, teil on siin kõik asjad paigast ära, lood on hoopis teistsugused. Teie Püha Sõda on jaburdus ja tuleb lõpetada!

Aga oi kui raske on peatada midagi, mis toimub Püha Idee nimel! Harrison räägib ju sõdimise mõtetusest ja sellest, kuidas mingitel ajenditel peetav sõda muutub lõpuks eesmärgiks iseenesest; selle peatamiseks ei tehta midagi, vaid elatakse edasi oma militaarvaimustuses. Ebatolerants ja patriotism asendavad püüdmist mõista; ajaloouuringuid ja rahupüüdlust. Isegi sõna `rahu` on muutunud sõimusõnaks...

Ning raamatu pealkiri "Deathworld" ka osav valik on, sest Pyrrusel on surm tõesti kõige mõõduks ja omalaadseks etaloniks väärtusskaalal. Surm ja tapmine on eesmärgid, läbi nende leiavad sealsed inimesed oma identiteedi ja hierarhiseerivad ühiskonna.

Jasoni (NB Iason!) ja tüdruku armastuslugu on samuti ilus ja veenev; psiivõimed omal kohal. Ehk madistamist oli tõesti veidi liiga palju.
Teksti loeti eesti keeles
Raimond Raiskaja

Või et ökoloogiline ulme. Loomad, olgu nad nii psi tundlikud kui tahes, põgenevad võimaluse korral ohu eest. Seiklusjutuna kõige halvem ei ole. Väärtust tõstab kurb tõsiasi, et järgmised osad on veel tunduvalt kehvemad, eriti teine.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Mina ei leidnud kõike seda head, mille pärast Harrisoni kiidetakse, enda jaoks vist lihtsalt üles. Tundus täiesti mõttetu olevat ja põhjus, miks esimesel arvustamiskorral kolme andsin (hiljem parandasin kaheks), oli see, et järjed olid veel mõttetumad.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

See on raamat, mida ma esimest korda tarbisin mitte lugedes, vaid kuulates. Aasta oli ehk 1990, ja üks inglise keelt valdav ulmehull sõber, puhaku ta rahus, lihtsalt jutustas selle mulle ümber. Tohutu õhinaga ja üksikasjalikult, see võis võtta oma tunni jagu aega. Olin samuti vaimustuses ja vist just see raamat sundis mind hakkama inglise keelt õppima. Et no kuidas muudmoodi, kui ettekujutamatu kogus nii vägevaid ulmekaid ootab lugemist. Paradoksaalsel kombel lugesin "Surmailmad" lõpuks läbi ikkagi eesti keeles. Ausalt öeldes ei mäleta enam midagi järgedest, aga esimene osa oli just nii hea, nagu ette olin kujutanud. Seiklusromaani vormis ja kompaktne, mis Harrisoni puhul on tavaline, aga lisaks väga hea ühiskonna- ja keskkonnaulme.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Mis on olemas ja on hea: kontseptsioon eriti inimeste vaenulikust planeedist, jutskui Verne Saladusliku saare antipoo. Erinevalt Vernest pole keskkond lihtsalt selline nagu autorile vaja, vaid on selliseks muutunud inimeste tegevuse mõjul. Mis on olemas, aga nii hea pole: seletus, mis tagab planeedi inimestele vähekõlblikuks muutumise kiiremini, kui seda teinuks loodusvarude raiskamine ja loomuliku keskkonna hävitamine. Üldiselt on veel seletuse detailid veel sellised, et supervõimetega (kui tõsiselt seda psi-värki tänapäeval enam üldse uuritakse?) kangelane saaks olukorra lahendada.Mis on puhas ajaviide: selles raamatus on Jasoni mäguriloomusel küll vaid üks eesmärk -venitada raamat alguses olevate seiklustega pikemaks vihikust, mille saanuks konspektist surmaplaneedi kohta ja selle otsa kleebitud õnnelikust lahendusest.Kolm nelja miinuse asemel sel põhjusel, et ma pole kindel, et ma pole seda raamatut varem lugenud nii, et sellest mingit mälestust ei jäänud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Üllar Lindmaa
1965
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Üllar Lindmaa

Minu jaoks väga oluline jutustus. Kui kristlastele on oluline mäejutlus. siis mind puudutab selle loo viimane lehekülg isegi enam, kuigi viimase leheni jõudmiseks tuleks ka eelnevad läbi lugeda  Soovin ka kaaslugejatele: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu keegi tundku end ilmajäetuna.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Üllar Lindmaa

Lugedes kahte viimast läbinisti negatiivset arvustust “Ehatähe rüütli” aadressil, tekkis tahtmine algajale autorile siiski ka midagi positiivset öelda, et temalt kirjutamisisu mitte täiesti ära võtta. Loo aluseks võetud süžees – keegi kangelane läheb täiskasvanuks saanuna tasuma talle lapsepõlves osakssaanud ülekohut ja tagasi võtma õigusega temale kuuluvat, pole küll midagi originaalset, kuid palju neid algupäraseid teemasid ikka leidub, pärast sumerite “Gilgameši” on kõik lood süžee mõttes rohkemal või vähemal määral jäljendamised....parandamisel ...
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ulmekas "külma sõja" ajast. N. linnas Lähis-Idas on terroristid õhkinud vesinikupommi, hukkunud on sadu tuhandeid inimesi. Inglismaal on aga geniaalne teadlane avastanud viisi, kuidas kriitilise massi lähedast tuumaaine kogust plahvatama panna. Vaatamata abikaasa mõistmatusele ja vähesele rahale ehitab ta seadme valmis. Seejärel alustab ta kirjade saatmist, kus teatab oma leiutisest ja lubab selle teataval ajal tööle panna (so õhkida kõik tuumarelvad, mis Maakeral on), nõudes tuumarelvade hävitamist. Algab põgenemine ja jälitamine. Rohkelt perekondlikku ohkimist. Neli.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Seda jutukest pean üheks Sheckley paremaks. Sihuke veidi moraliseeriva alatooniga ja tõeliselt iroonilina irvitav. Siim Espenbergile (eelkõnelejale) vaid niipalju, et Armageddon on viimne võitlus; Saatan ei tulnud sigadusi tegema, vaid inimkonnale lõpplahendust pakkuma. Pärast Saatana lüüasaamist kaob ka maailmal mõte, so ta lõpetab eksistentsi.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Kaks kaaki ja üks düstroofik Marsilt varandust otsimas ja leidmas. Tavapärasel (so heal) Sheckley tasemel. Füüsikuna jäin pärast lugemist absoluutse relva olemuse üle nuputama. Rikub ta energia jäävuse seadust või mitte? :)))
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

See oli vist too lugu, kus pomm lõpus ei plahvatanud. Sellepärast, et Kuul oli gravitastioon mitu korda väiksem ja pendel võnkusm seetõttu tunduvalt aeglasemalt. Igas ulmeloos võiks olla oma originaalne mõte, selle loo mõte seisnes tõdemuses, et Kuu peal on gravitatsioon väiksem kui Maal. Mida kosmoselendudega harjunud terroristid aga tähele polnud pannud. Originaalne nagu blondiinianektoot. Üks.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Kui meenutada, millist pahna 70-ndail tavaliselt va"lja anti, siis ei ole selle jutule imho ku"ll midagi eriti ette heita. Ta"iesti seeditav ja loetav na"iteks reisil ajaviiteks - kergestiseeditav ja po~nev ka. Pikaajalist ja erilist muljet muidugi ei ja"ta. Tavaline po~nevik.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

No, kuidas üldse saaks nii keerulise nimega mees kuulsaks saada? Aga raamatul pole ju häda midagi. Lugesin seda ennem kui filmi nägin ja ega ütlekski, et film millegi poolest eriti parem oleks olnud. Raamatus oli vaid seda va tulnuka "hingeelu" enam kirjeldatud. Aga haledad ja armsad olid loo mõlemad versioonid. Tänapäevaselt öeldes - teletupsulikud. Pole ime, et tavapäraste veriste vaatemängude kõrval selline sile lugu loorbereid lõikab.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Kuttner sai üheks mu lemmikuks kohe kui tema jutte esmakordselt kuulsin (oli kunagi Eesti Raadios järjejutt miskist tema loost). Sellise kiiksuga tegelastest kui tema juttudes, pole õieti kusagil mujal lugema juhtunud. Peategelaste ringi moodustab üks Tennessee osariigi pärapõrgus elav perekond, kes juba sajandeid tagasi Inglismaa kaugemaist kolkast - Cornwallist - pärit. Kogu pere on veidi imelik (kui nii on sobilik väljenduda), nimelt oskavad kõik lennata, muuta end nähtamatuks, pereisa oskas tekitada oma organismis isegi miskite imelike vahenditega, mida ka ensüümideks nimetatakse, suhkrust piiritust. Ja oli siis mõnikord üsna auru all. Peale selle olid nad lihtsalt nii geniaalsed kui kohtlased. Iga teise esitusega oleks kogu lugu mõttetu ja jabur, kuid Kuttner oskab atmosfääri võrratult edasi anda. Soovitan neile, kes naudivad absurdihuumorit.
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Ei pea just Asimovi parimaks tööks, kuigi omal ajal oli idee arvuti enesetapust (ja selle väga [üli]inimlikest põhjustest) kahtlemata väga originaalne. Ega Asimov oma tulevikuennustustes vist väga palju mööda panegi (kui arvutite hiigelmõõtmed maha arvata), lihtsalt paljugi sellest, millest ta kirjutab, ei ole veel kätte jõudnud. Üldiselt kuulub lugu rubriiki - viiekümnendate action, mis 90-ndail vaid aeglase arenguga veniv jutupaun.
Teksti loeti inglise keeles
Üllar Lindmaa

Lugesin kusagilt kellegi hinnangut, et selles raamatus on kõige paremini (usutavamalt)kirjeldatud sünnitusvalusid. Seega ehk hoopis käsiraamat noortele emadele (ja miks mitte ka isadele - saab neilegi mõistetavamaks, milliselt maalt feministid tulevad :)). Lugu ise on jah selline raskepärane ning sellest läbisaagimine oli eneseületamine. Ja kindlasti oli seal ka sügav sõnum. Tõsi, mitte mulle. Kolm siiski - ikkagi algupärand.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ei meeldi mulle eriti need olustikulised kosmilised seebiooperid. Strugatskeid päästab muidugi alati nende jutustamisosavus ja mis seal salata - ka see, et aja jooksul olen neisse positiivse eelarvamusega suhtuma hakanud - ikkagi need "vanad head Strugatskid".
Teksti loeti vene keeles
Üllar Lindmaa

Mulle meeldis, aga teistel soovitan endil otsustada :) Ilmselt tõesti väga vastupidiselt nähtav raamat. Mõneti tundub järelehüüdena maailmast kadunud rahvastele (noh, kus veel saaks keskmine kodanik olla tsiviliseerijaks?), siit ka kergus, millega oli võimalik end peategelasega samastada. Näiliselt väga lihtne lugu ja väga kergelt lahtiarutatav, kuid lähemal vaatamisel seosed hargnevad. Nigel on imho teos nende arvates, kes näevad seda "Põgenemiskatse" nutikama analoogina. Võiks kaugemale vaadata. Tõlgendamisvõimalusi ju on.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Võrukas rääkis kodanikust, kes üritas tarakani leida. Mina jälle olen kuulnud arutelusid, et sööklas ei tohiks lasta inimesi tühjade laudade taha istuma, ikka tuleks üksindusele seltskonda eelistada. Kogu kogumik oli suurepärane, Costello lugu jääb alla ehk vaid fantastilisele nimiloole. Või ehk mitte? Tegemist on nagu veiniga, mille väärtus aja jooksul tõuseb. Muuseas - on ka üks paremaid ühiskonnamudeleid, mida olen näinud - paljugi mille jaoks George Orwell tonnide viisi värvi kulutas, on siin lühidalt ära öeldud.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Tegelikult ei pea antud lugu sugugi ulmekana vaatama, ulmelisusele vihjavad ju vaid üksikasjad ja peategelase mälestused. Ja loomulikult peaidee ise - loomulikult ei suuda ükski demokraatlik bürokraatiariik seda teostada, kuid samas - ehk oleks see tõesti vahend kuritegevuse vähendamiseks? Peamiseks teemaks on loos ikkagi inimestevahelised suhted ja usalduse - usaldamatuse teema. Kuid kogu värk on lahendatud liigsesse emotsionaalsusse laskumata - lõbusalt ja hoogsalt. Ühinen Jürka soovitusega - lugege kõik.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Raamat koosnes siiski kahest poolest, esimese sisuks oli mingi naljakas nõukogudeaegne joru, kui tollal oleks ulmevalik suurem olnud, poleks ma ise ilmselt iial teise osani jõudnud. Teine osa oli aga tõesti võrratu ja ilmselt sobilik nii loogilise teaduslik-fantastilise austajaile kui ka lihtsalt seiklushuvilistele. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Kui juba Simakit sageli teaduskauguses süüdistatakse, siis Harrison on veel naljakam, tema süüdimatust antud teemas lihtsalt ei panda tähele. "Terasrott" mulle ei meeldinud - ega oleks meeldinud ilmselt ka ei inglise ega ka hiina keeles lugedes - üldse tunduvad raamatud, kus juba kahekümnendaks leheküljeks tead enam-vähem kõike, mis lõpuni sündida võib lamedatena. Ehk oleksin pidanud teost lugema kümneaastasena?
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Tundub, et Urmas Alas on vähemalt tõlkijana väga hea. Erinevalt eelnevatest kritiseerijatest ei pea ma "Linna" eriti pessimistlikuks jutukoguks - tõsi - inimesed ei siirdunud kosmost vallutama, kuid ehk ei pidanudki nad seda tegema, kes teab mis üliolendeiks nad Jupiteril võisid muutuda. Muu maailm vajus muidugi "soojussurma". Suurepäraseid mõtteid ja tsiteerimiskohti nii tegelikkuse ja kujuteldava vahekorra kohta kui ka tulevikumõtisklusteks. Muide Jupiteri kõva pind ei omanud jutus küll tähtsust, Lippajad pigem lendasid. Ja veel - eriti teadususklikele - keegi kriibib ikka aknaklaasi.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Lugesin raamatut aastaid tagasi ja ausalt öeldes - ei meeldinud ta eriti siis ega meeldi eriti praegugi. Sündmustik on küll osavalt valitud, kuid kogu tegevus on kuidagi jäik ja staatiline, ebahuvitav. Selline tüüpiline lihtne lobaromaan, mille lugemata jätmine vaevama ei jääks. Ehkki omaaegses sotsialistlikus ulmes (kui venelased ja poolakad välja jätta), oli taies (nagu Jürkagi mainis)üks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles